Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-44-12 21. mai 2012 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Rando Lindenbergi süüdistuses KarS §-de 329 ja 349 järgi Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-10387 Rando Lindenbergi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri I osakonna prokuröri abi Katrin Lindpere 25. aprill 2012, kirjalik menetlus
3.1 Maakohus järgis kokkuleppemenetluse norme. R. Lindenberg osales koos kaitsjaga kokkuleppemenetluse läbirääkimistel prokuratuuris. Läbirääkimiste käigus selgitati süüdistatavale tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Läbirääkimised lõppesid kokkuleppe allkirjastamisega, millega süüdistatav ja tema kaitsja nõustusid kuriteo kvalifikatsiooniga ning jõudsid kokkuleppele karistuse liigis ja määras. Maakohus selgitas R. Lindenbergile kokkuleppe sisu, kontrollides, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja jääb selle juurde. Süüdistatav kinnitas kohtule, et kokkulepe on talle arusaadav, ta on kokkuleppega nõus ja jääb selle juurde. Samuti on R. Lindenberg kohtule avaldanud, et kokkuleppe sõlmimisel on ta väljendanud oma vaba tahet. Kohus küsitles ka kaitsja Rein Napat, kes jäi sõlmitud kokkuleppe juurde, kinnitades, et kokkuleppe sõlmimine oli süüdistatava vaba tahe ja kokkuleppe sõlmimisel ei rikutud menetlusnorme. 3.2 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et LS § 201 lg-s 2 ette nähtud väärteokoosseisu tuleb käsitada erinormina KarS § 329 suhtes ja et sellest tulenevalt on maakohus süüdistatava teo ebaõigesti kvalifitseerinud LS § 201 lg 2 asemel KarS § 329 järgi. Kohtukolleegium leidis, et muu karistusena KarS § 329 mõttes on käsitatav ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Eeltoodust tuleneb, et sõiduki juhtimine isiku poolt, kellelt kohus on juhtimisõiguse lisakaristusena ära võtnud, on hõlmatud KarS § 329 koosseisuga. Seega on väär kaitsja seisukoht, mille kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kellelt on juhtimisõigus ära võetud, kvalifitseeritav üksnes LS § 201 lg 2 järgi. Ringkonnakohus märkis, et LS § 201 lg 2 ja KarS § 329 piiritlemise kriteeriumiks on juhtimisõiguse äravõtmise alus. KarS § 329 hõlmab juhtumeid, kus juhtimisõiguse äravõtmine on mõistetud kohtuotsusega. Kui juhtimisõigus on ära võetud kohtuvälise menetleja otsusega ja isik juhib sellele vaatamata mootorsõidukit, tuleb kohaldada LS § 201 lg 2. Isegi kui nõustuda kaitsja seisukohaga, et R. Lindenbergi tegu vastab ka LS § 201 lg-s 2 toodud väärtoekoosseisule, siis tuleb lähtuda KarS § 3 lg-st 5, mis sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse teda üksnes kuriteo eest.
4.2 Kohtud kvalifitseerisid R. Lindenbergi teo ebaõigesti LS § 201 lg 2 asemel KarS § 329 järgi. LS § 201 lg 2 ja KarS § 329 piiritlemise sisukohalt ei ole vahet, kas juhtimisõiguse äravõtmine on toimunud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsusega, sest mõlemal juhul on sellise otsustuse aluseks sama säte - KarS § 50 lg 1. Kui KarS § 329 sätestab üldise kohtuotsusest kõrvalehoidumise kuriteokoosseisu, siis LS § 201 lg 2 näeb ette vastutuse teo eest, mis seisneb sõiduki juhtimises hoolimata juhtimisõiguse äravõtmisest. Seega tuleb LS § 201 lg 2 käsitleda erinormina KarS § 329 suhtes. R. Lindenberg juhtis mootorsõidukit, kusjuures tema juhtimisõigus oli eelneva kohtuotsusega ära võetud. Tegemist on teoga, mis vastab sõna-sõnalt LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisule. Kuna R. Lindenbergi tegu vastab LS § 201 lg 2 erikoosseisule, oleks maakohus pidanud jätma KarS § 329 kohaldamata.
arutamiseks
üldmenetluse
korras
ei
ole
kooskõlas
Riigikohtu
pädevusega
kokkuleppemenetluses. Samuti ei oleks maakohtul võimalik üldmenetluses arutada kriminaalasja, mille prokuratuur on saatnud kohtusse kokkuleppemenetluse korras, ja milles sellest tulenevalt puudub süüdistusakt. KrMS § 361 lg 1 p 7 kohaselt tuleb Riigikohutul kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust tühistades üldjuhul tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Sellise lahendi peab Riigikohus tegema muu hulgas juhul, kui ta leiab, et kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (KrMS § 318 lg 4 ls 2 ja § 344 lg 1 p 1). Riigikohus ei saa kokkuleppemenetluses ka süüdistatavat õigeks mõista ega tema tegu ümber kvalifitseerida, sest KrMS § 248 sellise kohtulahendi tegemist kokkuleppemenetluses ette ei näe. Erandina võib Riigikohus saata kokkuleppemenetluses kriminaalasja uueks arutamiseks madalama astme kohtule siis, kui kohtuotsuse tühistamise aluseks on selline menetlusnormide rikkumine, mis on kõrvaldatav asja uuel kohtulikul arutamisel kokkuleppemenetluse korras.
õiguskäsitluse
kriitika
eeskätt
kaitsja
ülesanne.
Just
kaitsja,
kelle
osavõtt
kokkuleppemenetluse läbirääkimistest on KrMS § 45 lg 3 ja § 244 lg 1 lause 1 järgi alati kohustuslik, peab muu hulgas kontrollima, kas tema kaitsealuse tegu ei tuleks kvalifitseerida mõne kergema
süüteokoosseisu järgi kui see, millest lähtub oma õiguskäsitluses prokuratuur. Kui kaitsja leiab, et prokuratuuri pakutav kvalifikatsioon võib olla väär, peab ta seda oma kaitsealusele selgitama. Sellisel juhul on kahtlustataval või süüdistataval ja tema kaitsjal võimalus kokkuleppega mitte nõustuda. Seega puudub alus väita, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kahtlustatavale või süüdistatavale selgitanud tema teo võimalikke alternatiivseid kvalifitseerimisvõimalusi, ei saa kahtlustatava või süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks. Ühtlasi jääb kolleegiumile kassaatori seisukoha puhul arusaamatuks see, mille alusel peaks prokuratuur otsustama, millistele süüteokoosseisudele nende hulgast, mis prokuratuuri hinnangul asjas ei kohaldu, tuleks kahtlustatava või süüdistatava tähelepanu juhtida ja millisele mitte.
kulude
hüvitamist
ei
taotlenud,
ei
saa
seda
enam
teha
ka
kassatsioonimenetluses. Mis puudutab kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlust, siis see tuleb jätta KrMS § 186 lg-st 2 juhindudes rahuldamata, sest Riigikohus teeb käesolevas asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.