1-12-182
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. detsember 2012. a Tallinn
Kohtuasja number
1-12-182
Kohtukoosseis
Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kea Lemming
Kohtuistungi sekretär Kohtuasi
O.I süüdistuses KarS § 120, § 121 ja § 199 lg 2 p 9 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 8. oktoobri 2012. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava O.I kaitsja Sven Sillar
Prokurör
Mairi Heinsalu
Süüdistatav
O.I isikukood XXX elukoht xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxx, karistatus puudub
Kaitsja
Vandeadvokaat Sven Sillar
töötab
Harju Maakohtu 8. oktoobri 2012. a kohtuotsus O.I suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. O.I poolt apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu jätta tema enda kanda. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.
Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
2(7)
varasema agressiivse ja vägivaldse käitumise tõttu, kuna ta oli teadlik O.I varasematest rünnakutest M M ning naabri J. K suhtes.
3(7)
3.4 O.I tunnistab, et ta lõi M M fotoaparaadi käest, kuid eitab sõrme tabamist. Kaitsja leiab, et kui see nii isegi oli, siis ei teinud O.I seda mitte kaudse tahtlusega, vaid kergemeelsusega. Kergete kehavigastuste tekitamist kergemeelsusest seadus aga kuriteoks ei loe. 3.5 J Mi suhtes toime pandud kuriteod KarS § 120 ja § 121 järgi on usaldusväärselt tõendamata. Kannatanu J M ja M M ning M M on isa ja pojad. Ka kohus möönab, et nimetatud asjaolu seab tunnistajate usaldusvääruse kahtluse alla. Samas tuvastas kohus kuriteo toimepanemise O.I käitumismustrile tuginevalt. Apellandi arvates ei ole käesoleval juhul tuginemine mingile mustrilisele käitumismustrile põhjendatud, sest ta ei ole varem KarS § 120 või 121 järgi kvalifitseeritavat tegu toime pannud. J Mi väide temale põhjustatud kehavigastuse kohta, ei ole tõendatud objektiivsete tõenditega – nt arsti tõendiga. Jutt karistusõiguslikust ähvardamisest on paljasõnaline. Kaitsja apellatsioonile on lisanud oma seisukoha süüdistatav O.I , kes taotleb samuti õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Ta märgib, et kõik intsidendid, mis on tekkinud, on provotseeritud kaasomanikest naabrite poolt. Kokkuvõttes jääbki üle oodata hetke, kus selline kõikidest õigustest ilma jäetud inimene surutakse lõplikult nurka ja ta sooritabki midagi vägivaldset. Siis saab riigi peaprokurör televisioonis jälle kommenteerida, et tegemist on kahetsusväärse olukorraga, kus ühte inimest põhjendamatult terroriseeriti.
4(7)
Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 31-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult kannatanute M Mi ja J Mi ning B. R ütlustega, sest need on omavahel kooskõlas ning kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Maakohus on prokuröri taotlusel põhjendatult avaldanud süüdistatava O.I kohtueelses menetluses antud ütlused ning on kõrvutanud neid tema poolt kohtuistungil antud ütlustega. Tema ütlusi on analüüsitud iga kuriteoepisoodi kohta eraldi. Maakohtu otsusest nähtub väga selgelt, et O.I on andnud kohtueelses menetluses ühesuguseid ja kohtuistungil teistsuguseid ütlusi. Kuna ta ei ole osanud oma ütluste muutmise põhjust veenvalt selgitada, siis on maakohus tema ütlused põhjendatult kõrvale jätnud. 5.3 Kaitsja väidab, et 17. oktoobril 2010. a O.I viibis M Me näpitstangidega näkku lüües hädakaitseseisundis, mistõttu tema tegu ei ole õigusvastane. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma hiljutises 3. detsembri 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-107-12 korranud oma varemaid seisukohti, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, so vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal. Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas seda, kas tegemist pole hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses. Pidades silmas eelpool refereeritud seisukohti ja maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid, on apelleeritud kohtuotsuse 10-ndal leheküljel väga põhjalikult motiveeritud, miks ei tegutsenud O.I hädakaitseseisundis. Kannatanute M Mi ja B. R ütlustest nähtub, et M M tõukas O.I kerge tõukega väravast eemale, et viimane oma lõgistamisega väravat ära ei lõhuks. O.I taganes vaid ühe sammu. Tõuke tagajärjel ta vigastusi ei saanud ega valu ei tundnud. Ta oli lihtsalt ärritunud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et O.I ei olnud mingit põhjust M Me näpitstangidega näkku lüüa. Seega on O.I kohtukolleegiumi hinnangul selles kuriteoepisoodis põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 121 järgi. 5.4 10. veebruari 2012. a kuriteoepisoodis leiab kaitsja, et O.I võis põhjustada teda fotoaparaadiga filmivale M Me füüsilist valu kergemeelsusest. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga, sest apelleeritud kohtuotsuse leheküljel 15 on maakohus väga põhjalikult motiveerinud O.I tegutsemist kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et lüües jalaga M Mi käes olnud fotoaparaadi suunas, möönis ta igasuguse tagajärje saabumist, seega tegutses kaudse tahtlusega. Kohtupraktikas kaudse tahtluse piiritlemisel omaksvõetud nõustumis- ehk heakskiiduteooriast tulenevalt on kergemeelsusega tegemist, kui toimepanija lootis konkreetsele faktilisele asjaolule tuginevalt, et tagajärg jääb saabumata. Kaitsja apellatsioonist ei nähtu, millisele konkreetsele faktilisele asjaolule tuginevalt oli O.I alust loota, et tema jalahoop kannatanu kätt ei taba ja sellega talle füüsilist valu ei põhjusta.
5(7)
Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et O.I pani 10. veebruaril 2012. a M Me jalaga vastu kätt lüües toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 5.5 Kaitsja leiab, et 14. veebruari 2012. a episoodis ei ole J Me kehavigastuse tekitamine ühegi objektiivse tõendiga tõendamist leidnud, mistõttu tuleb O.I selles kuriteoepisoodis õigeks mõista. Kannatanu J Mi ütlustest nähtub, et O.I jalahoop põhjustas ta käele valu. Saadud löögist oli käsi punane ja paistes. Seda, et käsi oli punane ja paistes, kinnitavad M M ja M M. Seega on nende ütlustega tõendatud, et kannatanu käsi oli punane ja paistes. Kohtukolleegium leiab, et sellise faktilise asjaolu tõendamiseks ei pea kannatanu pöörduma arsti poole ja taotlema tõendit talle tekitatud vigastuste kohta. Siinjuures kohtukolleegium selgitab, et KarS § 121 kehtestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Seega kuriteokoosseis KarS § 121 järgi ei eelda obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 ). Seega oleks käesoleval juhul O.I käitumise KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ka juhul, kui J Mi käe paistetus ei oleks tõendamist leidnud. 5.6 Veel leiab kaitsja, et maakohus ei ole tuvastanud, millal ja mis postisaadetisi O.I varastas. Maakohtu otsusest nähtub, et kohtuistungil vaadati videosalvestust, millest nähtub, kuidas O.I süüdistuses esitatud kuupäevadel võõra postkasti lahti urgitses ja sealt endale iga kord midagi põue peitis. Kannatanud M M, B. R ja M. R on kohtuistungil üle kuulatud ja nad on selgitanud, millised postisaadetised on neil nendel päevadel kadunuks jäänud. Seda, et kannatanud on endale sellised ajalehed, ajakirjad ja postisaadetised tellinud, on tõendatud kohtutoimikusse võetud kirjalike tõenditega. Kuna videosalvestusel talletatu on kooskõlas kannatanute ütlustega ning kirjalike tõenditega, siis ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et maakohus ei ole välja selgitanud millal ja mida varastati. Seega on maakohus O.I põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. 5.7 Kaitsja põhjendab B. R suhtes toime pandud kuriteos KarS § 120 järgi õigeksmõistmist sellega, et tapmisähvardus ei olnud reaalne ja oli öeldud vihahoos. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07 ja 21. oktoobri 2011. a otsuses nr 3-1-1-59-11 on väljendatud seisukohta, et KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Lisaks on neis lahendites märgitud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimati märgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta
6(7)
paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 13-14 on maakohus ära näidanud need faktilised asjaolud, mille pinnal oli kannatanu B. Rl alust karta oma elu pärast. Eelkõige oli selleks süüdistatava varasem agressiivne käitumine oma majanaabrite suhtes. B. R oli näinud pealt, kuidas O.I M Me kruvikeerajaga näkku lõi. Samuti oli ta näinud, kuidas O.I kirvega õues viibinud majaelanike suunas viskas. Kohtukolleegium möönab, et maakohus mõistis O.I küll J. K kehalise väärkohtlemise episoodis kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks, kuid see ei muuda olematuks fakti, et O.I majaelanike suunas kirvega siiski viskas. B. R elas üksinda ja oli oma sõnade kohaselt oma elu pärast väga hirmul, mistõttu kohtuistungi toimumise ajaks oli ta sellest majast ära kolinud. Tunnistaja M. Randlepa ütlustest nähtub samuti, et B. R oli oma elu pärast hirmul. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et O.I on põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 120 järgi B. R tapmisega ähvardamises. 5.8 Kaitsja väidab, et J Mi tapmisega ähvardamise episoodis KarS § 120 järgi ei ole põhjendatud maakohtu väide, et kaudse tõendina tuleb arvestada O.I varasemat samasugust käitumist. Nimelt peab kaitsja oluliseks seda, et O.I ei ole varem KarS §-de 120 ja 121 järgi süüdi mõistetud. Kohtukolleegium on seisukohal, et sellel asjaolul ei ole O.I süü tõendatuse seisukohast tähtsust. Oluline on vaid see, et varasemad vägivallateod on aset leidnud ja kannatanu on nendest teadlik. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kannatanu J M oli teadlik sellest, et O.I oma majanaabreid pidevalt ähvardab. O.I oli ka talle vahetult enne seda jalaga vastu kätt löönud ja füüsilist valu põhjustanud. Samuti teadis ta seda, et O.I oli löönud tema pojale M Me kruvikeerajaga näkku. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et O.I on põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 120 järgi J Mi tapmisega ähvardamises. Kohtukolleegiumi hinnangul väärib tähelepanu ka O.I enda poolt kirjutatud kaitsja apellatsioonile lisatud seisukoht, et kohtuotsuse muutmata jätmise korral võibki ta enesevalitsuse kaotada ja midagi vägivaldset korda saata. See kinnitab maakohtu seisukohta, et O.I käitumine oli ümbritseva suhtes valdavalt ootamatu ja agressiivne.
Meelika Aava
Julia Katškovskaja
Ivi Kesküla
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.