Kohtulahend

isikukood XXX elukoht X X X, X X XX, karistatus puudub

LAURI ALU

isikukood 37811224216 elukoht X X X X-X, karistatus puudub Kaitsjad

Vandeadvokaadid Heldur Otti, Monika Meerents-Luberg, Andres Veski ja Urmas Simon ning advokaat Alla Raudsepp

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 8. mai 2012. a kohtuotsus P.B-le mõistetud 1 (ühe) aasta vangistuse KarS § 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata jätmise osas ja teha uus otsus, millega Jätta P.B-le mõistetud 1 (ü ks) aasta vangistust KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata, kui P.B ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. P.B kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, Jüri Pildi, Rainer Künnapuu, Kaido Musta ja Lauri Alu kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Mõista Eesti Vabariigilt P.B kasuks välja 200 (kakssada) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks ringkonnakohtus. Taotlused Jüri Pildile, Rainer Künnapuule, Kaido Mustale kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata.

ja

Lauri

Alule

Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 24. septembril 2012. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.4 K. Seero süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata 18 kuulise katseajaga. 1.5 P.B süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata 18 kuulise katseajaga. 1.6 L. Alu süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata 18 kuulise katseajaga.

3(15)

Kuivõrd J. Pildi kui ametiisiku poolt ebaseaduslikult informatsiooni edastamine ei ole käsitletav üldise vastutulelikkusena või heatahtlikkusena, millest oli teadlik ka L. Alu, kelle huvides seda tehti ning et viimane on näidanud üles valmisolekut sobival hetkel selle eest tasuda, on tuvastamist leidnud isikute üksmeel, et freooni vahetus on tasuks ametialase seadusega mittelubatud teo eest. Seega J. Pilt ametiisikuna vara vastuvõtmisega vastutasuks selle eest, et tema oma ametiseisundit kasutades pani toime seadusega mittelubatud teod, pani toime KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tunnistati J. Pilt süüdi selles, et ta omades juurdepääsuõigust isikute eraelu puudutavale teabele, rikkus ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustust, mis seisnes järgmistes tegevustes: 24.07.2010. a pöördus R. G-li J. Pildi poole sooviga saada teada sõiduki registreerimismärgiga (edaspidi r/m) XXXXXX omaniku kohta andmeid. Olles politseiinfosüsteemist KAIRI soovitud teabe saanud Lääne Prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik M. P-i kaudu, edastas 27.07.2010. a J. Pilt R. G-le sõiduki r/m XXXXXX kasutaja nime – R. M., tema asukoha – X ja tema isikukoodi – XXXXXXXXXXX. 07.09.2010. a pöördus I. L. J. Pildi poole sooviga saada teavet sõiduki r/m XXXXXX kohta. Olles politseiinfosüsteemist KAIRI soovitud teabe saanud Lääne Prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik M. P-i kaudu, edastas 08.09.2010.a J. Pilt I. L-le sõiduki r/m XXXXXX kasutajate nimed ja telefoninumbrid järgmiselt – P.B ning K. XXXXXXX ja XXXXXXX. Arvestades, et tegemist on informatsiooniga isiku poolt kasutatavate sõidukite ning isikukoodide ja telefoninumbrite kohta, on see käsitletav eraelu puudutava teabena, mis ei oleks olnud R. G-le ja I. L-le kättesaadav, kui J. Pilt ei oleks kasutanud politseiametnikule kättesaadavat infosüsteemi KAIRI. J. Pilt töötades politseinikuna, omas õigust saada ametialaseks kasutamiseks tööks vajalikku informatsiooni, kuid ta vastutas selle saladuses hoidmise eest. Avaliku teenistuse seaduse § 67 kohaselt peab teenistuja nii teenistussuhte ajal kui ka pärast teenistusest vabastamist hoidma talle teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi- ja ärisaladust, teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud konfidentsiaalsena saadud informatsiooni. Tulenevalt politsei ja piirivalve seadusest, mis sätestab politsei ülesanded, õigused, korralduse ja politseiteenistuse õiguslikud alused ning §-st 712 on isikuandmete avalikustamine lubatud vaid sellisel juhul ja sellises ulatuses, kui see on vältimatult vajalik ohust või korrarikkumisest teavitamiseks. Vastavalt J. Pildi ametijuhendi punktile 4.3 on ta vastutav talle teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi- ja ametisaladuste, teiste inimeste perekonna– ja eraelu puudutavate andmete ning muu konfidentsiaalse informatsiooni hoidmise eest. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 01.01.2010. a käskkirja nr 34 „Arvutivõrgu ja andmebaaside kasutamise korra kinnitamine“ lisa punkt 2.4 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveameti infovara, milleks on Politsei- ja Piirivalveameti andmed ja infosüsteemid, kasutada tööülesannete täitmiseks. Seega J. Pilt, olles ametitegevuse käigus saanud teada mootorsõidukitega seotud isikute eraelu puudutavad andmed, mida ta oli seadusest tulenevalt kohustatud hoidma saladuses, pani andmete edastamisega selleks mitteõigustatud isikutele toime KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.2 R. Künnapuu tunnistati süüdi selles, et tema, töötades Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna patrullteenistuses, kelle tööülesandeks on muuhulgas liiklusjärelevalve teostamine, õigusrikkumiste ennetamine ja tõkestamine ning süütegude menetlemine oma pädevuse piires, jättis vastutasu eest K. Seero poolt toime pandud liikluseeskirjade rikkumise menetlemata. Nimelt peeti 06.08.2010. a kella 14.30 paiku Pärnus Lastepolikliiniku vahet us läheduses Lääne Prefektuuri patrullteenistuse, koosseisus R. Künnapuu ja J. K., poolt kinni K. Seero poolt juhitud sõiduauto Audi A8, kes rikkus antud piirkonnas oleva ja kehtiva liiklusmärgi nõudeid ning sõitis kohustuslike sõidudokumentideta. Mõlemad rikkumised on karistatavad liiklusseaduse § 7435 alusel kuni 50 trahviühikuga. R. Künnapuu, kes asus liikluseeskirja rikkujaga tegelema, jättis pärast

4(15)

vestlust J. Pildiga õigusrikkumised seaduses ettenähtud korras vormistamata ning lasi K. Seerol sündmuskohalt lahkuda, saades selle eest 19.08.2010.a vastutasuks K. Seero poolt J. Pildi kaudu üle antuna termokastis angerjad. Kuivõrd R. Künnapuu näitas pärast vestlust J. Pildiga üles valmisolekut jätta ebaseaduslikult K. Seero suhtes tegu toime panemata ning K. Seero andis konkludentselt mõista, et ta on valmis tasuma ametiisikule ebaseaduslikult toime panemata teo eest, on tuvastamist leidnud nende üksmeel, et tulevikus makstav tasu on vastutasuks seadusega mittelubatud ametialase teo tegemata jätmise eest. Seega R. Künnapuu ametiisikuna vara vastuvõtmise nõustumisega vastutasuks selle eest, et tema oma ametiseisundit kasutades jätab ebaseaduslikult teo toime panemata, pani toime KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.3 K. Must tunnistati süüdi selles, et tema, töötades Lääne Prefektuuri liiklusjärelevalve talituses liikluspolitseinikuna, kelle tööülesandeks on muuhulgas liiklusjärelevalve teostamine ning süütegude menetlemine oma pädevuse piires, jättis vastutasu eest P.B poolt toime pandud liikluseeskirjade rikkumise vormistamata. Nimelt peeti 10.08.2010.a kella 13.25 paiku Pärnu maakonnas Lääne Prefektuuri liikluspolitseinike, koosseisus K. Must ja R. V. , poolt kinni P.B poolt juhitud mootorratas Harley-Davidson, kuna viimane ületas antud piirkonnas suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 22km/h, milline tegevus on karistatav liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuueks kuuks. Rikkujaga tegeles alguses R. V. , kuid pärast vestlust J. Pildiga võttis K. Must patrullvanemana vastu otsuse jätta õigusrikkumine seaduses ettenähtud korras vormistamata ning lasta P.B sündmuskohalt lahkuda, saades selle eest vastutasuks P.B poolt saadetud ning J. Pildi poolt 28.08.2010.a üleantuna 24 purki õlut. Kuivõrd K. Must näitas pärast vestlust J. Pildiga üles valmisolekut jätta ebaseaduslikult P.B suhtes tegu toime panemata ning P.B andis konkludentselt mõista, et ta on valmis tasuma ametiisikule ebaseaduslikult toime panemata teo eest, on tuvastamist leidnud nende üksmeel, et tulevikus makstav tasu on vastutasuks seadusega mittelubatud ametialase teo tegemata jätmise eest. Seega K. Must ametiisikuna vara vastuvõtmise nõustumisega vastutasuks selle eest, et tema oma ametiseisundit kasutades jätab ebaseaduslikult teo toime panemata, pani toime KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.4 P.B tunnistati süüdi selles, et tema juhtides 10.08.2010. a kella 13:25 paiku mootorratast Harley-Davidson, rikkus Pärnu maakonnas lubatud suurima kiiruse nõudeid vähemalt 22km/h, milline tegevus on karistatav liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuueks kuuks. Karistusest pääsemiseks võttis P.B telefoni teel ühendust J. Pildiga, paludes temalt olukorra lahendamiseks abi, mis pidi seisnema väärteomaterjalide vormistamata jätmises teda kinni pidanud Lääne Prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse politseiametnike poolt. Nimetatud rikkumisega asus tegelema R. V. , kuid pärast vestlust J. Pildiga otsustas K. Must patrullivanemana P.B poolt toimepandud õigusrikkumise seaduses ettenähtud korras jätta vormistamata ning lasta viimasel sündmuskohalt lahkuda, mille eest saatis P.B J. Pildi vahendusel 28.08.2010.a talle vastutasuks 24 purki õlut. Kuivõrd K. Must näitas pärast vestlust J. Pildiga üles valmisolekut jätta ebaseaduslikult P.B suhtes tegu toimepanemata ning P.B andis konkludentselt mõista, et ta on valmis tasuma ametiisikule ebaseaduslikult toime panemata teo eest, on tuvastamist leidnud nende üksmeel, et tulevikus makstav tasu on vastutasuks seadusega mittelubatud ametialase teo tegemata jätmise eest. Seega P.B , ametiisikule vara andmise lubamisega vastutasuks selle eest, et ametiisik oma ametiseisundit kasutades jätab ebaseaduslikult teo toime panemata, pani toime KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.5 L. Alu tunnistati süüdi selles, et tema saades juulikuus 2010 regulaarselt Lääne Prefektuuri 5(15)

liiklusjärelevalve talituse vanemkonstaablilt J. Pildilt politsei ametialaseks kasutamiseks mõeldud konfidentsiaalset informatsiooni Lääne Prefektuuri vanemkonstaabel T. T. poolt juhitud politsei kaalubussi (kutsung XXXX) asukohtadest, korraldas 23.07.2010. a vastutasuks ametiisiku poolt ebaseaduslikult toimepandud teo eest J. Pildi kasutuses oleval sõiduautol Opel 500 krooni väärtuses freooni vahetuse. Nimetatud teabe edastamine toimus J. Pildi poolt ebaseaduslikult, kuna Pärnu liiklusjärelevalve talituse ametnike tegevuse meetodite ja taktika kohta käiv teave on avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 51 kohaselt mõeldud vaid asutusesiseseks kasutamiseks ning avaliku teenistuse seaduse § 67 järgi peab teenistuja teenistussuhte ajal hoidma talle teenistuse tõttu teatavaks saanud konfidentsiaalsena saadud informatsiooni. Arvestades ka J. Pildi ametijuhendi punktist 4.1 tulenevat vastutust nimetatud teabe hoidmise eest, rikkus J. Pilt teabe edastamisel kehtestatud nõudeid. Kuivõrd J. Pildi kui ametiisiku poolt ebaseaduslikult informatsiooni edastamine ei ole käsitletav üldise vastutulelikkusena või heatahtlikkusena, millest oli teadlik ka L. Alu, kelle huvides seda tehti ning et viimane on näidanud üles valmisolekut sobival hetkel selle eest tasuda, on tuvastamist leidnud isikute üksmeel, et freooni vahetus on tasuks ametialase seadusega mittelubatud teo eest. Seega L. Alu, ametiisikule vara andmisega vastutasuks selle eest, et ametiisik oma ametiseisundit kasutades pani toime seadusega mittelubatud teo, pani toime KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

6(15)

Teiseks viitab kaitsja tunnistaja A. K. kohtuistungil antud ütlustele, mille kohaselt J. Pilt tasus 500 krooni L. Alu poolt korraldatud sõiduauto Opel kliimaseadmes freooni vahetusteenuse eest A . K. kätte, kellele antud käsundi kohaselt tuli nimetatud summa anda L. Alu kaudu teenuse osutajale, so A. Lle. Nende ütlustega on J. Pildi poolt KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritud altkäemaksu võtmise koosseis välistatud. Kolmandaks leiab kaitsja, et ka J. Pildi süüdistus KarS § 296 lg 1 järgi altkäemaksu vahendamises ei ole tõendamist leidnud. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused süüdistatavatele omistatud ekvivalentsussuhete olemasolu kohta. R. Künnapuul, K. Mustal ja R. V-l oli neile seadusega antud diskretsiooniõigusest tulenev volitus mitte alustada menetlust K. Seero ja P.B suhtes. J. Pildi arvamusest see volitus ei sõltunud. Puuduvad tõendid selle kohta, et K. Seero või P.B oleks teinud vastavalt R. Künnapuule või K. Mustale või viimastest keegi vastavalt K. Seerole või P.B-le J. Pildi kaudu ettepaneku sõlmida teise poolega kokkulepe altkäemaksu andmise või võtmise kohta. Samuti ei ole tõendatud, et K. Seero või P.B oleks andnud J. Pildi kaudu R. Künnapuule või K. Mustale kala või õlut altkäemaksuna väärteomenetluse alustamata jätmise eest. Telefonikõnede salvestised ja nende stenogrammid ei tõenda altkäemaksu andmise ja võtmise toimumist, vaid iseloomustavad isikutevahelisi suhteid. Lisaks sellele ei ole KarS § 157 tõendamisel jälitustoimingu protokolli kasutamine lubatav, sest sanktsiooni täiendus kuni kolmeaastase vangistuse näol hakkas kehtima alles 1. septembril 2011. a. 3.3 R. Künnapuu kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja hinnangul ei ole kohus hinnanud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, vaid on vormistanud prokuröri süüdistuskõne kohtuotsuseks. Vabariigi Valitsuse 20.02.2011 määrusega nr 67 kinnitatud „Liiklusjärelevalve teostamise korra“ § 36 lg 2 kohaselt väheohtliku liiklusalase õiguserikkumise korral võib liiklusjärelevalve teostaja piirduda kohapeal sellele tähelepanu juhtimisega või suulise märkusega. K. Seero ei esitanud politseiametnikele juhiluba ja sõiduki registreerimistunnistust, sest tal ei olnud neid kaasas. Pärast arvuti abil andmete kontrollimist R. Künnapuu sõiduki kasutamist ei jätkanud ja läks jalgsi edasi. Kaitsja leiab, et kohustuslike dokumentide puudumine on käsitletav väheohtliku väärteona. Teise süüdistuses märgitud rikkumise, so sissesõidukeelu märgi nõuete rikkumise osas on väärtegu tõendamata. Kuna kohus jättis seoses vastuoludega tunnistaja J. K-i ja süüdistatava R. Künnapuu ütlused kõrvale, siis puuduvad tõendid väärteo toimepanemise kohta. K. Seero ise rikkumise toimepanemist eitab. 3.4 K. Musta kaitsja taotleb samuti õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest K. Must ei ole talle süüksarvatud kuritegu toime pannud. Kohtuotsuses puuduvad motiivid selle kohta, mille alusel altkäemaksu võtmise eesmärk on altkäemaksu võtmise asjaolude kaudu tuvastatav. Kohus on süüdistatava K. Musta kohtuistungil antud ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud, sest süüdistatav selgitas veenvalt, miks ta annab kohtuistungil teistsuguseid ütlusi. Nimelt selgitas ta, et kohtueelsel uurimisel sunniti teda alla kirjutama protokolli tekstile, mida ta tegelikult ei olnud rääkinud. Vastasel juhul lubati ta arestimajja paigutada, olles politseivormis. Politseinikuna K. Must teadis, et Pärnus sunnitakse sel viisil isikuid politseile meelepäraseid ütlusi andma. Kaitsja osundab oma apellatsioonis ka esialgse ülekuulamisprotokolli faktivigadele, mis kinnitab seda, et protokolli koostaja ei olnud tegelikest asjaoludest teadlik. K. Musta kohtuistungil antud ütlused on kooskõlas tunnistaja R. V -la ütlustega, mille kohaselt R. Vla tagastas K. Seerole dokumendid ise ning J. Pildi telefonikõne K. Mustale ei olnud selleks ajaks veel lõppenud. R. V-al oli õigus iseseisvalt väärteoprotokolli koostamata jätmise otsustus vastu võtta, ta ei pidanud seda K. Mustaga kooskõlastama. Ta sai hiljem J. Pildi käest kasti õlut lihtsalt niisama sõbralike suhete tõttu. Ta oli aidanud J. Pildil sauna ehitada. Protokolli koostamata

7(15)

jätmisega ei olnud sellel õllel mingit pistmist. K. Must kinnitab, et on varemgi koos J. Pildiga õlut joonud, kuid mitte kunagi ei ole ta saanud õlut mingite teenete eest. Tunnistaja A. K. kinnitas kohtuistungil, et 12. augustil 2010. a ostetud toiduained ja õlu olid soetatud elukaaslase ja tema enda sünnipäevaks. Ta helistas J. Pildile lihtsalt niisama. Enda kinnipidamisest ta J. Pildile ei rääkinud ega lubanud kellelegi midagi tänutäheks viia. Kohus on teinud J. Pildi ja K. Musta vahel peetud telefonivestlused väärad järeldused. Telefonivestluses kasutatud väljend „jehat panna“ leidis aset enne seda, kui telefonivestlus oli lõppenud, sest R. V-la andis K. Seerole dokumendid tagasi. Samuti on väär kohtu järeldus K. Musta sõnadest, et „ju ta ise pärast...“. Kaitsja leiab, et see lause pidi lõppema sõ nadega, et ju ta ise pärast teeb järeldused kiiruse ületamisest ehk teisisõnu ei pane rohkem toime õiguserikkumisi. 3.5 P.B kaitsja taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest puudub süüteo objektiivne ja subjektiivne koosseis. Kaitsja taotleb alternatiivselt kohtuotsuse tühistamist P.B-le mõistetud karistuse osas, jättes uue otsusega P.B-le mõistetud vangistus KarS § 73 alusel täitmisele pööramata. Kohus asus seisukohale, et jälitusprotokollist nähtuvalt on mitmed isikud pöördunud J. Pildi poole just seetõttu, et viimane on politseiametnik, kes oma ametiga seonduvalt tunneb teisi politseinikke ja saab altkäemaksu andmisele kaasa aidata ja kelle kaudu on võimalik saavutada kokkulepe. Lisaks sellele leidis kohus, et P.B oli olemas sisemine tunnetus, et teatud tasu eest on võimalik väärteomenetlusest pääseda ning sellest sisemisest tunnetusest lähtuvalt helistaski P.B J. Pildile. Kohtu selline järeldus on liialt meelevaldne. P.B ei teadnud ega pidanudki teadma seda, kas J. Pildi kaudu sõlmitakse altkäemaksu andmiseks mingeid kokkuleppeid või mitte. Samuti polnud P.B teadlik sellest, kas tema suhtes võidakse alustada väärteomenetlust või piirdutakse hoiatusega. P.B helistamise J. Pildile põhjustas kiirustamine töö asjus Pärnusse, mitte soov vältida võimalikku väärteomenetlust ja järgnevat trahvi. Seega pole kohane rääkida P.B sisemisest tunnetustest, et teatud altkäemaksu eest on võimalik hoiduda väärteomenetlusest. Samuti on kohus asunud seisukohale, et P.B andis konkludentselt mõista, et on valmis tasuma kui politseiametnikud väärteomenetlust ei alusta. Ka selline kohtu järeldus on ekslik. Kohtus avaldatud ja ka otsuses märgitud stenogrammist 44 ei nähtu ei otsest ega ka kaudset pakkumist altkäemaksu andmiseks. Veelgi arusaamatum on kohtu järeldus P.B süü põhistamisel tuginemine stenogrammile nr 45, so J. Pildi ja K. Musta omavahelisele vestlusele, kus K. Must teeb jutu käigus algust sõnadega „ju ta ise pärast...“. Isegi kui anda K. Musta sõnadele selline tõlgendus, et ju ta (P.B ) ise pärast selle teo (politseinike poolt minna laskmine) hüvitab, ei tõenda see kaugeltki P.B otsest või kaudset tahtlust altkäemaksu andmiseks. Soovimata võtta seisukohta, kas J. Pilt ja K. Must on omavahel ka varem kokku leppinud kellegi suhtes väärteomenetluse alustamata jätmises ja kas keegi on selle eest üle andnud või saanud mingit vara, ei ole alust tõlgendada politseinike omavahelist vestlust ja väljendatud soovi, et küllap P.B ise pärast midagi hüvitab, P.B poolse konkludentse mõistaandmisena, et ta on valmis andma altkäemaksu. P.B on kogu menetluse kestel eitanud mingitki kavatsetust J. Pildile või teda peatanud politseinikele midagi tasuda. Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et iga analoogne kõne või palve eeldab tingimata mingisugust vastusooritust ning kõne tegija või palve esitaja (antud juhul K. P.B) peab teadma ja tunnetama, et tal tekkib moraalne kohustus see tegu materiaalse väärtuse üleandmise näol hüvitada. Samuti on kohus andnud väära tõlgenduse J. Pildi ja P.B vestlusele 12. augustil 2010. a. Kohus on märkinud, et J. Pilt tuletas P.B-le meelde, et üks osa vajab klaarimist. J. Pilt on küll P.B-le telefoni teel öelnud: „Ja, et et et et just see osa seal“, kuid ebaselgeks jääb, millele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et mingi osa vajab klaarimist. See on pelgalt kohtu oletus, mis ei toetu ühelegi tõendile. Süüdistuse kohaselt saatis P.B J. Pildile ja J. Pilt andis 28. augustil 2010. a ametnikule vastutasuks 24 purki õlut. P.B on eitanud mistahes vara üleandmist J. Pildile, et see antaks edasi teda peatanud politseinikele. Kriminaaltoimikus puuduvad mistahes tõendid, et P.B oleks J.

8(15)

Pildile alkohoolseid jooke edasi andnud või saatnud. Nimetatud asjaolu ei tõenda ka stenogramm 63, so vestlus J. Pildi ja K. Musta vahel, kus J. Pilt ütleb K. Mustale nagu oleks P.B saatnud õlut üleandmiseks K. Mustale ja R. V-le. Kohus on süüdistatava K. Musta ja tunnistaja R. V -la ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud, sest nad selgitasid veenvalt ütluste muutmise põhjuse. Karistuse mõistmisel on kohus jätnud selgitamata, miks on P.B kui varem karistamata isiku puhul tingimata vajalik kriminaalhooldus ja kontrollnõuete täitmine ning miks pole võimalik teda vabastada karistusest KarS § 73 alusel. Kui ringkonnakohus jätab P.B suhtes tehtud süüdimõistva otsuse jõusse, siis taotleb kaitsja talle mõistetud karistuse kohaldamata jätmist KarS § 73 alusel. 3.6 L. Alu kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest kohus on kohaldanud vääralt kriminaalseadust ja rikkunud menetluse läbiviimisel kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud vara andmine vastutasuks selle eest, et ametiisik oleks toime pannud seadusega mittelubatud teo. Isegi juhul, kui lugeda tuvastatuks, et J. Pilt tõepoolest andis L. Alule informatsiooni kaalubussi liikumise kohta, siis tegi ta seda tulenevalt osapoolte vahelistest pikaaegsetest sõbrasuhetest. Telefoni teel ei suheldud mitte ainult juulis 2010. a, vaid ka augustis 2010. a ning võimalik, et ka muudel aegadel. Opeli täitmisel freooniga puudub igasugune seos võimaliku informatsiooni saamisega. Põhjus, miks selline vastutulek L. Alu poolt tehti oli sõbramehelik. Vastavas valdkonnas tegeleva inimesena oli Grundar Puit OÜ-s pidevalt aeg tehniku juures olemas, neil oli võimalik kiiresti selles osas aidata. Täiesti põhjendamatu on selles näha mingisugust vastuteenet. Osapoolte telefonikõnedest ei nähtu mitte ühestki, et konkreetsed kõned seoses informatsiooni saamisega oleksid otseselt seotud sellega või isegi vihjega sellele, et vastutasuks osutatakse teene. P.B juhul ilmselgelt ei ole L. Alu J. Pilti ebaseaduslikule tegevusele kallutanud. Ekvivalentsussuhet ei ole J. Pildi ja L. Alu käitumises samuti tuvastatud. Seda ei nähtu ka jälitusprotokollidest. Teooria sellest, et asju nimetatakse kõnes teise nimega, ei too kaasa altkäemaksu koosseisu tõendamist, võimalik, et ühel osapoolel ei olnud lihtsalt soovi asjadest õige nimega rääkida, kuna see puudutas tundlikku informatsiooni. Vastuolu on otseselt selles, et kui informatsioon oli eeldatavalt teenega tasustatav, siis millega on põhjendatud jätkuv suhtlemine veel augustis 2010. a. Mingeid teeneid J. Pildile keegi enam siis ju ei teinud, järelikult on ainus loogiline seletus, et osapoolte suhted olid sõbralikud, ametiisiku poolt vaadates ilmselt liigagi sõbralikud, kuid L. Alu ja J. Pilt ei ole toime pannud altkäemaksu andmist ja võtmist. J. Pildi auto täitmine freooniga on sellesse konteksti, mis loob kuriteokoosseisu, selgelt otsitud. Eriti teravalt on kriminaalasjas probleemiks süüteokoosseisu piiritlemine nö sõbralike suhete tasemest. Arvestades meie riigi väiksust paratamatult inimesed suhtlevad omavahel võrdlemisi foobiavabalt, st juhul kui isegi mõni meie lähikondlane on riigiametnik, siis inimestel on jätkuvalt õigus talle teha sünnipäevakinke, kinkida aastavahetusel pudel vahuveini või aidata kiirkorras tema autot remontida, kui ta sel alal töötab. Kui need inimesed samal ajal ametialaselt kokku puutuvad, siis see iseenesest süüteokoosseisu ei moodusta. Ekvivalentsussuhe peab olema täiesti konkreetne, kokkulepe peab olema selge. Prokuratuur ei ole ka ise järjekindel ja veendunud oma süüdistustes. Jälitustegevuse protokollides esineb mitmeid episoode, kus keegi helistajatest palus teenet, keegi lubas konjakit jne. Tekib küsimus, miks nende isikute suhtes ei näht a altkäemaksu lubamise jne koosseise. Lisaks on kohtuistungil andnud ütluse tunnistaja A. K. , kes on kinnitanud, et J. Pilt on nende firmale 500 krooni eest freooni tagastanud 2010. a suvel. Millistel asjaoludel, on teadmata, kuid fakt on süüdistuse poolt ümber lükkamata. Asjaolu, et L. Alu lubas oma sõbrale auto kliimaseadme täitmise firma kulul, ei välista, et see hiljem tasuti ehk siis meil puuduvad isegi tõendid, et J. Pildile üldse mingi teene on osutatud.

9(15)

Kaitsja heidab menetluslikult ette, et jätkuvalt tehakse jälitusprotokollides telefonikõnedest valik, millega kaitsjatel ja süüdistatavatel ei ole võimalik tutvuda. Kaitsja on seisukohal, et valimina on jälitustegevuse protokollid tõenditena ebaseaduslikud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

10(15)

esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Samuti tuleb jälitustoimingu lubatavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu sellele, kas tõendeid oleks olnud võimalik koguda muude menetlustoimingutega. See ei välista jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul. P.B kriminaalasja maakohtu istungi protokollist ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on kaitsjate taotlusel jälitustoimingute teostamise seaduslikkust kontrollinud ja leidnud, et jälitustoiminguteks loa andmisel ja jälitustoimingute teostamisel ei ole seaduse nõudeid rikutud. Maakohus on seda seisukohta kohtuotsuse lehekülgedel 19-20 jälgitavalt põhjendanud. Neist andmetest nähtub, et telefonide salaja pealtkuulamiseks ja salvestamiseks oli välja antud eeluurimiskohtuniku luba ning jälitustoimingud teostati loas märgitud ajavahemikul. Kahtlemata on altkäemaksu andmine ja võtmine varjatud kuriteod, millel tunnistajaid ei ole ja kuriteojälgi maha ei jää, mistõttu kohtukolleegiumi hinnangul on sellise kuriteokahtluse korral esmaste tõendite kogumine jälitustoimingutega ainuvõimalik. Kuna maakohus oli jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkust kontrollinud, apellandid ringkonnakohtult selle täiendavat kontrollimist ei taotletud ja kohtukolleegiumil selles küsimuses mingisuguseid kahtlusi ei tekkinud, siis ei pidanud kohtukolleegium vajalikuks jälitustoimiku materjalidega tutvuda. Järgnevalt võtab kohtukolleegium seisukoha J. Pildi kaitsja apellatsiooni väite suhtes, mille kohaselt ei ole KarS § 157 tõendamisel käesoleval juhul jälitustoimingu protokolli kasutamine lubatav. P.B kriminaalasja materjalidest nähtub, et kahtlustus J. Pildi suhtes KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõusetus pärast seda, kui menetleja tutvus kogutud jälitusteabega teises kriminaalasjas. Seega oli tegemist nö juhuleiuga. 3. juunil 2011. a eraldati jälitustegevusega kogutud teave J. Pildi suhtes iseseisvasse menetlusse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu on 1. juuli 2011. a otsuses nr 3-1-1-10-11 väljendanud seisukohta, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kontrollinud jälitustoiminguga saadud tõendite, sealhulgas J. Pildi ja I. L. ning J. Pildi ja R. G-li vaheliste telefonivestluste pealtkuulamise seaduslikkust ning leidnud, et kuna kohtueelses menetluses ei ole jälitustegevuse läbiviimisel kriminaalmenetlusõiguse nõuete vastu eksitud, siis on jälitustegevuse käigus kogutud tõendid lubatavad tõendid. Kohtukolleegiumi hinnangul on aga maakohus jätnud tähelepanuta, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses vaid tingimusel, et ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (nö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Nimelt hakkas KarS § 157 sanktsiooni täiendus kuni kolmeaastase vangistuse näol kehtima 1. septembril 2011. a. Enne seda nägi KarS § 157 sanktsioon ette vaid rahalise karistuse. Apelleeritud kohtuotsuses ei ole sellele asjaolule tähelepanu pööratud. Prokurör leidis ringkonnakohtus peetud kohtuvaidluses, et tegemist on lubatud tõendiga, kuna maakohtu istungi läbiviimise ja kohtuotsuse tegemise ajal nägi KarS § 157 sanktsioon ette kuni kolmeaastase vangistuse. Seega tõendi kasutamise hetkel vastas KarS § 157 tegu KrMS § 110 lg 1 tingimustele ning teabe kasutamine oli kohtu poolt tõendina lubatav. Kohus kohaldas menetluse ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust ning ei ole piiranud süüdistatava menetlusõigusi. Prokurör leidis, et J. Pilti süüdistati sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel oli tema menetlusõiguste piiramine

11(15)

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai otsuses nr 3-1-1-31-12 väljendatud seisukoha kohaselt seadusandja poolt lubatud. Kohtukolleegium prokuröri seisukohaga ei nõustu. Esmalt märgib kohtukolleegium seda, et prokuröri viide otsusele nr 3 -1-1-21-12 ei ole käesoleval juhul asjakohane, sest käesolevas kriminaalasjas teostati jälitustegevust teises kriminaalasjas, prokuröri poolt viidatud kriminaalasjas aga samas kriminaalasjas. Kuid ka prokuröri poolt viidatud kohtuotsuses märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium just seda, et menetluspõhiõiguste kitsendamiseks puudub õigustus, kui süüdistuse objektiks olev kuritegu ei sisaldu nende kuritegude kataloogis, mille tõendamiseks on seadusandja poolt lubatud kasutada ka jälitustoiminguid. Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt pole niisiis oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus (selle toimetamine kohtu vastava loa alusel ja loa tingimusi järgides), vaid ka isiku süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud. Teiseks märgib kohtukolleegium seda, et vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb KarS § 5 lg 2 kohaldamisel arvestada ka teo toimepanemise ja kohtumenetluse aja vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2003. a otsus nr 3-1-2-3-03 ja 14. jaanuari 2005. a otsus nr 3-1-1-130-04). Kohtukolleegium on seisukohal, et see põhimõte on kohaldatav ka käesoleva kaasuse puhul. Prokuröri seisukohta analüüsides ei oleks jälitustoiminguga saadud tõend lubatav, kui kohtupidamine oleks toimunud enne 1. septembrit 2011. a ning võimalik, et muude tõendite puudumisel oleks see kaasa toonud J. Pildi õigeksmõistmise süüdistuses KarS § 157 järgi. Kuna aga kohtupidamine toimus pärast 1. septembrit 2011. a, siis on tõend lubatav. Kohtukolleegium leiab, et KarS § 157 sanktsiooni täiendusel kolmeaastase vangistuse näol ei ole tagasiulatuvat jõudu, sest see halvendab J. Pildi olukorda. Eeltoodud põhjendustel kohtukolleegium nõustub J. Pildi kaitsja apellatsiooni väitega, et käesoleval juhul ei ole KarS § 157 tõendamisel jälitustoimingu protokollide kasutamine lubatav ning arvab need jälitusprotokollid tõendite kogumist välja. L. Alu kaitsja leiab, et jälitustoimingute protokollid on ebaseaduslikud tõendid, kuna telefonivestluse salvestused on protokollitud valimina. Vastuseks kaitsjale märgib kohtukolleegium esmalt seda, et KrMS § 118 lg 2 kohaselt salajasel pealtkuulamisel või –vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-163-08 samuti märkinud, et jälitusprotokolli tuleb kanda vaid kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Seega ei ole jälitusprotokollide koostamisel kohtukolleegiumi hinnangul kriminaalmenetlusõiguse norme rikutud. Lisaks eelnevale märgib kohtukolleegium seda, et kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud KrMS § 121 lg 2 kohaselt oli isikul, kelle suhtes on jälitustoimingut teostatud, õigus taotleda tema kohta kogutud jälitustoimingu materjalidega tutvumist. Materjalid võidi jätta tutvustamata, kui selleks esines mõni KrMS § 121 lg 2 punktides 1 kuni 7 sätestatud alus. Alates 1. jaanuarist 2012. a reguleerib seda küsimust analoogselt varasemaga KrMS § 12616 lg 1. P.B kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdistatavad või nende kaitsjad oleks jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamist taotlenud. Seega on põhjendamatu kaitsja etteheide, et tal ei ole võimalik oma kaitsealust kaitsta, sest talle ei ole teada, millises mahus L. Alu telefonikõnesid tegelikult pealt kuulati. 5.3 J. Pildi kaitsja leiab, et kohtuotsus KarS § 157 järgi J. Pildi süüditunnistamises on põhjendamatu, sest süüdistuses ei ole ära näidatud milliseid seaduse sätteid J. Pilt rikkus ning tegemist ei olnud eraelu puudutava teabega.

12(15)

P.B kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et J. Pilt ei oleks J. L-le ja R. G-le sõidukite kasutajate nimesid, isikukoode, telefoninumbreid ja asukohti andnud. Nende faktiliste asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja. Seetõttu ei tingi jälitusprotokollide tõendite kogumist väljaarvamine automaatselt J. Pildi õigeksmõistmist selles süüdistuses. Kohtukolleegium ei nõustu J. Pildi kaitsja apellatsiooni väitega, et J. Pildile KarS § 157 järgi esitatud süüdistus on puudulik ja kohtuotsus motiveerimata. J. Pildile esitatud süüdistusest ja kohtuotsusest nähtub, et lisaks infosüsteemi KAIRI pidamise korra rikkumisele eiras J. Pilt oma tegevusega veel politsei- ja piirivalve seaduse § 5 lõikeid 2 ja 4 ning § 712, avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 51 ja avaliku teenistuse seaduse § 67 nõudeid. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu otsus kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2012. a otsuses nr 3 -1-1-25-12 väljendatud seisukohaga, et kuna KarS § 157 näol on tegemist blanketse kuriteokoosseisuga, siis peavad süüdistuses olema ära näidatud need seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Maakohus on apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 20-27 väga põhjalikult motiveerinud, miks on J. Pildi näol tegemist erilise isikutunnusega subjektiga, kuidas ta omas juurdepääsu teenistusalasele teabele, kellele ja kuidas ta selle avalikustas ja miks selline tegevus oli keelatud ehk miks ei olnud kolmandad isikud õigustatud seda teavet saama. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles osas täielikult ega pea vajalikuks neid korrata. KarS § 157 järgi kvalifitseeritava teo karistusõigusliku vastutuse aluseks on samuti asjaolu, et teave, mida on avaldatud, puudutaks isiku tervist, eraelu või äritegevust. J. Pilt tunnistati süüdi isikute eraelu puudutavate andmete avaldamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 23. veebruari 2009. a otsuses nr 3-11-1-81-09 märkinud, et eraelu hõlmab isiku tervet isiklikku elusfääri, kogu tema elukorraldust. Riigikohus leidis, et teave isiku elukoha, registreeritud sõidukite ja toimepandud õigusrikkumiste kohta on käsitatav eraelu puudutava teabena. Eraelu puudutava teabe saladuses hoidmise huvi tuleb igal juhul eeldada olukorras, kui saladuses hoitavaid andmeid ei ole võimalik teada saada muul viisil kui isikute kaudu, kellel on seadusest tulenev õigus saladuses hoitavat teavet kutse- või ametiseisundist tulenevalt kasutada. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium J. Pildi kaitsja apellatsiooni väitega, et käesoleval juhul ei olnud tegemist eraelu puudutavate andmetega. 5.4 K. Musta kaitsja leiab, et maakohus oleks pidanud tõendina arvestama tema kohtuistungil antud ütlustega, mitte K. Musta ütlused tervikuna kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist välja jätma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 2. aprilli 2007.a otsuses nr 3-1-1-3-07 märkinud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Apelleeritud kohtuotsuses on väga põhjalikult motiveeritud, miks kohus ei pea veenvaks K. Musta selgitusi ütluste muutmise kohta. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2007. a otsuses väljendatud seisukohale, et on piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust. P.B kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et K. Musta suhtes oleks kasutatud ütluste andmisel füüsilist sundi või pettust. Tegelikult kaitsja oma apellatsioonis ei selgitagi, miks ta politseivormis isiku arestimajja paigutamist nii hirmuäratavaks asjaoluks peab. Kohtukolleegium on seisukohal, et füüsilist sundi see igal juhul ei tähenda.

13(15)

5.5 Ka teiste süüdistatavate kaitsjad leiavad, et nende kaitsealuste ütlused on põhjendamatult kõrvale jäetud. Samuti on nende arvates põhjendamatu tunnistajate R. V. , J. K-i ja A. K- ütluste tõendina kõrvalejätmine. Vastuseks sellele etteheitele märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatavate ja nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. P.B juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse seisukohaga, et kõik süüdistatavad püüavad oma osa toimepandud kuritegudes vähendada ja tõlgendada toimepandud tegusid kui sõbralikke teeneid. Tunnistajad R. V., J. K. ja A. K. on püüdnud neid seejuures igati aidata. Kuna aga süüdistatavate ja nimetatud tunnistajate jutt ei haaku jälitustoimingute käigus salvestatud telefonivestlustega, siis on maakohus nende ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks tunnistanud. 5.6 L. Alu kaitsja leiab, et süüdistuse poolt on ümber lükkamata tunnistaja A. K . väited selle kohta, et J. Pilt on tagastanud firmale 500 krooni tema autosse paigutatud freooni eest. Kohtukolleegiumi hinnangul on selline etteheide asjakohatu, sest maakohus tunnistas tema ütlused ebausaldusväärseks. 5.7 Kõikide kaitsjate apellatsioonide põhiväide on see, et evivalentsussuhe puudub ja süüdistatavad tuleb seetõttu kõikides süüdistustes õigeks mõista. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on kaitsjate sellekohased väited juba kohtuotsuses väga põhjalikult ümber lükanud. Maakohus on hinnanud tõendeid ning süüteo objektiivset ja subjektiivset koosseisu iga süüdistatava osas eraldi ja teinud viited sellekohasele Riigikohtu praktikale. Ringkonnakohtu ees ei tõstata selles osas mingeid uusi õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses ei oleks juba vastatud. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes selles osas maakohtu otsuse motiivide ja järeldustega, ei pea neid vajalikuks korrata. 5.8 Kohtukolleegiumi hinnangul asjaolu, et maakohus on prokuröri seisukohtadega valdavas osas nõustunud ja kaitsjate seisukohtadega mitte, ei tee kohtuotsust ebaseaduslikuks, sest KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 14 lg 1 kohaselt täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Seetõttu ei jaga kohtukolleegium R. Künnapuu kaitsja seisukohta, et kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. 5.9 Järgnevalt peatub kohtukolleegium P.B kaitsja apellatsiooni alternatiivsel taotlusel jätta P.B-le mõistetud üheaastane vangistus KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata. P.B kriminaalasja materjalidest nähtub, et maakohus on mõistnud P.B-le üheaastase vangistuse, kuid on jätnud selle KarS § 74 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata, kui ta 18-kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-5 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.

14(15)

Maakohtu otsusest ei nähtu motiive, miks tuleb P.B vabastada talle mõistetud karistuse kandmisest KarS § 74 lg 1,3 alusel ning miks ei ole tema suhtes võimalik kohaldada KarS § 73 lg 1,3 sätteid. Kaitsja on põhjendanud oma taotlust sellega, et P.B on varem kohtu poolt karistamata ning tal on töökoht. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas P.B taotlust vabastada P.B karistuse kandmisest KarS § 73 lg 1,3 alusel. Riigikohtu suuniste ja senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse KarS § 74 lg 1,3 alusel karistusest tingimisi vabastamist eelkõige varem kohtu poolt karistatud isikute suhtes, et kriminaalhoolduse abil tagada järelevalve nende käitumise üle. Selle eesmärk on eelkõige süüdimõistetute poolt uute kuritegude toimepanemise vältimine. Kohtukolleegium nõustub kaitsja ja prokuröri seisukohaga, et P.B suhtes on võimalik kohaldada karistusest vabastamisel KarS § 73 lg 1,3 sätteid, kuna ta on kohtu all esmakordselt. KarS § 73 lg 3 kohaselt määratakse katseajaks kolm kuni viis aastat. Arvestades P.B isikut iseloomustavaid andmeid peab kohtukolleegium võimalikuks määrata talle katseajaks kolm aastat.

Meelika Aava

Pavel Gontšarov

Urmas Reinola

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.