Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

3(12)

saaks koos M. Dga sööma minna ja oma mobiiltelefonile kõnekaardi osta selleks, et K. Sikkale M. D liikumisest teada anda. Nii vastavalt kokkuleppele I.F helistaski öösel vastu 1. juulit 2011 kella 01:46 ajal abonentnubrilt 53943959 päraste šašlõki söömist A. Ruusmanni telefonile numbriga xxxxxxxxx ja teatas, millal M. D koju saabub. Pärast nimetatud teate saamist A. Ruusmann ja K. Sikka ründasid M. D tema elukohas Harjumaal Kuusalu vallas Kuusalus Laane 13 maja ees kella 02:00 02:25 paiku ja püüdsid teda tulirelvadega tappa, kuid meditsiinitöötajad suutsid kannatanu elu päästa. Seega aitas I.F enda tegevusega kaasa teise isiku tapmise katsele ,mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS §-de 113 – 25 lg 2 - 22 lg 3 järgi.

4(12)

seda. Puuduvad tõendid selle kohta, et A. Ruusmann oleks tahtnud kannatanut tappa või tekitanud talle kehavigastusi. Ta küll hoidis enda käes K. Sikka käest saadud revolvrit, kuid sihtis meelega kannatanu peast mööda, sest ei tahtnud teda tappa. Ta kartis K. Sikkat ja seepärast püüdis jätta talle muljet, et sihib kannatanule pähe. Ta oskas relvast lasta, sest oli käinud sõjaväes. Kui ta oleks tahtnud kannatanut maha lasta, siis oleks ta seda ka teinud. Kannatanu pidi aru saama, et ta sihib meelega mööda. Seega puudub A. Ruusmanni käitumises tapmise objektiivne ja subjektiivne koosseis. Kaitsja leiab, et tema tegevus kannatanu M. D suhtes oleks tulnud kvalifitseerida tapmisega ähvardamisena KarS § 120 järgi. A. Ruusmanni süüditunnistamist KarS § 418 lg 2 p 3 ja T. Lehtla suhtes toime pandud KarS § 120 kaitsja ei vaidlusta. Maakohus on küll nimetanud A. Ruusmanni karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, kuid talle karistuse mõistmisel ei ole sellega piisavalt arvestanud. Samuti oleks kohus pidanud arvestama karistust kergendava asjaoluna süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Kohus seda teinud ei ole. A. Rusmann ei ole varem kuritegusid toime pannud. xxxxxxxxx töötas ta alates 2006. aastast. Töökohast iseloomustatakse teda positiivselt. Kuritegu ajendas toime panema kannatanu enda eelnev käitumine, sest ta oli ülemusena oma töötajatega karm ja hoolimatu, sageli tujukas. Kaitsja leiab, et karistuse eesmärke oleks tema puhul võimalik saavutada lühema vangistusajaga. 4.3 I.F-i kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest tema käitumises puudub tapmisele kaasaaitamise objektiivne ja subjektiivne koosseis. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei teadnud I.F planeeritavast ründest ega teatanud kellelegi, millal kannatanu koju saabub. Kohus on oma otsuses lähtunud ainult A. Ruusmanni ütlustest, jättes täielikult kõrvale I.F-i ütlused. Muid tõendeid I.F-i süüdistamiseks toimikus ei ole ja kohtus ei uuritud. Ebaõige on kohtu järeldus, et I.F viis kannatanu sööma A. Ruusmanni soovil. See, et pärast vahetuse lõppu öösel veel sööma mindi, oli tavaline. See oli üldteada fakt, et K. Sikka ähvardas järjepidevalt M. D ära tappa. Kohtus ütles kannatanu, et ta ei võtnud ähvardusi tõsiselt, sest ta sai iga päev samasisulisi ähvardusi. Seega ei võtnud kannatanu ise reaalseks osutunud ähvardust tõsiselt, miks pidi seda siis I.F tegema. Kindlasti tuleb siinjuures arvestada ka asjaoluga, et kannatanu oli korduvalt teinud politseile avaldusi ähvarduste osas. Ka selles tegi ta avalduse, kui sai I.F-ilt teada, et K. Sikka on väidetavalt muretsenud endale relvad. Kannatanu sõnade kohaselt ei teinud politsei midagi, mida siis oleks pidanud I.F tegema? Seega ei saa nii otseselt ainult I.F-i süüdistada selles, et ta teadis nii plaanitavast rünnakust kui ka K. Sikkal relvade olemasolust. Kohtuotsuse kohaselt oleks pidanud ka Eesti Politsei, kannatanu ja kogu Kuusalu asula möönma, et kannatanule võidakse tulirelvadega tekitada igasuguseid vigastusi, seega peaksid nad kõik vähemalt kaudse tahtlusega olema kaasaaitajad toimepandud õigusvastase teo suhtes. Ebaõige on ka kohtu järeldus, et I.F teadis tol õhtul, et K. Sikka ja A. Ruusmann kavatsevad kannatanu juurde relvadega minna. Kohus on otsuse tegemisel lähtunud ainult A. Ruusmanni ebausaldusväärsetest ütlustest. Mis puudutab moraalse kahju hüvitamist, siis see ei kuulu lahendamisele kriminaalmenetluse raames. Sellise hagi oleks kannatanu pidanud esitama lahendamiseks tsiviilmenetluse korras. Kohus kirjutab ise oma otsuses, et I.F-i ülalpidamisel on kaks alaealist last ja ta töötab tavalise töölisena tehases. I.F andis ka kohtus ütlusi, et pärast vahetuse lõppu sai ta kolleegidega sööma minna ainult siis, kui eelmisest palgapäevast oli raha järgi jäänud. Samas kohustab aga kohus teda hüvitama kannatanule moraalse kahju katteks 30 000 eurot, jättes märkimata, kust peaks isik selle raha võtma. Otsuses ei ole märgitud, milles kannatanu moraalne kahju seisneb. Ka kannatanu ise ega tema esindaja ei ole oma nõuet hagis kuidagi motiveerinud ega õiguslikult põhjendanud. Seega on kohus väljunud esitatud hagi raamidest ning asunud ise hagi põhistama.

5(12)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6(12)

puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et A. Ruusmanni, I.F-i ja A. Mi süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et teod, mille toimepanemises süüdistatavaid süüdistati, on toime pandud, need teod panid toime süüdistatavad ja need teod sisaldavad kuriteokoosseise, milles E. Ruusmann ja I.F olid kohtu alla antud. A. Mi käitumisele andis maakohus teise juriidilise hinnangu, kuid sellega kergendati süüdistatava olukorda. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad tegude õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatavad on nende kuritegude toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on A. Ruusmanni, I.F-i ja A. Mi süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke argumente, millele maakohtu otsuses oleks vastamata jäetud. 6.4 Vastuseks kõikides apellatsioonides tehtud etteheitele, et kohus on põhjendamatult eelistanud kannatanu M. D ütlusi ja suhtunud süüdistatavate ütlustesse kriitiliselt, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatavate ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuse seisukohaga, et kannatanu M. D ütlustes ei ole põhjust kahelda, sest ta andis kohtuistungil samasuguseid ütlusi nagu kohtueelsel uurimisel kannatanuna ülekuulamisel. Lisaks sellele on tema ütlused kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega, eelkõige kannatanu T. Lehtla ja tunnistaja M. Pruali ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, M. D nokkmütsi, padrunikestade ja revolvri kui asitõendite vaatlusprotokollidega, DNA-, tulirelva- ja kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktides olevate ekspertarvamustega, telefonikõnede eristustega ja ravidokumentidega. Kohtukolleegiumi hinnangul nähtub kõikide süüdistatavate ütlustest, et nad püüavad oma osa M. D suhtes toime pandud kuriteos vähendada ja ajada süü teiste, seda eelkõige end maha lasknud K. Sikka kaela. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et maakohus on arvestanud vaid kannatanu M. D ütlustega ja on süüdistatavate ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. 6.5 Järgnevalt peatub kohtukolleegium süüdistatava A. Ruusmanni ja tema kaitsja apellatsiooni väitel, et A. Ruusmanni ei saa M. D tapmiskatses süüdi tunnistada, sest tema kannatanule kehavigastusi ei tekitanud ega soovinud teda tappa. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsuses nr 3-1-1-18-08 väljendatud seisukoha kohaselt moodustab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo

7(12)

toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 18. jaanuari 2005. a otsus nr 3-1-1-97-04). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2005. a otsus nr 3-1-1-101-05). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, st kes osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2005. a otsuses nr 31-1-141-04 väljendatud seisukoha kohaselt ei ole kavatsetuse puhul koosseisupärane tagajärg mitte ainult isiku teo eesmärgiks, vaid ühtlasi selleks sisemiseks põhjuseks, miks isik üldse teo toime paneb, so toimepanijat liikumapanevaks jõuks. Kohtukolleegium osundab siinjuures veel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et A. Ruusmann teadis juba mitu aastat, et K. Sikka peab kannatanu M. D peale viha ja on lubanud teda ära tappa. A. Ruusmann teadis ka seda, et K. Sikkal on ebaseaduslikud relvad. Kuriteoplaani mõtleski välja A. Ruusmann. Just tema oli see, kes käskis I.F kannatanu M. Dle K. Sikka poolt saadetud tapmisähvardus edasi öelda. Ta käskis I.F pärast tööd kannatanuga sööma minna ning sellele võimalikult palju aega kulutada. Kuna I.F endal raha ei olnud, siis andis A. Ruusmann talle 80 krooni, et osta baaris süüa. Samuti käskis ta I.F osta telefoni kõnekaardi, et ta saaks A. Ruusmannile teatada, millal nad kannatanu M. Dga baarist koju hakkavad tulema. A. Ruusmann helistas korduvalt ka A. Mile ja käskis tal endale öösel sõiduautoga M. D elukoha lähedale järele tulla. Jälitusprotokollidest nähtubki, et 30. juuni 2011. a öösel vastu 1. juulit 2011. a on A. Ruusmanni ja A. Mi vahel tehtud kokku 10 kõnet, A. Ruusmanni ja K. Sikka vahel 3 kõnet, A. Ruusmanni ja I.F-i vahel 10 kõnet. A. Ruusmann ja K. Sikka läksid kannatanu maja juurde ootama, millal ta baarist koju tuleb. A. Ruusmann teadis, et K. Sikka võttis kannatanu M. D elukoha juurde relvad kaasa. Kannatanu koju saabudes hakkasid K. Sikka ja A. Ruusmann kannatanut tulirelvadest elutähtsate organite piirkonda tulistama. A. Ruusmann ei tekitanud kannatanule kehavigastusi vaid seetõttu, et tema käes olnud revolver tõrkus. Kui revolver tõrkus, siis avaldas A. Ruusmann kahetsust, et tal nuga kaasas ei ole, muidu lõikaks M. Dl kõri läbi. A. Ruusmanni väiteid selle kohta, et ta püüdis kannatanu peast mööda sihtida, ei pea

8(12)

kohtukolleegium tõsiseltvõetavaks, sest kogu tema tegevus enne kuritegu, selle toimepanemise ajal ja pärast seda näitab, et A. Ruusmannil oli soov kannatanu tappa. A. Ruusmann ütles koju sõites A. Mile, et nad lasksid kannatanu maha. Seega arvas A. Ruusmann, et M. D on surnud. Kannatanu jäi ellu A. Ruusmanni tahtest olenemata põhjusel. Neid asjaolusid arvesse võttes kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses A. Ruusmanni poolt M. D suhtes toime pandud teo objektiivsele ja subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga, et A. Ruusmann ja R. Sikka kaastäideviijatena tegutsesid kooskõlastatult ja toetasid teineteist ning sihipäraselt tegutsedes oli neil soov kannatanu tappa. Eeltoodud põhjustel ei nõustu kohtukolleegium A. Ruusmanni ja tema kaitsja seisukohaga, et A. Ruusmann ei ole M. D tapmiskatses süüdi. 6.6 A. Ruusmann väidab oma apellatsioonis, et ta võis T. Lehtlale midagi öelda, kuid tapmisega teda ähvardanud ei ole. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest T. Lehtla ütlused on kooskõlas kannatanu M. D ütlustega, mille kohaselt A. Ruusmann ja K. Sikka lubasid ka tema ära tappa. Nende ütlused on kooskõlas häirekeskuse kõnesalvestisega, millest nähtub, et T. Lehtlat ähvardab ka A. Ruusmann. Kohtukolleegium märgib, et KarS § 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas ollakse jätkuvalt seisukohal, et selle kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 2000. a otsus nr 3-1-11-00). Käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt ähvardas A. Ruusmann T. Lehtla ära tappa. Kohtukolleegiumi hinnangul oli T. Lehtlal kahtlemata alust karta ähvarduse täideviimist, sest agressiivsed ja joobes isikud olid vahetult enne seda tulistanud mitmest tulirelvast tema abikaasat ja tekitanud talle eluohtlikud kehavigastused. M. D peahaavast voolas rohkesti verd. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, kas A. Ruusmann tegelikult tahtis T. Lehtlat tappa ja kas tal see üldse võimalik oleks olnud. 6.7 Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu A. Ruusmannile mõistetud karistusele. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 113 sanktsioon näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. A. Ruusmannile mõisteti karistuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, seega sanktsiooni alamäära lähedane karistus. Karistuse mõistmise tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra võimaldas asjaolu, et maakohus võttis karistust kergendava asjaoluna arvesse A. Ruusmanni puhtsüdamliku kahetsuse ning karistust raskendavate asjaolude puudumise, aga samuti asjaolu, et tapmine jäi katse staadiumi. Samuti võttis maakohus arvesse seda, et A. Ruusmannil karistatus puudub. KarS § 63 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmisel on maakohus lugenud kergemad karistused kaetuks raskemaga, so kohaldanud liitkaristuse mõistmisel kõige leebemat põhimõtet. Apellatsioonidest ja vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks A. Ruusmannile karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Maakohus on A. Ruusmanni puhtsüdamlikku kahetsust karistust

9(12)

kergendava asjaoluna juba arvesse võtnud, mistõttu selle teistkordne arvestamine ei oleks kooskõlas seadusega. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista A. Ruusmannile veelgi kergema karistuse, kui seda tegi maakohus. 6.8 Kaitsja leiab, et I.F-i tegevuses puudub M. D tapmiskatsele kaasaaitamise objektiivne ja subjektiivne koosseis. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt tähendab kuriteole kaasaaitamine teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel. Kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Siiski ei pea see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu (otsused 3-1-1-94-00, 3-1-1-94-00, 3-11-60-02, 3-1-1-43-10, 3-1-1-97-09, 3-1-1-6-11, 3-1-1-1-13-12). Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et I.F teadis K. Sikka ja A. Ruusmanni konfliktist kannatanuga. Samuti oli ta teadlik, et K. Sikkal on olemas relvad ja ta on lubanud viimased kolm aastat kannatanu tappa. 30. juuni 2011. a õhtul andis ta kannatanu M. Dle edasi A. Ruusmanni ähvarduse ning kutsus A. Ruusmanni ettepanekul kannatanu öösel baari sööma. Ta sai A. Ruusmannilt raha kõnekaardi ostmiseks ja söögi eest tasumiseks. A. Ruusmann käskis tal söömisega venitada nii kaua kui võimalik ning baarist lahkumise järel A. Ruusmannile helistada. Ta ütles I.F-ile ka seda, et M. D juurde minnakse relvadega, mistõttu peaks I.F D. D kojusaabumisega võimalikult kaua senitama selleks, et oleks võimalikult pime. I.F püüdiski õhtusööki venitada, ostis A. Ruusmannilt saadud raha eest kõnekaardi ja teatas A. Ruusmannile, et kannatanu saabub koju. Seetõttu kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse seisukohaga, et sellise tegevusega I.F otsese tahtlusega toetas ja soodustas A. Ruusmanni ja K. Sikka kuritegu. Ta osutas neile füüsilist kaasabi, kuna aitas luua olukorra, et kannatanu M. D saabuks koju pimedal ajal, informeeris A. Ruusmanni kannatanu saabumise ajast ning hõlbustas sellega kuriteo toimepanemist ning toetas ja kinnitas süüdistatava A. Ruusmanni tahtlust. Kuna I.F oli teadlik, et kannatanut on ähvardatud tapmisega ning A. Ruusmann ütles, et kannatanu juurde minnakse relvadega, mille reaalsest olemasolust oli I.F samuti teadlik, siis pidi ta vähemalt möönma, et kannatanule võidakse tulirelvadega tekitada igasuguseid vigastusi, sealhulgas surmavaid, mistõttu tal esines vähemalt kaudne tahtlus A. Ruusmanni poolt toimepandud õigusvastase teo suhtes. Kuna I.F osutas tahtlikult A. Ruusmanni õigusvastasele teole füüsilist kaasabi, siis on ta kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 113 – 25 lg 2 - 22 lg 3 järgi. Eeltoodud põhjendustel kohtukolleegium ei nõustu I.F-i kaitsja apellatsiooni väitega, et I.F ei ole oma tegevusega M. D tapmiskatsele kaasa aidanud. Kohtukolleegium leiab, et ilmselgelt ei läinud I.F sellel õhtul M. Dga sööma mitte omavahelise sõbraliku läbisaamise tõttu, vaid selleks, et M. D koju jõudes oleks väljas võimalikult pime.

10(12)

6.9 Viimasena peatub kohtukolleegium A. Ruusmannilt ja I.F-ilt kannatanu kasuks välja mõistetud moraalse kahju hüvitisel. I.F-i kaitsja leiab, et mittevaralise kahju hüvitist ei saa kriminaalmenetluses välja mõista, mistõttu selline hagi oleks tulnud esitada tsiviilkohtule. Millel selline seisukoht põhineb, seda kaitsja ei selgita. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest senise kohtupraktika ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 2009. a otsuses nr 3-1-1-41-09 väljendatud seisukoha kohaselt saab seda teha ka kriminaalmenetluses. Veel leiab I.F-i kaitsja, et kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi ei vasta tsiviilkohtumenetluses tsiviilhagile kehtestatud nõuetele. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle väitega, sest Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28. jaanuari 2010. a otsuses nr 3-1-1-79-09 märkinud, et tulenevalt kriminaalmenetluse eripärast ei pea kannatanu tsiviilhagi – olgu siis kirjalik või protokolliline – tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega. Samuti on võimalik kriminaalmenetluses esitada hagi veel määratlemata isikute vastu, kelle kuriteo koosseisulistele tunnustele vastav tegu moodustab ühtlasi kannatanu tsiviilnõude aluse või olulise osa sellest. Veel leiab kaitsja, et tsiviilhagis on viidatud tsiviilhagi rahuldamise väärale materiaalõiguslikule alusele ning maakohus ei oleks tohtinud seda viga ise parandada. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja selline väide väär, sest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 2009. a otsuses osundatu kohaselt peab kohus ise ära näitama tsiviilhagi rahuldamise materiaalõigusliku aluse isegi siis, kui tsiviilhagis seda üldse tehtud ei ole. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. VÕS § 130 lg 2 sõnastusest tulenevalt eeldatakse kehavigastuse või tervisekahjustuse korral rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 13. jaanuari 2010.a otsuses nr 3-2-1-152-09 samuti märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et kannatanu M. Dle tekitas eluohtliku tervisekahjustuse süüdistatav A. Ruusmann ja tema tegevusele osutas füüsilist kaasabi I.F. Kannatanule tehti mitu operatsiooni ja ta viibis pikka aega haiglaravil. Tema tervis halvenes sedavõrd, et on töövõimetu ega suuda hoolitseda oma perekonna eest. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult A. Ruusmannilt ja I.F-ilt kannatanu M. D kasuks välja mõistnud 30 000 krooni mittevaralise kahju hüvitist. See summa on vastavuses mittevaralise kahju hüvitise määradega analoogsetes kriminaalasjades.

11(12)

Meelika Aava

Ivi Kesküla

Sten Lind

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.