Kohtulahend

misjärel XX lõi maaslamavat kannatanut korduvalt näo ja ülakeha piirkonda. YY-le oli peksmise tagajärjel tekitatud füüsilist valu ja tervisekahjustused, so näo koljuluude murrud paremal, parema küünarliigese marrastus, parema õla marrastus, rindkere eespinnal kaks verevalumit, vasaku kõrva taga marrastus, kukla piirkonnas vasakul pool verevalum, vasaku silma piirkonnas verevalum. Oma tegevusega pani XX tahtlikult toime teise isiku tervise kahjustamise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise peksmise tulemusena, so KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2(6)

tunnistajate ja kannatanu ütlused on loogilised, eluliselt usutavad ja kooskõlas ka teiste asjas kogutud tõenditega. Süüdistatava ja tunnistaja CC ütlused seda aga pole. Apellatsioonis on kahtluse alla pandud kannatanu YY ütlused, tingituna asjaolust, et YY helistas politseisse ja teavitas tema suhtes toime pandud kallaletungist mõningase ajavahemiku möödudes. Samuti on apellatsioonis märgitud, et kannatanu ei ole selgitanud, miks ta koheselt politseisse ei helistanud. Eeltoodu ei ole kooskõlas kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlustega, milles ta muuhulgas on andnud ka selgitusi selle kohta, et trepikojas viibides tal telefoni kaasas ei olnud, pärast kallaletungi enda korterisse minnes tegeles ta kõigepealt verejooksu peatamisega, rääkis abikaasale juhtunust ja seejärel helistas politseisse. Pooletunnine ajavahemik alates süüdistatavaga kohtumisest kuni politseisse helistamiseni pole kindlasti sedavõrd märkimisväärne, et seaks kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse. Apellatsioonis nagu ka maakohtus esitatud kaitsekõnes püstitatakse versioon, et kannatanule tungis pärast tema kohtumist süüdistatavaga kallale hoopis keegi teine isik/isikud ning alkoholijoobest tingituna kannatanu ei mäleta seda. Sellise versiooni püstitus on meelevaldne ega pole kooskõlas kogutud tõenditega. Kannatanu on trepikojas asetleidnud sündmusest andnud detailsed ütlused ja need ütlused on detailideni kokkulangevad tunnistajate LL, VV, WW ja UU ütlustega selle kohta, mida YY neile trepikojas asetleidnust rääkis. Nimetatud asjaolu lisab kannatanu ütlustele usaldusväärsust ja lisaks kinnitab ka tunnistajate LL, VV ja UU poolt antud ütlusi selle kohta, et kuigi kannatanu oli mõningal määral kõnealusel ööl ja sellele eelnenud õhtul tarvitanud alkoholi, oli ta täiesti adekvaatses seisundis nii naabrite korterist lahkudes kui oma korterisse läbipekstuna jõudes. Samuti välistab eeltoodu võimaluse, et kannatanu oli kõnealusel ööl sellises seisundis, et ei adunud seda, mis temaga tegelikult toimus ja mille tagajärjel ta tervisekahjustused sai. 4.2 Kannatanu vastuväidete kohaselt ei ole ta eitanud alkoholi tarvitamist enne naabrite juurde minekut. Kuna küsimus oli talle ootamatu, siis vastas, et ei mäleta nagu oleks võtnud. Seda sellepärast, et kella 24 paiku prügikasti välja viies tundis end kainena. Õhtusöögi kõrvale ja pärast seda (ajavahemikus 17.30 – 20.00) oli tarbinud kolm õlut, mis talle abikaasa LL ütlustega meenus. Seda, kust UU tuli, ei ole abikaasa kunagi temalt küsinud, vaid eeldas ise, et kohtuti prügikasti välja viies. Kannatanu ei ole öelnud, et „peksjaga koos olnud naisterahvas oli mulle tuttav ja elas minuga samas majas,“ nagu kaitsja apellatsioonis ekslikult väidab. Kannatanu on öelnud, et pärast seda kui XX oli teinud talle vastamata kõne, küsis kannatanu kellel nad külas on, mille peale CC osutas käega kuuenda korruse vahekoridori viimasele, parempoolsele korterile (Nr 32). Numbrile 110 helistades, ei teadnud kannatanu veel selle korteri numbrit (uksel nr puudus), vaid arvutas peast (lahuta oma korteri numbrist kuus) ja ütles samas vahekoridoris oleva nr 33 või selle kõrval olevad korterid. Oma ütlustes ei ole ta väitnud, et XX „röögib nagu meeletu“. Kõikides ütlustes on ta rääkinud, kuidas pärast püsti tõusmist karjus süüdistatav talle:„mis mees sa oled?“ Edasine jutuajamine (pärast XX helistamist kellelegi kolmandale isikule) toimus tavalisel hääletoonil. Korterisse, mille välis- ja vahekoridori uks on kinni, ei kosta üldkoridorist helisid. Sellega lükkab kannatanu ümber kaitsja väite, et ärkvel olnud naabrid oleksid pidanud kindlasti sündmuseid kuulma. Verepritsmete olemasolu seintel, trepil ja vereloiku kuuendal korrusel mitme päeva jooksul on tunnistanud kõik tunnistajad. Kui kohusetundlikult täidab koristaja oma kohustusi nädalavahetusel, seda oleks pidanud küsima tema käest. Miks koristajalt tunnistusi ei võetud, on kannatanule teadmata. Samuti jäeti tegemata XX-le narkojoobe ekspertiis, sest vereanalüüsiga saab narkootikumide tarbimist kindlaks teha ka nädalaid hiljem. See oleks seletanud XX vägivaldse ja ebaadekvaatse käitumise. Süüdistatava ja tunnistaja CC ütlused on osaliselt kooskõlastatud enne kohtuistungit, sest vastastamisel süüdistatav ei vaidlustanud sündmuskohta (kuuendat korrust). Väide, et igal juhul olid nad neljandast korrusest allpool, ei vasta tõele. Esiteks ei kostuks allpoolt neljandat korrust naise itk kaheksandale korrusele. Teiseks saab kontrollida fakti, kas XX-l elas XXX neljandal korrusel hea tuttav. Minu andmetel elavad neljandal korrusel maja püsielanikud, sealhulgas tunnistajana ütlusi andnud ühistu esimees DD. Küll aga on omanike poolt üürile antud kuuenda korruse kolm korterit. XX ütles oma telefoni numbri, kuna kannatanu telefon oli kodus, tegi vastamata kõne. Seda selleks, et kui tekib pretensioone võib kannatanu helistada, et siis tema

3(6)

„inimesed“ ja minu „inimesed“ võivad kokku saada. Kannatanu küsis, kellel nad külas on ja CC osutas käega külastatava ukse suunas. Kannatanu läks oma korterisse ja püüdis vannitoas külma veega verejooksu peatada. See ei aidanud ja ta otsustas abikaasa üles äratada. Ta rääkis abikaasale, mis temaga oli juhtunud. Abikaasa aitas verejooksu peatada ning aitas seljast kuni nabani katki kärisenud T-särgi. Selleks kulus umbes pool tundi. Siis helistas ta polisteisse. XXX fonolukk ei tööta ja välisuks avaneb vaid „tabletiga“. See tagab, et kõrvalised isikud majja ei pääse. Kannatanu on veendunud, et talle tekitas vigastused XX. Tunnistaja CC väitis kohtuistungil, et kannatanu jättis nii riietuselt kui näost asotsiaali mulje. See mälupilt vastab tõele, kuid alles pärast seda, kui ta oli läbi pekstud ja särk lõhki kistud. Seda, et enne peksmist olid riided puhtad ja T-särk („Calvin Klein“) terve, aga tunnistaja ei mäleta, sest seda hetke nägi ta vaid viivu. Tunnistaja CC ja süüdistatava ütlus kannatanu agressiivsusest ei vasta tõele. Oli alanud nädalavahetus, kannatanu tuli naabrite juurest, kus ta viibis paar tundi meeldivas seltskonnas. Naise hala kuuldes laskus kannatanu trepist alla abivalmidusest ja kodaniku kohust täites, midagi halba kartmata, sest selle hetkeni tundus maja turvaline olevat. Kui süüdistatav XX ei tunne endal süüd, siis miks püüdis ta 2011 a detsembris kohtuvälist lepet saavutada. Algul uurija vahendusel 3000 eurole tingides, siis uuriva prokuröri vahendusel 2500 eurole, edasi 2000 eurole, millega kannatanu veel nõustus (see toimus vahetult enne jõule, oli andestamise meeleolu) ning neile määrati aeg lepitaja juures. Päev enne lepitaja juurde minekut püüdis süüdistatav tingida veel 1500 eurole, millega kannatanu enam ei nõustunud. Seda seetõttu, et viimane summa oli vaid natuke rohkem, kui kannatanu töötasu ühes kuus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(6)

1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses lehekülgedel 5-6 on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks kohus süüdistatava XX ja tunnistaja CC ütlused ebausaldusväärseks loeb. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et süüdimõistev kohtuotsus rajaneb vaid kannatanu YY ebausaldusväärsetel ütlustel, kelle eesmärgiks on saada süüdistatavalt raha. Lisaks kannatanu YY ütlustele on tõendiks tema abikaasa LL ütlused, kellele kannatanu tema suhtes toime pandud vägivallast koheselt rääkis. Ka tunnistaja LL ütluste kohaselt oli nutval tütarlapsel olnud silmavärv laiali läinud. Kohtukolleegium leiab, et kui kannatanu YY tahaks anda valeütlusi, siis ei hakkaks ta selliseid detaile välja mõtlema, liiati veel oma abikaasale edasi rääkima. Hommikul nägid trepikoja kuuenda korruse trepil ja seintel verd kõik selles majas elanud tunnistajad, so DD, VV, LL ja UU. Samuti nägid nad seda, et kannatanu YY nägu oli paistes. Kannatanu YY rääkis neile, et oli öösel trepikojas tundmatu isiku käest peksa saanud. Seda, et kannatanu YY ja XX sellel öösel kohtusid, tunnistavad jälitustoimingute käigus kogutud telefonikõnede kõneeristused. Kannatanu YY ütluste kohaselt helistas süüdistatav vahetult pärast peksmist kellelegi ja ütles, et andis Y-le peksa. Kohtueelsel uurimisel väitis isik, kellele helistati, et ta sellist kõnet ei mäleta, mistõttu teda kohtuistungil tunnistajana üle ei kuulatud. Telefonikõnede eristusest nähtub seegi, et kohe pärast seda kõnet tegi XX kõne kannatanu YY telefoninumbrile, mida kannatanu vastu ei võtnud, kuna telefon oli koju jäänud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist on süüdistatava kohta ebatavalise käitumisega, kuid XX-l oli selleks kindel põhjus. Nimelt püüdis ta võita aega, et sündmuskohalt põgeneda ja lasta kuriteojälgedel kaduda. See tal ka õnnestus, sest politseipatrull sündmuskohale ei tulnud ning kuriteo jäljed jäid fikseerimata. Lisaks sellele lubas süüdistatav XX kannatanu YY-le, et klaarime pretensioonide korral asjad omavahel ära, sest politsei poole ei ole kannatanul mõtet pöörduda, kuna süüdistataval on tunnistaja, kes tunnistab tema poolt. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kuuenda korruse trepikojas oli kannatanu YY veri, sest selle koha peal tungis XX kannatanule kallale. Süüdistatav XX ja tunnistaja CC on küll väitnud, et nad kohtusid kannatanu YY-ga tunduvalt allpool, kuid selline väide on paljasõnaline. Süüdistav XX on väitnud, et ta tahtis minna samal korrusel elava tuttava juurde. Vaatamata sellele ei ole ta avaldanud selle isiku nime ega korteri numbrit. Kohtukolleegium möönab, et süüdistatav ei pea oma süütust tõestama, aga kui ta asub end aktiivselt kaitsma, siis ta peab esitama omapoolsed tõendid selle väite kinnituseks või vähemalt looma menetlejale võimaluse selle väite kontrollimiseks. Kannatanu YY ja tunnistaja LL ütlustest nähtub, et kannatanu ajas tunnistaja üles ning nad püüdsid verejooksu peatada. Pärast tunnistajale juhtunust rääkimist helistas kannatanu politseisse. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja seisukohaga, et kannatanu helistas politseisse kahtlaselt hilja. Kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendamatud kaitsja väited selle kohta, et kannatanu oli nii purjus, et ei tajunud adekvaatselt ümbritsevat. Süüdistatava enda ja tunnistajate LL VV ja UU ütlustest nähtub, et kannatanu oli küll alkoholi tarvitanud, aga mitte sellisel määral, et tal oleks olnud koordinatsioonihäireid, raskusi ümbritsevast arusaamisega või kõnehäireid. Seda tõendavad ka tema poolt politsei häirekeskusesse tehtud telefonikõned. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu senises praktikas on asutud tõendite hindamisel seisukohale, et iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05, 10. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-09, 9. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kahtlustatava XX suhtes on 21. mai 2009. a määrusega KarS § 263 p 1 tunnustel alustatud kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel lõpetatud. Ka selles kriminaalasjas tarvitas XX öisel ajal avalikus kohas isiku suhtes vägivalda. Seetõttu on maakohus

5(6)

põhjendatult leidnud, et eelnimetatud asjaolu küll ei kinnita XX süüd antud asjas, kuid on vaatamata sellele iseloomustavaks vihjeks selle kohta, et XX-l on konflikti puhul kalduvus vägivaldselt käituda. Eeltoodud põhjendustel kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni taotlusega XX süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks mõista.

Meelika Aava

Malle Preimer

Sten Lind

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.