Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
5. september 2012 Tartu (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-12-8064 (12210000050)
Kohtukoosseis
Tiit Lõhmus
Vaidlustatud lahend
Riigiprokuratuuri 25. juuli 2012 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Svenn Waaksi (Waaks) esindaja vandeadvokaat Tõnu Meidra kaebus
Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 jätta Svenn Waaksi esindaja vandeadvokaat Tõnu Meidra kaebus Riigiprokuratuuri 25. juuli 2012 määrusele rahuldamata. KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud S. Waaks esitas Politsei- ja Piirivalveametile avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks politseinike ja piirivalvurite suhtes, kes ei osutanud tema isale A.U.W. 04.05.2011 sündmuskohal esmaabi. Politsei ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo Lõuna sisekontrollitalitlus keeldus oma 30.05.2012 teatisega kriminaalmenetluse algatamisest. 11.06.2012 registreeriti Lõuna Ringkonnaprokuratuuris S. Waaksi esindaja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo poolt 30.05.2012 koostatud teatise peale mitte alustada kriminaalmenetlust S. Waaksi avalduse alusel. Lõuna Ringkonnaprokuratuur jättis 12.06.2012 määrusega kaebuse rahuldamata. S. Waaksi esindaja esitas 25.06.2012 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruse peale kaebuse Riigiprokuratuurile. Riigiprokuratuur jättis 25.07.2012 määrusega kaebuse rahuldamata ja kriminaalasja alustamata. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine kuriteotunnuste puudumise alusel on põhjendatud ja seaduslik.
Riigiprokuröri hinnangul ei ole vaidlust asjaolus, et A.U.W. oli pärast tulevahetust politseiametnikega 04.05.2011 Piusa külas eluohtlikus seisundis ja vajas meditsiinilist esmaabi ning kriminaalmenetluse alustamata jätmise materjalidest nähtuvalt A.U.W. esmaabi ei antud. Riigiprokurör nõustub nii alustamata jätmise teatises kui ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruses väljendatud seisukohaga, et vaatamata abi andmata jätmisele ei ole politseiametnike tegevuses KarS § 124 kuriteo tunnuseid, kuna nimetatud kuritegu eeldab abita jätmist vaid õnnetuse või üldise ohu korral, millega aga käesoleval juhtumil tegemist ei olnud. Riigiprokurör märgib, et PPA erimenetleja teatise kohaselt ei ole ka tegemist mõnele teisele kuriteokoosseisule vastava käitumisega. Riigiprokuröri hinnangul järeldub sellest, et menetleja on kaalunud ka teisi võimalikke isikuvastaseid kuritegusid (nt KarS §-d 113, 117, 123). Kõik seda liiki isikuvastased kuriteod eeldavad riigiprokuratuuri määruse kohaselt seda, et isikul oleksid olnud oskused ja võimalused eluohtlikus seisundis viibinule esmaabi osutada. Riigiprokurör märgib, et vaidlust ei ole asjaolus, et T.T. kutsus koheselt pärast tulevahetust välja kiirabi (kell 13.04), kuid asukoha keerukuse tõttu saabus see sündmuskohale alles 13.45, kui A.U.W. oli juba surnud. Materjalist nähtuvalt viibisid haavatud A. U. W. vahetus läheduses politseinik J.K. ja piirivalvurid A.V. ning R.K. J.K. tegeles kogu aeg kaitsepolitseinik T.L. esmaabi andmisega, mistõttu ei olnud temal võimalust A.U.W. aidata. A.V. selgitas 03.05.2012 alustatud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel, et uurides A.U.W. seisundit üritas haavatu teda hoopis pudeliga visata ja solvas venekeelse sõnaga „urod“ (tõlkes värdjas). Selle peale andis A.V. piirivalvur R.K. korralduse valvata kannatanut kiirabi saabumiseni. R.K. selgitas distsiplinaarjuurdlusel, et A.U.W. vajas kindlasti esmaabi, kuid talle seda ei osutatud, sest tegeleti sel ajal raskelt haavatud kaitsepolitseiametnikuga. Juhtiv riigiprokurör ei nõustu eelnevate menetlejate seisukohaga selles osas, et A.V. solvamine tähendas seda, et kannatanu ei olnud enesele esmaabi andmisega nõus. Riigiprokurör märgib, et A.U.W. oli eluohtlikus seisundis, mistõttu ei olnud ta enam pädev otsustama abi osutamise üle ning seda oleks tulnud esimesel võimalusel teha. Samas on erisüüteomenetleja põhistanud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates, et esmaabiandmise eelduseks on vastava koolituse läbimine. Riigiprokurör märgib, et Lõuna prefektuurist saadud andmetest selgus, et sündmuskohal viibinud isikutest oli esmaabikoolituse läbinud vaid J.K. ja piirivalvur R.P. Materjalidest nähtuvalt tegeles J.K. abi andmisega T.L. ja R.P. aitas haavatud G.K., viies ta kiiresti Tartusse operatsioonile. Seega ei olnud neil võimalust abistada A.U.W. Piirivalvurid A.V. ja R.K. ei olnud esmaabikoolitust saanud ega osanud seega nii raske haavatuga muud teha, kui teda valvata. Kaebaja leiab, et kannatanu elu oleks päästnud verejooksu peatamine, kuid selle teostamiseks ongi vaja ametnikele vastavat koolitust. Riigiprokuröri hinnangul on erisüüteomenetleja põhjendatult märkinud, et puutudes kokku raskelt viga saanuga, tuleb kõigepealt kiirabi välja kutsuda (mida tehtigi) ja kui ei oska ise midagi ette võtta, siis parem on mitte hakata katsetama, kuna valed abivõtted võivad kaasa tuua veelgi raskemad tagajärjed. Seega ei olnud riigiprokuröri hinnangul piirivalvurite tegevusetuses tahtlust kannatanule surma põhjustamiseks. Kaebaja väidab, et A.U.W. vigastused oleksid olnud kiire esmaabi ja kohese operatiivse sekkumise korral ravitavad. Riigiprokurör selle järeldusega ei nõustu, viidates SA Tartu Kiirabi vastusele, mille kohaselt olid A.U.W. vigastused nii eluohtlikud, et politsei poolt esmatasandil esmaabi osutamine ei oleks võimaldanud patsiendil ellu jääda. Kokkuvõtvalt leiab riigiprokurör, et kriminaalmenetluse alustamiseks S. Waaksi kuriteoteate alusel ei ole seaduslikku alust ning sellega seoses ei ole vajalik ka asitõendite säilitamine, mida kaebaja taotles.
-2-
Kaebuses esitatud taotluste sisu S. Waaksi esindaja taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse algatamist. S. Waaksi esindaja taotleb ka A.U.W. riiete säilitamist ja asitõenditena kriminaalasja juurde võtmist. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole proportsionaalne, et kõik isikud, kes oskasid esmaabi anda, tegelesid vaid T. L. abistamisega või täitsid muid kõrvalisi ülesandeid ega uurinud sidevahendi teel, kuidas A.U.W. abi anda. Kaebuse esitaja märgib, et T.L. elu on sama kaaluga, kui A.U.W. elu ning piirivalvurid oleksid saanud omavahel ülesandeid nii jagada, et A.U.W. oleks esmaabi osutatud. Kaebuse esitaja hinnangul oleks A.U.W. esmaabi võinud anda piirivalvur P. või mõni piirivalvekordonist kutsutav piirivalvur, kes oleks osanud esmaabi anda. Kaebuse kohaselt on A.U.W. abikaasa kiirabimeedik ning tema hinnangul oleks kiire esmaabi võinud tema abikaasa päästa. Kaebaja ei nõustu prokuröri seisukohaga, et kiire esmaabi ei oleks nagunii aidanud, märkides, et A.U.W. surma põhjuste kohtuarstlikust ekspertiisiaktist ilmneb, et surma põhjuseks oli lasuvigastuste tagajärjel tekkinud äge verekaotus, mis kaebuse esitaja hinnangul tähendab, et A. U. W. lasti vereks tühjaks joosta. Kaebuse esitaja hinnangul ilmutasid riigi teenistuses olevad ametnikud vähemalt poole tunni jooksul kuritegelikku hooletust ja ükskõiksust A.U.W. suhtes ja piirdusid liikumisvõimetu raskelt haavatu valvamisega, kes nagunii ise poleks kuhugi saanud minna. Kaebuse kohaselt põhjustati ootamisega A.U.W. piinu ja valu. Kaitsja rõhutab, et pärast tulistamist elas A.U.W. veel vähemalt pool tundi ning suri enne kiirabi kohalejõudmist. Kaebuse kohaselt näitab ekspertiisiakt, et A.U.W. oli kolm eluohtlikku tervisekahjustust, kuid ükski neist ei põhjustanud surma, A. U. W. puudusid massiivsed siseorganite vigastused ning ükski lasuvigastus eraldi võetuna ei kujutanud endast eluks sobimatut kahjustust. Kaebuse esitaja hinnangul oleksid vigastused olnud kiire esmaabi ja kohese operatiivse sekkumise korral ravitavad. Kaebuse kohaselt ei ole prokurör analüüsinud väidet, et T.L. , kelle vigastused olid raskemad ja kes sai kohest esmaabi elas kuni 16.00-ni. Kaebuse esitaja väidab, et kui A.U.W. oleks saanud kohest esmaabi ja tema verejooksud suletud, oleks ta elanud vähemalt hospitaliseerimiseni ning edasine ellujäämine oleks juba sõltunud operatsioonidest ja haigla võimalusest. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul oli olemas KarS § 124 tunnusena õnnetusjuhtumi laadne ootamatu sündmus, st tulistamine, mille põhjused pole lõpuni selged. Kaitsja palub lisaks kohtul kaaluda ka, kas esinevad mõne muu KarS eriosa kuriteo tunnused. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
-3-
Kaebuses esitatud seisukohad viitavad sellele, nagu oleksid sündmuskohal viibinud politseivõi piirivalveametnikud pannud tegevusetusega toime A.U.W. surma põhjustamise KarS § 117 lg 1 järgi, olles kohustatud esmaabi andmisega A.U.W. surma ära hoidma. Tegevusetusega ettevaatamatusest surma põhjustamise eest vastutuse tekkimine eeldab aga politsei- ja piirivalveametnikel A.U.W. suhtes kaitsegarandikohustuse olemasolu, esmaabi andmise nõutavust sellises olukorras samas eluvaldkonnas töötavalt kohusetundlikult ja ettenägelikult isikult, eeldatavust ehk objektiivset võimalikkust ja seda, et esmaabi andmine oleks suutnud ära hoida tagajärje – A.U.W. surma saabumise. Lisaks eeltoodule eeldaks see muuhulgas isiku arusaamist tal lasuvast esmaabi andmise kohustusest ning hoolsuskohustuse rikkumist kergemeelsusest või hooletusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole A.U.W. vigastuste iseloomu arvesse võttes ka alust arvata, et A.U.W. elu oleks suudetud päästa juhul, kui kohapeal viibinud meditsiinihariduseta isikud oleksid püüdnud tema verejooksu peatada. Ringkonnakohtu arvates viitab ekspertiisiakti nr 154 arvamuses ja SA Tartu Kiirabi poolt menetlejale antud vastuses väljatoodu sellele, et ka esmaabi oskustega inimese poolt esmase abi andmine sündmuskohal ei oleks A.U.W. elu suutnud päästa, kuna lasuvigastuste tagajärjel tekkinud intensiivse verejooksu sulgemine (sisemine ja väline verejooks) oleks vajanud operatiivset meditsiinilist sekkumist. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et A.U.W. lasuvigastused ei olnud eluohtlikud, kuna A.U.W. surnu ekspertiisiakti nr 154 arvamuse kohaselt tekitasid mitmed temal esinenud lasuvigastused isegi eraldivõetuna eluohtliku tervisekahjustuse. Ekspertiisiakti kohaselt oli A.U.W. surma põhjuseks lasuvigastustest tekkinud äge verekaotus ning tal esines lasuvigastusi muuhulgas kõhus, rindkeres, seljas, maksas ja vasakus kopsus. Ringkonnakohus viitab ka SA Tartu Kiirabi poolt menetlejale antud vastusele, mille kohaselt olid A.U.W. vigastused nii eluohtlikud, et politsei poolt esmatasandil esmaabi osutamine ei oleks võimaldanud patsiendil ellu jääda. Seega ei oleks ringkonnakohtu hinnangul ka juhul, kui sündmuskohal viibinud ametnikud oleksid püüdnud käepäraste vahenditega kiirabi saabumiseni enam kui neljakümne minuti jooksul A.U.W. verejooksu peatada neil see õnnestunud ning nad ei oleks saanud A.U.W. surma ära hoida.
tuvastasid üksteise vigastuste ulatuse. Ringkonnakohus märgib, et politseiametnike ütlustest nähtub, et kõik kohapeal viibinud isikud käitusid oma oskuste ja teadmiste kohaselt parimal võimalikul viisil, ilmutades pingelises olukorras teiste haavatute kõrval tähelepanelikkust ja muret ka A.U.W. suhtes, kes käitus ka haavatuna sündmuskohal viibinud isikute suhtes agressiivselt, visates tema seisundit uurida püüdnud A. V. pudeliga.
Tiit Lõhmus kohtunik
-5-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.