Kohtulahend

Kohus lähtus ekspertiisiakti nr TB-179-10/3790 arvamusliku osa p-st 5, mille kohaselt ei olnud võimalik tuvastada, kas kõne all oleva relva laskekõlbmatuks muutmise nõuded olid täidetud selliselt, et see on jäädavalt kaotanud lasu sooritamise võime tulirelva olulise osa mehaanilise töötlemise tulemusel ning leidis, et on tekkinud kõrvaldamata kahtlus, kas püstol Walther P38 oli muudetud jäädavalt laskekõlbmatuks. Kohus leidis, et RelvS § 2 p 3 välistus, mis aga oma olemuselt muudab tulirelva mõiste laiemaks, kehtib ainult relvaseaduse kohaldamise kohta, aga mitte karistusseadusele. Karistusseaduses käsitletava relva mõiste on kitsam kui relvaseaduses. Karistusseaduses käsitletava tulirelva mõiste tuleneb otseselt RelvS §-st 11 p 1 – tulirelv on ette nähtud objekti tabamiseks või kahjustamiseks lendkehaga, mille suunatud väljalaskmiseks kasutatakse püssirohtu. Relv, mis on muudetud jäädavalt laskekõlbmatuks, ei ole enam ette nähtud objekti tabamiseks või kahjustamiseks püssirohu abil ning seda ei saa kriminaalõiguslikult käsitleda tulirelvana. Kohus märkis, et seda seisukohta toetab ka õigushüve teooria. KarS § 418 kaitstav õigushüve on üldine turvalisus. Vastavalt sellele on kuritegu õigushüve kahjustamine, väärtegu aga riigi poolt kehtestatud korra rikkumine ehk eetiliselt neutraalne mittekuuletumine täitevvõimule. Relv on muudetud jäädavalt laskekõlbmatuks, ei ohusta kaitstavat õigushüve sõltumata sellest, kas see on muudetud laskekõlbmatuks järgides kehtivaid norme või mitte. Samas leidis kohus, et laskekõlbmatuks muutmise nõuete rikkumine võib kaasa tuua iseseisvalt vastutuse väärteokorras. Kuivõrd kohus leidis, et käesolevas asjas puudub KarS § 418 koosseisuline element – tulirelv, puudub nimetatud kuriteo koosseis ning mõistis I. Rõbenkovi õigeks.

Prokuratuur leiab, et selles on kohtu järeldused ekslikud. Esmalt tuleb märkida, et ekspertiisiaktist nähtub selgelt fakt, et laskekõlbmatuks muutmise nõuded ei olnud täidetud, millist asjaolu ei ole kohus ka kahtluse alla seadnud. Seetõttu ei olegi eksperdil võimalik oma eelnevate järelduste pinnalt asuda seisukohale, et need nõuded on täidetud selliselt, et relv on jäädavalt kaotanud lasu sooritamise võime. Prokurör leiab, et kohus on lähtunud hinnangu andmisel ekslikust eeldusest. Nimelt tuleb relvade kui suurema ohu allikate puhul lähtuda eeldusest, et tegemist on relvadega RelvaS § 1 mõistes, millede käitlemine on allutatud relvaseadusest tulenevatele nõuetele ja riiklikule järelevalvele. Relva lubamine kontrollimatusse tsiviilkäibesse on erand, privileeg, mis on lubatud üksnes juhul, kui kõik laskekõlbmatuks muutmise nõuded on täidetud. Seega antud juhul, kui üks laskekõlbmatuks muutmise nõue oli täitmata, ei saa rääkida põhjendatud kahtlusest, et tegemist võis olla jäädavalt laskekõlbmatuks muudetud relvaga. Prokuratuur ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et karistusseaduses käsitletav relva mõiste on kitsam kui relvaseaduses. Ekslik on seisukoht, mille kohaselt relv, mis on muudetud faktiliselt jäädavalt laskekõlbmatuks, ei ole enam ette nähtud objekti tabamiseks või kahjustamiseks püssirohu abil suunatult väljalastud lendkehaga, mistõttu ei saa seda kriminaalõiguslikult käsitleda tulirelvana. Vajab erilist rõhutamist, et mõiste „jäädavalt laskekõlbmatu“ on õiguslik termin, mida saab sisustada üksnes õigusaktide alusel. Ei ole võimalik rääkida „faktiliselt jäädavalt laskekõlbmatust“ relvast, kuna, nagu ka praktika üheselt näitab, on mistahes tehnilises seisus relva, sh ka relva, millel kõik laskekõlbmatuks muutmise nõuded on täidetud, võimalik taas töökorda seada. Asudes seisukohale, et karistusseaduses käsitletav relva mõiste on kitsam kui relvaseaduses sätestatu, tekiks õiguslik ebaselgus küsimuses, millises tehnilises seisus relvade ilma vastava loata käitlemisega kaasneb karistusähvardus. Kohtu käsitlusega nõustudes jääks õiguse rakendaja suvaotsuseks, mille alusel lugeda relvad jäädavalt laskekõlbmatuteks. Seega tuleb ka siinkohal asuda seisukohale, et väljapoole relvaseaduse ning ka karistusseaduse rakendusala saavad jääda üksnes need relvad, mis on nõuetekohaselt laskekõlbmatuks muudetud. Seonduvalt kaitstava õigushüvega on Harju Maakohus asunud seisukohale, et KarS § 418 kaitstav õigushüve on üldine turvalisus. Relv, mis on muudetud jäädavalt laskekõlbmatuks, ei ohusta kaitstavat õigushüve sõltumata sellest, kas see on muudetud laskekõlbmatuks, järgides kehtivaid norme, või mitte. Prokuratuur kohtu taolise järeldusega ei nõustu. Nagu eelnevalt märgitud, ei saa rääkida relva faktiliselt jäädavalt laskekõlbmatuks muutmisest. Kaitstavat õigushüve – turvalisust silmas pidades on oluline arvestada, et laskekõlbmatud relvad ei ole kantud relvaregistrisse, nende üle ei teostata relvaseaduses sätestatud kontrolli, nad on n.ö vabas tsiviilkäibes. Relva laskekõlbmatuks muutmise nõuete kehtestamise eesmärk seisnebki selles, et deaktiveeritud ning relvaregistrist kustutatud relva ebaseaduslik reaktiveerimine oleks võimalikult raskendatud ning sellele kulutatavad ressursid ei kaaluks üles saadavat tulemust. Mistahes laskekõlbmatuks muutmise nõude täitmata jätmine lihtsustab olulisel määral relva hilisemat töökorda seadmist. Seega teenivad laskekõlbmatuks muutmise tehnilised nõuded, mille alusel saab rääkida laskekõlbmatuks muudetud relvast relvaseaduse § 2 p 3 mõttes, selgelt üldise turvalisuse tagamise eesmärki.

Samuti on prokuratuur seisukohal, et kõnealusel juhul ei ole I. Rõbenkovile süüks pandavate tegude näol tegemist kuritegude ideaalkogumiga, kuna I. Rõbenkovile on ette heidetud ka püstoli Walther P38 nr 1614a soetamist, omamist, valdamist, hoidmist kuni toimetamiseni AS Eesti Post postkontorisse. Relva omandamine leidis aset tuvastamata ajal, kuid paar aastat enne selle müüki ning üle piiri toimetamise katset. Samuti toimus selle valdamine ning hoidmine pikema aja vältel enne üle piiri toimetamise katset. Tahtlus tulirelva üle piiri toimetamiseks tekkis oluliselt hiljem ega moodusta ühtset käitumist varasema omandamise ning pikka aega väldanud valdamise ja hoidmisega, seega ei ole KarS § 418 lg 1 ning § 392 lg 1 – 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavad teod hõlmatud ühtsest tahtlusest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

juhul tuleneb süüdistusest, et I. Rõbenkov soetas relva paar aastat enne selle müüki ja üle piiri toimetamise katset, selle aja jooksul aga omas, valdas ja hoidis seda. Kohtukolleegiumi hinnangul on I. Rõbenkovile esitatud süüdistusi silmas pidades tegemist siiski kuritegude ideaalkogumiga. Ka ei nõustu kohtukolleegium maakohtuga selles, nagu oleks karistusseaduses käsitletava relva mõiste kitsam kui relvaseaduses. Tähele tuleb panna, et KarS § 418 on oma koosseisutüübilt blanketne. Nimetatud paragrahvis ettenähtud teokoosseisu sisustatakse relvaseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide sätetega ning kuivõrd karistusseadus ise KarS § 418 sisustamiseks mõisteid ei defineeri ega kirjuta ka ette, millised relvaseaduse sätted kohaldamisele ei kuulu, tuleb lähtuda relvaseadusest selle täies mahus ja kõrvalekaldumatult. Maakohus on teiste tõendite hulgas analüüsinud kahes tulirelvaekspertiisis antud eksperdiarvamusi ja leidnud, et on tekkinud kõrvaldamata kahtlus, et vaidlusalune püstol Walther P38 1614a oli muudetud jäädavalt laskekõlbmatuks. Nimelt on 05.11.2010.a ekspertiisiaktis nr TB-179-10/3790 ekspert andnud arvamuse, et ekspertiisiks esitatud püstol Walther P38 nr 1614a kuulub küll tulirelvade hulka, kuid ei ole laskekõlbulik – padrunipesa on kinni keevitatud, kuulilävesse on puuritud auk, luku sulgur on poolviltu ülalt alla välja puuritud ja lööknõela pikkust on vähendatud ning relvaraua peataja on keevitatud relvaraami külge kinni. Tulirelva olulised osad - püstoli relvaraud ning relvalukk ei ole kasutuskõlbulikud /tl 32-33/. Tulirelva täiendekspertiis viidi läbi selleks, et tuvastada, kas püstol on muudetud laskekõlbmatuks siseministri 04.12.2001.a määrusega nr 93 kehtestatud nõudeid järgides ning kas need relva laskekõlbmatuks muutmise nõuded on täidetud selliselt, et see on jäädavalt kaotanud lasu sooritamise võime tulirelva olulise osa mehaanilise töötlemise tulemusel. Eksperdiarvamusest nähtub, et eelnimetatud määruses kehtestatud nõuetest on täitmata üks – lööknõela ava kinni keevitatud ei ole. Samas tuleneb aga eksperdiarvamuse p-st 5, et ekspertiisi käigus ei olnud võimalik tuvastada, kas relva laskekõlbmatuks tunnistamise nõuded on täidetud selliselt, et see on jäädavalt kaotanud lasu sooritamise võime tulirelva olulise osa mehaanilise töötlemise tulemusel /tl 37-39/. Kohtukolleegium leiab, et maakohtul ei olnud põhjust eksperdiarvamust üksnes osaliselt hinnata ning möönab, et täiendekspertiisi aktis p-s 5 sedastatu võis kohtul tekitada kahtlusi, kas I. Rõbenkov ikka käitles relva relvaseaduse § 11 p 1 mõistes. Samas tuleb nõustuda apellandi seisukohaga, et väljapoole relvaseaduse ning karistusseaduse rakendusala saavad jääda üksnes need relvad, mis on nõuetekohaselt (vastavuses siseministri 04.12.2001.a määruse nr 93 nõuetega) laskekõlbmatuks muudetud, seega on nii KarS § 418 lg 1 kui KarS § 392 lg 1 objektiivne koosseis käesoleval juhul formaalselt täidetud. Nende tegude subjektiivsel koosseisul apellant aga ei peatu. Subjektiivsest küljest eeldab mõlemate kuritegude koosseis tahtlust. Koosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Käesolevas kriminaalasjas ei viita ükski tuvastatud asjaolu sellele, et I. Rõbenkov oleks pidanud võimalikuks, et ta teostab kuriteokoosseisule vastava asjaolu ja oleks möönnud, et vaidlusaluse püstoli puhul võib olla tegemist tulirelvaga relvaseaduse mõistes. I. Rõbenkov on selgitanud, et soetas püstoli kollektsionääride kokkutulekult kas Inglismaalt või Norrast, hoidis seda oma kollektsioonis kuni tuli inimene, kes soovis, et püstol saadetaks talle Itaaliasse, ta nõustus, postitas püstoli, märkides juurde ka saatja, st enda andmed ja aadressi, selle peale, et täielikult kinni keevitatud rauatükk võib olla strateegiline relv, seda enam, et

relva taastada ei saa, ta ei tulnud. I. Rõbenkovi ütlustes alust kahelda ei ole. Kohtukolleegium on seisukohal, et I. Rõbenkovile inkrimineeritud kuritegude subjektiivne koosseis puudub ning maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamiseks alust ei ole.

Malle Preimer

Pavel Gontšarov

Sten Lind

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.