1-12-10534
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
19. november 2012 Tartu (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-12-10534
Kohtukoosseis
Mati Kartau
Vaidlustatud lahend
Riigiprokuratuuri 10. oktoobri 2012 määrus kaebuse rahuldamata jätmises
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Liidia Rogenbaumi esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilve kaebus
Juhindudes KrMS § 208 lg 5 jätta Riigiprokuratuuri 10. oktoobri 2012 määrus muutmata ja Liidia Rogenbaumi esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilve kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud 27.08.2012 esitas Liidia Rogenbaum Lõuna prefektuuri kuriteokaebuse kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 321 lg 1 tunnustel SA TÜK psühhiaatriakliiniku akuutosakonna XXXX T.K. ja K.P. suhtes seoses nende poolt tsiviilasjas nr 2-10-39130 teostatud ambulatoorse komisjonilise kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga nr 210, mille järeldused avaldaja hinnangul on kallutatud ega kajasta tegelikku olukorda, ekspertiisi läbiviijad on teadlikult ja eesmärgipäraselt avaldanud ebaõiged järeldused ning meelevaldselt tuvastanud V.P. XXXX
30.08.2012 teatega jättis uurimisasutus kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, põhistades oma otsust järgmiselt. Tuginedes kuriteoteates märgitud faktilistele asjaoludele ei ole tuvastatud, et ekspertiisiaktis nr 210 esitatud järeldused oleksid kallutatud ja tegelikku olukorda mitte kajastavad. Seega ei ole tuvastatud, et kõnealuse ekspertiisi läbiviijad on teadlikult ja eesmärgipäraselt avaldanud ebaõigeid järeldusi ja meelevaldselt tuvastanud V.P. XXXX XXXXX . Kuriteoteates ei ole samuti esitatud faktilisi asjaolusid, millest on võimalik järeldada eksperdi poolt teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise objektiivse ja subjektiivse koosseisu esinemist. Eksperdid on
ekspertiisiaktis nr 210 esitatud järelduste tegemisel tuginenud tsiviilasja nr 2-10-39130 toimikule, uuritava XXXX I.O. kokkuvõttele uuritava psüühilisest seisundist ning V.P. vaatlusandmetele. V.P. on teostatud ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis SA TÜK psühhiaatriakliinikus uuritava psüühilise seisundi ja vastutusvõime hindamiseks. Eksperdid tegid otsuse, et uuritaval esineb XXXX XXXX , mis väljendub püsivates XXXX-, XXXX- ja XXXX. Materjalidest nähtub, et tsiviilasi nr 2-10-39130 on Tartu Maakohtu 22.12.2011 määrusega lõpetatud seoses L. Rogenbaumi ja V.P. vahelise kompromissiga, seega poolte kokkuleppel, ning kompromissi kinnitamise hetkel L. Rogenbaum ei seadnud kahtluse alla ekspertide järeldusi. L. Rogenbaum vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise 17.09.2012 kaebusega Lõuna Ringkonnaprokuratuuris. Kaebaja väitel ei tuvastanud tema V.P. koos elades ekspertide poolt tuvastatud XXXX , mistõttu ekspertide järeldused pole tema hinnangul õiged. 26.09.2012 määrusega jättis ringkonnaprokuratuur kaebuse rahuldamata. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei nõustu L. Rogenbaum varasemate menetlusotsustega, kordab oma varem esitatud väiteid ja taotleb jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuur jättis 10.10.2012 määrusega L. Rogenbaumi kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et otsus kriminaalmenetlus alustamata jätta on olnud õige ja põhjendatud. Riigiprokurör sedastas, et ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kõnealusel juhul ei esine kuriteoteates ega kaebuses Riigiprokuratuurile sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. Kaebaja argument, et ekspertide järeldused on ekslikud, põhineb tema väitel, et tema V.P. ekspertide poolt tuvastatud XXXX ei märganud, seega neid ei olnud ja eksperdid on andnud teadvalt vale arvamuse. Riigiprokurör märkis, et pole mingit põhjust kahelda kahe erialaspetsialisti motiveeritud arvamuses, mis põhines tsiviilasja nr 2-10-39130 toimikul, uuritava XXXX I.O. kokkuvõttel uuritava psüühilisest seisundist ning V.P. vaatlusandmetel. Kuigi seadus ei piira kuriteoteate esitamise aega, tuleb selle hindamisel arvestada ka selle esitamise aega ja esitamist mõjutada võinud asjaolusid. Tartu Maakohtu 22.12.2011 määrusega ülalmärgitud tsiviilasjas kinnitati V.P. ja L. Rogenbaumi vaheline kompromiss ja lõpetati menetlus. Kaebaja väitel oli otsus sõlmida kompromiss „tehtud olulise surve all“, samas selgitamata, milles see konkreetselt väljendus. Riigiprokurör märkis samuti, et 20.12.2011 kohtuistungi protokollist nähtuvalt viibis istungil ka kaebaja esindaja, vandeadvokaat T. Pilv, kes avaldas, et on tutvunud ekspertarvamusega, kommenteerida seda ei soovi ja palub kompromissi kinnitada. Pärast kohtu selgitusi kompromissi kinnitamise ja menetluse lõpetamise tagajärgede osas on nii L. Rogenbaum kui tema esindaja kinnitanud, et täiendusi ja taotlusi neil ei ole. Kahtlusi ekspertiisiaktis kajastatu osas pole tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tekkinud ka kohtul. 15.02.2012 on T. Pilv esitanud Riigikohtule teistmisavalduse ja taotluse Tartu Maakohtu 22.12.2011 kohtumääruse täitmise peatamiseks põhjusel, et L. Rogenbaum ei olnud kompromissi sõlmimise hetkel haiguse tõttu otsustusvõimeline. Väidetavale teadvalt valele eksperdiarvamusele avalduses ei viidata.
-2-
Ülaltoodu põhjal järeldas riigiprokurör, et kuriteokaebus on esitatud eesmärgil mõjutada käimasolevat tsiviilmenetlust, millega seonduvalt tuleb märkida, et kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole isikute eraõiguslike nõuete rahuldamine ega sellele kaasaaitamine, milleks on teised õiguslikud vahendid. Kaebuses esitatud taotluste sisu L. Rogenbaumi esindaja vandeadvokaat T. Pilv esitas Riigiprokuratuuri 10.10.2012 määruse peale kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri määruse ning kohustada prokuratuuri algatama kriminaalmenetlust T.K. ja K.P. suhtes KarS §-s 321 sätestatud kuriteo toimepanemise tunnustel. Kaebuse esitaja on seisukohal, et T.K. ja K.P. teos on tuvastatavad kaebuses märgitud süüteokoosseisu tunnused. Kaebuse esitaja leiab, et on oma kuriteoteates ja avalduses piisaval määral toonud esile faktilisi asjaolusid, mille alusel on põhjendatud eeldada, et kohtuekspertide tegevuses sisalduvad KarS § 321 lg 1 sätestatud süüteo tunnused. Kaebuse esitaja märgib, et tsiviilasja huvides soovisid V.P. ning tema esindajad näidata, justkui oleks tegemist XXXX XXXXX ga isikuga. Selleks moonutati selgelt toimunud sündmusi ning anti teadvalt vääraid selgitusi tema käitumisele. Ainult selliselt, st V.P. XXXX XXXXX lisusega, pääsesid kõnealused isikud notariaalsest tehingust. Seega oli V.P. XXXX XXXXX tõendamine määrava tähtsusega küsimus ning pooltel oli selge huvi sellise sisuga ekspertiisiakti fabritseerimiseks. Kuivõrd tsiviilõiguslikult on tehingu tühisuse tuvastamine olnud V.P. ja tema lähikondlastele jaoks määrava kaaluga, tuleks L. Rogenbaumi hinnangul suhtuda tõsiselt kahtlusesse, et ekspertiisiakt ei ole täielikult objektiivne. Asjaolu, et L. Rogenbaumil ei olnud kahtlusi kompromissi sõlmimisel, ei saa olla määrava tähtsusega kriminaalmenetluse algatamise osas. Isegi kui need kahtlused on tekkinud hiljem ning L. Rogenbaum on nõustunud kompromissiga, on ekspertiisiakti objektiivsuse ning ekspertide tegevuse õiguspärasuse väljaselgitamine eraldiseisev küsimus. Kaebaja selgitab, et temal puudub endal võimalus tuvastada, kas eksperdid on kuidagi seotud V.P. ja tema lähedastega, mis oleks võinud tingida ekspertiisiakti kallutatud sisu. On reaalne võimalus ja kahtlus, et T.K. ja/või K.P. on seotud V.P. või mõne tema lähedasega. Kaebuse esitaja leiab, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on põhjendamatu olukorras, kus uurimisorganid ei ole teostanud ühtegi menetlustoimingut. Pelgalt fakti pinnalt, et eksperdid on oma järeldused teinud väidetavalt perearsti järelduste ning oma vaatluste pinnalt, ei tähenda, et ekspertiisiakt poleks kunstlikult võimendatud V.P. huvides ja meelevaldselt järeldatud XXXX esinemist. Kaebaja viitab KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttele, mille kohaselt lasub uurimisasutusel ja prokuratuuril kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustus alustada ja toimetada kriminaalmenetlust. Riigikohus on märkinud, et üksnes sellises olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma menetluse alustamata (vt RKKKo nr 3-1-1-19-10, p 8.2; nr 3-11-60-10, p 7). Ringkonnakohtule on 07.11.2012 laekunud ka kaebaja L. Rogenbaumi omakäeline seletus 12 lehel.
-3-
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
-4-
Riigiprokuratuuri
määruse
muutmata
ja
Mati Kartau Kohtunik
-5-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.