1-12-5960/17 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Harju Maakohtu 28.08.2012. a otsusega mõisteti G.T süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja teda karistati 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud vangistust ühe kolmandiku võrra, s.o 10 kuu ja 20 päevani. Tuginedes KarS § 74 lg-tele 1, 2, 3, jättis kohus mõistetud vangistuse osaliselt täitmisele pööramata ja määras, et ära tuleb kanda 1 kuu ja 15 päeva vangistust. Ülejäänud osa mõistetud karistusest, s.o 9 kuud ja 5 päeva vangistust jättis maakohus KarS § 74 lg 1 ja lg 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et G.T ei pane 2-aastase katseaja vältel toime tahtlikku kuritegu ning täidab talle KarS § 75 lg 1 p-des 1-5 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid Tallinna Vangla Harju Kriminaalhooldusosakonna järelevalve all. Ühtlasi võttis kohus KarS § 50 lg 1 p 1 ja liiklusseaduse § 127 alusel G.T-lt lisakaristusena ära sõiduki juhtimise õiguse 1 aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest. G.T mõisteti süüdi selles, et ta, juhtides sõiduautot VW Polo, sõitis 12. oktoobril 2011. a kella 12:54 ajal Tallinnas Endla ja Vaarika tänavate ristmiku juures reguleerimata ülekäiguraja juures otsa jalakäija V Z, kes suri saadud vigastuste tõttu. Maakohus leidis, et otsasõidu tingisid just G.T toimepandud liiklusnõuete rikkumised. Kohus luges tuvastatuks, et G.T märkas teed ületavat jalakäijat viimasel hetkel ega suutnud talle otsasõitu vältida. Nähtavust mõjutas see, et ilm oli päikesepaisteline ja teekate märg. Arvestades neid olusid, ei olnud kiirus (40-50 km/h), millega G.T ülekäigurajale sõitis, sobiv. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, e G.T rikkus LS§ 33 lg-t 1, § 35 lõikeid 1 ja 4, samuti LS § 50 lg 3 punkti 1.Kohus asus seisukohale, et liiklusnõuete rikkumine on toime pandud hooletusest. G.T ei toiminud tee ja ilmastikuoludele vastavalt piisavalt hoolikalt ega arvestanud liiklemisel kõiki neid asjaolusid, milleks liiklusseadus teda kohustab, samas teadmata süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist. Põhjendades G.T-le mõistetud karistust, märkis maakohus, et hindab G.T süüd keskmisest suuremaks. Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist liikus G.T juhitud auto mööda Endla tänavat Paldiski mnt poole esimeses sõidureas. Jalakäija alustas tee ületamist teiselt poolt tänavat. G.T auto ette jõudmiseks ületas V Z seega kolm sõidurida. Tegemist on laia teega ning liiklusõnnetuse toimumise ajal puudusid süüdistatava ütluste kohaselt seal teised sõidukid. Arvestades segavate faktorite vähesust ning asjaolu, et jalakäija sõidutee ületamine pidi olema pikka aega nähtav, oli G.T tähelepanematus liikluses märkimisväärne. Saabunud tagajärg oli üliraske. Arvestades kergendava asjaoluna kahetsust, mõistis kohus karistuse alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus märkis, et nii prokurör kui kaitsja taotlesid mõistetava karistuse tervikuna tingimuslikult kohaldamata jätmist põhjusel, et tegemist on teoga, milline ei ole toime pandud tahtlikult, vaid ettevaatamatusest. Arvestades õnnetuse üliraskeid tagajärgi ning süüdistatava eelnevat liikluskäitumist, ei pidanud kohus nimetatut võimalikuks. G.T on korduvat karistatud liiklusnõuete rikkumise eest. Ta on varasemalt toime pannud liiklusseaduse (kuni 01. 07. 2011 kehtinud redaktsioonis) § 7415, LS § 7422 ja LS § 7417 järgi kvalifitseeritud väärteod. Seega on G.T karistatud rikkumiste eest, millised võivad kergesti viia raskete tagajärgedeni ning vähemalt ühel juhul on varasemalt selles ka kahju tekkinud. G.T ei ole varasematest karistustest teinud järeldusi sellest, et tema liiklemisviis on ohtlik. Nähtuvalt

2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G.T kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja G.T õigeksmõistmist või G.T-le mõistetud karistuse kergendamist, jättes G.T-le mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata ning kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 7 kuuks. Maakohus on tuvastanud, et kannatanu V Z asus teed ületama mitte jalakäijatele tee ületamiseks ettenähtud osal, s.o. ülekäigurajal, vaid reguleerimata ülekäiguraja juures, s.t. sõiduteel väljaspool ülekäigurada. Apellant leiab, et antud juhul on tegemist põhjendatud kahtlusega, mis tuleb süütuse presumptsiooni alusel tõlgendada süüdistatava G.T kasuks. Maakohus ei ole aga üldse hinnanud kannatanu V Z kui liiklusõnnetuse osalise käitumist. Apellant toonitab, et maakohtu poolt märgitu, et V. Z näol oli tegemist eaka meesterahvaga, kellel esines liikumisel takistusi või häiritusi, ei olnud autos viibinud G.T ja K poolt nähtud ega tajutud. Kaitsja leiab, et G.T vähendas ülekäigurajale lähenedes liikumiskiirust, kuna ka eksperdi hinnangul oli auto kiirus mitte 50 km/h, vaid ca 50 km/h. Apellandi hinnangul ei saa etteaimatava või võimaliku takistusena tõlgendada mitte ülekäigurajal, vaid ülekäiguraja juurde sõiduteele ootamatult ilmunud jalakäijat. Samas tuleb silmas pidada ka seda, et Liiklusseaduse §50 lg.3 p.1 kohaselt peab juht valima sõidukiiruse vastavalt sellele, kui kaugele ta ette näeb, s.t juht ei pea asulas sõites olema võimeline peatama sõidukit sõltumata sellest, kui lähedalt sõidukile ette astutakse. Kuna G.T juhitud auto liikumiskiiruseks oli kuni 50 km/h, mis jääb lubatud piirkiiruse piiridesse, siis apellandi arvates ei saa ka G.T-le ette heita ebaõiget sõidukiirust Liiklusseaduse §50 lg.3 p.1 tähenduses. Maakohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata liiklusvahendi vaatlusprotokollis toodud asjaolu, et G.T poolt juhitud sõiduauto oli tehniliselt korras. Apellant soovib rõhutada, et maakohus ei ole järginud kriminaalõiguses kehtivat in dubio pro reo põhimõtet, mille kohaselt tõlgendatakse kõik kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks, maakohus on lähtunud vaid saabunud tagajärjest. Kokkuvõtvalt apellant leiab, et maakohtus kohtulikul uurimisel leidis tuvastamist, et jalakäijast kannatanu V Z asus teed ületama mitte jalakäijatele tee ületamiseks ettenähtud osal, s.o. ülekäigurajal, vaid reguleerimata ülekäiguraja juures, s.t. sõiduteel väljaspool ülekäigurada, veendumata, et ei lähene sõidukit, mille tagajärjel põrkas kokku G.T poolt juhitava sõiduautoga. Karistuse mõistmisel maakohus ei ole arvestanud süüd vähendava asjaoluna sellega, et G.T oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kaine ja omas vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Maakohus on jätnud süüd vähendava asjaoluna arvestamata faktilise asjaolu, et süüdistatav G.T helistas esimesena häirekeskusesse ja sooritas hädaabikõne, teatades juhtunud liiklusõnnetusest ja kutsudes kannatanule kiirabi. Kohus ei ole üldse arvestanud kannatanu Vasyl Zorenko ettevaatamatut ja eneseohustavat käitumist, mis seisnes väljaspool reguleerimata jalakäijate ülekäigurada sõidutee ületamises.

3.Apellatsioonile esitasid kirjalikud vastused prokurör ja kannatanu. 3.1 Prokurör palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Prokurör märgib, et nähtuvalt liiklustehnilise ekspertiisi eksperdiarvamusest /t.l. 81/, toimus otsasõit jalakäijale kas vöötrajal või selle vahetus läheduses pärast vöötrada. Liiklusseadus (edaspidi LS) mõistet „vöötrada“ ei sisalda. LS § 2 p 100 sätestab „ülekäiguraja“ mõiste, mille kohaselt on tegemist jalakäijale sõidutee, jalgrattatee või trammitee ületamiseks ettenähtud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgisega tähistatud sõidutee osaga, kus juht on kohustatud andma jalakäijale teed. Nähtuvalt liiklusõnnetuse skeemilt, ümbritsevad ülekäiguraja teekattemärgistust /edaspidi sebra/ sündmuskohal ülekäigurada tähistavad liiklusmärgid – Lille tänava suunas asuvad liiklusmärgid 1.7 meetrit enne sebrat ja Paldiski mnt suunas asub liiklusmärk 0.8 meetrit peale sebra. Seega, lähtudes eksperdiarvamusest, et otsasõit jalakäijale toimus vöötraja vahetus läheduses pärast vöötrada, toimus see ikkagi LS § 2 p 100 mõttes ülekäiguraja piirides, sest sündmuskohal oli ülekäigurada tähistatud nii liiklusmärkide kui teekattemärgistega, mistõttu jalakäijale ei saa ette heita LS rikkumisi. Olenemata sellest, et prokuröri hinnangul viibis jalakäija ülekäigurajal, siis eeldusel, et see ei toimunud nii ja otsasõit jalakäijale toimus väljaspool ülekäigurada, pidi jalakäija liikumine teel olema G.T-le nähtav ja etteaimatav ning tal oli võimalus eksperdiarvamuse kohaselt otsasõitu jalakäijale vältida. Seega rikkus G.T kindlasti LS § 33 lg 1 sätet. LS § 33 lg 1 on juhi kõige tähtsam üldkohustus, seda pidi täitma ka G.T. Kaitsjal on õigus, et G.T andis kahtlustatavana ütlusi, et nägi inimest ülekäigurajal viimasel hetkel. Samas on tunnistaja K K /viibis süüdistatava sõidukis eesistmel/ sündmuskohal 12.10.2011 andnud ütlusi, et „nägi meesterahvast juba kaugelt, et ilmselt kavatseb teed ületada aga valest kohast“. Seega kui jalakäijat eemalt nägi sama vaadet omav tunnistaja, pidi teda nägema ka mootorsõiduki juht. Seega tegemist ei olnud jalakäija ootamatu ilmumisega. Arvestama peab ka asjaolu, et jalakäija liikus vasakult paremale ehk, et jõuda G.T sõiduki ette, pidi jalakäija läbima liiklusõnnetuse skeemi kohaselt rohkem kui 3 meetrit. LS § 35 lg 1 kohustuse on sisuliselt sama, mis LS § 33 lg 1 kohustus – tagada jalakäijate ohutus, olenemata nende vanusest. Tunnistaja K K ja kahtlustatav G.T on andnud ütlusi, et jalakäija jooksis. Kuigi kohus on leidnud, et kannatanu jooksmine on ebatõenäoline, ei ole antud faktil prokuröri hinnangul tähtsust, sest liiklustehnilise ekspertiisi tulemustest nähtuvalt oli jalakäijale otsasõidu vältimine võimalik ka jalakäija jooksmise korral. LS § 35 lg 4 annab juhile käitumiskohustuse – kuna ülekäigurada on koht, kust teed ületavad jalakäijad ning see on juhile etteaimatav, siis kehtib juhile ülekäigurajale lähenedes alati suurem

4.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et maakohus ei ole andnud hinnangut liiklusõnnetuse teise osapoole käitumisele. Maakohus on märkinud. „Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist liikus G.T juhitud auto mööda Endla tänavat Paldiski mnt poole esimeses sõidureas. Jalakäija alustas tee ületamist teiselt poolt tänavat. G.T auto ette jõudmiseks ületas V Z seega kolm sõidurida. Tegemist on laia teega ning liiklusõnnetuse toimumise ajal puudusid süüdistatava ütluste kohaselt seal teised sõidukid.“ Seega nähtub maakohtu otsusest, et tegemist ei olnud olukorraga, kus jalakäija oleks astunud vahetult auto ette, nii et juhile ei oleks alust ette heita seda, et ta ei suutnud otsasõitu vältida. Ühtlasi omab tähtsust see, et V. Z oli sündinud 1927. aastal, s.o tegemist oli ilmselgelt eaka meesterahvaga. Maakohtuga tuleb nõustuda selles, et kannatanu east tulenevalt ei saanud ta liikumiskiirus olla selline, et ta, asudes sõiduteed ületama vasakult, saaks ootamatult ette joosta kõige parempoolses sõidurajas olevale autole. Eksperdiarvamuses on välja toodud, et üle 70 a vanune meessoost jalakäija liigub erialakirjanduse kohaselt liikumiskiirusega keskmiselt 4,2 km/h ja rahulikul jooksul kiirusega keskmiselt 5,6 km/h (tl 80), sellest tulenevalt on ekspert asunud seisukohale, et juhil oli veel sel hetkel, kui jalakäija alustas pärisuunalise sõidutee ületamist, tehniliselt võimalik jalakäijale otsasõitu vältida. Veelgi enam, tunnistaja K. Z ütluste kohaselt oli V. Z pärast läbi põetud insulti liikumine raskendatud (tl 87). Nõustuda tuleb küll apellatsioonis esile tooduga, et kriminaalasja materjalides puuduvad meditsiinilised dokumendid, mis seda tõendaks, kuid samas tuleb arvestada sellega, et kriminaalmenetluse seadustik ei seo mingi faktilise asjaolu tuvastamist vaid mingi kindlat tüüpi tõendiga. Seda, kas kellelgi on kõndimisel raskusi, võib olla näha ka meditsiiniliste teadmisteta kõrvaltvaatajale. Seda, et kannatanu ei saanud ootamatult auto ette tormata, ei lükka ümber tunnistaja K. K ütlused, et jalakäija liikus kiirkõnniga või pooljoostes (tl 89) ega G.T ütlused, et jalakäija tempo oli üsna kiire (tl 96). Neist ütlustest nähtub, et jalakäija kõndis kiiresti või jooksis, kuid on selge, et vanema inimese kiire kõnd või jooksmine ei ole võrreldav noore inimese kiire kõnni või jooksmisega. Apellant rõhutab apellatsioonis ka asjaolu, et kannatanu liikus mitte ülekäigurajal, vaid selle juures.

6.Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et varasemaid süütegusid ja nende eest mõistetud karistusi on põhjust arvestada vaid juhul, kui nende ja uue kuriteo vahel esineb mingisugune olemuslik seos. Kuna varasemad kriminaalkaristused on mõistetud varavastaste kuritegude eest, ei ole alust siduda neid ettevaatamatusest toime pandud liiklusalase süüteoga. Samas on nimetatud argumente maakohus kasutanud vangistuse kui karistusliigi valikul ning kaitsjagi ei ole taotlenud karistusliigina rahalise karistuse kohaldamist. Ringkonnakohus leiab, et juba ainuüksi kuriteo asjaolud (maakohtu viidatud G.T märkimisväärne tähelepanematus, samuti raske tagajärg) tingivad karistusliigina vangistuse valiku. 7.1 Seoses kaitsja seisukohaga, et maakohus oleks karistuste mõistmisel pidanud rohkem arvestama prokuröri taotlustega ning sellega, et süüdistatav oli olnud valmis kokkuleppeks, nendib ringkonnakohus, et erinevalt kokkuleppemenetlusest ei ole kohus kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt lühimenetluses karistuse mõistmisel poolte taotlustega rangelt seotud. Kohus võib mõista ka prokuröri taotletust raskema karistuse. Sellisel juhul peab aga kohus seda, miks ta pidas vajalikuks teistsugust karistust, põhjalikult põhistama. Käesoleval juhul on maakohus selgitanud nii seda, miks ta ei pea võimalikuks jätta vangistust täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata, kui ka seda, miks ta peab vajalikuks raskemat lisakaristust kui seda taotles prokurör. Kohus pööras tähelepanu nii käesoleva menetluse esemeks oleva teo asjaoludele, kui ka sellele, et suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul on G.T pannud toime korduvalt liiklusalaseid väärtegusid, mille eest on talt kord juba karistusena mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Kaitsja märgib, et pärast liiklusõnnetust ei ole G.T enam kui 10 kuu jooksul uusi liiklusrikkumisi toime pannud. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole tegemist kuigi pika perioodiga ning see ei kaalu kuidagi üles nii käesoleva menetluse esemeks olevat tegu ega ka varasemaid väärtegusid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu seisukohad asjakohased ja mõistetud karistus põhjendatud ning apellatsiooni rahuldamiseks puudub ka ses osas alus. 7.2 Kannatanu on esitanud seisukoha, et mõistetud karistus oli liiga leebe. Seoses sellega tuleb märkida, et ringkonnakohus vaatab KrMS § 331 lg 2 kohaselt kriminaalasja läbi apellatsiooni