1-11-14416/18 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

2.Harju Maakohus mõistis M.T KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi, karistades M.T kummagi teo eest 1-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 2 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui M.T 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtliku kuritegu. KarS § 201 lg 1 järgi mõistis maakohus M.T õigeks. V. B tsiviilhagi jättis kohus KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Viidatud lepingu tekstist nähtub, et müügilepingu pooleks on kannatanu V. B. Seega on lepingu koostamiseks ja allkirjastamiseks õigustatud isikuks kannatanu. Süüdistatava ja kaudselt ka kannatanu ütluste alusel on tuvastatud, et lepingule ei kirjutanud alla kannatanu, vaid süüdistatav M.T. Lepingu võltsimises süüdi mõistmist, nentis maakohus, et asjas ei ole läbi viidud käekirjaekspertiisi, kas ja mil määral sarnaneb müügilepingul olev kirjutis kannatanu või süüdistatava tegelikule allkirjale, samuti väidab süüdistatav, et andis lepingule mitte kannatanu, vaid enda allkirja. Samas, sõltumata allkirja sarnasusest kannatanu tegelikule allkirjale, tekib lepingu teisele osapoolele ning ka muudele isikutele, kes lepingust lähtuvad (s.h Maanteeamet) õigustatult arusaam, et lepingu on allkirjastanud isik, kelle andmed on lepingu päises, s.o V B. Ilmselgelt ei ole käesoleval juhul tegemist lepingu rikkumise, sodimise, joonistusega vms, vaid tegemist on võimaliku originaali sarnase dokumendiga, seda enam olukorras, kus lepingu teisel poolel puudub õige allkirja näidis või muu võimalus allkirja autentsust kontrollida. Andes lepingule allkirjasarnase kirjutise, valmistas M.T dokumendi, mis sarnaneb võimalikule originaalile (dokumendile, kui kannatanu oleks ise müügilepingu allkirjastanud). Kohus tõdes ka, et formaaljuriidiliselt tekib õigus müügilepingu alusel tasutavale rahale müüjal, kes vaidlusaluse lepingu kohaselt on kannatanu. Arvestades aga käesoleva juhtumi asjaolusid, siis süüdistatav sai V. R ostuhinna rahana konkreetse lepingu alusel; s.t V. R võttis endale kohustuse selle lepingu alusel tasuda ostuhind süüdistatavale. Ka süüdistatav, seades endale hiljem eesmärgiks tuua Saksamaalt uus matkabuss, sai aru, et tal on tekkinud õigus nimetatud rahasummale. 2 (8)

Vaidlusalune müügileping on ka kohane auto omanikukande muutmiseks liiklusregistris ehk liiklusregistri kande muutmise õiguse omandamiseks. Süüdistusakti kohaselt pani süüdistatav võltsitud dokumendi kasutamise toime viisil, et esitas eelnevalt tema enda poolt kannatanu kui müüja nimel allkirjastatud sõiduki müügilepingu V. Roosnurmele kui dokumendi, millega kannatanu müüb viimasele oma sõiduki Ford Transit 120 Kombi registreerimisnumbriga xxxxxxxxxxx. Seega ei saa kohus väljuda süüdistuse piiridest ja käsitleda dokumendi kasutamisena näiteks selle esitamist Autoregistrikeskusele registreerimistoimingute tegemiseks. Seoses M.T-le KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistusega märkis maakohus, et müügilepingu otstarve müüjale on saada müügilepingus kokkulepitud ostuhind. Tunnistaja V. Roosnurme ütluste kohaselt andis ta süüdistatavale andmed dokumentide täitmiseks ega uurinud, kelle nimi oli müüjana lepingule märgitud. Mõtles, et matkabuss on süüdistatava oma ja süüdistatav müüb. Pool raha sai üle kantud algul ja pool raha pärast auto ümber registreerimist. Eeltoodust tuleneb, et süüdistatav kasutas müügilepingut V. Roosnurme suhtes selliselt, et sai sellega algselt nõudeõiguse poolele müügilepingus kokkulepitud rahasummale ning pärast registreerimistoimingute tegemist teisele poolele rahasummale. Seega kasutati müügilepingut süüdistatava kui matkabussi müüja seisukohast vastavalt selle otstarbele. KarS § 201 lg 1 järgi mõistis kohus M.T õigeks, leides, et M.T ja V. B olid sõlminud seltsingulepingu, mistõttu oli matkabuss nende ühisvara, ühisvara suhtes ei ole aga omastamine võimalik. Nimelt nähtub kannatanu ütlustest üheselt, et bussid osteti äritegevuseks, mitte kannatanule isiklikuks otstarbeks. Mõlemad – nii kannatanu kui süüdistatav on kinnitanud, et matkabusside rentimine ja hea võimaluse tekkimisel ka nende müük oli mõlema ühiseks eesmärgiks. Ühise äritegevuse olemasolu ja selle eesmärki on kinnitanud ka tunnistaja R. K oma ütlustega. Kannatanu ja süüdistatava ütlustest tuleneb, et kannatanu panus äritegevusse oli rahaline, süüdistatav panustas aga teenustega (busside toomine Saksamaalt, hooldus, remont, väljarentimiseks klientide otsimine, bussi rendiks ette valmistamine ja rendilepingute sõlmimine).

Süüdistusaktist tulenevalt oli M.T 27.03.2008.a müügilepingu allkirjastamisega võimalik omandada nõudeõigus ostja poolt tasutava ostusumma suhtes. M.T , olenemata sellest, et M.T ei olnud Autoregistrikeskuse andmebaasi andmetel matkabussi Ford Transit 120 Kombi, registreerimisnumbriga xxxxxxx omanik, vaid kasutaja, oli nõudeõigus ostusumma saamise kohta olemas, kuna faktiliselt kuulus eelnimetatud matkabuss M.T-le ja V B ühiselt. Seega ka nimetatud aspektist ei vasta süüdistusakt tegelikele asjaoludele. Kaitsja rõhutab, et eeltoodud asjaoludele tuginedes puudus süüdistataval ilmselge vajadus võltsida kannatanu allkirja, kuna sõiduk kuulus ka temale. 27.03.2008.a müügilepingu allkirjastas süüdistatav enda nimel. Kaitsja on seisukohale, et kuivõrd ei esine süüdistatava käitumises KarS § 344 lg-s 1 toodud kuriteo koosseisu ning kuivõrd süüdistuse järgi kasutas süüdistatav sama 27.03.2008.a väidetavalt võltsitud müügilepingut, siis ei saa M.T süüdistada KarS § 345 lg-st 1 toodud kuriteo toimepanemises, kuna puudub võltsitud dokument, mida kasutati. Lisaks eelnevale märgib kaitsja, et kuigi Harju Maakohtu 23.03.2012.a otsusega mõisteti M.T KarS § 201 toodud kuriteo osas õigeks ning kaitsja esitas 14.03.2012.a kohtuistungil taotluse kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks, on otsuses kriminaalmenetluse kulud süüdistuse osas, millises M.T õigeks mõisteti, jäetud M.T-le ebaõigesti hüvitamata. Sellega on eiratud KrMS § 306 lg 1 p 14 ja KrMS § 306 lg 2 regulatsiooni ning Riigikohtu 25. veebruari 2009.a. kohtuotsuse 3-1-1-85-08 seisukohti. Kaitsja hinnangul kaitsjale tasutud kaitsjatasust summas 2017,84 eurot oli 80% seotud KarS § 201 toodud episoodiga ning 20% KarS § 344 ja 345 toodud episoodidega. Kaitsja palub nimetatud asjaolu tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel. 3.2 Kannatanu esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ning selles osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist samas või teises kohtukoosseisus. Kannatanu esindaja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 337 lg 1 p 7 ja 8 tähenduses. Kohus jättis tsiviilhagi läbivaatamata üksnes põhjusel, et M.T mõisteti õigeks KarS § 201 lg 1 järgi. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et tsiviilhagi on esitatud kahju hüvitamiseks, mille põhjustas nii müügilepingu võltsimine, võltsitud müügilepingu kasutamine kui ka vara omastamine. Apellant peab ebaõigeks kohtu selgitust, et ei pea vajalikuks tsiviilhagi läbivaatamist süüdistatavale KarS § 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi inkrimineeritud süütegude raames, kuna need süüteod on olemuslikult avaliku usalduse vastased süüteod. Kannatanu esindaja leiab, et see ei ole õiguslik põhjendus, kui kohus jätab tsiviilhagi läbivaatamata põhjusel, et tegu kirjeldav paragrahv asub seaduse tekstis mingi liigituse all. See on õigusnormi kodifitseerimist ja süstematiseerimist puudutav küsimus, mitte aga õiguslik alus tsiviilhagi läbivaatamata jätmiseks. TsMS § 423 ei sätesta hagi läbivaatamata jätmise alusena asjaolu, et süüteoparagrahv paikneb kriminaalseaduses avaliku usalduse vastaste süütegude liigituses. Kuna kohus ei ole tsiviilhagi üldse analüüsinud KarS § 344 lg 1 ja 345 lg 1 süütegude valguses, siis on apellandi arvates tegemist rikkumisega, mida ei ole apellatsioonimenetluses võimalik kõrvaldada. Vastasel juhul ei oleks tsiviilhagejale ja tsiviilkostajel tagatud piisav kaitseõigus. Lisaks leiab kannatanu esindaja, et maakohtumenetluses rikuti ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Nimelt esitas süüdistatav alles kohtukõnede käigus tsiviilhagile vastuvaidlemisel väite, et pooled tegutsesid seltsingu raames ning seetõttu on võltsitud dokumenti kasutades müüdud sõiduk poolte ühisvara. Esimese astme kohus on kogu õigeksmõistva kohtuotsuse osa ja seega tsiviilhagi läbivaatamata jätmise, rajanud põhjendusele, et kohtul puudub veendumus seltsingulepingu võimatuses kannatanu ja süüdistatava vahel. Kannatanu ei ole saanud end ette valmistada ega kaitsta sellise õigusliku konstruktsiooni osas, mis sai talle teatavaks alles kohtukõnede käigus. Kohtu poolt kohaldatav õigusnorm (seltsingut reguleerivad sätted) tuli kannatanule üllatusena.

4.Prokurör esitas ringkonnakohtule esitas kirjaliku arvamuse esitatud apellatsioonide kohta, milles leiab, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kaitsja seisukohad, vaidlustamaks M.T süüditunnistamist KarS §-de 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi, ei lükka ümber apelleeritud otsuses esitatud põhjalikku tõendite analüüsi ja motiveeringut. Samas prokurör põhimõtteliselt nõustub kaitsja apellatsioonis esitatud etteheitega õigusabikulude täielikult M.T kanda jätmisele. Kuna kohus langetas õigeksmõistva otsuse KarS § 201 lg 1 järgi (ja kohtumenetluse pooled enam ei taotle selles osas otsuse tühistamist ja süüditunnistamist), mis oli hinnanguliselt raskeim ja vaieldavaim süüdistuse punkt, siis olnuks õige ja kohtupraktikale vastav sellega seoses õigusabikulude osaline riigi kanda jätmine. Põhjendatuks ei pea prokurör aga kaitsja seisukohta, et riigi kanda tuleks jätta koguni 80% esimese astme õigusabikuludest, vaid see protsent võiks olla ca 40-50 (ehk teisisõnu KarS §-d 344 lg 1 ja 345 lg 1 mõlemad hinnanguliselt ca 25-30% esimese astme õigusabikulude kogusammast). Prokurör ei nõustu ka kannatanu esindaja apellatsiooniga. Prokuratuur esitas küll seoses õigeksmõistva kohtuotsusega KarS § 201 lg 1 järgi apellatsiooniteate, kuid kohtuotsuse motiividega tutvudes tuli tõdeda, et puuduvad veenvad ja kaalukad argumendid, taotlemaks antud nö piiripealses juhtumis jätkuvalt apellatsioonikohtult M.T süüdimõistmist omastamises. Sellist taotlust ei sisaldu ka kannatanu esindaja apellatsioonis, kus taotletakse vaid otsuse tühistamist osas, millega kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja selles osas kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Maakohus on sellise võimaluse kannatanule tegelikult sisuliselt ka jätnud, märkides otsuses, et V. B on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras. Prokuratuur ei saa kuidagi apellandiga nõustuda selles, et vaidlustatud kohtuotsus on motiveerimata, prokuratuuri hinnangul on maakohtu põhjendused veenvad ja küllaldased; põhjendatuks ei saa pidada ka apellandi arusaama, et ka pelgalt süüdimõistmine KarS §-de 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi annab aluse tsiviilhagi rahuldamiseks – valitsev kohtupraktika sellist väidet ei kinnita. Ka on selge, et kohtumenetluse pooled, sh ka kannatanu, peavad olema valmis mistahes vastaspoole argumentide, sh ka võimaliku seltsingu käsitluse kummutamiseks.

maakohus tuvastanud. Maakohtus leidis tõendamist, et kuigi lepingu tekstist nähtuvalt on müügilepingu pooleks V. B, kirjutas lepingule alla M.T. Kohtuotsusest nähtub, et terminit „allkirja sarnane kirjutis“ kasutas maakohus põhjusel, et kriminaalasjas ei ole tehtud käekirjaekspertiisi, tegemaks kindlaks, kas ja mil määral sarnaneb müügilepingul olev kirjutis kannatanu või süüdistatava tegelikule allkirjale. Sellest hoolimata leidis maakohus, et taolise käitumisega lõi M.T tehingu vastaspoolele ja ka kolmandatele isikutele (Maanteeamet) ebaõige arusaama, et lepingu on allkirjastanud V. B. Seega ei maakohus süüdistuse piirest väljunud, vaid on tuvastanud just tegevuse, mida M.T-le süüks pannakse – lepingu koostamise ja allkirjastamise V. B nimel. 5.2 Ringkonnakohus peab õigeks maakohtu seisukohta, et kirjutades lepingule ise alla, nii et tehingu teisele poolele ja kolmandaile isikuile jäi mulje, et selle on allkirjastanud V. B, täitis M.T KarS § 344 lg 1 objektiivse koosseisu. Kui väide dokumendi võltsituse kohta põhineb sellel, et dokumendil on pädeva isiku asemel alla kirjutanud keegi teine, ei tähenda see, et dokumendil olev allkiri peab võimalikult täpselt sarnanema selle isiku allkirjale, kelle allkiri peaks dokumendil olema. Piisav on see, et dokumendi alusel jääb ebaõige mulje, et sellele on alla kirjutanud selleks pädev isik. On üldteada, et sageli ei kirjuta inimesed allkirja samamoodi nagu nad kirjutaksid oma nimekäsitsi kirjutatud teksti sees; allkiri on stiliseeritud ja seeläbi lihtsustatuna või, vastupidi, keerukamaks muudetuna kirjutatud nimekuju. Pigem sagedaseks tuleb pidada sedagi, et allkirjast ei ole mis tahe teisel isikul võimalik välja lugeda selle andnud isiku nime. Ka käesoleval juhul ei ole müügilepingu (tl 26) müüja allkirja puhul allkirja andja nimi välja loetav. Kuivõrd lepingus on müüjana märgitud V. B ning lepingus ei ole vähimatki märget selle kohta, et viimase nimel sõlmib lepingu tema volitatud esindaja, on ilmselgelt teistel isikutel alust arvata, et lepingule on alla kirjutanud V. B. Muudel isikutel peale isikute peale tehingudokumendis nimetatute ei ole tulenevalt TsÜS § 77 lg-st 2 ja 78 lg-st 1 õigust lepingule alla kirjutada. Eelnevast tulenevalt ei saa kuidagi nõustuda kaitsja seisukohaga, et M.T vastutuse KarS § 344 lg 1 järgi välistab võimalik V. B saadud volitus. Allkirja andmine teise isiku nimel kujutab endast ühte materiaalse võltsimise klassikalist näidet. 5.3 Võlaõigusseaduses sätestatuga ilmselges vastuolus on kaitsja seisukoht, et M.T ei omandanud nõudeõigust ostja poolt tasutava ostusumma suhtes müügilepingu allkirjastamisega, vaid, et see nõudeõigus oli tal juba olemas. Nõudeõigus ostusumma osas tekkis VÕS § 208 lg-st 1 tulenevalt sõlmitud müügilepingust. Kuivõrd matkabussi müügileping oli vormistatud kirjalikult, tekki nõudeõigus VÕS § 11 lg 4 kohaselt pärast seda, kui pooled olid lepingu allkirjastanud. Seega tekkis M.T nõudeõigus ostusumma suhtes just tänu sellele, et ta allkirjastas müügilepingu. Eeltoodust tulenevalt on täidetud KarS § 344 lg 1 koosseisu objektiivsed tunnused. M.T võltsis dokumenti, allkirjastades selle V. B nimel. Kuna tegemist oli müügilepinguga, oli selle tulemusel M kui faktilisel müüjal võimalik omandada õigusi, nimelt eespool käsitletud nõudeõigus ostusumma suhtes. Seoses KarS § 344 lg 1 subjektiivse koosseisuga tuleb märkida, et kuigi süüdistuses on ka KarS § 344 lg 1 puhul nimetatud eesmärki omandada nõudeõigus matkabussi ostusumma suhtes, e sisalda KarS § 344 lg 1 eesmärki koosseisutunnusena ja selle tuvastamise järele nimetatud sätte kontekstis puudub vajadus. Nimetatud sätte subjektiivse koosseisu täidab see et isik saab aru et ta märgib valeandmeid dokumenti, millega on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest Maakohus on tuvastanud, et süüdistatav teadis, et koostab dokumendi kannatanu nimel ja kirjutab sinna omakäeliselt alla. Ka sai süüdistatav aru, et tegemist on dokumendiga, mille tulemusel tekib müüjal õigus saada ostusumma müüdava kauba eest - saadud raha eest tahtis ta tuua Saksamaalt asemele uue matkabussi. 5.4 Fakti, et M.T kasutas lepingut, mis – nagu eelnevalt tuvastatud – oli võltsitud, apellatsioonis vaidlustatud ei ole. Seega on täidetud ka KarS § 345 lg 1 objektiivne koosseis. Kaitsja on KarS § 344

6.Kohtukolleegium leiab, et ka kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus, mõistes M.T KarS § 201 lg 1 järgi õigeks, jättis õigustatult tsiviilhagi läbi vaatamata. 6.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohus ei ole rikkunud põhistamiskohustust ning otsuses ei esine ka vastuolu tuvastatud asjaolude ja kohtu järelduste vahel. Maakohus on otsuses viidanud ni menetlusseadustiku sättele, millele tuginedes ta tsiviilhagi läbi vaatamata jätab, kui ka selgitanud miks ta leiab, et M.T süüdimõistmine KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ei anna alust tsiviilhagi läbivaatamiseks. Need argumendid ei ole jäänud märkamata ka kannatanu esindajal, kuna apellatsioonis on esitatud vastuargumendid. Asjaolu, et kannatanu esindaja ei nõustu esitatud põhjendustega, ei tähenda põhjenduste puudumist või nende vastuolu kohtu järeldustega. 6.2 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et M.T süüdimõistmine KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ei anna alust tsiviilhagi läbivaatamiseks. Asjakohane on maakohtu viide sellele, et KarS §-dega 344 ja 345 kaitstavateks õigushüvedeks on dokumendi puutumatus ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäibe valdkond. Kannatanu esindaja hinnangul jättis kohus tähelepanuta, et tsiviilhagi on esitatud kahju hüvitamiseks, mille põhjustas nii müügilepingu võltsimine, võltsitud müügilepingu kasutamine kui ka vara omastamine. Seoses sellega tuleb märkida, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagis on küll hagi aluseks olevate asjaolude kirjeldamisel nimetatud ka müügilepingul müüja allkirja võltsimist ja võltsitud lepingu kasutamist, kuid kahju tekkis hagi kohaselt sellega, et M.T pööras V. Be kuuluva matkabussi väärtusega 175 000 krooni (11 184,5 eurot) enda kasuks, s.t kahju tekki seetõttu, et V. B jäi matkabussist ilma. Seda tegu kirjeldab just KarS § 201 lg 1. Seda, et vahetult müügilepingu võltsimine või selle kasutamine oleks eraldi võttes tekitanud hagejale varalist kahju, tsiviilhagis ega ka apellatsioonis välja toodud ei ole. Dokumendi võltsimine ja selle kasutamine olid vajalikud omastamise toimepanemiseks, kuid need teod ise ei jätnud kannatanu autost ilma. Ses kontekstis on ringkonnakohtu hinnangul asjassepuutuv maakohtu viide õigushüvedele, mida KarS § 344 ja § 345 kaitsevad. Vastavalt KrMS § 38 lg 1 p 2 on kannatanul õigus esitada tsiviilhagi, KrMS § 37 lg 1 kohaselt on aga kannatanu isik, kellele on tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju vahetult kuriteoga. See tähendab, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnistusele vastavate faktiliste asjaoludega. Lisaks peab kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel esinema õiguslik seos s t kuriteokoosseis peab olema määratud kaitsma sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-10; p 17-19). Seega andis V. B kannatanu staatuse just M esitatud süüdistus KarS § 201 lg 1 järgi ning ta sai kriminaalmenet luses nõuda selle sätte järgi kvalifitseeritud teoga tekitatud kahju hüvitamist. Eelnevast tulenevalt on maakohus, mõistes M KarS § 201 lg 1 järgi õigeks, jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata põhjendatult ja kooskõlas KrMS § 310 lg-ga 2. 6.3 Kannatanu esindaja ei ole taotlenud maakohtu otsuse tühistamist M.T KarS § 201 lg 1 järgi