Eesti Vabariigi nimel
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.august 2012, Tallinn, kirjalik menetlus
Kriminaalasja number
1-12-4002
Kohtukoosseis
Julia Katškovskaja, Malle Preimer ja Sten Lind
Kriminaalasi
K.Z-i (K.Z) süüdistuses KarS § 120 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu otsus 8.juunist 2012.a.
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava K.Z-i kaitsja adv. Merike Allikmäe
Süüdistatav
K.Z (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)
Kaitsja Prokurör
Edasikaebamise kord
Advokaat Merike Allikmäe Natalia Miilvee Harju Maakohtu otsus 8.juunist 2012.a. K.Z-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse
poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.
Harju Maakohus otsustas 8.juuni 2012.a. otsusega süüdi tunnistada K.Z KarS § 120 järgi ning karistada teda vangistusega 3 (kolm) kuud . KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada K.Z-ile mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista lõplikuks karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada karistust Harju Maakohtu 02.11.2011.a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (9 kuud) ja mõista liitkaristuseks 11 (üksteist) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kahtlustatavana kinnipidamise aeg. Karistusaja alguseks lugeda 06.03.2012.a K.Z-i suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. Otsuse jõustumisel tõkend tühistada. KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel välja mõista K.Z-ilt sundraha 435 eurot. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista K.Z-ilt menetluskulud: Määratud kaitsjale makstud tasu summas 326, 40 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta tasu ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi eest 414,38 eurot (Ekspertiisiakti nr 116) riigi kanda. K.Z mõisteti süüdi selles, et tema 06.03.2012.a. ajavahemikus 11.00 kuni 11.13 helistas kolmel korral Tallinnas Lossiplats 1a asuva Riigikogu kantselei telefoninumbrile 6316 331 abonentnumbrilt 633 7506 ja ähvardas kõned vastu võtnud kantseleitöötajat P P ́t tervisekahjustuste ja surma tekitamisega, lubades tulla kurikaga ja lömastada kõigi päid, kes uksest tuleb ja teised inimesed püssiga maha lasta, hiljem lubas koheselt tulla ja konkretiseeritult kõne vastuvõtja (P.P) tappa. Kui P.P katkestas kõne, siis uuesti helistades ähvardas K.Z, et tuleb kohe kohale ja tapab teda kurikaga, kui ta veel telefonitoru ära paneb ja et tema (K.Z) teab, kus ta töötab ja tunneb kõiki kantseleitöötajaid nägupidi, mis tundus P.P ́le tõsiseltvõetava ähvardusena ja ta tundis hirmu oma elu ja tervise pärast ning P.Pl on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, sest hääle järgi tundus kannatanule, et helistaja on kaine, ähvardaja kõne oli selge ja raevunud ning ähvardus oli suunatud personifitseeritult kõne vastuvõtja (P.P) aadressile, kantseleitöötajate fotod ja andmed on Riigikogu kodulehel avalikud. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja on seisukohal, et Harju Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega K.Z-i õigeksmõistmist.
KrMS § 7 lg 3 sätestab: Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kuna ei ole kõrvaldatud kahtlust asjaolu suhtes, kas K.Z oli helistajaks, kes oma tegevusega pani toime tapmise ja tervisekahjustusega ähvardamise, tuleb K.Z õigeks mõista.
3 on märgitud kannatanule moraalse kahju tekitamine, kuid kahju nõue puudub. Seega ei ole kuriteoga kellelegi mõõdetavat kahju tekitatud. Vastavalt KarS § 2 lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 120 eeldab teo toimepanemist vähemalt kaudse tahtlusega, see tähendab, et subjektiivse tunnuse osas peab isik vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et ähvardust võtab kannatanu reaalsena. Tallinna Ringkonnakohtu 28.juuni 2012.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 23.juulini 2012.a. Menetlusosaliste poolt mingeid täiendavaid seisukohti ei esitatud.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et süüdistatav K.Z oli isikuks, kes helistas Riigikogu kantselei numbrile, tegi seda teadlikult ja tahtlikult ning ei olnud kellegi poolt eksitusse viidud ega provotseeritud nii nagu seda väidetakse apellatsioonis. Oma sellekohast järeldust on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega motiveerinud põhjendades ka omapoolset tõendite eelistust sellise järelduse tegemisel. Tõendite hindamise protsessis on maakohus eraldi pööranud tähelepanu süüdistatava ütlustele ja enne nendele hinnangu andmist võrrelnud süüdistatava poolt erinevatel aegadel antud ütlusi ning põhjendatult leidnud, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu tuleb need jätta välja tõendite hindamise aluseks olevast tõendite kogumist. Seejuures on maakohus oma sellekohast seisukohta põhjendanud süüdistatava ütlustes esinevate vastuoludega. Maakohtu otsusest on üheselt väljaloetav, et süüdistatav on andnud diametraalselt erinevaid ütlusi enda käitumise kohta ja ilmselgelt kohandanud neid vastavalt sellele, kuidas kogutud uued tõendid tema eelmise kaitseversiooni ümber lükkasid. Enne, kui anda hinnangut kaitsja poolt esitatud apellatsioonile süüdistatava süü osas, peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03, 3-1-1-16-04, 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu.
Riigikohus oma lahendites korduvalt ka selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-127-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Ka leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt on K.Z-i käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang. Kohtukolleegium nõustub ka selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele peab kohtukolleegium vajalikuks omalt poolt märkida järgmist. Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul, mille realiseerimine võib olla seatud tingimusse sellest, kas ähvardatud isik tegutseb vastavalt ähvardaja tahtele või mitte. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle teatav mõju. Ähvardus peab täideviija tahte kohaselt jõudma kas vahetult või vahendlikult ähvardatud isiku teadvusesse (arusaamisesse). Seejuures ei ole isegi oluline, et ähvardatu mõistaks näiteks öeldut vahetult ütlemise hetkel kohe ähvardusena KarS § 120 tähenduses. Nii võib öeldu tähendus, et isikut ähvardati näiteks tervisekahjustuse tekitamisega, jõuda ähvardatuni alles hilisemalt – vahetu ajaline seos avalduse tegemise ning öeldu tajumisel ähvardusena vahel ei ole nõutav. Oluline ei ole ka see, kas ähvardaja saab ja ka tahab enda ähvardust realiseerida. Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte (kriminaalkolleegium
toonitab samas, et hõlmatud ei ole mõistagi antud tähenduses nn täielikult irratsionaalsed ähvardused nagu ähvardamine teispoolsusega, needmisega vms; ebausu ärakasutamine ei ole käsitletav ähvardusena; ähvardamisena ei ole võetav ka lihtsalt nn praalivas kõnepruugis öeldud lubadus keegi maha lüüa jne). Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Ähvardus võib olla esitatud ka tingimuslikult selles tähenduses, et teatud kahjuliku tagajärje saabumine on seatud sõltuvusse mingi kindla asjaolu saabumisest või siis mittesaabumisest. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). See ei tähenda aga, et kannatanul peaks tekkima sisemiselt hirm või kartus ähvarduse realiseerimise ees. See paneks koosseisu realiseerituse täielikult sõltuvusse kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist, mis ei oleks aga tõsiseltvõetav seisukoht. Inimene ei pruugi öeldud ähvardust karta, piisab sellest, kui ta peab selle võimalikkust ja realiseeritavust tõsiseltvõetavaks. Seetõttu peab ka ähvardus olema sellise teatud intensiivsusastmega, mis on kohane, et mõjutada keskmist inimest täideviija poolt soovitud suunas (ehk siis võimaliku ohu tõsiseltvõtmise suunas). Silmas tuleb pidada samas, et tervisekahjustuse tekitamisega ähvarduse koosseisu ei realiseeri mitte igasugune ütlus, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Seetõttu peab ähvardaja poolt öeldu olema konkretiseeritav ning mõistetav nimetatud asjaolu(de)na. Ähvardus ei pea esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises (vt Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-65-06). Maakohtu otsuse kohaselt on leidnud tõendamist, et leidis aset ähvardamine, samuti on analüüsitud süüdistatava ja kannatanu üldist käitumist teo toimepanemise ajal , mis andis maakohtu hinnangul piisavalt alust väite esitamiseks, et kõike arvesse võttes tajus kannatanu süüdistatava ähvardusi reaalsena Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus kahelda kannatanu vastavasisulistes väidetes ning soostuda tuleb maakohtu seisukohtadega ka selles osas. Põhjalikult on maakohus ka motiveerinud süüdistatavale mõistetud karistust – nii karistusliiki, kui ka karistusmäära. Asjaolusid, mis annaks alust lühendada vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud ja ärakandmisele kuuluvat 2 kuulist vangistust, kohtukolleegium ei ole tuvastanud. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 8.juunist 2012.a. K.Z-i suhtes muutmata.
Julia Katškovskaja
Malle Preimer
Sten Lind
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.