Kriminaalasi nr 1-10-1391
Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise
11.märtsil 2013.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum tõlk Alla Lašmanova sekretär Merliin Kelk juuresolekul kaitsja advokaat Anne Vissak osavõtul arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu F.J-i vangistusest vabastamist,
tingimisi enne tähtaega
leidis: F.J tunnistati Harju Maakohtu 13.mai 2010.a otsusega süüdi KarS § 117 järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust F.J-ile Harju Maakohtu 08.jaanuari 2010.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 3 kuud 27 päeva vangistust, millest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 14.novembri 2008.a otsusega F.J-ile mõistetud ärakandmata karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 2 kuud 27 päeva vangistust, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 10 kuud 6 päeva vangistust alates 13.maist 2010.a. Harju Maakohtu 17.mai 2010.a määrusega loeti Harju Maakohtu 13.mai 2010.a otsuses õigeks kuriteo kvalifikatsiooniks KarS § 117 lg 1 ja F.J-ile KarS § 65 lg 1 järgi mõistetud liitkaristuse kandmata osaks 3 aastat 11 kuud 22 päeva vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Harju Maakohtu 14.novembri 2008.a otsusega F.J-ile mõistetud ärakandmata karistus võrra ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 2 kuud 22 päeva vangistust, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 10 kuud 1 päev vangistust. Tallinna Ringkonnakohtu 07.oktoobri 2010.a otsusega tühistati Harju Maakohtu 13.mai 2010.a otsus osaliselt, s.o F.J-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 117 lg 1 järgi ja temale KarS § 65 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmise osas, sealhulgas ärakantuks loetud ja ärakandmata karistuse osas ja karistuse kandmise alguse osas. Samuti tühistati Harju Maakohtu 17.mai 2010.a määrus osaliselt, s.o F.J-ile KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud karistusest kandmata karistuse määra, KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud lõpliku karistuse määra ja 13.mai 2010.a seisuga ärakandmisele kuuluva karistuse määra osas. Deniss
Malõšev tunnistati süüdi KarS § 121 ja § 117 lg 1 järgi ning teda karistati KarS § 63 alusel 3aastase vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud vangistust F.J-ile Harju Maakohtu 08.jaanuari 2010.a otsusega mõistetud karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 4 kuud vangistust, millest loeti kantuks eelmise kohtuotsuse järgi 3 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati KarS § 65 lg 1 järgi ärakandmisele kuuluvat karistust Harju Maakohtu 14.novembri 2008.a otsusega F.J-ile mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 6 kuud 27 päeva vangistust karistuse kandmise algusega 18.augustist 2009.a. Kohtuotsus jõustus 04.novembril 2010.a. Harju Maakohtu 22.märtsi 2011.a ja Tartu Maakohtu 17.jaanuari 2012.a määrustega jäeti F.J temale mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. F.J-i karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikult ärakandmisel 17.märtsil 2014.a. F.J-i on varem kriminaalkorras karistatud:
F.J kinnitas kohtuistungil, et soovib vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabaneda ning on nõus võtma endale ka elektroonilisele valvele allumise lisakohustuse. Ta asuks elama enda lahutatud abikaasa juurde, kellega neil suhted on oluliselt paranenud. Süüdimõistetu sõnul on tal võimalus asuda tööle enda endise klassivenna juurde firmasse. Vangistuse ajal on ta muutunud usklikuks ja soovib seda teed jätkata ka vabaduses. Ta on mõistnud enda väärkäitumist ja teinud viimasest pikaaegsest vangistusest oma järeldused tulevaks eluks. Kaitsja toetas süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist ja leidis, et süüdimõistetule tuleks anda võimalus ennast vabaduses seadusekuulekana tõestada. Prokurör kohtule esitatud kirjalikus arvamuses F.J-i ennetähtaegset vabastamist ei toeta. KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on F.J ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. F.J-i on kriminaalkorras karistatud kokku 6 korral, sealhulgas korduvalt reaalse vangistusega ning temale mõistetud karistust on jäetud ka tingimisi katseajaga täitmisele pööramata. Ka käesoleva vangistuse aluseks olevad teod on tal osaliselt pandud toime eelmise kohtuotsusega määratud katseajal. Kuna kuritegude toimepanemisel on süüdimõistetu kasutanud ka vägivalda, siis tuleb kohtul tema järjekordset usaldamist ja ennetähtaegset vabastamist kaaluda eriti põhjalikult ning vaadata ka seda, et vabastamise puhul ei saaks liigselt riivatud ühiskonna õiglustunne. F.J on praeguseks jäänud temale mõistetud 4 aasta 7 kuu pikkusest karistusest kanda ligikaudu aasta. Vangistusest ei ole tal ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust. Ta on tegelenud riigikeele omandamisega, töötanud majandusabitöödel, osalenud suitsetamisest loobumise nõustamisel ja suitsetamisest ka loobunud. Samuti on ta läbinud sotsiaalabiprogrammid „Agressiivsuse asendamise treening“ ja „Usk ja teadmine“. Seega on näha, et süüdimõistetul on olemas motivatsioon oma elukvaliteedi muutmiseks ning ta on asunud selle nimel ka vangistuses reaalselt tegutsema. Ta on teinud endale vabanemiseks reaalsed ja positiivsed tulevikuplaanid ning on mõistnud alkoholi rolli oma õigusvastase käitumise mõjutajana, mistõttu kavatseb sellest edaspidiselt loobuda. Samuti on tal olemas kindel elu- ja töökoht ning igakülgselt toetavad lähisuhted, mis aitavad omakorda kaasa kuriteoriskide maandamisele ja edukale taasühiskonnastumisele. Kinnipidamiskohas on ta pöördunud usu poole ja leidnud, et see on talle olnud suureks toeks ja abiks enesega tegelemisel ning muutmisel. Usuga soovib ta kindlasti ka peale vabanemist jätkata. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et F.J-i katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamine on põhjendatud, kuna on alust arvata, et käesolev karistus on tema puhul oma eesmärgi täitnud. Samuti ta omab piisavaid tagatisi, et asuda vabaduses seadusekuulekalt elama. On ilmne, et süüdimõistetu on kantud karistusaja jooksul teinud muudatused enda suhtumisse ja asunud paranemise teele. Ta on seadnud endale elus uued ja realistlikud
eesmärgid. Kohtunik leiab, et F.J-i ennetähtaegne vabastamine ja kriminaalhooldusele allutamine annaks tema edaspidisel mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas. Tema puhul on oluline, et vabanemisel oleks tal olemas teiste isikute toetus ning järelevalve, mida võimaldab kriminaalhooldus. Samuti aitab uute kuritegude toimepanemise riski maandada ja süüdimõistetut distsiplineerida temale vajalike lisakohustuste määramine ning vastavalt tema enda nõusolekule elektroonilisele järelevalvele allutamine. Seadusest tulenevad nõuded elektroonilise järelevalve kohaldamiseks on tema puhul täidetud. Kuna süüdimõistetu puhul on suureks riskiteguriks kuritegude toimepanemisel alkoholi tarvitamine, siis peab kohus vajalikuks süüdimõistetule kriminaalhoolduse ajaks alkoholi ja narkootikumide mittetarvitamise kohustuste panemist. Samuti peab kohus oluliseks talle tööle asumise või töötuna arvele võtmise lisakohustuse panemist, et tagada seega tema majanduslik stabiilsus ja samas tööle asumisel ka mõtestatud tegevusega hõivatus. Kuna osaliselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime grupis ning praeguseks on ta mitu aastat juba vanglas viibinud, siis võib järeldada temal ka kriminaalse taustaga tutvuste olemasolu. Välistamaks selliste tuttavate võimalikku negatiivset mõjutamist peab kohus vajalikuks määrata süüdimõistetule katseajaks lisakohustus mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega ilma kriminaalhooldaja eelneva loata. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Vabastada F.J (IK XXX) temale Harju Maakohtu 13.mai 2010.a otsusega mõistetud ja Tallinna Ringkonnakohtu 07.oktoobri 2010.a otsusega muudetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. KarS § 76 lg 4 alusel määrata F.J-ile katseaeg ärakandmata karistusaja ulatuses, s.o kuni 17.märtsini 2014.a. KarS § 75 lg 2 p 9 alusel määrata F.J-ile katseajaks lisakohustus alluda elektroonilisele järelevalvele kolme (3) kuu jooksul alates päevast, mil elektroonilise järelevalve seade kinnitatakse tema keha külge. KarS § 78 p 2 alusel hakata F.J-i katseaega arvestama alates käesoleva määruse jõustumisest. Määrata F.J katseajaks Tallinna Vangla Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Kohustada F.J-i katseajal järgima KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõudeid:
KarS § 75 lg 2 p-de 2, 4, 7 alusel määrata F.J-ile katseajaks järgmised lisakohustused:
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.