Kohtulahend

Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt soovib süüdimõistetu asuda vangistusest vabanemisel elama Rootsi Kuningriiki, kus ta elas ja töötas ka enne vangistust. Lähedastest on süüdimõistetul ema, õde ja vend. Z.H kinnitas kohtuistungil, et ei soovi tingimisi ennetähtaegselt vabaneda ega käitumiskontrollile alluda, kuna kandmata karistuseaeg ei ole enam pikk ning ta soovib asuda vabanedes elama Rootsi Kuningriiki. Prokurör kohtule esitatud kirjalikus arvamuses ei toeta süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist, arvestades nii seda, et süüdimõistetu ise ei soovi ennetähtaegselt vabaneda ja ei oma seega ka motivatsiooni kriminaalhoolduse nõuete järgimiseks kui ka muid teda iseloomustavaid materjale. KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on Z.H ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kuna Z.H ei soovi tingimisi ennetähtaegset vabastamist ja soovib oma karistuse lõpuni ära kanda, siis leiab kohus, et tema tingimisi ennetähtaegne vangistusest vabastamine ja käitumiskontrollile allutamine ei ole põhjendatud. Samuti leiab kohus, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud sisulisest küljest. Kuigi on positiivne, et süüdimõistetul puuduvad vangistusest distsiplinaarkaristused, tuleb kohtul siiski arvestada, et ta on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, kellele on ka varasemalt antud võimalusi kanda oma karistust kriminaalhooldusele allutatuna vabaduses, sealhulgas ennetähtaegselt vabanenuna, kuid sellest hoolimata on ta oma õigusvastast tegevust jätkanud ka katseajal ja ei ole suutnud kinni pidada kriminaalhoolduse nõuetest ja kohustustest. Tema õigusvastane käitumine on materjalidest nähtuvalt suuresti seotud alkoholi tarvitamisega, kuid ise ta selles probleemi ei näe ega ole motiveeritud ka vabanemisel alkoholist täielikult loobuma. Materjalidest nähtuvalt ta küll tunnistab oma kuritegusid, kuid ei teadvusta täielikult oma käitumise võimalikke tagajärgi ning põhjuseid. Seega puudub kohtul piisav veendumus, et süüdimõistetu oleks oma õigusvastast käitumist piisavalt analüüsinud, selle ohtlikkust mõistnud ning omaks motivatsiooni samalaadsest käitumisest edaspidiselt hoidumiseks. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et Z.H tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, kuna kohtul puudub piisav veendumus, et süüdimõistetu ei jätka vabaduses kuritegude toimepanemist ja suudab nõuetekohaselt ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi järgida. Eriti tuleb arvestada ka asjaoluga, et Z.H ei soovi ise ennetähtaegselt vabaneda ja sellega kaasnevaid nõudeid täita ning soovib kanda karistuse tähtajaliselt lõpuni, et peale vabanemist lahkuda Eesti Vabariigist. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus