Kohtulahend

SÜÜDISTUS:

asuvale valgusfooridega reguleeritud ristmikule, kus peatus vasakpöörde sooritamiseks, lasi läbi vastu liikuva sõiduki ning asus sooritama vasakpööret Ülemiste Keskuse ette viivale teele, kuid ei veendunud täielikult enne manöövri sooritamist, et see on ohutu ning, et see ei takista teisi liiklejaid /LE § 91 (1. juulist 2011 kehtivas LS-s § 33 lg 2 p 8)/, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks kõikide muude selliste liiklusoludega, mis võivad tekkida /mööda eesõigusega teed võib läheneda veel sõidukid/, ja millises tingiMes ta suudaks oma sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees ilma ristmikule välja sõitmata peatada, et läbi lasta vastuliikuvaid mootorsõidukeid, kuid ta ei jäänud seisma kuigi vastu oli liikumas mootorsõiduk, mis pidi olema nähtav vähemalt 114 meetri ulatuses /LE § 123 (1. juulist 2011 kehtivas LS-s § 50 lg 3 p 1, 2)/, mistõttu ta ei andnud teed vastassuunas otse mööda Suur-Sõjamäe teed Tartu mnt poolt Lasnamäe suunas lubava rohelise fooritule ajal liikunud mootorrattale Yamaha YZF-R1 registreerimismärgiga xxxxxxxx mida juhtis R Õ, sõites mootorrattale ette, mille tagajärjel sõitis mootorratas mootorsõidukile parema külje tagumisele poolele sisse ning mootorrattur paiskus üle sõiduki asfaldile, saades eluohtlikud tervisekahjustused /LE § 156 1. juulist 2011 kehtivas LS-s § 17 lg 5 p 3)/. Leelo Johanson rikkus ettevaatamatusest järgmisi liiklusnõudeid: LE § 91 (1. juulist 2011 kehtivas LS-s § 33 lg 2 p 8) /enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid/; § 123 (1. juulist 2011 kehtivas LS-s § 50 lg 3 p 1, 2) /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/; § 156 (1. juulist 2011 kehtivas LS-s § 17 lg 5 p 3) /pöörates vasakule või tagasi peab rööbasteta sõiduki juht andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul/. Leelo Johanson pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Esitatud süüdistus on kohtu hinnangul konkretiseerimata ning süüdistuse pinnalt jääb arusaamatuks, mida täpselt Leelo Johanson LE § 123 mõistes rikkus. Seega pole alust süüdistada Leelo Johansoni LE § 123 rikkumises. Sellest tulenevalt leidis kohus, et antud kriminaalasjas esineb põhjendatud kahtlus süüdistatava süüdiolekus ning KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb selline põhjendatud kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks.

APELLATSIOONID:

Tunnistaja M K, kes asus koos süüdistatavaga viimase sõidukis kaassõitjana, ei osanud samuti anda ütlusi liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta, kuna ei jälginud teed, vaid tegeles tööasjadega. Tunnistaja K ei osanud anda ka ütlusi läheneva mootorratturi kiiruse ega kauguse kohta. Kohus on pidanud tunnistaja L M’a ütlusi usaldusväärseteks, kasutades ütlusi otsust motiveerides. Kohus on jätnud kahe silma vahele asjaolu, et tunnistaja M kinnitas kohtusaalis, et tema mälu on petlik. Tema mälu petlikkus selgus kohtuistungil, kus ta andis ütlusi, et õnnetuse ajal asus tema sõiduk Ülemiste teel vasakul sõidurajal umbes kolmanda sõidukina, mis osutus valeks. Nimelt vaadeldi peale eelpooltoodud ütluse andmist, kuid veel ristküsitluse käigus videosalvestust, millelt tunnistaja tundis ära oma sõiduki hoopis seismas esimesel sõidurajal esimese autona. Selle peale tunnistaja teatas, et järelikult tema mälu petab. Seega ei saa olla usaldusväärne sellise tunnistaja ütlused tervikuna, sest kui tema mälu petab ühe olulise asjaolu osas, ei saa kindel olla, et tema mälu ei peta teise olulise asjaolu osas. Kohus kohtuotsuses sellele üldse tähelepanu ei osutanud. Seega ei saa olla usaldusväärne tunnistaja M’a ütlus ka selle kohta, et tema küll ei näinud lähenevat mootorratturit, kuid kuulis seda ning heli järgi liikus mootorrattur kiiresti. Samas ei osanud tunnistaja öelda numbriliselt kui kiirelt see heli lähenes. Prokurör leiab, et sellise tunnistaja ütlused, kelle mälu petlikkus on kohtusaalis tuvastamist leidnud, ei ole usaldusväärsed ning need tuleb tõendite hulgast välja arvata. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et kohus on isikulisi tõendeid hinnanud ühekülgselt ja valikuliselt. Kannatanu R Õ ja tunnistaja T M’a kokkulangevad ütlused tõendavad otseselt, et mootorrattur ristmikule lähenedes ei ületanud oluliselt kiirust, mootorrattur liikus teisel sõidurajal ning mootorratturile keeras ootamatult ette sõiduauto. Tunnistajad V V, V M ja M K liiklusõnnetust pealt ei näinud, mistõttu nende isikute ütlustega mootorratturi kiirust hinnata ei ole võimalik. Lisaks isikulistele tõenditele, uuris kohus ka kirjalikke tõendeid ning videosalvestisi. Peamine tõend, millel kohus tugines, oli Ülemiste Keskuse küljes oleva turvakaamera salvestus, millelt on näha ristmikule lähenevat mootorratast. Prokurör leiab, et turvakaamera salvestuse järgi ei ole võimalik usaldusväärselt mootorratturi kiirust tuvastada, kuna turvasalvestusel jooksev aeg ei ole usaldusväärne ning videosalvestus ei ole tervik. Salvestuselt on kadunud mitmeid kaadreid, kohati salvestuse pilt seisab, kuid aeg liigub edasi, salvestus on udune. Prokurör toob salvestusel nähtuva aja ebausaldusväärsuse kohta näited ja leiab, et videosalvestusel nähtav aeg pole usaldusväärne ning selle alusel ei saa arvutada mootorratturi liikumiskiirust. Kohus ei ole nimetatud asjaolule kohtuotsuses mingit tähelepanu pööranud. Prokuröri hinnangul saab turvakaamera salvestusel nähtuvat arvestada tõendina vaid isikute ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Kohus on võrrelnud 05.09.2008 toimunud liiklusõnnetuse kohta saadud turvakaamera salvestist ja 11.07.2010 tehtud uurimiseksperimendi käigus saadud salvestist. Prokurör kohtu käsitlusega nõustuda ei saa. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et 05.09.2008 ja 11.07.2010 Ülemiste Keskuse küljes olevad kaamerad olid samad. Kui nimetatud videosalvestusi kõrvutada, on selgelt näha, et tegemist on erinevate kaameratega. 11.07.2010 salvestuse kvaliteet on oluliselt parem, kui see oli 05.09.2008 salvestusel, kaameranurk on 11.07.2010 hoopis teine kui see oli 05.09.2008, millega seoses ei ole võimalik paigutada politsei mootorratast samasse kohta, kus võis olla kannatanu mootorratas 05.09.2008. Seega 05.09.2008 tingimused erinesid oluliselt 11.07.2010 tingimustest

(möödunud oli ligi 2 aastat). Sellest tulenevalt on vale kohtu väide, et salvestuste võrdlus tõendab kannatanu poolt kiiruse ületamist. Prokurör leiab, et salvestuste võrdlemisel ei ole mootorratturi kiiruse kohta võimalik usaldusväärseid järeldusi teha. Kohus arvestas tõendina ka teist menetleja poolt läbi viidud eksperimentaalset uurimiseksperimenti, mille eesmärk oli samuti tuvastada mootorratturi kiirus. Eksperiment tehti 11.05.2011, mis ei tuvastanud siiski täpseid mootorratturi asukohti Suur-Sõjamäe teel, vaid andis ainult võimalikud asukohad. Võimalikud asukohad tähistati punktidega A ja B. Liiklusekspertiisi käigus arvutas ekspert punktide A ja B vahelise kauguse järgi võimalikud mootorratta kiirused, mis tulid kas 62 või 118 km/h. Nimetatud uurimiseksperimendi eesmärk oli tõendada mootorratturi keskmine kiirus, kuid arvestades turvakaamera salvestuse kvaliteeti (turvakaamera salvestuselt võeti mootorratta võimalikud asukohad Suur-Sõjamäe teel), kaameranurka, eksperimendiga tuvastatut, ei ole nimetatud arvutused usaldusväärsed, kuna kui uurimiseksperimendi käigus eksiti isegi meetriga, on mootorratturi kiiruse arvutused kohe teised. Tõend ei saa olla oletuslik, kuid uurimiseksperimendi tulemused seda olid ning eksperiment ei saavutanud oma eesmärki. Seega ei saa nimetatud uurimiseksperimendi ja selle alusel tehtud ekspertiisi tulemusi pidada usaldusväärseteks, kuna mootorratturi kiiruse hindamise eksimisvõimalus on liialt suur. Seega leiab prokurör, et tehtud eksperimendid ja turvakaamera salvestus ei tõenda mootorratturi poolt kiiruse ületamist, vaid näitavad, kui palju võib salvestus selle vaatajat eksitada. Samuti ei tähenda nimetatud uurimistoimingute tegemine kohtueelses menetluses seda, et uurimistoimingute tulemusel usaldusväärsete andmete mittesaamisel oleks koheselt tegemist kahtlustega, mis tuleb süüdistatava kasuks arvata. Kui mingid tõendid ei ole usaldusväärsed, tuleb need tõendite kogumist välja jätta. Sellisel juhul tuleb süüdistatava teole anda hinnang teiste usaldusväärsete tõendite alusel, kui neid on. Kriminaalmenetluse käigus viidi läbi mitu liiklusekspertiisi, millega üritati tuvastada mootorratturi kiirust. Ekspertiisiakti nr 11E-LL0039 analüüsides on kohus otsuses leidnud, et ekspert on andnud arvamuse nagu oleks mootorratturi kiirus kokkupõrke hetkel olnud 50 km/h. Tegelikkuses on ekspert ekspertiisiaktis avaldanud, et mootorratta liikumiskiirust kokkupõrkel autoga ei saa arvutuslikult määrata kuivõrd üheselt ei ole võimalik paika panna sõidukite paiknemist kokkupõrke hetkel sõiduteel. Auto ja mootorratta avariilike vigastuste järgi saab antud juhul anda üksnes ligikaudse hinnangu mootorratta liikumiskiirusele, mis kokkupõrke hetkel pidi reaalselt olema lubatud piirkiiruse suurusjärgus. Seega tegemist on eksperdi ligikaudse hinnanguga, mitte tõsikindlalt tuvastatud mootorratturi liikumiskiirusega 50 km/h. Kohus seda asjaolu otsust motiveerides ei ole arvestanud. Prokurör leiab, et kohtus vaadeldud videosalvestustel ja avaldatud uurimiseksperimentide protokollides nähtuv ei ole tõendina usaldusväärne ning neid ei saa arvestada mootorratturi kiiruse tuvastamisel. Jättes aga eelpooltoodud ebausaldusväärsed tõendid kõrvale, on võimalik teiste kogutud tõenditega igakülgselt ja täielikult tõendada Leelo Johanson’i süü KarS § 423 lg 1 kuriteo toimepanemises. Leelo Johanson’i süü on võimalik tõendada kannatanu R Õ, tunnistaja T M’a, asjatundja T E ja süüdistatava Leelo Johanson’i ütluste alusel, milliseid tuleb hinnata kooskõlas Ülemiste Keskuse turvakaamera salvestusel nähtuga ning tehtud ekspertiisidega. Kohus on otsuses sisuliselt leidnud, et Leelo Johanson’i ei saa LE rikkumistes süüdistada, kuna ta veendus enne manöövrit selle ohutuses. Prokurör sellise järeldusega ei nõustu. Leelo Johanson andis kohtus ütlusi, et ta jäi enne vasakpööret seisma, kuna lasi läbi kaks vastutulevat sõidukit. Turvakaamera salvestuselt on näha, et peale seda kui suurem liiklus

ristmikult kaob kell 11.47.58.343, teeb Suur-Sõjamäe teelt vasakpöörde Ülemiste Keskuse ette viivale teele tume sõiduk kell 11.48.5.890. Seega sel ajal ei saanud Leelo Johanson veel ristmikul seista. Kell 11.48.23.703 läheneb Tartu mnt poolt ristmikule ja ületab selle üks valge sõiduk. Peale seda rohkem ühtegi sõidukit enne mootorratturi ilmumist ristmikku ei ületa. Seega Leelo Johanson eksis talle vastuliikuvate sõidukite arvus. Hetkel kui valge auto ületab ristmiku, mootorratturit Tartu mnt poolt lähenemas näha ei ole. Seega pidi hetkel kui valge auto ületas ristmiku, Leelo Johanson juba ristmikul seisma. Peale valge auto kadumist kaadrist, on pikk ajaline vahemaa enne kui ristmikule läheneb mootorrattur. Tekib küsimus, miks Leelo Johanson ei sooritanud manöövrit, kui tee oli vabanenud. Salvestuselt on näha, et ka sellel ajal, kui mootorratas on viimases nähtavas kaadris enne liiklusõnnetust, ei ole Leelo Johanson manöövrit sooritamas, sest vastasel juhul oleks ta salvestusel juba nähtav. Leelo Johanson’i sõiduk ilmub salvestusele hetkel kui sõiduki esiosa on jõudnud esimesele sõidurajale. Seega saab salvestust jälgides teha järelduse, et Leelo Johanson asus manöövrit sooritama hetkel, kui mootorratas oli juba ristmiku vahetus läheduses. Kohus ei ole otsuses videosalvestusel eelpooltoodut analüüsinud. Kohus on hinnanud Leelo Johanson’i manöövri alustamist ja mootorratturi liikumiskiirust vaid subjektiivse tõendi s.o. 22.04.2009 tehtud süüdistatava ütluste ja olustiku seostamise protokolli ning 16.02.2010 koostatud liiklustehnilise ekspertiisi akti nr LL-5-10/130 alusel. Kohus on leidnud, et kuna on tuvastatud, et Leelo Johanson’i liikumisaeg kuni ristmiku vabastamiseni on 4.9 kuni 7.0 sekundit, kiirusel 50 km/h läbib sõiduk 114 m ajaga 8.2 sekundit, siis ka kõige pikema võimaliku ajaga liikudes oleks Leelo Johanson ristmiku vabastanud 1.2 sekundit enne mootorratturi ristmikule jõudmist. Sellest järeldab kohus, et mootorrattur pidi liikuma kiiremini kui 50 km/h. Esiteks tõlgendas kohus valesti Leelo Johanson’i ütlusi ajahetke kohta, millal ta manöövrit alustas ja kui kaugel sellel hetkel oli mootorrattur. Leelo Johanson andis ütlusi, et seistes ristmikul, vaatas ta enne manöövrit mootorratturi poole kahel korral. Esimesel korral vaadates asus mootorrattur peale kurvi tõusul, milline kaugus ütluste ja olustiku seostamise käigus ära mõõdeti ning tuvastati, et see oli 114 m. Leelo Johanson vastas, et peale mootorratturi kurvis nägemist ei alustanud ta koheselt manöövrit, vaid vaatas ka teisel korral mootorratturi poole ning sellel hetkel asus mootorrattur kohas, kus oli liiklusmärk ohutussaarel ja valged jooned. Ka see kaugus mõõdeti ütluste ja olustiku seostamise käigus ära ning tuvastati, et vahemaa oli 98.4 meetrit. Alles peale seda asus Leelo Johanson enda ütluste kohaselt manöövrit sooritama. Teiseks on Leelo Johanson’i poolt ütluste ja olustiku seostamise ajal antud mootorratturi kaugused oletuslikud ja umbkaudsed, kus eksimisvõimalus on jällegi väga suur. Kolmandaks on eksperdi arvutus Leelo Johanson’i liikumisaja kohta puhtalt teoreetiline ja arvutuslik tingiMes, kus Leelo Johanson teostas manöövrit ideaalse nurga alt konkreetse kiirendusega. Salvestuselt on aga näha, et Leelo Johanson’il oli aega väga kaua, et oma manööver sooritada, kuid mingil põhjusel tegi ta seda ajal kui mootorrattur oli juba ristmikule jõudmas. Seega ei saa ütluste ja olustiku seostamise ning ekspertiisiakti nr LL-5-10/130 tulemuste järgi usaldusväärselt hinnata mootorratturi kiirust, mida kohus on aga teinud. Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud ka asjaolu, millisel sõidurajal toimus kokkupõrge mootorratta ja sõiduauto vahel. Prokurör selle seisukohaga ei nõustu. Kannatanuna üle kuulatud R Õ andis konkreetseid ütlusi, et ta liikus mööda teist sõidurada. Ka tunnistaja T M

kinnitas üheselt, et mootorrattur liikus teisel sõidurajal. Ka turvakaamera salvestusel on vahetult enne õnnetust näha mootorratturit Suur-Sõjamäe teel vasakule poole jääva joone lähedal, mis tähistas sõidusuundade eristamist ehk ka salvestuselt nähtub, et mootorrattur liigub teisel sõidurajal. Kohus on viidanud eksperdi Lt T kohtus antud arvamusele, et liiklusõnnetuse toimumine teisel sõidurajal on välistatud juhul, kui mootorrattur reageeris ohusituatsioonile selle tekkimise hetkel, s.o ajal kui süüdistatav alustas vasakpööret ning on seostanud selle R Õ mitte viibimisega teisel sõidurajal. Kohus on nimetatud järeldust tehes kasutanud eksperdi arvamust ainult selles osas, millega saab põhjendada kannatanu mitteviibimist teisel sõidurajal, kuid jätnud arvestamata eksperdi tegeliku vastuse talle esitatud küsimusele tervikuna. Ekspert andis kannatanu teisel sõidurajal liikumise kohta ütlusi, et tegelikkuses ei saa ta nimetatud küsimusele vastata, kuna see on oletuslik, sest ei ole teada, millal ohule tegelikult reageeriti. Seega ei ole ekspert käesoleva konkreetse liiklusõnnetuse asjaolude suhtes andnud arvamuse, et R Õ viibimine teisel sõidurajal oleks välistatud, vaid tegemist on kohtu vale järeldusega. Teine asjaolu, millega kohus leiab, et kokkupõrge mootorratta ja sõiduauto vahel toimus esimesel sõidurajal, on järeldused sõiduautol esinevate vigastuste asukoha kohta. Samas ei ole kohus põhjendanud, milliste konkreetsete sõiduki vigastuste järgi kohus sellisele järeldusele jõudis. Kui isegi liiklusekspert ei saanud anda eksperdi arvamust selle kohta, kus täpselt kokkupõrge toimus, siis ei saa asuda ka kohus eksperdi rolli, andes arvamuse, mis eeldab eriteadmiste olemasolu. Prokurör leiab, et kohtu järeldused selle kohta, kus kokkupõrge mootorratturi ja sõiduki vahel toimus, ei vasta tuvastamist leidnud asjaoludele ega tõenditele. Tõendamist on leidnud, et kokkupõrge toimus teisel sõidurajal. Kohus on leidnud, kuigi mootorratta tegelik kiirus on jäänud algandmete puudulikkuse tulemusena välja selgitamata, viitavad mootorratta ülemäärasele kiirusele tunnistaja ja süüdistatava ütlused, samuti mootorratturi suured vigastused, mille tekkimine kiiruselt 50 km/h on kohtu arvates vähetõenäoline. Prokuröri hinnangul on kohus ka siin asunud eksperdi rolli, andes eriteadmisi nõudvaid hinnanguid tervisekahjustuste raskusastme kohta. Kohus ei saa selliseid hinnanguid anda. Samuti ei ole kohus täpsustanud, millise tunnistaja ütlused viitavad mootorratturi kiiruse ületamisele. Prokuröri arvates on kohtuliku uurimisega tõendamist leidnud, et Leelo Johanson, soovides sooritada vasakmanöövrit Ülemiste Keskuse ette viivale teele, oli kohustatud läbi laskma talle vastuliikuvad sõidukid s.h kannatanu R Õ. Kuna kannatanu sõiduki ja süüdistatava sõiduki vahel toimus kokkupõrge, ei täitnud süüdistatav Leelo Johanson LE sätteid ning ei andnud R Õ’le teed, mille tulemusel sai R Õ eluohtlikud tervisekahjustused. Kõik usaldusväärsed tõendid – kannatanu ütlused, tunnistaja M’a ütlused, eksperdiarvamus kiiruse suurusjärgu kohta ja turvakaamera salvestusel nähtuv kinnitavad, et mootorrattur ei ületanud oluliselt lubatud sõidukiirust. Samuti leiab prokurör samadele tõenditele tuginedes, et üheselt on tõendamist leidnud mootorratturi liikumine teisel sõidurajal. Prokurör juhib tähelepanu ka sellele, et Leelo Johanson on samuti andnud ütlusi selle kohta, kus mootorrattur asus ristmikule lähenedes. Leelo Johanson’i ütluste kohaselt ajal, kui ta nägi talle lähenevat mootorratturit, liikus see teisel sõidurajal. Ei ole ka eluliselt loogiline, et mootorrattur, liikudes teisel sõidurajal, reastub vahetult enne õnnetust esimesele sõidurajale, kuhu suunas

on liikumas sõiduauto ehk sõiduautole ette. Ükski eksperdiarvamus ei välistanud mootorratturi viibimist teisel sõidurajal. Seega saab teha ühese järelduse, et R Õ viibis kokkupõrke hetkel teisel sõidurajal. Prokurör juhib tähelepanu ekspertiisiakt nr 11E-LL0039 eksperdiarvamusele punktis 8 ja 9, et isegi juhul kui mootorratturi liikumiskiirus oli 62 km/h ja kokkupõrge toimus teisel sõidurajal tekitas sõiduauto Honda juht ohu mootorratturi liikumisele. Mootorratta Yamaha juhil puudus võimalus kokkupõrke vältimiseks ka siis, kui tema liikumiskiirus oleks olnud 50 km/h kuna auto liikumisaeg jääb piiridesse, kus mootorratta juht ei jõua veel oma sõiduki pidurisüsteemi tööle rakendada. Prokurör möönab, et tegelikkuses on tuvastatud, et R Õ suutis mootorratta pidurisüsteemi tööle rakendada, mis aga tähendab, et ta tunnetas ohtu varem ja asus pidurdama varem, mis vastab ka Leelo Johanson’i poolt antud ütlustele. Nimelt on Leelo Johanson öelnud kohtus, et kõigepealt enne manöövrit peatus ta stoppjoone juures, siis liikus veidi edasi, veendus, et kedagi ei ole tulemas ning asus pöörama. Ka kannatanu on andnud ütlusi, et sõiduk nagu hakkas liikuma ja jäi siis uuesti seisma, mille peale kannatanu aeglustas ja pidurdas. Seega ei oleks ka kannatanu poolne kiiruse ületamine 12 km/h põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega. Kui jätta kõrvale tõendid, mis juba oma sisult on ebausaldusväärsed, jäävad alles tõendid, mille usaldusväärsust saab hinnata turvakaamera videosalvestust jälgides. Tunnistaja T M’a ütlused on täielikult kooskõlas turvakaamera salvestusega ning ka teiste tunnistajate ütlustega, kes saabusid sündmuskohale peale liiklusõnnetust. Kannatanu ütlused on kooskõlas tunnistaja M’a ütlustega, eksperdi seisukohtadega, mis puudutab kokkupõrke kiirust ja asukohta. Turvakaamera videosalvestusel nähtav tekitab küsitavusi süüdistatava Leelo Johanson’i ütlustes. Samuti olid Leelo Johanson’i ütlused mitmel korral vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, mistõttu tuleb süüdistatava ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Seega leiab prokurör, et kohus on kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust, olles hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, asunud põhjendamatult süüdistama kannatanut ning analüüsinud tõendeid valikuliselt, mille tulemusel on jõudnud valedele järeldustele. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 318; § 319; § 338 p 2; § 340 lg 4 p 2, 3 prokurör palub tühistada Harju Maakohtu 25.05.2012 otsus nr 1-11-12390 Leelo Johanson’i õigeksmõistmises KarS § 423 lg 1 järgi. Teha uus otsus, millega mõista Leelo Johanson süüdi ja karistada teda KarS § 423 lg 1 eest 1 /ühe/ aastase vangistusega, mis jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane 3 /kolme/ aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta süüdimõistetult ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 /kolmeks/ kuuks.

märgib, et vaatamata süüdistatava ütluste eespool väljatoodud vastuolulisusele ei ole kohus kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes nendele vastuoludele aga üldse tähelepanu pööranud ja on nende vastuoluliste ütluste põhjal teinud ebaõigesti õigeksmõistva otsuse. Maakohtu ebaõige järeldus, nagu oleks kannatanu enne liiklusõnnetuse toimumist ületanud lubatud sõidukiirust, on vastuolus asjas kogutud tõenditega, samuti on maakohus selles osas tõendeid hinnanud ebaõigesti, selektiivselt ja esitanud otsuses oletuslikke arvamusi, mis ei põhine mitte ühelgi asjas uuritud tõendil Kohtu järeldus sellest, et arvestades sõiduautol esinevate vigastuste asukohta, võis liiklusõnnetus toimuda esimesel sõidurajal” on ebaõige, ei põhine mitte ühelgi asjas esitatud tõendil ja on oletuslik. Õnnetuse toimumist just teisel sõidurajal kinnitavad aga üheselt järgmised tõendid: kannatanu ütlused, asjas esitatud liiklusõnnetuse akt koos skeemiga, sündmuskoha vaatlusprotokolli foto nr 1 nr 3, tunnistaja M K ütlused, tunnistaja V M ütlused, tunnistaja T M ütlused. Asudes ebaõigele ja eelviidatud tõenditega vastuolus olevale seisukohale, nagu oleks kannatanu ületanud lubatud sõidukiirust, ei ole kohus eelviidatud tõendeid (mis üheselt kinnitavad, et lubatud sõidukiirust kannatanu poolt ei ületatud) üldse arvestanud, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Tõendite selline selektiivne hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja teisalt kohtuliku uurimise ühekülgsus KrMS § 338 p 1 tähenduses (vt Riigikohtu 19.12.2011 lahendit nr 3-1-1-92-11 p 13). Kannatanu rõhutab, et Ülemiste Keskuse turvakaamera lindistus ei ole ilmselgelt kõlbulik tõend, arvestades ainuüksi asjaolu, et lindistusest on osad kaadrid puudu. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et asjas kogutud tõendid ei tõenda igakülgselt ja täielikult Leelo Johanson ́i süüd liiklusõnnetuse toimepanemisel. Kannatanu esindaja toob ära KarS § 423 lg 1 sisu, samuti LE § 91, LE § 123, LE § 156, LE § 226 sätestatu ja leiab, et tõendid kinnitavad L. Johansoni poolt süüdistuses esitatud liiklusnõuete rikkumist millega on tekitatud R Õ ́le eluohtlikud tervisekahjustused. Esitab kannatanu R Õ ütlused, tunnistaja T M ́a ütlused, tunnistaja-asjatundja T E ütlused, tunnistaja V M ütlused, ekspert Lt T koostatud ekspertarvamuse ja kohtuistungil antud selgitused ning Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-8-10 sedastatu. Leiab, et kohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele – tuvastatud asjaolude kohaselt rikkus süüdistatav oma hoolsuskohustust ja kannatanu ei ületanud lubatud sõidukiirust, samuti ei olnud kannatanul mingit võimalust (vaatamata lubatud sõidukiirusega liikumisele) õnnetust vältida, mistõttu saab tõendamiseseme tuvastatud asjaolude pinnalt teha süüdistatava suhtes vaid süüdimõistva otsuse. Kannatanu esindaja leiab, et tuvastamist on leidnud ja vaidlust ei ole olnud selles, et R Õ ́le tekitati Leelo Johanson ́i poolse liiklusnõuete rikkumise tagajärjel eluohtlikud tervisekahjustused (vt ekspert A V poolt koostatud isiku ekspertiisiakte nr 276 ja nr 26, mille kohaselt olid R Õ ́le tekitatud tervisekahjustused eluohtlikud). Arvestades eeltoodut, tuleb Leelo Johanson KarS § 423 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Arvestades R Õ ́le põhjustatud väljakannatamatut füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, elukvaliteedi olulist ja püsivat langust ning püsivat väljanägemise muutust ning lähtudes asjakohasest kohtupraktikast, tuleb mõistlikuks ja õiglaseks rahasummaks R Õ ́le tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks pidada minimaalselt 22 369,08 eurot, millise summa palub R

Õ koos varalise kahjuga summas 966,10 eurot (ravikulud summas 116,08 eurot ja purunenud turvavarustus/kiiver maksumusega kokku 850,02 eurot), so on kokku summas 23 335,18 eurot, Leelo Johanson ́ilt R Õ kasuks välja mõista. Kannatanu taotleb suulist menetlust ja soovib ringkonnakohtus kriminaalasja arutamisel osaleda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Maakohus on liiklusõnnetuse tehiolude väljaselgitamisel andnud otsuses hinnangu nii kannatanu kui ka süüdistatava käitumisele, seega on täitnud Riigikohtu juhiseid, kuid on jõudnud apellantide ja ka kolleegiumi arvates ebaõigele järeldusele, et tõendamist leidnud tagajärje põhjustas kannatanu poolt liiklusnõuete rikkumine ja nimelt lubatud sõidukiiruse ületamine. Maakohus on oma otsuses esitanud vahetult uuritud isikuliste tõenditena nii kannatanu, süüdistatava kui tunnistajate ütlused. Kannatanu esindaja apellatsioonis on viidatud isikuliste tõendite hindamisel tehtud vigadele ja seda eelkõige süüdistatava ütlustele antud hinnangu osas. Uuesti on esitatud vastuolud süüdistatava kohtuistungil antud ütluste ja tema poolt tunnistajana antud ütluste vahel, millised olid ka maakohtu istungil vastavalt taotlusele ristküsitlemise käigus avaldatud. Kohtukolleegium peab kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud väidete osas vajalikuks märkida, et juba 1997 lahendis nr 3-1-1-36-97 on Riigikohus märkinud, et süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütlused on tõenditena kasutatavad üksnes siis, kui need langevad kokku muude samast isikulisest allikast pärinevate ütlustega ja sama tõendiallikas on neid kinnitanud menetlustoimingutes, kus talle on kaitseõigus tagatud. Seega kannatanu esindaja poolt apellatsioonis viidatud süüdistatavana ja sama isiku tunnistajana antud ütluste vahel ilmnenud vastuolude tõttu süüdistatava ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamise taotlus rahuldamisele ei kuulu. Asjakohane on prokuröri apellatsioonis märgitu, et tunnistajad V.V, V.M ja ka süüdistatava poolt juhitud sõidukis istunud M.K tegelikult liiklusõnnetuse asjaolude kohta ütlusi anda ei osanud kuna õnnetust ei näinud, seetõttu ei ole nende ütluste alusel võimalik tuvastada mootorratta liikumiskiirust. L.M on tunnistanud kohtuistungil, et tema mälu on petlik, et ta ei näinud sündmusi, ega näinud ka lähenevat mootorratast, ainult kuulis selle lähenemise häält. Mootorratta liikumiskiirust ei oska ütelda, hääle järgi tundus, et võis olla kiirem kui 50 km/h. Kohtukolleegium leiab, et ka tunnistaja ütluste hindamisel, pole L.Ma ütluste alusel võimalik tuvastada kannatanu poolt lubatud sõidukiiruse olulist ületamist. Apellandid on õigesti märkinud, et kannatanu R.Õ ja tunnistaja T.Ma ütlused on kokkulangevad ja faktiliselt nähtub see ka kohtuotsuses nende poolt antud ütluste refereeringust. Nii on kannatanu R.Õ andnud ütlusi sellest, et ta ületas Tartu mnt ja sõitis Suur-Sõjamäe tn-l suunaga Lasnamäe poole esimeses sõidureas kiirusega 50-60 km/h. Oli esimene sõiduk ja reastas teise ritta Suur-Sõjamäe tn-l sujuvas kurvis. Kurvist väljudes nägi ristmikul seismas sõiduautot Honda Civic, millel põles suunatuli. Sai aru, et juht tahab sooritada manöövrit. Ta jätkas liikumist, fooris põles temale roheline tuli. Algul autot märgates tundus, et see hakkab sõitma, ta võttis rattal gaasi maha, kuid siis auto peatus uuesti. Ta jätkas normaalset sõitu. Vahetult enne ristmikku, ta nägi juba autos istuvaid isikuid, oli autole väga lähedal, alustas auto ootamatult manöövrit ja sõitis talle ette. Ta pidurdas järsult, tagaratas tõusis üles ja koheselt toimus kokkupõrge. Ka tunnistaja T.M, kes ootas ristmikul Ülemiste parklast väljasõidul ehk oli mootorratta liikumisteega risti oleval teel, on andnud ütlusi, et jälgis lähenevat mootorratturit. Rattur sõitis tavalise linnakiirusega, umbes 50-60 km/h, ei kihutanud. Märkas just sellist liikumiskiirust kuna oli üllatunud, et mootorratas sõidab sellise ratta kohta aeglaselt. Hindas kiirust visuaalse pildi järgi, millest üheks teguriks oli ka ratturi asend. Maakohus jõudes järeldusele, et kannatanu pidi oluliselt kiirust ületama, pole põhistanud kannatanu ütluste ja nendega haakuvate tunnistaja T.Ma ütluste arvestamata jätmist.

Otsuses kajastatud T.E kohtuistungil antud ütluste kohaselt on tema kui asjatundja arvates kannatanu rattal võimas pidurdussüsteem, mille pidurdusmaa 100 km/h pealt kuni seismajäämiseni on 35-40 meetrit. Tagaratta ülestõusmine on võimalik ka juba kiirusel 30 kilomeetrit tunnis. Seega ka T. E ütluste alusel pole tuvastatav, et pidurdamisel tagaratta tõusmine kinnitaks olulist lubatud kiiruse ületamist. Süüdistatav on andnud ütlusi, et seistes Suur-Sõjamäe tänaval ja oodates vasaku pöörde tegemise võimalust, lasi ta läbi otse vastusõitvad autod, nägi esimest korda vastusõitvat mootorratturit peale Suur-Sõjamäe teel olevat kurvi. Eksperimendi käigus tuvastati selle kauguseks ristmikust 114 meetrit. Vaatas ka enne manöövri alustamist uuesti ratast ja siis oli ratas lähenevast autokolonnist tunduvalt eespool. Tundus, et ratas sõidab keset teed ja oli lähemal kui autod. Teist korda nähes mootorratast oli see eraldusriba märgi juures. Siis ta autoga manöövrit. Ei osanud hinnata kui kaugel ratas oli, kuid eksperimendi tegemise ajal mõõdeti vahemaa ära. Hetkel kui mootorratas oli seal märgi ja joonte juures oli ratas teises reas. Pärast õnnetust tema auto lükati rea pealt ära kuna kiirabile oli teed vaja. Vastavalt süüdistatava ütlustele on uurimiseksperimendi käigus mõõdetud süüdistatava poolt manöövri alustamisel kannatanu mootorratta kauguseks ristmikust 98,4 meetrit. Seega süüdistatava enda ütluste alusel ei olnud tema poolt manöövri alustamisel mootorratas ristmikust mitte ca 114 meetri vaid lähemal, so ca 98 meetri kaugusel. Ta ei osanud hinnata otse vastusõitva mootorratta kiirust, nimetatud asjaolu tuvastamise keerukusele viitas ka kaitsja apellatsioonikohtus. Nähes lähenevat mootorratast, arvas, et jõuab siiski manöövri ohutult teha. Maakohus on viidates 22.04.2009 aasta teostatud L.Johansoni ütluste ja olustikuga seostamise protokollile jõudnud järeldusele, et pööret alustades oli mootorrattur sõidukist 135,3 meetri kaugusel. Selline järeldus on ekslik ja vastuolus L.Johansoni enda eelpool esitatud ütlustega sellest, et L.Johanson on mälupildile toetuvalt andnud ütlusi, et ta märkas mootorratturit kurvis, mis jäi ristmikust ca 114 meetri kaugusele. Kuid siis ta manöövrit ei alustanud. Pööret alustas ta hiljem, kui teist korda mootorratast vaatas. Kohtukolleegium leiab, et isikuliste tõenditele hinnangu andmisega pole võimalik kindlalt tuvastada milline oli mootorratta liikumiskiirus. Kannatanu enda ütluste kohaselt oli see kuni 60 km/h, kusjuures pärast kurvist väljumist alandas kiirust, siis jälle taastas eelneva kiiruse, kuid uuesti spidomeetrit ei vaadanud. Mootorratast jälginud tunnistaja T.Ma ütluste kohaselt sõitis mootorratas tavalise linnakiirusega, milleks on 50-60 km/h. Tunnistaja L.Ma ütluste kohaselt võis olla mootorratta kiirus olla üle 50 km/ h, kuid kui palju, ei tea. T.E ütluste kohaselt intensiivsel pidurdusel tõuseb mootorrattal, selle omadustest lähtuvalt, tagaratas juba ka kiirusel 30 km/h. Samas kolleegium leiab, et ülaltoodud tõendite ja seda eelkõige kannatanu enda ütluste alusel on võimalik jõuda järeldusele, et kannatanu sõites Suur-Sõjamäe teed mööda Ülemiste ristmiku suunas, ületas lubatud sõidukiirust, milleks oli sellel lõigul 50 km/ h. Faktiliselt on kannatanu esindaja apellatsioonis viidanud samuti eelkõige kannatanu ütlustele sellest, et sõitis 50-60 km/h, kuid on ekslikult jõudnud kogu apellatsiooni ulatuses järeldusele, et kannatanu pole lubatud sõidukiirust ületanud. Mingit vaidlust selles, et nimetatud teelõigul oli suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h pole aga antud juhul tõusetunud.

Kirjalike tõendite osas on maakohus märkinud, et kriminaalasjas on asitõendiks tunnistatud kaubanduskeskuse küljes olnud turvakaamera salvestis. Nimetatud turvakaamera salvestise alusel on 11.05.2011.a. teostatud uurimiseksperiment, mis on protokollitud. Eksperimendi tulemuste põhjal koostati ekspertiisiakt 20.07.2011. Samuti on asjas teostatud 11.07.2010.a. uurimiseksperiment. Seejärel märgib kohus, et kohtu hinnangul annab sama kaameraga samades tingimustes teostatud salvestuste võrdlus alust arvata, et R Õ kiirus ei saanud olla 50 km/h, vaid pidi enne kokkupõrke toimumist olema oluliselt suurem. Kolleegium leiab, et kriminaalasja materjalide alusel on tuvastatav ja sellele on viidatud apellatsioonides, et 05.09.2008 ja 11.07.2010 Ülemiste Keskuse küljes olevad kaamerad ei ole samad. 11.07.2010 salvestuse kvaliteet on oluliselt parem, kui see oli 05.09.2008 salvestisel, ka kaameranurk on teine, mistõttu politsei mootorratta paigutus võis olla teine kannatanu mootorratta asukohast 05.09.2008. Seega 05.09.2008 tingimused erinesid oluliselt 11.07.2010 tingimustest, mistõttu on ebaõige kohtu väide, et nende salvestuste võrdlus tõendab kannatanu poolt kiiruse ületamist. 11.05.2011 läbi viidud uurimiseksperimendi eesmärgiks oli samuti tuvastada mootorratturi kiirus. Samas on tuvastatav, et eksperimendi tegemisel ei tuvastatud siiski täpseid mootorratturi asukohti Suur-Sõjamäe teel, vaid lähtuti võimalikest asukohtadest. Kohtukolleegium märgib, et kuigi kahe aasta möödudes sündmustest pole võimalik kindlustada uurimiseksperimendi olustiku täielikku vastavust uuritava sündmuse olustikule, peaks vastavus siiski olema tagatud oluliste tingimuste osas, millest sõltuvad otseselt uurimiseksperimendi tulemused. Antud juhul eksperimendi käigus tähistati mootorratturi võimalikud asukohad Suur-Sõjamäe teel punktidega A ja B. Liiklusekspertiisi käigus arvutas ekspert punktide A ja B vahelise kauguse järgi võimalikud mootorratta kiirused ja nimelt kas 62 või 118 km/h. Samas on ekspert korduvalt kinnitanud, et kiirus 118 km/h on tehniliselt võimatu ja ebareaalne. Kohtukolleegium leiab, et kuna olulistes asjaoludes oli eksperimendi aluseks olevad lähtekohad oletuslikud, tõi see kaasa niivõrd erinevad eksperdiarvamused mootorratta kiiruse osas, mistõttu väga suure eksimisvõimaluse tõttu pole uurimiseksperimendi tulemustele tuginevalt võimalik tuvastada mootorratta liikumiskiirust. Seega on ka ekslik maakohtu järeldus, et nimetatud eksperimendi tulemused kinnitavad, et mootorratta liikumiskiirus pidi enne kokkupõrke toimumist olema oluliselt suurem. Liiklusõnnetuse toimumise ehk kokkupõrke koha osas on maakohus esmalt märkinud (otsuse lk7), et kriminaalasjas ei ole üheselt tuvastatud millisel sõidurajal toimus kokkupõrge, kuid seejärel on kohus leidnud, et arvestades sõiduautol esinevate vigastuste asukohta võis õnnetus toimuda esimesel sõidurajal. Seejuures ei ole kohus põhjendanud, milliste konkreetsete sõiduki vigastuste järgi kohus sellisele järeldusele jõudis, seda enam, et ka ekspert ei ole saanud, hinnates ka sõiduauto vigastusi, üheselt määrata kokkupõrke täpset kohta. Kohtukolleegium leiab, et apellandid on asjakohaselt viidanud tõendite kogumile, mis annavad aluse jõuda maakohtust vastupidisele järeldusele, et ristmikule lähenedes liikus kannatanu oma mootorrattaga teisel sõidurajal. Sellekohaseid ütlusi on andnud kannatanu R.Õ, kes on konkreetselt kinnitanud, et ta liikus enne ristmikku teisel sõidurajal. Ka tunnistaja T M kinnitas üheselt, et mootorrattur liikus teisel sõidurajal. Ka turvakaamera salvestuse ja vaatlusprotokolli andmed annavad aluse järelduseks, et kannatanu liikus teisel sõidurajal. Samuti on ka süüdistatav L. Johanson andnud ütlusi, et ajal, kui ta nägi talle lähenevat mootorratturit, liikus see teisel sõidurajal.

Kohus on küll viidanud eksperdi selgitustele kohtuistungil, kuid tegelikult pole kolme ekspertiisi tegemisel ekspert välistanud mootorratturi viibimist teisel sõidurajal. Ekspert andis kannatanu teisel sõidurajal liikumise kohta ütlusi, et tegelikkuses ei saa ta nimetatud küsimusele vastata, kuna see on oletuslik, sest ei ole teada, millal ohule tegelikult reageeriti. Kohtu poolt viidatud asjaolul, et kannatanu jäi pärast õnnetust lamama esimesele sõidureale vaidlus puudub, kuid selline asjaolu ei anna alust jõuda järeldusele, et õnnetus toimus samas kohas. Võimalusest kannatanu paiskumisest pärast õnnetust ka külgedele, on kinnitanud ekspert ja kohus on sellesisulised ütlused otsuses ka kajastanud. Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud tõendite kogumile tuginevalt on võimalik jõuda järeldusele, et kannatanu lähenes ristmikule teises sõidureas ja oli selles reas ka vahetult enne ristmikku. Seega ajal, kui süüdistatav otsustas manöövrit alustada ning ka ajal, mil L.Johanson tegelikult vasakpööret sooritas. Maakohtu järeldus kannatanu sõitmisest esimeses sõidureas pole kooskõlas ühegi ülaltoodud tõendiga. Kolleegium peab seda järeldust ekslikuks. Võttes aluseks tuvastatu, et kannatanu ületas lubatud sõidukiirust, on L.Johansoni süü hindamisel oluline, kas süüdistatavale inkrimineeritud käitumine on vahetus põhjuslikus seoses tagajärjega ehk teisisõnu, kas kannatanu poolt eeskirjajärgselt, kiirusega 50 km/h sõitmisel oleks tagajärg olnud ärahoitav. Siinjuures juhindub kolleegium liiklusekspertiisiaktides märgitust. Nimelt on ekspertiisiaktis nr LL-510/130 ekspert andnud arvamuse, et ühtlasel kiirusel liikudes läbib mootorratas Yamaha xxxxx teepikkuse 114 m liikumiskiirusega 50 km/h ca 8,2 sek. ja 60 km/h 6,8 sek. Sõiduauto Honda Civic arvutuslik liikumisaeg alates liikumise alustamisest kuni vastassuuna vööndi ületamiseni moodustab antud küsimuses esitatud ristmiku omapära ja liiklussituatsiooni, st sõiduki peatumiskohta arvestades, ca 4,9...7,0 sek. Siinjuures peab kolleegium koheselt vajalikuks osutada, et tegelikult alustas süüdistatav autoga liikumist siis kui kannatanu oli ristmikust ca 98 m kaugusel, siis ekspertiisi uurimuslikus osas toodud valemite alusel läbib mootorratas nimetatud teepikkuse liikluskiirusega 50 km/h ca 7,0 sekundiga. Võtteks aluseks kolleegiumi eelpool äratoodud seisukoha, et mootorratas sõitis teises reas, on ekspertiisiaktis nr 11E-LL0039 ekspert andnud arvamuse, et kui kokkupõrge juhtus teises reas puudus mootorratturil võimalus vältida kokkupõrget ka siis kui tema liikumiskiirus oleks olnud 50 km/h ja ka juhul, kui mootorrattur sõitis 62 km/h /179-192/. Seega kolleegium leiab, et antud juhul on tuvastatav, et ka kannatanu poolt õiguskuulekas käitumine ning mootorrattaga 50 km/ h sõitmisel puudus kannatanul võimalus liiklusõnnetust ära hoida. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et liiklusõnnetus toimus põhjusel, et L.Johanson, olles kohustatud ka temale lubava fooritule ajal andma teed vastassuunast otseliikuvale juhile/ LE § 156, kehtiv LS § 17 lg 5p 3/ ja enne manöövri alustamist olles kohustatud veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid/ LE § 91, kehtiv LS § 33 lg 2 p 8/ rikkus nimetatud kohustusi. Ületades lubatud riskimäära ei andnud teed kannatanu poolt juhitud mootorrattale, ning alustas manöövrit ajal, mil see ei olnud enam ohutu. Süüdistatav nägi lähenevat mootorratast, teadis, et peab ratta läbi laskma, seda aga ei teinud ja teostas manöövri. Manöövri tegemata jätmisel ei oleks tagajärg saabunud. Süüdistatav sõitis mootorrattale ette, tekitades liiklusohtliku olukorra, milles kannatanul puudus võimalus sõiduautole otsasõitmist vältida. Seega süüdistatava poolt hoolsuskohustuse rikkumise ja õnnetuse tagajärje, kannatanul eluohtlike tervisekahjustuste tekitamise vahel on tuvastatav õigusvastasusseos ning põhjustatud tagajärg on süüdistatavale omistatav.

Tegu on toime pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis. Ta oli kohustatud mitte takistama eesõigusega teel liikuvat sõidukit. Vasakpöörde sooritaja peab ilmutama kõrgendatud hoolsuskohustust turvalise liikluse kulgemise jätkuks ja arvestama, et ettevõetav manööver ei kujuneks ohtlikuks ega looks takistusi teistele liiklejatele. Kolleegium leiab, et L.Johansoni käitumises on tuvastatavad KarS § 432 lg 1 ettenähtud koosseisulised tunnused ning ta tuleb süüdi tunnistada ning karistada. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on otsuses õigustatult seadnud kahtluse alla käesolevas liiklussituatsioonis süüdistatavale etteheidetud LE § 123(kehtiv LS § 50 lg 3 p 1,2)ettenähtud nõuete rikkumist. LE § 123 peamine eesmärk on tagada sõiduki selline liikumiskiirus, mis võimaldaks sõiduki teel oleva või teele sattuva takistuse ees peatuda. Seega saab heita juhile LE § 123 rikkumist ette juhtudel, mil tal ei õnnestu peatada sõidukit sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada. Nimetatud rikkumise põhimomendiks on seega ebaõige sõidukiiruse valik. Kuna tuvastatav on, et süüdistatav ei andnud mootorratturile teed ja mootorratas sõitis sõidukile küljepealt sisse siis pole tegemist olukorraga, kus süüdistatav ei suutnud valitud sõidukiiruse juures peatada oma sõidukit eesõigusega ristmikku ületava mootorratta ees. Antud juhul pole foori tagant sõitma hakkamisel süüdistatava poolt valitud sõidukiirus põhjuslikus seoses tuvastatud tagajärjega. Seetõttu kolleegium leiab, L.Johansoni süüdimõistmisest tuleb välja jätta tema süüdistamine LE § 123 rikkumises.

taotlus kuulub rahuldamisele ja L.Johansonilt tuleb mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks ära võtta ja sellekohane taotlus rahuldada.

s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Lahendis nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kohtukolleegium leiab, et mõistliku ja hüvitamisele kuuluva kahjusumma kindlakstegemisel tuleb arvestada asjaoluga, et kannatanule tekitati eluohtlikud vigastused, millega seoses oli vajalikud korduvad operatsioonid. Kannatanu elukvaliteet on langenud. Ta on 60 % töövõimetu. Tal ei ole võimalik jätkuvalt tegeleda vigastatud jalga koormavate toimingutega. Samuti on püsivalt kahjustatud keha füüsiline väljanägemine. Kohtukolleegium leiab, et tema poolt üleelatud kannatused ja elukvaliteedi tunduv püsiv langemine annavad aluse hinnata mõistlikuks ja kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas olevaks kahjusummaks 20 000 eurot, milline kuulub kannatanu kasuks süüdistatavalt väljamõistmisele.

ilmselt käib süüdistataval üle jõu ning seega on mõistlik jätta osa kuludest riigi kanda. Antud juhul on süüdistatav juba tasunud lepingulisele kaitsjale ka küllaltki suured õigusabi kulud, millised süüdismõistva otsuse korral talle hüvitamisele ei kuulu. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava kanda tuleb jätta menetluskuludest sundraha summas 435,00 eurot. Ülejäänud summas tekkinud menetluskulud, sh kannatanu esindaja tasu tuleb jätta riigi kanda ning kannatanule tuleb riigieelarvest tasuda valitud esindaja kulutuste katteks 2499,38 eurot.

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.