Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.03.2013. a, Tallinn
Kohtuasja number
1-12-1955
Kohtukoosseis
Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretär
Alina Koop
Kohtuistungi aeg ja koht
04.03.2013.a., Tallinn
Kriminaalasi
Kritsjan Metsniidu süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2, § 212 lg 1 - § 25 lg 2, § 385 lg 1 ja § 199 lg 2 p 6 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 18.10.2012.a. otsus
Apellant
kaitsja
Prokurör
Kristine Tamm
Süüdistatav
Kristjan Metsniit (isikukood isikukood 37711234217, elukoht xxxxxxxxxxx , EV kodanik, keskharidus, emakeel eesti keel)
Kaitsja
Marko Tamman
Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 18.10.2012. a otsus muutmata. Taotlus Kristjan Metsniidu huvides kantud menetluskulude hüvitamiseks Levinord OÜ-le jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1 (10)
2 (10)
ta kasutas K. K kontol olevat raha, nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub aga kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Seega ei saanud olla kannatanuteks K. J ja K. J. Ühtlasi palub kaitsja kontrollida, kas maakohus on ses episoodis väljunud süüdistuse piirest. KarS § 199 lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritud teo kohta märgib kaitsja, et varguse toimepanemisest saab rääkida vaid siis, kui asi on süüdlase jaoks võõras valduses. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtulikul uurimisel tuvastatud, et XXXXX XXXXXX, XXX XXXXX XXXXXXXXXX kinnistul asuv palkmaja „Jokiranta“ oleks alates 7. septembrist 2007. a, mil Kristjan Metsniit selle notariaalselt tõestatud kokkuleppe alusel K. K-le müüs, läinud mingilgi ajal Kristjan Metsniidu võõrasse valdusesse. Uue valduse kehtestas mitte Kristjan Metsniit vaid hoopis V. K. Kaitsja leiab veel, et vahendliku täideviimise jaoks vajalikku teise isiku valitsemist ei olnud. Juhul, kui kõnealuste palkmajade müük Kristjan Metsniidu poolt V. K-le lugeda ka tõendatuks, siis teovalitsemise kvaliteet ei saa tuleneda pelgalt sellest asjaolust. Asjaolu, et isik pakub müüa ja müüb teisele isikule asja, mis ei kuulu talle, ei täida KarS § 199 ehk varguse koosseisulisi tunnuseid mistahes toimepanemise, sh vahendliku täideviijana toimepanemise vormis. Kuigi käesolevas kriminaalasjas on väidetav vahetu täideviija tuvastatud, ei ole menetleja ega prokuratuur tuvastanud ning esitanud fakte, mille alusel saab tõsikindlalt väita, et vahend (V. K) tegutses tegu toime pannes (palkmaju ära viies) tema jaoks vältimatus eksimuses. Ka maakohus on kohtuotsuse kujundamisel sellest õiguslikust aspektist mööda vaadanud. Kaitsja leiab, et K. Metsniit ei ole pannud toime kindlustuskelmuse katset, sest Kristjan Metsniidu ja Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-i vahel sõlmitud kindlustusleping ega koduvarakindlustuse tingimused ei katnud kahjustuse riski, mis tekib kindlustuse objektiks olnud vara vargusega. Koduvarakindlustuse tingimustes (p 3.2.1) räägitakse murdvargusest ja röövist. Teisiti öeldes ei näinud alates 1. aprillist 2004. a kehtivad koduvarakindlustuse tingimused ette, et kindlustusjuhtumiks oleks ka kindlustuse objektiks oleva vara vargus. Kaitsja märgib, et K. Metsniidu enda ütluste järgi ei olnud ta kindel, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga ning pealegi tulenes teatamiskohustus lepingust. Seega ei olnud teatamise taga soov saada kindlustushüvitist. Seoses K. Metsniidu süüdimõistmisega KarS § 385 lg 1 järgi märgib apellant esiteks seda, et kohus on kasutanud K. Metsniidu tegu käsitledes sõna „eelkõige“. Taoline sõnakasutus viitab sellele, et kohtu arvates ei ammendu Kristjan Metsniidu KarS § 385 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu täitev tegevus kohtu poolt loetletud tegudega. Millised on need muud või ülejäänud teod, kohtuotsusest aga ei selgu. Apellandi arvates tuleb sellist õigusemõistmist esmajoones karistusõiguse normide kohaldamisel taunida. Teiseks, tulenevalt KarS § 385 lg-st 1 moodustavad selle süüteokoosseisu objektiivse koosseisu vara varjamine või selle või muude võlausaldajale tähtsate asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamine. Kohtu kõnealuse tsitaadi valguses järeldab kaitsja, et kohus nägi KarS § 385 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu täimist Kristjan Metsniidu tegude, mis eelkõige seisnes teabe andmise kohustuse rikkumises ning pankrotimenetluse ajal vara müümise ja sellest saadud raha varjamises. Apellant nendib, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja § 13 lg-st 2, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 7 lg-st 1 tuleneva kuriteokoosseisu määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa) välistab mistahes süüteokoosseisudega (sh nende tunnustega) manipuleerimise mistahes riigi võimuharu poolt. Esmajoones tuleb sellist tegevust taunida kohtuvõimu poolt. Kaitsja leiab, et kuna Kristjan Metsniit loetles ajutisele haldurile kõik temale kuuluvad kinnistud ja hoone oli kinnistu oluline osa, siis ei ole K. Metsniit pankrotimenetluses oma varasid KarS § 305 tähenduses varjanud. Apellant lisab, et PankrS § 22 lg 2 p 1 kohaselt selgitab ajutine haldur välja võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustused, ning kontrollib, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud.
3 (10)
Kaitsja on seisukohal, et nimetatud ülesannete täitmisel peab haldur üles näitama nõutavat hoolsust.
4 (10)
asjaolude muudatustest“ nagu seda märgib apellant, ei pea kindlustusvõtja esitama koduvarakindlustuse kahjuavaldust. Karistusseadustiku § 385 lg 1 süüteokoosseis näeb muuhulgas ette vastutuse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluses vara varjamise või selle või muude võlausaldajale tähtsate asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamise eest pankrotimenetluses. Lähtudes 2009.a välja antud Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandest on vara varjamisena käsitletav teabe andmise kohustuse rikkumine kuid kahtlemata ka võlgnikul olemasoleva vara pankrotihalduri eest varjatult võõrandamine ja saadud sissetulekute varjamine. Seetõttu ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, mille kohaselt on kohus laiendanud või manipuleerinud KarS § 385 süüteokoosseisuga.
5 (10)
XXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank 28.12.2007 447 882.02 krooni (28624.88 eurot). K. K nõusolekul oli K. Metsniidul sellele arveldusarvele ligipääs. K. Metsniit pidi laekunud rahaga korraldama XXXXXXX XXXXXXXX XXX X asuva maja kokkulepitud ehitustööde lõpetamise, kuid ei teinud seda. Selle asemel tegi K. Metsniit nimetatud kontolt rea ülekandeid, millega tasus mitmesuguseid isiklikke kohustusi, osa rahast lasi ta aga isikutel, kellele ta raha üle oli kandnud, kontolt välja võtta ja talle sularahas tagasi anda. Neid faktilisi asjaolusid apellatsioonis vaidlustatud ei ole. Apellatsiooni kohaselt ei kuulunud aga vara, mille omastamist K. Metsniidule ette heideti, kriminaalmenetlusse kannatanutena kaasatud K ja K. J-ile, vaid K. K-le. Nimelt olid K ja K. J kandnud raha üle K. K kontole. Tsiteerides Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-89-11, märkis kaitsja, et panga arvelduskontol olev raha on käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Ringkonnakohus nendib, et K. Metsniit ei omastanud tõepoolest K ja K. J-i , vaid K. K vara. Siin ei oma tähtsust vaid see, et rahasumma oli üle kantud K. K-le, vaid ka see, et nimetatud rahasumma kanti üle kinnistu müügilepingu alusel. Kuigi K ja K. J kinnitasid, et raha tasuti selleks, et ehitustööd viidaks lõpule, tuleb arvestada, et lepingu objektiks ei olnud ainuüksi elamu ehitamine, vaid lepinguga omandasid K ja K. J kinnistu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nimetatud seisukoht kuidagi välistada K. J-i vastutust omastamise eest, vaid vastupidi – kinnitab, et K. Metsniit tegi tehinguid tema jaoks võõra varaga, s.t varaga, mis ei kuulunud talle. Sellest, et kontol oleva raha puhul on tegemist kontoomaniku nõudega panga vastu, teeb kaitsja apellatsioonis järelduse, et arvelduskontole kantud raha ei saanud olla K. Metsniidu valduses, mistõttu ei saanud K. Metsniit panna toime omastamist. Et valdus kujutab endast AÕS § 32 kohaselt tegelikku võimu asja üle, kontol oleva raha puhul pole aga tegemist asjaga, ei saa tõesti rääkida sellest, et kontol olnud raha oleks olnud K. Metsniidu valduses. Samas tuleb panna tähele, et KarS § 201 lg 1 käsitleb omastamise objektina lisaks isiku valduses olevale võõrale vallasasjale ka isikule usaldatud muud võõrast vara. Just teise isiku kontol oleva raha omistamisega seoses on Riigikohus selgitanud järgnevat: „Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise tunnus hõlmab ka olukorda, kus juurdepääs arvelduskontole võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid.“ (Riigikohtu 14.12.2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-12 p 8) K. K kontol olev raha oli K. Metsniidule usaldatud – K. K ütluste kohaselt võimaldas ta K. Metsniidule juurdepääsu oma kontole, andes talle kõik kontoga seotud dokumendid koos pinkalkulaatoriga (kohtutoimiku kd IV, tl 69). Oluline on see, et K. K kinnitas ütlusi andes korduvalt, et kontole kantud rahasummat pidi K. Metsniit kasutama K ja K. J-i maja lõpuni ehitamiseks (kd IV; tl 68, 69, 70). Seega ei olnud K. Metsniidul õigust kasutada kontol olevat raha vastavalt oma suvale. Osundatud otsuses on Riigikohus kirjeldanud kontol oleva raha omastamise tüüpnäitena järgmist olukorda: „Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Näiteks isik, kes on määratud teisele isikule kuuluva arvelduskonto kasutajaks või keda paluti teha konkreetseid ülekandeid, kannab ilma volituseta arvelduskontol oleva raha enda või tuttava kontole või maksab sellega isiklikke arveid.“ Just sellise olukorraga on tegemist ka käesoleval juhul. See, et K. Metsniit omastas hoopis K. K vara, ei tähenda, et tema omastamises süüdimõistmisega väljuks kohus esitatud süüdistuse piirest. Süüdistusaktis on kirjeldatud seda, et K. Metsniit tegi ülekandeid K. K kontolt, ses osas midagi ei muutu. Ringkonnakohus leiab, oluline ei ole mitte see, kes on kannatanu, vaid see, et vara, mille K. Metsniit enda kasuks pööras, oli tema jaoks võõras, s.o kuulus kellelegi teisele. Ka on süüdistusaktis märgitud, et kokkulepe, mille kohaselt K. Metsniit pidi K. K kontol olevat raha kasutama ehitustöödeks, oli K. Metsniidul mitte ainult K ja K. J-i, vaid ka K.
6 (10)
K-ga. Seega ei ole uus asjaolu seegi, et K. Metsniidul oli K. K nõusolek kontol oleva raha kasutamiseks vaid ehitustööde huvides. Omastamise subjektiivse koosseisu osas märgib kohtukolleegium, et kõnealune summa kanti üle kinnistu ostu-müügi lepingu alusel ning kinnistu omanik ja müüja oli K. K, kellele (või kelle poolt näidatud isikutele) tuli lepingu kohaselt tasuda ka ostuhind (p 8). Leping sisaldas veel kohustust ehitada lõpuni kinnistul olev maja, kusjuures valmis elamu on ostuhinna sees (p 8.5, 8.6). Hoone ehitamise kohustuse võttis lepinguga OÜ Husq. Seega ei olnud K. Metsniidul, kes ei olnud lepingu osapool, vähimatki alust arvata, et ta võib lepingu täitmiseks kinnistu müüja kontole kantud raha kasutada enda tarbeks. 6.2 Kohtukolleegium leiab, et K. Metsniit on õigesti mõistetud süüdi K. K-le kuuluva kinnistu vahendlikus varguses. Maakohus on tuvastanud selle, et V. K korraldas K. K-le kuuluva palkmaja lahtivõtmise ja äraveo, s.o murdis K. K valduse ja lõi uue valduse. Selline tegevus vastab varguse objektiivsele koosseisule. Samas tuvastas maakohus, et V. K-l puudus tahtlus võõra vallasasja ära viimiseks – ta oli ostnud palkmaja K. Metsniidult, keda pidas palkmaja omanikuks. Maakohtu otsusest nähtuvad ka asjaolud, millele tuginedes V. K arvas, et majad tõesti kuuluvad K. Metsniidule. Esiteks oli K. Metsniit neid maju talle varem näidanud ja kinnistuid müüa pakkunud, seega oli V. K-l varasemast olemas teadmine, et majad kuuluvad K. Metsniidule. Sellises olukorras on mõistetav, et kui K. Metsniit taas pakkus müüa maju, eeldas V. K, et need on mõlemad endiselt K. Metsniidu omad. Lisaks kinnitas V. K, et sai K. Metsniidult majade plaanid. Küll oli sellest, et palkmaja ei kuulu talle, teadlik K. Metsniit. Kuna palkmaja müüdi ilma kinnistuta, nägi K. Metsniit ette, et palkmaja võetakse lahti, s.o muudetakse vallasasjaks ja viiakse kinnistult ära, s.t murtakse K. K valdus ja V. K saab palkmaja enda valdusesse. Asjaolu, et pärast K. K valduse murdmist ei läinud palkmaja K. Metsniidu valdusesse, ei välista K. Metsniidu vastutust varguse toimepanemise eest, kuna palkmaja läks K. Metsniidu poolt ülekaaluka teadmisega valitsetud isiku – V. Ku valdusesse. K. Metsniidul oli ka palkmaja omastamise eesmärk – ta käituski palkmaja omanikuna, müües kõnealuse palkmaja V. K-le. Ringkonnakohus leiab, et käesolev juhtum on võrreldav metsavarguse juhtumitega, kus isik korraldab võõra metsa raie ja metsamaterjali väljaveo ning müüb metsamaterjali. Sellistel juhtudel on kohtupraktikas tegu kvalifitseeritud just vahendliku vargusena. Käesoleva kaasuse eripäraseks tunnuseks on see, et ostjaks oli isik, keda vahendlik täideviija valitses, kuid kohtukolleegium ei näe, et tegemist oleks sellise erisusega, mis välistaks teo kvalifitseerimise KarS § 199 järgi. Tõsi küll, kuivõrd V. K viidi eksitusse ja ta tegi varakäsutuse, ilma et tal oleks tekkinud õigust palkmajale, võiks tulla kõne alla K. Metsniidu täiendav kvalifitseerimine kelmusena, kuid kuna ses osas ei ole süüdistust esitatud ei ole, ei pea ringkonnakohus vajalikuks nimetatud küsimust põhjalikumalt käsitleda. 6.3 Kaitsja leiab, et K. Metsniit tuleb KarS § 212 - § 25 lg 1 järgi õigeks mõista, kuna tema ja Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-i vahel sõlmitud kindlustusleping ega koduvarakindlustuse tingimused ei hõlma kahjustuse riski, mis tekib kindlustuse objektiks olnud vara vargusega. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kui kindlustusvõtja püüab kindlustushüvitise saamise eesmärgil luua kindlustusandjal ebaõiget ettekujutust kindlustusjuhtumi toimumise kohta, kuid see ei õnnestu põhjusel, et juhtum, mille kohta ebaõigeid andmeid esitatakse, ei ole kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud kindlustuslepingu järgi üldse käsitatav kindlustusjuhtumina, on ikkagi käsitatav kindlustuskelmuse katsena, täpsemalt kõlbmatu süüteokatsega KarS § 26 lg 1 järgi. Seega ei välistaks ka asjaolu, et hoone enda vargus ei olnud kindlustuslepingu järgsete kindlustusriskidega hõlmatud, automaatselt K. Metsniidu vastutust kindlustuskelmuse katse eest. Samas ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et hoone vargus polnud kindlustuslepingus määratletud kindlustusriskidega kaetud. Maakohus on asunud seisukohale, et realiseerunud kindlustusriskiks oli vargus. Nõustuda tuleb kaitsjaga, et Koduvarakindlustuse tingimustes on
7 (10)
kindlustusriskina nimetatud mitte lihtsalt vargust, vaid murdvargust ja röövi (p 3.2.1). Kahtlemata on võimalik vaielda selle üle, kas hoone enda vargust saab käsitada murdvargusena, kuid tähelepanu tuleb pöörata sellele, et maakohtus üle kuulatud kindlustusandja töötajad, kes kahjuteadet menetlesid, on maakohtus kinnitanud, et nende hinnangul on tegemist selle kindlustusriski realiseerumisega (E. M: kd II; tl 116, 118; M. V: 119). M. V seda seisukohta ka põhjendanud, leides, et maja minemaviimisel on suure tõenäosusega sinna ka sisse murtud. Arvestades, et kindlustusandja pädevad töötajad on käsitlenud palkmaja vargust kindlustuslepingule vastava kindlustusjuhtumine, on raske väita, et tegemist ei oleks kindlustusjuhtumiga. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et täiendavalt tuleb realiseerunud kindlustusriskina kõne alla vara tahtlik rikkumine kolmanda isiku poolt (p 3.2.2.) – Nimelt on Koduvarakindlustuse tingimuste punktis 2.1 kirjeldatud, millistele tingimustele peab olema hoone, mis on kindlustuse ese. Tegemist on aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud tervikliku asjaga (ehitisega), millel on siseruum, välispiirded ja katus. Hoone olulisteks osadeks on ka vundament, siseseinad, vahelaed ja põrandad, samuti kütte, ventilatsiooni, veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemid. Palkmaja demonteerimisel selline hoone terviklikkus kadus – säilis ainult hoone vundament ja selles paiknenud veepüstikud ja kanalisatsioonitorud, korstnajalg ja terrass (sündmuskoha vaatluse protokoll – kd II tl 180-184). Seega saab rääkida vähemalt hoone rikkumisest. Teiseks apellatsiooni argumendiks, miks K. Metsniit tuleb kindlustuskelmuse katses õigeks mõista, on väide, et K. Metsniidu tegevus ei olnud kantud kindlustushüvitise saamise eesmärgist. Seda põhjendab kaitsja esiteks väitega, et K. Metsniit ei olnud peale kindlustuslepingu sõlmimist kindel, et kindlustusobjektiks olnud vara varguse puhul on tegemist kindlustusjuhtumiga. Teiseks märgib kaitsja, et K. Metsniidul oli kindlustuslepingust tulenevalt kohustus teatada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Seesamile kõigist teada olevatest oluliste asjaolude muudatusest. Ka need väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. K. Metsniidu esitatud teade maja varguse kohta ei kujuta endast lihtsalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (nt e-posti teel) esitatud teadet selle kohta, et kindlustatud hoone on varastatud, vaid K. Metsniit on täitnud just koduvarakindlustuse kahjuavalduse (kd II, tl 11, 12). See näitab ringkonnakohtu hinnangul, et isegi, kui K. Metsniidul oli veel mingisuguseid muid eesmärke, oli üheks eesmärgiks kindlustushüvitise saamine, s.t K. Metsniidul esines kindlustushüvitise saamise osas tahtlus kavatsetuse vormis. Kavatsetust ei välista seegi, et K. Metsniidu maakohtus antud ütluste kohaselt ei olnud ta kindel, et vara vargus on käsitatav kindlustusjuhtumina. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Väljend „ei olnud kindel“ näitab, et K. Metsniit siiski arvestas võimalusega, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Märkimata ei saa jätta, et ringkonnakohus ei suuda näha ühtegi muud põhjust peale soovi saada kindlustushüvitist, sellele, miks K. Metsniit serveeris maja ära viimise vargusena. Kui K. Metsniit oleks lihtsalt soovinud teavitada kindlustusandjat sellest, et olulised asjaolud on muutunud – hoone on võõrandatud – ei oleks olnud vaja väita, et maja on varastatud. Samas on aga vargus vähemalt tavainimese silmis tüüpiline kindlustusrisk ja varguse puhul saab rääkida kindlustusjuhtumist. 6.4 Ringkonnakohus leiab, et K. Metsniidu õigeksmõistmiseks KarS § 385 lg 1 järgi pole alust. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on ebaselgeks jätnud selle, milles seisnes K. Metsniidu KarS § 385 lg-le 1 vastav tegu. Nimelt on maakohus märkinud: „Seega leiab kohus, et Kristjan Metsniit on oma tegevusega – eelkõige teabe andmise kohustuse rikkumise ning pankrotimenetluse ajal vara müümise ja sellest saadud raha varjamisega, täitnud KarS § 385 lg 1 süüteokoosseisu.“ Ringkonnakohus nendib, et nimetatud lause on sõnastatud ebaõnnestunult ja sõna „eelkõige“ kasutamine võib tõesti jätta mulje, et kohus võis pidada koosseisupäraseks käitumiseks ka muid, otsuses nimetamata tegevusi. Samas tuleb märkida, et kohus on küsimust, kas K. Metsniit on pannud toime KarS § 385 lg-le 1 vastava teo, analüüsinud ligi kolmel leheküljel (otsuse lk 22-25)
8 (10)
ning kohtu põhistusest tervikuna on selgelt aru saadav, milline on see K. Metsniidu käitumine, millega ta maakohtu hinnangul KarS § 385 lg 1 koosseisu täitis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ka mainitud süüteokoosseisu laiendavalt tõlgendanud ega K. Metsniitu sätte piirest väljudes süüdi mõistnud. K. Metsniit on süüdi mõistetud selles, et ta esiteks vaikis maha, et ühel talle kuuluval kinnistul paikneb palkmaja, ning kui ta oli selle palkmaja pankrotimenetluse ajal maha müünud, vaikis ta maha vara struktuuris toimunud muutuse (palkmaja müügist tulenev kinnistu väärtuse muutumine ja saadud sularaha). Süüdistuses ja maakohtu otsuses palkmaja müümise äranimetamine ei tähenda, et müügitehingu sõlmimine – olgu see pankrotimenetluses õiguspärane või mitte - oleks KarS § 385 lg 1 koosseisule vastav tegu. Palkmaja müük on aga oluline selle tulemusel toimunud muutuste tõttu K. Metsniidu varades, millest aga K. Metsniit samuti ei teavitanud. Mis puutub K. Metsniidu poolt toime pandud KarS § 385 lg 1 järgi kvalifitseeritud teosse, siis tuleb tõdeda küll seda, et nimetatud koosseisu ei täida veel ainuüksi see, et 14.04.2008 ajutisele pankrotihaldurile saadetud vara nimekirjas ei olnud ära toodud see, et ühel XXX XXXXX XXXXX XXXXXX XXXXXXXXX asuval kinnistul asub palkmaja. Ringkonnakohtule ei ole teada, kas ajutine pankrotihaldur oli K. Metsniidule eelnevalt selgitanud seda, millise täpsusega ta vara puudutavate andmete esitamist soovib. Oluline on aga maakohtu poolt märgitu, et pankrotihalduri aruandest nähtuvalt lähtus pankrotihaldur kinnistu väärtuse hindamisel ainult maatüki hinnast ning et pankrotihaldurile oli teadmata kinnistu väärtust tõstev palkmaja olemasolu XXXXXXXXXX (tegelikult aga XXXXXX) kinnistul. Pärnu Maakohtu 23.04.2008.a. kohtuotsusest ja 18.04.2008.a. kohtuistungi protokollist nähtub, et Kristjan Metsniit viibis kohtuistungil ajutise pankrotihalduri aruande ettekandmise ja pankrotiavalduse arutelu juures. K. Metsniit teadis ja sai aru, et pankrotihaldur on hinnanud tema vara ühel kinnistul asuvat ehitist arvestamata, kuid ta ei informeerinud pankrotihaldurit vara olemasolust. Seega, isegi kui K. Metsniit esialgu pidas piisavaks seda, et ta nimetab varana kinnistu ilma sellel olevat hoonet mainimata, on tuvastatud, et pankrotimenetluse käigus oli K. Metsniit teadlik sellest, et ajutisel pankrotihalduril olevad andmed ei ole piisavad tema tegeliku varalise seisundi kindlakstegemiseks, kuid sellest hoolimata ei teavitanud ta pankrotihaldurit. Veelgi enam, ta ei teavitanud pankrotihaldurit ka oma varades toimunud muutustest (palkmaja müügist ja selle eest saadud sularahast). Kaitsja seisukoha kohaselt oleks kinnistul oleva hoone olemasolu pidanud välja selgitama ajutine pankrotihaldur ise, kellel oli kinnistutest teadlik ja kellel oli vaba juurdepääs kinnistutele. Selle kohta, kuidas oleks pankrotihaldur pidanud saama teada sellest, et K. Metsniidu vara hulka kuulub pärast kahe palkmaja müügitehingut sularaha 500 000 krooni, apellatsioonis seisukohta esitatud ei ole. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et teabe andmise kohustus ei piirdu üksnes pankrotimenetluse algatamise staadiumiga vaid laieneb ka kogu pankrotimenetluse ajaks. PankrS § 22 lg 3 kohaselt on ajutisel pankrotihalduril õigus saada võlgnikult vajalikku teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja kohustuste kohta. Nimetatud säte ei sea ajutise pankrotihalduri nimetatud õigusele mingeid ajalisi piiranguid ega näe ette, et sellele vastav kohustus piirdub võlgniku poolse ühekordse teabeandmisega. Seega on pankrotihalduril õigus saada teavet ja dokumente kogu menetluse vältel. Sama kehtib ka PankrS § 85 lg-s 1 sätestatud võlgniku kohustuse sõnastuse kohta. Lisada tuleb, et PankrS § 85 lg 1 teise lause ja § 35 lg 2 kohaselt on võlgnik kohustatud esitama haldurile pankroti väljakuulutamise päeva seisuga nimekirja temale kuuluvast varast, sealhulgas kohustustest, ka selle seisuga ei ole K. Metsniit teavitanud kinnistul asuvast majast või selle müümisest saadud sularahast (raha üleandmise täpne aeg ei ole teada, palkmaja viidi ära 16.-18.mail 2008.a., s.o pärast K. Metsniidu pankroti väljakuulutamist).
9 (10)
et sama pika karistuse mõistis ta ka KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 199 lg 2 p 6 järgi. See tähendab, et maakohus ei ole liitkaristust mõistes raskeimat karistust suurendanud, raskeima karistusega kaetuks lugeda võimaldab seadus aga vaid kergemaid karistusi. Seega mitme võrdselt raske karistuse puhul ei või kohus lugeda ühte karistust teisega kaetuks. On ka ilmne, et kui isikule on mõistetud mitu 1 aasta 6 kuu pikkust karistust, ei saa toimepanija süüd ja tema isikut arvestav liitkaristus olla samuti 1 aasta 6 kuud vangistust. Vastavalt KrMS § 340 lg-st 1 võib ringkonnakohus apellatsiooni piirest väljuda aga vaid süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul on maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti süüdistatava kasuks ning kuna prokurör maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitanud ei ole, ei ole ringkonnakohtul õigust kõnealust viga parandada.
Sten Lind
Ivi Kesküla
Malle Preimer
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.