1-12-8864/13 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Kriminaalasja materjalide kohaselt on R.Kasele saadetud ka kohtuotsuse tõlge ja ta on selle kättesaamist kinnitanud allkirjaga. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole tuvastatav KrMS § 339 lg 1 p 9 rikkumine. Kriminaalasja materjalide alusel on sedastatav, et R.Kask valdab eesti keelt ja talle oli maakohtus toimuv arusaadav ning ka apellatsioonikohtus antud selgituses R.Kask ise kinnitas, et menetlusnormi rikkumise väide tulenes vaid sellest, et arvas, et kriminaalasja maakohtule tagastamine on talle kasulik. 5.2 Süüdistatav on vaidlustanud temale mõistetud karistusmäära ja taotlenud tema karistamist 3 kuulise vangistusega. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud 9 kuuline reaalne vangistus on kooskõlas seadusega ja tühistamisele ei kuulu. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb ette kuni 5 aastase vangistuse. R.Kasele on mõistetud 9 kuuline vangistus. Karistati teda kolme kuriteo toimepanemise eest. Kaks vargust jäid temast sõltumatutel põhjustel katsestaadiumisse. Tegemist on teise astme kuritegudega. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad ja apellatsioonis märgitud karistust kergendava asjaolu, puhtsüdamliku kahetsusega on maakohus juba arvestanud. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavatele asjaoludele apellant ei viita. Maakohtule on olnud teada, et süüdistataval on kindel elukoht. Nimetatud asjaolu oli süüdistataval ka kuritegude toimepanemise ajal, kuid see ei takistanud tal neid toime panemast. Samuti pole elukoht aluseks kergema karistuse mõistmiseks. Kohtuotsuses pole maakohus kajastanud süüdistataval kindla töökoha olemasolu. Maakohtus on R.Kask andnud ütlusi, et töötas 2012 aasta jaanuarist. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav kinnitas, et tegelikult tal oli varguste toimepanemiste ajal olemas töökoht. Seega ka kindla töökoha ja sissetuleku olemasolu ei mõjutanud teda varavastaste kuritegude toimepanemisest loobuma. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seega on maakohus seaduslikult karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava isikuandmetega Vastavalt karistusregistri õiendile on süüdistatavat korduvalt varem nii kriminaalkorras kui väärteokorras karistatud, seega ka tema isikuandmed annavad aluse lugeda temale mõistetud 9 kuulist vangistust seaduslikuks ja kooskõlas KarS § 56 olevaks. 5.3 Apellant on taotlenud ka vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused.

Seega üldkasuliku tööga vangistuse asendamisel on oluline faktor süüdistatava senine alukäik ja tema õiguskuulekus. R.Kask on varem korduvalt karistatud kriminaalkorras. Kusjuures käesolevas otsuses süüdimõistetud kuriteod olid toime pandud kohtu poolt määratud katseaja kestel. Seega on kohus teda usaldanud, kuid süüdistatav on uute kuritegude toimepanemisega juba katseajal näidanud, et ta ei suuda vabaduses viibides süütegude toimepanemistest loobuda. Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et R.Kaske on korduvalt karistatud ka väärteokorras ja seda läbi aastate ka varavastaste väärtegude toimepanemiste eest. Kolleegium leiab, et R.Kase käitumine annab aluse jõuda järeldusele, et ta ei ole isikuks, kelle suhtes on võimalik ja seaduslik KarS § 69 sätete kohaldamine ja vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. 5.4 Süüdistatav on apellatsioonis õigustatult leidnud, et temal lõplikult ärakandmisele kuuluv liitkaristus on ebaõige. Kriminaalasja materjalide alusel on tuvastatav, et R.Kask on süüdi tunnistatud Harju Maakohtu 07. oktoobri 2011 aasta otsusega ja karistatud liitkaristusega 1 aasta ja 1 päev vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel on loetud eelvangistuses viibitud aeg 5 kuud ja 14 päeva kantud karistuse hulka. Samas on ekslikult märgitud ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud ja 27 päeva, mis on jäetud täitmisele pööramata ja kohaldatud KarS § 74 sätteid ning määratud 1 aasta ja 6 kuuline katseaeg/ t.lk. 31-34/. Kohtuotsus jõustus 25.10. 2011.a. Siinjuures kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi Harju Maakohtu 07 oktoobri 2011 aasta otsus, milles oli süüdistatava olukorda raskendavalt eksitud süüdistatavale määratud ärakandmisele kuuluva karistuse osas on seaduse jõus ja ringkonnakohtul puudub seadusest tulenev pädevus nimetatud otsuses tehtud viga parandada, on käeolevas kriminaalasjas nimetatud otsusega mõistetud karistus üks liidetavatest. KarS § 65 lg 2 näeb otseselt ette vaid kandmata osas karistuse liitmise, mistõttu käeoleva otsusega on võimalik süüdistatava kahjuks tehtud eksimus parandada. Vastavalt Harju Maakohtu 19.07.2012 aasta määrusele viibis R.Kask kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse täitmisele pööramise menetluse raames vangistuses alates 30.05.2012 kuni 19.07.2012, seega 1 kuu ja 19 päeva/ t.lk. 142-144/. Vaidlustatud kriminaalasja raames viibis 22.07.2012 st. 3 päeva / t.lk. 67-70, 74/.