Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
05. november 2012.a Tallinn kirjalik menetlus
Kriminaalasja number
1-12- 5508
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla
Kriminaalasi
Juri Lõssenkovi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4. § 202 lg 1 ja § 424 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 11.09.2012.a otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav ja tema kaitsja adv Dmitri Školjar
Teised apellatsioonimenetluse pooled
Prokurör Anneli Lumiste, kannatanu Dmitrijs Volkovs
Süüdistatav
Juri Lõssenkov isikukood 38603170379 kodakondsuseta, elukoht xxxxxxxxxx, ametlikult ei tööta, varem kriminaalkorras kolmel korral karistatud, viimati 02.04.2009.a Harju Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 4, 199 lg 2 p 4, 5 järgi 3 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga. Katseaega pikendatud 31.10.2011.a määrusega 2 kuu võrra, karistus osaliselt kantud, kandmata 1 aasta 9 kuud ja 7 päeva, katseaja lõpp 01.06.2012.a.
Jätta Harju Maakohtu 11. septembri 2012.a otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse
kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
Seega on kohtu järeldus, et just J. Lõssenkov ründas kannatanut, alusetu. Kohus on käsitlenud tõendeid valikuliselt, mis on põhistamiskohustuse rikkumine ja teisalt kriminaalmenetlusõiguse normide oluline rikkumine KrMS § 339 mõttes. Apellant leiab, et J. Lõssenkov on süüdi tunnistatud üksnes ühe tõendi – jälitusprotokolli alusel. Ükski ülejäänud tõenditest ei ole käsitatav otsese tõendina. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-15-12, milles rõhutatakse, et kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseeseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest tuleb kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum, mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Käesolevas asjas on tuvastatud üksnes röövimise fakt ning asjaolu, et J. Lõssenkov pantis kannatanule kuuluvat telefoni. Kaitsja hinnangul ei ole piisavalt tõendeid J. Lõssenkovi kahtlusteta süüditunnistamiseks röövimises. Kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt on korduvalt rõhutatud, et kaudsete tõenditega tõendamisel tuleb kohtuotsuses ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes ning et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-29-09; 3-1-1-10-11; 3-1-1-68-11). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus J. Lõssenkovi süüküsimust lahendades neid nõudeid täiel määral järginud (lk 9-11), kohtukolleegium nõustub maakohtuga ega pea kohtuotsuse põhiosas esitatud asjaolude kordamist vajalikuks. Kohtukolleegium osundab, et Riigikohtu praktika kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ning mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-77-05; 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07; 3-1-1-48-09). Kohtukolleegium selliseid vigu J. Lõssenkovi süüküsimuse lahendamisel maakohtu poolt ei tuvastanud. Kaitsja heidab ette, et kohus on muuhulgas hinnanud J. Lõssenkovi kinnipidamise protokollile lisatud fotot kinnipeetavast, võrrelnud seda kannatanu poolt antud röövija isikukirjeldusega ja leidnud, et kannatanu ütlused langevad fotol kujutatud isiku välimusega kokku. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tulene kriminaalmenetlusseadusest, et maakohus oleks nii toimides tõendite hindamise reeglistikku rikkunud. Mis puutub äratundmiseks esitamisse, siis KrMS §-st 81 ei tulene menetleja kohustust märgitud menetlustoiming igal juhul läbi viia. Kaitsja viitab veel kannatanu ütlustele, millest nähtuvalt tulnud enne röövimist tema juurde kaks meest ning leiab, et sellest tulenevalt ei saa järeldada, et just J. Lõssenkov kannatanu ründajaks oli. Kohtukolleegium märgib, et süüdistus on esitatud üksnes J. Lõssenkovile ja seda mitte KarS § 200 lg 2 p 7 järgi (röövimise toimepanemine grupi poolt). Seega on sisuliselt tegemist J. Lõssenkovile soodsama olukorraga, sest teovalitsemisteooriast lähtudes omistataks talle kaasosalisega ühtse tahtluse puhul nii ehk teisiti röövimise kaastäideviija roll. Mis puudutab J. Lõssenkovi apellatsiooni, siis selles esitatud versiooni telefoni ostmise kohta kahelt tundmatult noormehelt on maakohus teistele kontrollitud tõenditele tuginedes kummutanud. Kohus on põhjalikult analüüsinud ka J. Lõssenkovi enda erinevates menetlusstaadiumides antud ütlusi, leidnud põhjendatult, et need on vastuolulised, mistõttu pole tõendina usaldusväärsed. Karistuse on maakohus J. Lõssenkovile mõistnud KarS § 200 lg 2 sanktsiooni alammääras ja esitanud motiivid, miks tuleb J. Lõssenkovil talle mõistetud karistus reaalselt ära kanda. Mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonides esitatu maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab Harju Maakohtu 11.09.2012.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
Malle Preimer
Pavel Gontšarov
Ivi Kesküla
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.