Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretär
Alina Koop
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
8. oktoober 2012, Tallinn, avalik kohtuistung
Kriminaalasi
Ander Oruli (Orul) süüdistuses KarS § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 22. mai 2012 otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
süüdistatav Ander Orul
Prokurör
Andra Sild
Süüdistatav
Ander Orul, isikukood 36702150294, emakeel eesti keel, EV kodanik, keskharidusega, eluk. xxxxxxxxxxx, ei tööta, töövõimetus 80%, varem kohtulikult karistatud Harju Maakohtu 17.02.2011 otsusega KarS § 263 p 1 järgi vangistusega 7 kuud tingimisi 18-kuulise katseajaga
Kaitsja
adv Toomas Bekker
Kannatanu
Rita K
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 22. mai 2012 otsus Ander Oruli KarS § 121 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata.
3.
Määrata Toomas Bekkeri Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ander Orulile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 134 (ükssada kolmkümmend neli) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 22 (kakskümmend kaks) eurot ja 40
(nelikümmend) senti. Jätta see menetluskulu Ander Oruli kanda. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Ander Orul“, 1-12-2667, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 22. oktoobril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 22. mai 2012 otsusega üldmenetluses tunnistati Ander Orul süüdi KarS § 121 järgi ja karistati vangistusega 10 kuud. KarS § 74 lg1 kohaselt määrati, et vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui A. Orul ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid Tallinna vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all: 1) elab kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt kohustati A. Orulit katseaja kestel osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalabiprogrammides. KarS § 65 lg 1 kohaselt loeti käesoleva otsusega mõistetud raskema karistusega kaetuks Harju Maakohtu 17.02.2011 otsusega mõistetud samaliigiline kergem karistus, lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 10 kuud, mida KarS § 74 lg 1 alusel ei pöörata täimisele 2 aastase katseaja kestel. Katseaja alguseks on 22.05.2012. Kannatanu Rita K tsiviilhagi 51,13 eurot jäeti kohtuotsusega jäeti rahuldamata. A. Orulilt mõisteti riigieelarve tuludesse välja tasu osutatud õigusabi eest 498,70 eurot ja kriminaaltoimiku koopiate kulud 6,27 eurot.
2.A. Orul tunnistati süüdi selles, et tema 24.09.2010 kella 19.45 ajal xxxxxx, xxxxxxx xx-xx asuvas korteris, tungis kallale R. K, peksis teda korduvalt rusikatega pea- ja näopiirkonda, haaras juustest ning lõi peaga 5-6 korda vastu seina. Seejärel tõukas ta kannatanu pikali, haaras uuesti juustest ning lõi peaga 5-6 korda vastu põrandat, põhjustades R. K füüsilist valu ja tervisekahjustused - näokoljuja peapõrutuse ning vasaku puusaliigese põrutuse, samuti tema, 18.01.2011 kella 22.47 ajal xxxxxxxxxxx xxxxx xxx xxx x asuva elamu ees, haarates R. K jopest, tõmbas ta pikali ja lohistas mööda maad, seejärel lõi jalgadega 2-3 korda rindkere piirkonda ja ühe korra näo piirkonda, põhjustades R. K füüsilist valu ja tervisekahjustused - parema põsesarna turse ja hematoomi.
3.Maakohus leidis, et kannatanu tõukamine ja löömine, millega tekitati kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi on aset leidnud, teo pani toime süüdistatav. Meditsiinidokumentidel on kirjeldatud kannatanul esinenud tervisekahjustusi ning need langevad kokku kannatanu poolt antud kirjeldusega.
Süüdistatava meelevaldsed alusetud süüdistused luges kohus paljasõnalisteks, m.h. ka väite, et arsitõendeid on võimalik saada suvaliselt, tõenditele kirjutatakse seda, mida inimene soovib. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes leiab, et teda tunnistati süüdi selles, mida ta pole teinud. Kohus jättis tähelepanuta K. K ja H. K kohtus antud ütlused, kes ei näinud mingit löömist. 24.09.2010 oli neil peretüli, mille käigus tõukas R. K teda nii, et esikus kukkus suur palk alla ja R. K võis sellest vigastada saada. 18.01.2011 peksis R. K jälle K. K ja viskas tänavale, tema korterist ei väljunud.
5.Ringkonnakohtu istungil toetas süüdistatav enda apellatsiooni, kaitsja toetas süüdistatava apellatsiooni. Prokurör leidis, et apellandi väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. R. K tekitatud kehavigastused ühtivad meditsiinidokumentides kannatanul kirjeldatud vigastustega. Mõistetud karistus on põhjendatud. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
6.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. A. Orul leiab apellatsioonis, et teda on tunnistatud süüdi selles, mida ta teinud ei ole ehk taotleb maakohtus käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning enda õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu otsuses esitatud järelduste ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on tõendite hindamisel kaalunud nende elulise usutavuse aspekti ja põhjendanud omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks puudub alus kannatanu ütlustes kahelda. Siinjuures osundab kohtukolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-11-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et süüdistatava meelevaldsed süüdistused kannatanu aadressil on paljasõnalised. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta ka selles, et apellandi väide arstitõendi suvaliseks saamiseks üksnes arsti poole pöördunud isiku soovi alusel on meelevaldne ja tõendamata. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab omalt poolt vastuseks apellatsioonile järgmist.
7.Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatava ja kannatanu R. K omavaheline läbisaamine ei ole olnud hea ning nende kohtumised lõpevad konfliktidega, mille põhjustab nii A. Oruli kui R. K provotseeriv käitumine. Kuigi süüdistatava ütluste kohaselt on R. K riiakas ja sõnakas, millega kaasneb ka alati tõuklemine, ei määra need kannatanu isikule antud subjektiivsed hinnangud kohtukolleegiumi arvates A. Oruli süüküsimuses tehtud kohtuotsuse liiki ja sellest tulenevalt ka süüdistatava süüküsimust.
Süüdistuse kohaselt tekitas süüdistatav 24.09.2010 ja 18.01.2011 R. K füüsilist valu ja tervisekahjustused. Apellant väidab, et tema neid tegusid toime pannud ei ole ning 18.01.2011 õhtul tema korterist ei väljunud. Kohtukolleegium apellandiga nõustuda ei saa, sest nagu maakohus õigesti leidis, tõendavad R. K ütlusi usaldusväärselt temale süüdistatava poolt tervisekahjustuste tekitamist 24.09.2010 patsiendikaardil ja 18.01.2011 kiirabikaardil fikseeritud tervisekahjustused ning need langevad kokku kannatanu poolt antud kirjeldusega. Kohtus tunnistajana üle kuulatud H.-A. K on psühholoogi juuresolekul andnud ütlusi 24.09.2010 episoodi ja tunnistaja E. K 18.01.2011 episoodi osas, mis samuti kattuvad kannatanu ütlustega ja tõendavad süüdistatava poolt R. K suhtes vägivalla tarvitamist. Et tunnistaja K.-A. K ütlused jättis kohus nende mitteusaldusväärsuse tõttu tõendite kogumist kõrvale ja süüdistatav kannatanu löömist 18.01.2011 õhtul eitab, ei muuda olematuks R. K fikseeritud tervisekahjustusi ja ka füüsilise valu tundmist kannatanu poolt, millised asjaolud on aga süüdistatava käitumisele antava juriidilise hinnangu seisukohalt määravad. Samas on E. K kohtus kinnitanud, et olles 18.01.2011 õhtul telefoniühenduses oma tütrega, kuulis R. K karjumist, kuna süüdistatav oli tütart jalaga löönud. Seega on maakohus süüdistatava ja kannatanu ütluste tõelevastavuse otsustamisel lähtunud eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud asjaoludest. Et ka süüdistatava apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, millisel muul viisil võisid kannatanule kehavigastused tekkida, nõustub kohtukolleegium otsuse esitatud järeldusega, et A. Oruli teod on süüdistuses esitatud mahus tõendamist leidnud ja A. Oruli tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. A. Orulile mõistetud karistust – nii karistuse liiki, määra kui karistusest tingimisi KarS § 74 alusel vabastamist on maakohus oma otsuses põhjendanud. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, millised annaks alust mõistetud karistust kergendada. Maakohus on kohaldanud karistuse mõistmisel KarS § 74 sätteid, mis on seaduses ettenähtud võimalus mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmiseks seaduses nimetatud tingimustel ja määratud 2 aastane katseaeg on keskmääras, mida KarS § 74 lg 3 võimaldab määrata.
8.Et ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse A. Oruli KarS § 121 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning A. Oruli apellatsioni rahuldamata, jäävad menetluskulud KarS § 185 lg 2 kohaselt selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks kokku summas 134,40 eurot, s.h käibemaks 22,40 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsioonimenetluseks ettevalmistumisele 2 tundi (4 x 16,0 eurot) ja kohtuistungitel 10.09.2012 ja 8.10.2012 osalemisele kokku 1,5 tundi (3 x 16,00 eurot). Kohtukolleegium peab esitatud taotlust põhjendatuks ja nõutavat tasu mõistlikuks suuruseks. Tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel arvestab kohtukolleegium A. Orulile esitatud süüdistust, vaidluse sisu ja apellatsioonis esitatud asjaolusid. Kaitsjatasu kuulub väljamõistmisele A. Orulilt riigi tuludesse.
9.Kuna kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344 - 345 lg 1 ja 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 22. mai 2012 otsuse Ander Oruli suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Urmas Reinola
Meelika Aava
Malle Preimer
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.