1-12-3917/12 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

kriminaalasjas mõõtmise teostanud politseiametnik M. V erialane pädevus lõppes 04.10.2009 s.o 2 aastat peale vastava koolituse läbimist. Mõõtja pädevust ja selle hindamist reguleerivad Mõõteseadus (edaspidi MõõtS), ning selle alusel Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 05.10.2006. a määrusega nr 85 kehtestatud Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord (edaspidi Kord). MõõtS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõtS § 5 lg 5 ja 6 kohaselt hindab ja tõendab mõõtja erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt kehtestatud korrale. Korra § 1 kohaselt kehtestatakse sellega nõuded juriidilisest isikust mõõtjale, kes taotleb oma erialase pädevuse hindamist Eesti akrediteerimisasutuse poolt, ning erialase pädevuse hindamise protsessile. Seega kehtib nimetatud Kord ainult juriidiliste isikute suhtes, mitte füüsiliste isikute suhtes. Korra § 3 sätestab mõõtja erialase pädevuse kriteeriumid, millele mõõtja peab vastama, et saada akrediteeringut. Akrediteeringu saamise üheks tingimuseks on Korra § 3 lg 3 p 1 kohaselt mõõtmisi läbiviiva personali vajalik kvalifikatsioon, väljaõpe ja kogemus. Seega on MõõtS ja Korra alusel pädevaks mõõtjaks juriidilised isikud, kes erialase pädevuse saamiseks peavad olema täitnud Korra § 3 tingimused s.h olema koolitanud välja mõõtmisi läbiviiva personali. Käesolevas kriminaalasjas on pädevaks mõõtjaks Põhja Prefektuur, kelle erialase pädevuse kriteeriumeid on Eesti Akrediteerimiskeskus hinnanud ning leidnud, et Põhja Prefektuur vastab kõikidele Korra tingimustele. Eesti Akrediteerimiskeskus on selle kohta 12.12.2009 väljastanud tunnistuse, mis kehtis Korra § 6 lg 5 kohaselt 2 aastat s.o kuni 11.12.2011. Seega oli käesolevas kriminaalasjas Põhja Prefektuur pädev mõõtja. Kuna MõõtS ja Korra kohaselt saab pädevaks mõõtjaks olla üksnes juriidiline isik, siis ei laiene pädeva mõõtja mõiste füüsilisele isikule ehk mõõtmisi teostanud ametnik M. V’le. M. V, olles Põhja Prefektuuris töötav politseiametnik, pidi Korra § 3 lg 3 p 1 kohaselt olema omandanud mõõtmise läbiviimiseks vajaliku kvalifikatsiooni, väljaõppe ja kogemuse. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. V oli 04.10.2007 läbinud pädeva mõõtja koolituse ning seega oli temal 14.08.2010 teostatud mõõtmise ajal olemas vajalik kvalifikatsioon, väljaõpe ja kogemus. Prokuröri hinnangul nähtub MõõtS-st ja Korrast üheselt, et eristada tuleb mõõtja pädevust, mis on omane ainult juriidilisest isikust mõõtjale, füüsilisest isikust mõõtmisi läbiviivatele töötajatele kehtestatud kvalifikatsiooni, väljaõppe ja kogemuse nõudest. Juriidilisest isikust mõõtja pädevust tõendav tunnistus kehtib kaks aastat ning enne selle väljastamist kontrollitakse juriidilise mõõtja vastavust erialase pädevuse kriteeriumitele, mis jagunevad haldusnõueteks ja tehnilisteks nõueteks ning millele vastavus võib ajas muutuda. Konkreetsele mõõtmisi teostavale füüsilisele isikule esitatud kvalifikatsiooni, väljaõppe ja kogemuse nõuded ei ole selle füüsilise isiku osas ajas muutuvad ning nende perioodilist kontrollimist MõõtS ega Kord ette ei näe. Seega M. V’le 04.10.2007 väljastatud pädeva mõõtja tunnistus ei ole seotud Korra § 6 lg 5 alusel juriidilisele isikule väljastatud tähtajalise akrediteeringuga, vaid on tähtajatu.

õhus etanoolisisaldust alkomeetriga mõõtev ametnik peab olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Kriminaalasja materjalide juures on J.H suhtes mõõtmist läbi viinud konstaabel Mart Vle 04.10.2007 väljastatud tunnistus, et Mart V on läbinud pädeva mõõtja koolituse, mis hõlmas Mõõteseadusest tulenevaid nõudeid, mis on vajalikud mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks. Kriminaalasja materjalide juures on ka Põhja Prefektuuri 15.12.2010 vastus kaitsja teabenõudele, kus teatatakse, et vanemkonstaabel Mart V ei ole hinnatud erialaselt pädevaks mõõtjaks tõendusliku alkomeetri kasutamisel. Ehk juba viidatud VV 16.06.2011 määrus nr 79 kui ka asjas esitatud tõendid lükkavad ümber süüdistaja väited, nagu saaks pädevaks mõõtjaks olla üksnes juriidiline isik ja pädeva mõõtja mõiste ei laiene füüsilisele isikule, ehk mõõtmisi teostanud ametnik M. Vle (apellatsiooni 2. lk 6. lõik). Kaitsja esitab Mõõteseaduse § 5 lg 1, lg 2 p 3, lg 3 sätestatu ja Siseministri 15.12.2009 määruse nr 70 „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorivahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ § 4 lg 2 sätestatu, et tõendusliku alkomeetriga mõõtmist teostab üksnes pädev mõõtja mõõtemetoodikat järgides. Kuivõrd VV 16.06.2011 määruse nr 70 § 1 lg 5 ütleb, et etanoolisisaldust mõõdab ikkagi ametnik, siis koosmõjus Siseministri 15.12.2009 määruse nr 70 § 4 lõikega 2 on üheselt selge, et pädevus peab olema ametnikul, füüsilisel isikul. Kaitsja juhib tähelepanu, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 05.10.2006 määruse nr 85 „Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord“ § 1 kohaselt määrusega kehtestatakse nõuded juriidiliselt isikust mõõtjale, kes taotleb erialase pädevuse hindamist, ning erialase pädevuse hindamise protsessile. Sama korra § 3 lg 2 p 5 kohaselt peab mõõtjal olema erialase tegevuse ja juhtimise eest vastutav personal, kelle vastutusalad ja pädevusulatused peavad olema dokumenteeritud. Kaitsja juhib tähelepanu, et politseiametnikust mõõtja pädevus ei saa ületada prefektuuri oma, ega kehtida kauem prefektuuri omast. Igakordselt pärast uut asutuse akrediteerimist tehakse uus väljaõpe ja pädevuskoolitus ka ametnikele. Kuivõrd asutuse akrediteerimise ja pädevustunnistus kehtib vaid 2 aastat, ja siis on vaja uut pädevustunnistust, siis ei ole mõeldav, et uut pädevuskoolitust ja tunnistust ei vaja mõõtmist teostavad politseiametnikud. J.H CV alates 2005, J.H iseloomustus, J.H ergutuste ja distsiplinaarkaristuste arvestuse leht, J.H teenistusleht. Juhul kui kohus leiab, et J.H süü KarS § 424 alusel on tõendatud, siis nimetatud tõenditest nähtuvaid asjaolusid saab arvesse võtta karistuse määramisel. Nendest nähtub, et J.H on distsiplineeritud ja hingega Eesti Vabariiki teeniv noormees, kellel on juba EV ees suuri teeneid ja EV näeb temas suurt potentsiaali ka tulevikuks. 05.06.2012 läbis J.H Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse Lahingukooli sisseastumiskatsed (tõendi saab esitada enne istungit). Lisaks kui ilmneb, et J.H on süü olemas KarS § 424 koosseisu osas, siis nimetatud materjalide alusel saab kohus kaaluda KrMS § 202 lg 1 kohaldamise võimalikkust. Prokuratuur on esitanud süüdistusakti lisana Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistuse nr E129. Kaitsja juhib kohtu tähelepanu, et nimetatud tõendiga ei saa tõendada vanemkonstaabel Mart Vl tõendusliku alkomeetri kasutamise pädevust. See tõend tähendab, et Põhja Prefektuuril on õigus teha liiklusjärelevalve alaseid mõõtmisi. Põhja Prefektuur aga tegutseb seal töötavate

05.juunil 2012 aastal on kaitsja poolt kohtule edastatud kaitseakt, millele on lisatud teabenõude vastus/ 155-161/. Siinjuures peab kolleegium koheselt vajalikuks viidata KrMS §-le 227 lg 1, mis üheselt kehtestab, et kaitseakt esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva enne eelistungit. Antud juhul polnud tegemist üldmenetlusega ega eelistungi toimumisega kuna juba kaks kuud enne kaitseakti koos lisaga kohtule esitamist oli kaitsjale teadaolevalt süüdistatav lühimenetluses juba kohtu alla antud, kriminaalasi oli kohtu menetluses ja 11. juunil 2012 oli määratud asja arutamine kohtuistungil. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt kaitsjal enne kohtulikku uurimist taotlusi ei olnud, lühimenetluses asja arutamisest süüdistatav ei loobunud, enda ülekuulamist ei taotlenud. Kaitsja on viidates kaitseaktile taotlenud selle juurde lisatud teabenõude vastuse avaldamist, Maakohus on rahuldanud kaitsja taotluse ja võtnud kriminaalasja materjalide juurde nii kaitseakti kui ka Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna vanemkonstaabli vastuse, milles ta annab hinnangu Põhja Prefektuuri teise vanemkonstaabli erialasele pädevusele, ilma et vastusest oleks võimalik tuvastada kas temal oli pädevus sellist hinnangut anda või millele ta oma hinnangu andmisel tugineb või mida üldse temalt küsiti. Kuna maakohus on mitte ainult menetlusõigusnorme rikkuvalt materjalid vastu võtnud ja toimikusse lisanud, vaid on ka nimetatud teabenõude vastusele oma otsuse tegemisel tuginenud, on kaasnenud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemine, mistõttu kriminaalkolleegium loeb seda rikkumist oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et kui maakohus leidis, et kaitsja poolt esitatud tõendil on niivõrd oluline kaal, et sellisele tõendile hinnangu andmiseta pole võimalik asja igakülgne ja objektiivne lahendamine, oli maakohtul võimalik teha nõupidamistoas KrMS § 238 lg 1 p 2 sätestatud lahend. Seda aga maakohus ei teinud. KrMS § 3341 lg 3 kehtestab põhimõtte, et tuvastades apellatsioonimenetluses KrMS § 339 lg 2 rikkumise, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks, saab kriminaalasja saata maakohtule uueks arutamiseks vaid juhul kui nimetatud rikkumist pole apellatsioonikohtus võimalik kõrvaldada. Apellatsioonimenetluses toimub eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Samas ka apellatsioonikohtus toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, kusjuures ringkonnakohtule ei kohaldu KrMS § 3421 ettenähtu. Kolleegium leiab, et ülalnimetatud rikkumise saab apellatsioonikohus kõrvaldada jättes kohtumenetluses lisatud materjalid tähelepanuta ja tõendikogumist välja. Seetõttu puudub alus ja vajadus tagastada kriminaaltoimik maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus saab kriminaalasjas teha lahendi toetuvalt teistele kriminaaltoimiku materjalidele, millised on maakohtus avaldatud ja tõenditena käsitatud. 5.2 Tõendiks on süüdistatava J.H kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütlused sellest, et ta tunnistab ennast süüdi 14.08.2010 aastal kella 05.37 ajal mootorsõiduki joobes juhtimises. Tarvitas alkoholi ajavahemikul 13.08.2010 kella 19.00 kuni 14.08.2010 kella 05.00-ni. Oli joonud õlut. Tundis ennast adekvaatselt kuid sai aru, et oli joobeseisundis. Sellele vaatamata istus autorooli ja alustas sõitmist. Peeti politsei poolt kinni. Puhus alkomeetrisse, see näitas joovet. Ta toimetati politseijaoskonda, seal puhus uuesti alkomeetrisse, mis jällegi näitas joovet. Tuvastatud tulemusega oli nõus kuna tõesti viibis joobeseisundis/ t.lk. 11-13/.

Tunnistaja M.V poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mis käsitavad menetlustoimingutena J.H juhitud sõiduauto kinnipidamist, süüdistatava politseijaoskonda toimetamist ning alkomeetriga tema joobe tuvastamist/ t.lk. 9/. 14.08.2010 koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, mille kohaselt tuvastati J.H ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 ARAF-004, mille lõplik lugem oli 0,97 mg/l. Mõõtevahendi taatluskohustus on täidetud ja järgmise hoolduse ajaks on määratud 2010 aasta detsembri kuu/ t.lk. 5-6/. Tuginedes oma järelduses Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistusele E129 koos lisadega/ t.lk. 144-146/, on kohus leidnud, et puudub vaidlus sellest, et Põhja Prefektuur oli 2010 aastal pädevaks mõõtjaks. Sellise järelduse õigsust kinnitab apellatsioonis ka prokurör. Üheks maakohtu poolt hinnatud tõendiks oli ka kriminaalasja materjalide juures olev tähtajatu tunnistus, et M.V läbis 04.10.2007 aastal pädeva mõõtja koolituse. Koolitus hõlmas MõõtS tulenevaid nõudeid, mis on vajalikud mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks/ t.lk. 143/. Kohus viitas Majandus- ja kommunikatsiooniministri 05.10.2006 a. määrusega nr 85 vastu võetud „Mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord“( edaspidi Kord), mis kehtis nii kuriteo toimepanemise ajal, kui kehtib ka käesoleval ajal, §-s 6 lg 5 ettenähtule, mille kohaselt juriidilisele isikule väljaantud erialast pädevust tõendav tunnistus kehtib 2 aastat. Sellest tulenevalt jõudis maakohus järeldusele, et asutuse ametniku erialase pädevuse tunnistus ei saa samuti olla kehtiv üle 2 aasta, millest tulenevalt lõppes M.V erialane pädevus 04.10.2009 aastal. Kolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. MõõtS § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Maakohtu poolt viidatud MõõtS § 5 lg 5 ja 6 kohaselt hindab ja tõendab mõõtja erialast pädevust Eesti akrediteerimisasutus vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt kehtestatud korrale. Kolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis märgituga, et Korra § 1 kohaselt kehtestatakse sellega nõuded juriidilisest isikust mõõtjale, kes taotleb oma erialase pädevuse hindamist Eesti akrediteerimisasutuse poolt, ning erialase pädevuse hindamise protsessile. Maakohus on asjakohaselt viidanud ka Korra §-le 3, mis sätestab mõõtja erialase pädevuse kriteeriumid, millele mõõtja peab vastama, et saada akrediteeringut. Akrediteeringu saamise üheks tingimuseks on Korra § 3 lg 3 p 1 kohaselt mõõtmisi läbiviiva personali vajalik kvalifikatsioon, väljaõpe ja kogemus. Seega tuvastades, et Eesti akrediteerimisasutus oli 2009 aastal, kehtivusega kuni 11.12.2011 kontrollinud kriteeriumeid, millest üks oli mõõtmisi läbiviiva personalil vajaliku kvalifikatsiooni, väljaõppe ja kogemuse olemasolu, andnud prefektuurile välja pädeva mõõtja tunnistuse, pole kolleegiumi veendumuse kohaselt alust jõuda järeldusele, et tegelikkuses prefektuur nendele kriteeriumitele ei vastanud. Vastupidiselt maakohtu seisukohale pole Korra § 6 lg 5 ettenähtud juriidilisest isikust mõõtjale erialase pädevuse tunnistuse 2 aastane kehtivusaeg samastatav mõõtmisi läbiviiva personali vastava kvalifikatsiooni, väljaõppe ja kogemuse kehtivusajaga. Kolleegium nõustub

Prokurör on taotlenud KarS § 50 lg 1 p 1 alusel J.H-lt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 2 kuuks. Riigikohus on viitega 26. oktoobri 2009. a otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-86-09, oma lahendis nr 3-1-1-11-10 märkinud, et ei ole võimalik ära võtta sellist õigust, mida isikul ei olegi olemas. Karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Liiklusseaduse sätetest tuleneb, et igal inimesel mootorsõiduki juhtimisõigust a priori ei ole, kuna seda tuleb riigilt taotleda liiklusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tingimustel. Seega puudub isikul õigus mootorsõidukit juhtida, kui talle ei ole sellist õigust seaduses ettenähtud korras antud. Kolleegium järeldab, et juhtimisõiguse äravõtmisel on tegemist siiski seaduse alusel antud õiguse äravõtmisega. Eeltoodud lahendites sedastatust tulenevalt märgib kolleegium järgmist. Kriminaalasja materjalide hulgas oleva juhiloa ärakirja kohaselt on J.H-le väljastatud esmased juhiload, kehtivusega kuni 17.09.2010/ t.lk. 22/. Seega mootorsõiduki juhtimise ajal 14.08.2010 aastal oli süüdistataval kehtiv juhtimisõigus olemas ja seda veel kuu aega. Kriminaalasja materjalide hulgas puuduvad andmed sellest kas J.H oli ka pärast 2010 aasta septembrit juhtimisõigus või ei. Kuigi Riigikohus on märkinud, et määravaks on teo toimepanemise ajal juhtimisõiguse olemasolu, siis arvestades lahendites sedastatud põhimõtteid on siiski tegemist olemasoleva õiguse äravõtmisega. Käeoleval ajal puuduvad kriminaalasja materjalide hulgas andmed J.H kehtivast mootorsõiduki juhtimisõigusest. Seega antud juhul KarS § 50 lg 1 p 1 kohaldamiseks alused puuduvad ja vastavasisuline taotlus rahuldamisele ei kuulu.