1-12-3383/15 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist tema süüditunnistamises KarS § 113 järgi ja uue otsuse tegemist, millega anda tema tegevusele uus õiguslik hinnang. Seoses sellega mõista talle kergem karistus. Ta on varem kohtu poolt karistamata. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Ta on üksikisa, kes kasvatab 15 ja 25aastaseid tütreid. Süüdistatav leiab, et kohus on tema ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Tema ütlused ei ole vastuolulised, erinevus võis seisneda vaid pisidetailides, mis võisid aja möödudes ununeda. Lisaks sellele toimus ülekuulamine vene keeles. Ta tunnistab füüsilist konflikti kannatanuga, kuid ei ole kannatanut sellisel määral peksnud nagu kirjas süüdistuses. Ta püüdis end vaid kaitsta, sest kannatanu oli agressiivne ja püüdis teda noaga rünnata. Süüdistatav püüdis kannatanu käest nuga kätte saada. Kohus leidis oma otsuses, et kannatanul nuga ei olnud. Ometi oli isegi prokurör seisukohal, et kannatanul oli nuga. Sündmuskoha vaatlusprotokoll koostati alles 6 päeva pärast kannatanu laiba leidmist, mistõttu selleks ajaks oli sündmuskohta oluliselt muudetud. Tunnistaja V. A oli ruumi koristanud ja sealt osa esemeid ära viinud ning põletanud. Kannatanu oli varem korduvalt tapmiste eest kohtu poolt karistatud ja vanglakaristust kandnud. Kohus ei arvestanud tunnistaja J. A ja V. A ütlustega selle kohta, et kannatanu tarvitas tihti alkoholi ja oli joobnult agressiivne. Süüdistatava vasaku jala jooksukingalt leiti küll kannatanu verd, kuid see ei tõenda kannatanu jalaga löömist, sest süüdistatav on paremakäeline. Eksperdi arvamus ei ole antud mitte kategoorilises vormis, vaid on oletuslik. Kui süüdistatav kannatanu surmast kuulis, siis püüdis ta end tappa. See näitab, et ta kahetseb puhtsüdamlikult kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist. Ta vabandas kohtuistungil kannatanu ees ja avaldas juhtunu pärast kahetsust. Ta ei saa kannatanu tapmist kahetseda, sest ei ole teda tapnud.

5.Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning tema poolt toime pandud teole uue õigusliku hinnangu andmist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-11-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub, et V. Vasko süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s 113. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on V. Vasko süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. 5.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava V. Vasko ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (13. märtsi 2007. a otsus nr 3-1-1-113-06, 21. märtsi 2007. a otsus nr 3-11-1-07 ja 2. aprilli 2007. a otsus nr 3-1-1-1-07). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kuna süüdistatav V. Vasko on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus erinevaid ütlusi, mille lahknemise põhjust ta usutavalt selgitada ei osanud, siis on maakohus tema ütlused kui mitteusaldusväärsed kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt põhjendatult kõrvale jätnud. Kohtukolleegium ei pea usaldusväärseks süüdistatava selgitusi selle

kohta, et ta ei saanud kohtueelsel uurimisel kõigest aru, kuna ülekuulamine toimus vene keeles. Süüdistatava emakeeleks just vene keel ongi. Ülekuulamise juures viibis kaitsja, kes samuti valdab vabalt vene keelt. Seetõttu on kohtukolleegiumile süüdistatava sellekohased väited arusaamatud. Kohtukolleegium rõhutab sedagi, et V. Vasko kohtuistungil antud ütlused ei olnud vastuolus mitte ainult tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, vaid oma sisult erinevad olid ka tema ütlused esmas- ja teisesküsitluses esitatud küsimustele vastates. Lisaks sellele on süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlused vastuolus tunnistajate G. T, V. R, J. A ja V. A ütlustega ning teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige sündmuskoha vaatlusprotokolliga, jälitusprotokolliga, kohtuarsti arvamusega, DNA- ja kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktides olevate ekspertarvamustega. Tegemist ei ole mitte väheoluliste detailidega, mis on aja jooksul ununenud, vaid vastuoludega olulistes faktilistes asjaoludes, millel maakohus on oma otsuse lehekülgedel 13-15 väga põhjalikult peatunud. Tunnistajad J. A ja V. A ütlustest nähtub, et kannatanu G. F oli joobnult väga jutukas ja seetõttu tüütu. Nad ei ole rääkinud sellest, et kannatanu oleks olnud joobnult vägivaldne. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava apellatsiooni väitega, et maakohus on tunnistajate J. A ja V. A ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Asjaolu, et süüdistatav V. Vasko peab end paremakäeliseks, ei välista seda, et ta ei oleks saanud kannatanut vasaku jalaga peksta. Seda tõendab tema vasaku jala jooksukingalt leitud kannatanu G. Fi veri. 5.3 Maakohus on oma otsuses põhjendanud põhjusliku seose olemasolu süüdistatava poolt kannatanule tekitatud eluohtlike kehavigastuste ja surma saabumise vahel. Kohus märkis, et võttes arvesse kannatanule tekitatud vigastuste arvu, iseloomu ja intensiivsust inimkeha elutähtsatesse piirkondadesse, samuti seda, et vigastuste tekitamise lõppfaasis lamas G. F maas ja oli vastupanuvõimetu, pidas süüdistatav võimalikuks kannatanu surma saabumist peksmise tagajärjel ja kuigi ta otseselt surma ei soovinud, möönis ta seda. Seega pani ta tapmise toime kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja osundab siinjuures veel Riigikohtu 16. aprilli 2007. a otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Kohtupraktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. Tegemaks süüdimõistvat kohtuotsust KarS § 113 või § 114 järgi, peaks seega tõdema, et süüdistatav otsustas kannatanu võimaliku tekkinud tüli käigus surnuks peksta, so rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks surma saabumist ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et süüdistatav V. Vasko peksis kannatanut pika aja jooksul rusikate ja jalgadega valimatult elutähtsatesse organitesse, so pähe ja rindkeresse.

10.detsembri 1996. a otsus nr 3-1-1-135-96). Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium V. Vasko apellatsiooni väitega, et ta on süüdi vaid kannatanule kergemate kehavigastuste tekitamises, kuna ta ei soovinud kannatanu surma. 5.4 Apelleeritud kohtuotsuse 20-ndal leheküljel on maakohus leidnud, et V. Vasko ei viibinud hädakaitseseisundis, mistõttu ei ole põhjust rääkida ka hädakaitsepiiride ületamisest. Maakohus on seda seisukohta väga põhjalikult motiveerinud. Vahetult pärast kannatanu laiba leidmist sündmuskohal käinud patrullpolitseinike poolt tehtud fotodelt ei nähtu, et sündmuskohal oleks olnud nuga. Süüdistatav V. Vasko ei ole andnud ütlusi selle kohta, et ta oleks sündmuskohalt noa ära viinud. Sündmuskoha vaatlusprotokoll koostati hiljem seetõttu, et esialgse versiooni kohaselt ei olnud G. Fi surm vägivaldne. See, et ta on surnuks pekstud, selgus alles kohtuarstliku ekspertiisi käigus. Kuna aga vahetult pärast laiba leidmist tehtud fotodel on näha väga täpselt kogu sündmuskoht, siis ei ole kohtukolleegiumil kahtlust selles, et sündmuskohal nuga ei olnud. Seetõttu ei ole ka olulist tähtsust asjaolul, et sündmuskoha vaatlus teostati pärast seda, kui tunnistaja V. A oli sündmuskohta koristanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et alkoholijoobes ja V. Vaskost kaheksateist aastat vanema G. Fi võimalikku ärplemist ühise alkoholi tarvitamise käigus ei saa käsitleda ründena V. Vasko suhtes, mis asetaks viimase hädakaitseseisundisse. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu G. F oleks V. Vaskot füüsilise vägivallaga ähvardanud. 5.5 Edasiselt käsitleb kohtukolleegium võimalust kvalifitseerida V. Vasko käitumine KarS § 115 järgi tapmisena äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. KarS § 115 objektiivse koosseisu jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu provotseeriva käitumise vahel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. oktoobri 2004. a otsuses nr 3-1-1-86-04 märkinud, et erutussseisund on juriidilisele hindamisele avatud mõiste, mille saab tuvastada kriminaalasja tehioludele tuginevalt. Riigikohtu seisukoha kohaselt ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, et isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Seejuures tuleb aga tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni.

Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on erutussseisundit õiguslikult sisustanud ja eitanud, et V. Vaskol oleks selline seisund esinenud. Kohus põhjendas V. Vaskol erutusseisundi puudumist asjaoluga, et ei ole tuvastatud kannatanu G. Fi poolne vägivaldne või solvav tegu V. Vasko suhtes. Lisaks sellele viitas maakohus kohtupsühhiaatrilise ja psühholoogilise kompleksekspertiisi arvamusele, mille kohaselt ei esinenud V. Vaskol olemasoleva informatsiooni põhjal inkrimineeritava teo ajal füsioloogilise afekti seisundit. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et V. Vasko ei viibinud G. Fi tapmise ajal äkki tekkinud tugeva erutuse seisundis, kuna puudus kannatanupoolne vägivaldne või solvav tegu V. Vasko suhtes. V. Vasko teadis, et G. F on viibinud pikka aega vanglas. Vaatamata sellele nõustus ta G. Figa koos ohtralt alkoholi tarvitama. Kui kogu alkohol oli ära joodud, siis andis V. Vasko G. F raha, kes käis kauplusest alkoholi juurde toomas. Kohtukolleegium leiab, et V. Vasko ei olnud kergesti ärrituv mitte G. Fi käitumisest, ära joodud ülisuurest alkoholikogusest. 5.6 Viimasena peatub kohtukolleegium V. Vaskole mõistetud karistusel. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 113 sanktsioon näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. V. Vaskole mõisteti karistuseks 11 aastat vangistust, seega sanktsiooni keskmises määras. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 1996. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-96 on märgitud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2007. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 väljendatud seisukoha kohaselt peab KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendav asjaolu olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Riigikohus on rõhutanud, et karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne, mistõttu kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kogu menetluse kestel ja ka viimase sõna esitamise ajal oli süüdistatav oma kuriteo toimepanemise osas eitaval positsioonil, süüdistades vaid kannatanut. Süüdistatav V. Vasko küll vabandas esimesel kohtuistungil kannatanu ees, kellele surnud G. F onu oli, kuid see vabandus ei olnud siiras. Ta on püüdnud kogu aeg oma osa toimepandud kuriteos vähendada ja süüdistada vaid kannatanut. Seega puudub kohtukolleegiumi hinnangul alus rääkida tema teo puhtsüdamlikust kahetsusest kui karistust kergendava asjaolu esinemisest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu ebasünnis käitumine ei olnud tema suhtes tarvitatud vägivalla põhjuseks, vaid tegemist oli ühise alkoholi tarvitamise käigus tekkinud tüliga. Apellatsioonist ei nähtu, et maakohus oleks V. Vaskole karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Süüdistatav märgib oma apellatsioonis, et ta on varem kohtu poolt karistamata isik. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest Harju Maakohtu 17. märtsi 2009. a otsusega on V. Vasko süüdi tunnistatud KarS § 424 järgi 2 kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi