Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

osas. Küsitlemata ei olnud võimalik kahju suurust kindlaks määrata ega hinnata hüvitise mõistlikku suurust.

Süüdistatava kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist M. Ülperile mõistetud karistuse osas.

2.1.1 M. Ülper on juba eeluurimisel kahetsenud toimepandud kuritegu. Süüdistataval on kasiinosõltuvus ja tollel päeval kaotas ta kasiinos raha, mis tingis kuriteo toimepanemise. See ei õigusta küll tema käitumist, kuid aitab seda siiski mõista. Nii noorele mehele nagu seda on M. Ülper võiks kaitsja hinnangul seega mõista kergema karistuse. 2.2 Kannatanu taotleb maakohtu otsuse tühistamist mittevaralise kahju nõude läbivaatamata jätmise osas. 2.2.1 Esmalt kirjeldab kannatanu neid füüsilisi vaegusi, mis on tal tekkinud rünnaku tagajärjel. Nii et saa ta enam korralikult kaht kätt kasutades mängida klaverit (rünnaku käigus rebis süüdistatav katki tema vasaku õla kõõluse), tema aga töötab XXX . Kõik liigutused käega on valulikud ja igas suunas käsi enam ei liigugi. Valu tõttu ei saa ta korralikult magada, selle tõttu on kannatanud ka tema pereelu. Valu ning magamatuse tõttu ei ole ta öösiti välja puhanud, mistõttu on ta jõuetu ja ei suuda vajalikul määral keskenduda tööle. Ta kardab üksi väljas liikuda, ta kardab inimesi ning jalgsi liikudes on ta suure pinge all. Selle juhtumi tõttu käib ta ka psühholoogi juures. Tema elukvaliteet on oluliselt langenud ja vastavalt seadusele tuleb M. Ülperilt mõista tema kasuks välja mittevaraline kahju tekitamise eest mõistlik summa. 2.2.2 Ühtlasi ei saa kannatanu aru, kuidas takistas tema mitteilmumine tsiviilhagi arutamist, kui ka kohtukutses oli kirjas, et tema puudumine kohtuistungilt seda ei takista.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb kannatanu apellatsioonile tuginevalt tühistada tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas mittevaralise kahju nõudes. Süüdistatava kaitsja apellatsioon jääb seevastu tagajärjetuks. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I

üles- või allapoole. Mõistagi võib siinkohal arvestada ka tegu või toimepanijat iseloomustavaid nn erandlikke asjaolusid, mida ei ole KarS §-des 57-58 eraldiseisvalt katalogiseeritud. 4.2 M. Ülper pani toime KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritud kuriteo, mille sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. Maakohus sedastas, et süüdistatava käitumises puuduvad karistust kergendavad asjaolud, kuid on vaatamata sellele mõistnud talle karistuse siiski alla sanktsiooni keskmist määra. Seejuures tuleb tähele panna sedagi, et maakohus ei tuvastanud ka nn kataloogiväliseid karistust kergendavaid asjaolusid ning neid ei nimeta ka kaitsja enda apellatsioonis. Tähelepanuta ei saa jätta süüdistatavat iseloomustavate (ning mis vaieldamatult omavad mõju ka karistuse mõistmisel) asjaoludena sedagi, et M. Ülperit on juba varasemalt kahel korral karistatud röövimiste toimepanemise eest, vaatluse all oleva kuriteo pani ta toime seejuures kohtu poolt määratud katseajal. 4.3 Iseenesest tuleb ringkonnakohtu hinnangul siiski tunnistada, et mõne süüteo kvalifitseeritud koosseisu realiseerimisel ei ole konkreetsed kuriteo toimepanemist raskendavad asjaolud enda olemuselt ning ka raskusastmelt siiski võrdsustatavad. Nii on ehk mõistetav, et raskemini tuleb teosüü aspektist hinnata röövimise toimepanemist, mille käigus põhjustatakse kannatanule raske tervisekahjustus (KarS § 200 lg 2 p 5) võrreldes röövimisega, kus isik kasutab teo toimepanemisel maski (KarS § 200 lg 2 p 10) või võtab narkodiilerilt vägivallaga ähvardades ära narkootilise aine (KarS § 200 lg 2 p 3). Nende mõlema alternatiivi korral sanktsiooni keskmisest määrast lähtumine ei pruugi seetõttu olla alati põhjendatud. Selles osas tuleb nentida, et ka M. Ülper realiseeris kvalifitseeriva koosseisu vaid nn erilise isikutunnuse tõttu – ta on varasemalt analoogilise kuriteo eest karistatud ning see fakt ei oma konkreetse kuriteo toimepanemise seisukohalt ning seega ka nn teosüü aspektist ülemääraselt kaalukat tähendust. Kuid ringkonnakohus leiab, et maakohus on ka seda, s.o kuriteo toimepanemise konkreetset realiseerimise viisi piisaval määral karistuse mõistmisel juba silmas pidanud, mõistes süüdistatavale karistuse, nagu öeldud, oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Ka see asjaolu on seega juba leidnud mõistetud karistuse individualiseerimisel ühese väljenduse ning kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad täiendavad asjaolud, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise mõistetud karistuse osas. Nagu öeldud, vastab M. Ülperile mõistetud karistus kriminaalkolleegiumi hinnangul täielikult nii kuriteo raskusele kui ka süüdimõistetu isikule, mistõttu kaitsja esitatud apellatsioon jääb tagajärjetuks. II

Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et kannatanult võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. Näiteks olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhageja nõude üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (vt RKKKo 3-1-1-105-10). Ka KrMS § 236 lg-st 2 tuleneb üheselt, et tsiviilhagi läbivaatamine lühimenetluses ei saa rippuda sellest, kas kannatanu istungile ilmub või mitte. Seega olukorras, kus maakohus leidis, et ilma kannatanu vahetu kohaolekuta ei saa tsiviilhagi küsimust tervikuna lahendada, tulnuks käituda kahel alternatiivsel viisil – kas kohtuistung edasi lükata (KrMS § 233 lg-st 3 tulenevalt kehtib KrMS § 271 ka lühimenetluses) või siis tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Tsiviilhagi osaliselt läbi vaatamata jätmine oli ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul seetõttu lubamatu. 6.2 Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium veel järgmist. Omaks on võetud arusaam, et kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, vaid täiesti iseseisev õigusvaidlus (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 10). See tähendab aga sedagi, et kui kriminaalmenetluses on süüdistatava kaitsja menetlusosaliseks ja sisuliselt iseseisvaks kohtumenetluse pooleks (kes võib iseseisvalt, sõltumata kaitsealuse seisukohast vastustada tema süüditunnistamist ja karistamist), siis tsiviilhagisse puutuvas osas ta seda ei ole. Nagu öeldud, on tsiviilnõude üle otsustamine iseseisvaks õigusvaidluseks ning TsMS § 198 lg 1 p 1 kohaselt on hagimenetluses menetlusosalisteks üksnes pooled (TsMS § 205 kohaselt seega hageja ja kostja) ning kolmas isik. Seega ei saa süüdistatava kaitsja kriminaalmenetluses esindatavast (kaitsealusest) sõltumata esitatud tsiviilhagile vastu vaielda. 6.3 Käesoleval juhul see nii aga toimunud on. M. Ülperi kaitsja on maakohtu istungil esindanud seisukohta, et mittevaralise kahju nõudes tuleks tsiviilhagi jätta läbi vaatamata, samal ajal kui M. Ülper on teatanud, et kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes jätab ta kohtu otsustada (tlk 72 pöördel). Ehk siis – sisuliselt oli tegemist hagi õigeksvõtmisega M. Ülperi poolt TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi ka rahuldama (tuleb märkida sedagi, et kohus on osundatud sätte kohaselt hagi õigeksvõtuga seotud). Kuigi M. Ülperi kaitsja on tõepoolest tsiviilhagile maakohtus osaliselt vastu vaielnud, ei olnud ta selles tähenduses üleüldse menetlusosaliseks ning see oli kohtule tervikuna tähenduseta. Siinkohal ei rakendu ka TsMS § 217 lg 5 ls 3; seal on kirjeldatud n.ö vastupidist olukorda, kus esindaja poolt omaksvõtule saab menetlusosaline ise vastu vaielda ja tema poolt antud nõusoleku n.ö tagasi võtta. See aga ei tähenda, et esindaja saaks vaielda vastu kostjapoolsele hagi omaksvõtule; tsiviilmenetluslikult ei ole selline olukord mõeldav. Seega tulnuks ka sellest aspektist lähtuvalt kohtul kannatanu tsiviilhagi tervikuna läbi vaadata.

silmakoopakoe põrutus, vasaku õlaliigese venitus ning õlavarre pöörajalihaste kõõluskätise distorsioon ja distensioon. Kõigi nende tervisekahjustuste tahtlik tekitamine M. Ülperi poolt sooritatud ründe käigus on süüdismõistva kohtuotsuse kohaselt leidnud täielikult tõendamist. 7.2 Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest viimane hõlmab VÕS § 128 lg 5 kohaselt eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kehtiva VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest/kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Kolleegium juhib tähelepanu, et kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, tuleb VÕS § 134 lg 2 järgi maksta mittevaralise kahju hüvitamiseks kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis (nii ka RKTsK otsuses 3-2-1-171-10, p 15). VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 366 järgi määrab mittevaralise kahju tekitamise hüvitamise nõude põhjendatuse korral hüvitise kohus kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi (RKTsK 3-2-1-4-12). Nagu kriminaalkolleegium p-s 7.1 märkis, on tervisekahjustuse tahtlik/süüline tekitamine kannatanule süüdistatava poolt leidnud täielikult tõendamist, mistõttu jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et sellest tingitud moraalset kahju tuleks veel kuidagi eraldi tõendada. Selles mõttes on maakohtu otsus ka täielikult ebaloogiline – ühest küljest sai kohus tõrgeteta tunnistada isiku süüdi kannatanule kehavigastuste tekitamises röövimise käigus, kannatanut seejuures nägemata, samal ajal on asunud kohus seadma kahtluse alla sellega kaasnevat moraalse kahju tekkimist, mis maakohtu enda poolt tuvastamist leidnud teoga juba seaduse teksti kohaselt vääramatult saabub ning sellest johtuvalt ka hüvitada tuleb. Seega ei olnud maakohtul (samaaegselt süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega) sisuliselt arutlemise esemeks mitte see, kas hüvitada kannatanule kuriteoga põhjustatud mittevaraline kahju, vaid üksnes see, millises (mõistlikuks peetavas) summas seda teha. 7.3 Ehk siis - kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab omapoolselt juba kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt enda diskretsioonotsustuse alusel. Just seetõttu võimaldabki TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel (RKTsKo 3-2-1-19-08, p 13), nagu seda on käesoleval juhul teinud ka kannatanu. 7.4 VÕS-i regulatsiooni kohaselt on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid n.ö reastatud, lähtudes mh kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks ongi ringkonnakohtu poolt eelnevalt osundatud VÕS § 134 lg-s 2 sedastatu, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest (ning selle viimase osas praegu seejuures vaidlust ei ole). Üksnes muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriume arvestades. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes. See tähendab et juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 134 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (RKTsKo 3-2-1-19-08, p 14).

Paavo Randma

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.