Kohtulahend

tõe tuvastamist kriminaalasjas. Kriminaalmenetlus on staadiumis, kus jätkub tõendite kogumine, ja kahtlustatav võib vabaduses viibides hävitada, võltsida ning muuta tõendeid ja sekkuda menetluse tavapärasesse kulgu. Arvestades kriminaalasja omapära, on olemas põhjendatud oht seni fikseerimata tõendite kõrvaldamiseks või muutmiseks, samuti on olemas tunnistajate mõjutamise oht ja oht, et sõlmitakse õigusemõistmist kahjustavaid kokkuleppeid. M. K. puhul saab rääkida kuritegude jätkuva toimepanemise kahtlusest kui vahistamisalusest, kuna on põhjendatud kahtlus, et ta võib vabaduses viibides teisi kahtlustatavaid ja tunnistajaid või nende lähedasi ähvardada või muul viisil kallutada valeütlusi andma või ütluste andmisest keelduma ning sellega panna toime õigusmõistmise vastaseid kuritegusid. Samuti võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kuritegude jätkuva toimepanemise ja kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise.

on

teiste

kahtlustatavate

ülekuulamise

ja

kinnipidamise

protokollid,

läbiotsimisprotokollid ning jälitustegevuse käigus kogutud info. Kohtul on nende tõendite pinnalt kujunenud veendumus, et M. K. võib olla suure tõenäosusega toime pannud kuriteo, milles teda kahtlustatakse. 2.2 Maakohus nõustus prokuröriga, et M. K. puhul saab rääkida kuritegude jätkuva toimepanemise ohust kui vahistamisalusest. Arvestades eelkõige kriminaalasja omapära, on põhjendatud kahtlus, et M. K. võib vabaduses viibides teisi kahtlustatavaid ja tunnistajaid või nende lähedasi ähvardada või kallutada neid muul viisil valeütlusi andma või ütluste andmisest keelduma ning sellega panna toime õigusemõistmise vastaseid kuritegusid. Kuna kriminaalmenetlus on staadiumis, kus jätkub tõendite kogumine, siis võib kahtlustatav vabaduses viibides hävitada, võltsida ja muuta tõendeid, sekkudes sellega menetluse tavapärasesse kulgu. M. K. on Tartu Maakohtu 5. veebruari 2009. a otsusega karistatud KarS § 121 järgi rahalise karistusega ja Tartu Maakohtus on pooleli kriminaalasi, milles teda süüdistatakse KarS § 386 lg 1 järgi. Seetõttu ei ole välistatud, et vabaduses võib M. K. jätkuvalt toime panna uusi kuritegusid.

mis

seda

kinnitavad,

on

läbiotsimisprotokollid,

teiste

kahtlustatavate

ülekuulamisprotokollid ning jälitustegevuse käigus kogutud info. 4.2 Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu seisukohaga, et M. K. suhtes esineb vahistamisalusena kahtlus, et ta võib vabaduses viibides jätkata kuritegude toimepanemist. Arvestades kahtlustuse asjaolusid ning menetlusstaadiumi, on põhjendatud oht, et M. K. võib vabaduses asuda kahjustama kohtueelset kriminaalmenetlust tõendite hävitamise, muutmise või kõrvaldamisega ning tunnistajate ja kaaskahtlustatavate mõjutamisega. Seetõttu on vähemalt käesolevas menetlusstaadiumis, mil

toimub tõendite kogumine, vaja M. K. vahi all pidada. Seda selleks, et vältida tema poolt uute kuritegude toimepanemist, mille eesmärk on takistada objektiivsete tõendite kogumist. Isiku vahi alt vabastamisel ei ole välistatud võimalus, et ta vabadusse pääsemise korral kõrvaldab kuritegude toimepanemisega seotud dokumentatsiooni või paneb toime uusi samalaadseid kuritegusid. Tõkendi valikul ei saa jätta arvestamata ka asjaolu, et ajal, mil M. K. suhtes on kohtumenetluses süüdistus maksukuriteos, on teda taas põhjust kahtlustada samaliigilise kuriteo toimepanemises.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

eksisteerivat

kuriteokahtlust.

Kolleegium

selgitab,

et

kuriteokahtluse

olemasolu

nõuetekohaseks põhistamiseks ei piisa sellest, kui kohus vaid loetleb kriminaaltoimikus olevaid tõendeid, mis tema arvates kuriteokahtlust kinnitavad. Kohtul tuleb osutada nendes tõendites sisalduvale konkreetsele teabele, mis kohtu hinnangul viitab võimalusele, et vahistamistaotluses nimetatud isik võib olla kuriteo täideviijaks või sellest osavõtjaks. Kohus peab tõenditest tehtud järeldust kuriteokahtluse olemasolu või puudumise kohta ka põhistama, ehkki seda mitte samavõrd põhjalikult nagu kohtuotsuses isiku süüküsimust lahendades. Käesolevas asjas ei ole ei maakohtu ega ringkonnakohtu määruses märgitu pinnalt võimalik aru saada, millisele teabele tuginevalt on kuriteokahtlus tuvastatuks loetud.

kahjustama kohtueelset kriminaalmenetlust tõendite hävitamise, muutmise või kõrvaldamisega ning tunnistajate ja kaaskahtlustatavate mõjutamisega." Kolleegiumile jääb kohtumäärustest arusaamatuks, milles seisneb käesoleva kriminaalasja selline "omapära" (maakohus) ehk millised on need "kahtlustuse asjaolud" (ringkonnakohus), millest tuleneb kõrgendatud oht, et M. K. võiks hakata vabaduses viibides õigusemõistmise vastaseid kuritegusid toime panema. Siinkohal meenutab kolleegium esmalt, et kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine ei ole iseseisev vahistamisalus. Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohtu tuleb aga konkreetselt põhjendada. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 22.2). Seejuures tuleb silmas pidada, et üldjuhul ei ole PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevalt karistatav see, kui isik kõrvaldab teda süüstavaid tõendeid (juhul, kui sellega ei kaasne mõne muu õigushüve kahjustamine) või esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda kuritegu (juhul, kui valetõendite esitamisega ei kaasne

aktiivne

tegevus

teise

isiku

alusetuks

süüstamiseks)

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p-d 15-18 ja 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 29). Järelikult ei saa sellise teo toimepanemise ohtu käsitada ka vahistamisalusena KrMS § 130 lg 2 mõttes. Küll võib vahistamiseks alust anda näiteks see, kui on olemas põhjendatud oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (KarS § 320 - § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (KarS § 320 - § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo. Mõne sellise kuriteo toimepanemise ohu olemasolu tuleb aga, nagu eelnevalt märgitud, vahistamismääruses konkreetselt põhjendada. Mõistetavalt on isik enamasti huvitatud sellest, et teda kuriteos süüdi ei tunnistataks. Seetõttu ei saa kunagi täielikult välistada võimalust, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides panna toime uusi kuritegusid, mille eesmärk on takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist. Selline abstraktne oht ei ole aga käsitatav uute kuritegude toimepanemise võimalusena KrMS § 130 lg 2 mõttes. Võimalus, et kahtlustatav või süüdistatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime uusi kuritegusid, on käsitatav KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalusena üksnes siis, kui saab rääkida konkreetsetest faktidest, mis muudavad kõnealuse võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks (nt kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta, kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on varem karistatud õigusemõistmise vastaste kuritegude eest vmt). Eeltoodud asjaolud peavad olema vahistamismääruses ära näidatud. Käesolevas asjas ei ole ei maakohus ega ringkonnakohus, asudes seisukohale, et M. K. võib vabaduses viibides kriminaalmenetluse takistamiseks uusi kuritegusid toime panna, viidanud ühelegi faktilisele asjaolule, mis osutaks sellise võimaluse tavapärasest suuremale tõenäosusele. 9.2 Teiseks põhjendasid kohtud M. K. poolt uute kuritegude toimepanemise võimalust sellega, et M. K. on Tartu Maakohtu 5. veebruari 2009. a otsusega karistatud KarS § 121 järgi, samuti on praegu Tartu Maakohtu menetluses kriminaalasi, milles M. K.-le on esitatud süüdistus KarS § 386 lg 1

(§ 3891 lg 1) järgi. Iseenesest on vahistamisaluse põhjendamisel tõepoolest aktsepteeritav tugineda muu hulgas ka sellistele asjaoludele nagu isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki kuritegusid, samuti kahtlustatava eelnev elukäik (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12.2). Välistatud pole ka tuginemine faktile, et isiku suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud. Selliste asjaolude kaal uute kuritegude toimepanemise riski hindamisel sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast. Näiteks on oluline, kuivõrd sarnased on isiku varasemad kuriteod sellega, milles esitatud kahtlustusega seoses isiku vahistamist taotletakse. Fakt, et isik on varem ühel korral KarS § 121 järgi süüdi tunnistatud, ei mõjuta üldjuhul arvestamisväärselt hinnangut küsimuses, kas maksualases kuriteos kahtlustatav tuleks uute kuritegude toimepanemise riski tõttu vahi alla võtta. Isegi pooleliolev menetlus teises maksukuriteos ei ole reeglina selline fakt, mis annaks eraldivõetuna alust rääkida maksukuriteos kahtlustatava vahistamist eeldavast uute kuritegude toimepanemise riskist. Siinkohal tuleks silmas pidada ka maksukuritegude isepära: olles teadlik, et isikut kahtlustatakse maksukuriteos, on maksuhalduril sageli võimalik kontrollida selle isiku või temaga seotud isikute poolt maksuhaldurile edaspidi esitatavate andmete õigsust tavapärasest põhjalikumalt. See aitab isikut vahistamata märkimisväärselt vähendada tema poolt uute maksukuritegude toimepanemise (või vähemalt selliste kuritegudega riigi huvide kahjustamise) riski. 9.3 Otsustades, kas uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt suur, et kahtlustatav või süüdistatav selle tõttu vahi alla võtta, tuleb kohtul eraldi hinnata kahte aspekti: 1) uue kuriteo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue kuriteo raskust. Raskemate kuritegude toimepanemise ohu korral võib kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks piisata sellisest uue kuriteo toimepanemise tõenäosusest, mis kergemat liiki kuriteo toimepanemise ohu puhul vahistamiseks alust ei annaks. Näiteks kui on oht, et kahtlustatav või süüdistatav paneb toime mõrva (KarS § 114) või tapmise (KarS § 113), ei pea uue kuriteo toimepanemise tõenäosus vahistamisaluse jaatamiseks olema samavõrd kõrge kui siis, mil kahtlustatav või süüdistatav vahistatakse nt uue varguse (§ 199) või kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) toimepanemise riski tõttu. Kolleegium leiab, et ka uue maksukuriteo toimepanemise risk peab olema märkimisväärne, et kahtlustatav või süüdistatav selle alusel vahi alla võtta. Käesolevas asjas maakohtu ega ringkonnakohtu määrusest sellise riski olemasolu ei nähtu.

vahistamise "asendada" kohustusega alluda KarS § 751 lg-s 1 sätestatud elektroonilisele valvele, on elektrooniline valve tõkendina käsitatav teise tõkendi - vahistamise - asendajana. See tähendab seda, et elektroonilist valvet on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda põhimõtteliselt oleks alust ka vahi all pidada. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-11802, p 10.4.) Elektroonilise valve kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab elektroonilise valve kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohus tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud kuriteokahtluse ja vähemalt ühe KrMS §

lg-s

märgitud

vahistamisaluse

olemasolu

(vrd

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-80-07, p 12.1). Kuna käesoleva määruse punktides 8 ja 9 toodud põhjustel ei ole kohtud nõuetekohaselt tuvastanud M. K. vahistamise eeldusi - kuriteokahtlust ja vahistamisalust -, puudub praegu ka alus M. K. suhtes elektroonilise valve kohaldamiseks. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.