Tallinna Ringkonnakohus 24.10.2012. a, Tallinn Kirjalikus menetluses
Kohtuasja number
1-12-4373
Kohtukoosseis
Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Malle Preimer T.M süüdistuses KarS § 263 p 1, 4; § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi
Kriminaalasi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 07.08.2012.a. otsus
Apellant
kaitsja
Prokurör
Svetlana Maripuu T.M ik XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, põhiharidusega, elukoht XXX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral, neist viimati:
Süüdistatav
Saare Maakohtu 31.05.2005. a otsuse alusel 1 aasta 10 kuu 21 päeva pikkuse vangistusega; Pärnu Maakohtu 09.03.2009. a otsuse alusel KarS §-de 209 lg 2 p1, 345 lg 1, 201 lg 2 p 1; 199 lg 2 p 7, 8, 9, 266 lg 2 p 1, 424, 263 p 3, 121, 274 lg 1 ja 215 lg 2 p 1 alusel kolmeaastase vangistusega, vabanes karistuse kandmiselt 08.08.2011. a., tõkendiks alates maakohtu otsuse kuulutamisest vahistamine.
Kaitsja
Eve Grass
Tühistada Pärnu Maakohtu 07.08.2012. otsus osaliselt, nimelt T.M-ile KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi mõistetud karistuste ja liitkaristuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista T.M-ile KarS § 266 lg 2 p 1 alusel karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust ja KarS § 121 järgi 10 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõista T.M-ile 2 aastat 3 kuud vangistust. Vähendada mõistetud liitkaristust
1 (6)
karistust 1/3 võrra. Lühendatud karistus on 1 aasta 6 kuud vangistust. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Apellatsioonimenetluse kulud – riigi õigusabi osutanud kaitsjale makstud tasu – jääb riigi kanda.
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
2 (6)
T.M poolt toime 2012.a. jaanuaris ja seega on T.M-il olnud piisavalt aega tööle asumiseks. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et T.M-ile rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et mõjutamaks T.M edaspidi hoiduma vägivallaga seotud süütegude toimepanemisest, aga ka õiguskorra kaitsmise huvides on põhjendatud tema karistamine reaalse vangistusega. Jätkuvalt uute õigusrikkumiste toimepanemine näitab tema ükskõikset suhtumist varasemalt mõistetud karistustesse. Kohtu märkis, et T.M-ile mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud. Esiteks puudub kohtul selleks T.M nõusolek ja teiseks puudub kohtul veendumus, et T.M suudaks käituda õiguskuulekalt. Kohus leidis, et T.M poolt väljendatud puhtsüdamlik kahetsus ja tekitatud materiaalse kahju hüvitamine, aga ka eesseisev lapse sünd ei anna alust T.M vangistustest karistusest tingimisi vabastamiseks.
3 (6)
Kohus on T.M-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KarS § 56 nõudeid, so isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse eesmärke (üld- ja eripreventsioon). Apellandi väidet, et kannatanu poolt süüdistatavale toimepandud õigusrikkumiste andestamine näitab ilmselgelt asjaolu, et süüdistatav on aru saanud enda teo keelatusest ning ta soovib enda poolt tehtut heastada, ei pea prokurör asjakohaseks. Kannatanupoolne andestamine näitab kannatanu hoiakut, mitte süüdistatava arusaama enda tegude keelatusest. Kohus on põhjendanud, miks ei ole T.M-ile võimalik mõista rahalist karistust, järgides sellega KarS § 56 lg 2 nõudeid. Kohus on otsuses põhjendanud vangistusliku karistuse mõistmise vajadust ja andnud ammendava hinnangu, miks T.M-ile mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga või karistusest tingimisi vabastamine (KarS §-d 74,75) on välistatud. Varasematest karistustest T.M järeldusi teinud ei ole. 4.1 Kohtukolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi kvalifitseeritud kuritegude puhul tuleb KarS § 57 lg 1 p 9 järgi karistust kergendava asjaoluna arvestada kannatanuga leppimist. Nagu apellatsioonis märgitud, on kannatanu Y.K ise andnud ütlusi selle kohta, et T.M on tema ees korduvalt vabandanud ja ta on T.M-ile andeks andnud (tl 22). Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab leppimine just seda, et süüdistatav on kannatanult vabandust palunud ja kannatanu on tõepoolest süüdistatavale andestanud. KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne ja kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.05.2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07; p 6). Käesoleval juhul on maakohus otsusest nähtuvalt karistust kergendavate asjaoludena arvestanud vaid süü puhtsüdamlikku kahetsust ja kannatanu Y.K-le tekitatud materiaalse kahju hüvitamist. Kuigi kaitsja on ka maakohtus viidanud leppimisele kui karistust kergendavale asjaolule, ei ole maakohus selle suhtes otsuses seisukohta võtnud ega põhjendanud, miks ta seda karistust kergendava asjaoluna ei arvesta. Seega tuleb asuda seisukohale, et maakohus on alusetult jätnud kergendava asjaoluna arvestamata. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi mõistetud karistuste osas tühistada ja mõista T.M-ile nimetatud kuritegude eest uued karistused. Arvestada tuleb aga sellega, et leppimine on tihedalt seotud kahe ülejäänud kergendava asjaoluga, mida maakohus on juba arvesse võtnud – süü puhtsüdamliku kahetsemise ja kannatanule kahju hüvitamisega. Nimelt võib kannatanu ees vabandamist pidada kinnituseks selle kohta, et süüdistatav tõesti kahetseb tegu siiralt. Ühtlasi on selge, et kahju hüvitamine aitab kaasa kannatanuga leppimisele. Lisaks tuleb nõustuda prokuröri osutatuga, et leppimine sõltub ka kannatanust. Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks karistuste olulist kergendamist võrreldes maakohtu poolt mõistetutega ning mõistab KarS § 266 lg 2 p 1 järgi karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust, KarS § 121 järgi 10 kuud vangistust. Kuigi T.M tekitas Y.Kle tervisekahjustuse ajal, kui ta oli ebaseaduslikult tunginud viimase korterisse, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 63 lg-st 2. Nimelt ei kattu tegevused, millega üks või teine koosseis täideti, omavahel üldse ja seetõttu ei saa rääkida ühtsest teost, millega täideti mitu erinevat süüteokoosseisu. 4.2 Kuna ringkonnakohus mõistis T.M-ile KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi uued karistused, tuleb T.M-ile mõista ka uus liitkaristus. Et mõistetud üksikkaristused jäävad ühte suurusjärku ja kergemad karistused kogumis ületavad raskuselt raskeimat karistust, ei pea ringkonnakohus võimalikuks lugeda kergemaid karistusi raskeimaga kaetuks, vaid karistuste liitmisel tuleb raskeimat karistust suurendada. Seejuures tuleb arvesse võtta, et kuriteokoosseisud, mille järgi T.M on süüdi mõistetud, kaitsevad osaliselt samu õigushüvesid. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud karistuste täies ulatuses liitmine. Kuna ringkonnakohus kergendas kahte üksikkaristust kolmest, peab ka mõistetav liitkaristus olema kergem maakohtu mõistetud karistusest. Samas tuleb
4 (6)
arvestada, et mõlemal juhul vähendas ringkonnakohus karistust vähesel määral. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus kohaseks liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust. Nimetatud karistust tuleb vähendada 1/3 võrra, s.o 1 aasta 6 kuuni.
5 (6)
õiguskuulekalt. Maakohus on oma otsuses asunud seisukohale, et T.M puhul ei ole kohtul piisavat veendumust, et see nii on. Maakohus on tuginenud sellele, et T.M on varem 6 korral kriminaalkorras karistatud, kusjuures ka varem on teda karistatud vägivallakuritegude eest. Uued kuriteod pani ta toime juba vaevalt viis kuud pärast eelmise vangistuse kandmiselt vabanemist ning käesoleva menetluse esemeks olevatest episoodidest viimase pani toime ajal, kui teises episoodis oli käimas kriminaalmenetlus. Seega ei olnud T.M mõjutanud uute kuritegude toimepanemisest hoiduma ära kantud karistused ega käimasolev kriminaalmenetlus. Maakohus tõi välja ka selle, et otsuse tegemise seisuga T.M ei töötanud. Kuigi väidetavalt oleks T.M-il olnud võimalik tööle asuda alates 05.08.2012. a, tuleb nõustuda maakohtu kahtlustega selle väite õigsuses. Apellatsioonis neile maakohtu kahtlustele vastuväiteid esitatud ei ole. Märkida tuleb veel seda, et kohus W OÜ kirjale kohus tugineda ei või, kuna KrMS § 233 lg 1 kohaselt arutab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal. See tähendab, et kohus võib tugineda tõenditele, mis on kohtule esitatud toimikus ja uusi tõendeid vastu võtta ei või (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-9107; p 7). Apellatsioonis on märgitud, et T.M on otsustanud end muuta, kuna ta elukaaslane ootab last. Seda kinnitava asjaoluna on toodud välja, et T.M ei ole kaheksa kuu jooksul enam uusi süütegusid toime pannud. Arvestades eespool käsitletud T.M varasemat karistatust ja toimepandud kuritegude asjaolusid ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaheksa kuud piisavalt pikk ajavahemik tõendamaks, et süüdistatav on tõepoolest oma käitumist muutnud. Tegemist ei ole oluliselt pikema perioodiga kui see, mis jäi viimase karistuse kandmiselt vabanemise ja uute kuritegude toimepanemise vahele.
Sten Lind
Pavel Gontšarov
Malle Preimer
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.