1-11-7152/22 - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Ann Saar kaudu 210 eurot 98 senti vandeadvokaadi abi Ahto Sirendile, tema poolt Janar Järvele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 2.1 KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Janar Järvelt menetluskulud, so kaitsja tasu vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi poolt osutatud õigusabi eest 210 eurot 98 senti riigituludesse. 2.2 Janar Järvel tasuda 210 eurot 98 senti Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Janar Järv 1-11-7152, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 21. märtsil 2012. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 22. märtsist 2012. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 22. märtsist 2012. KrMS § 344 lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 15. novembri 2011 otsusega mõisteti Janar Järv KarS § 169 järgi süüdi ja mõisteti karistuseks vangistus 4 kuud. KarS § 74 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui J. Järv 18 kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid ja kohustusi: 1) elab määratud alalises elukohas XXX ; 2) tuleb kriminaalhooldaja määratud ajal registreerimisele kriminaalhooldusosakonda; 3) allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. J. Järve katseaeg algab KarS § 78 lg 1 alusel alates kohtuotsuse kuulutamisest. J. Järvele on esitatud süüdistus KarS § 169 järgi selles, et tema, ajavahemikul 01.11.2009 kuni 01.06.2010 hoidus vanemana kuritahtlikult kõrvale temalt 14.02.2005 Tartu Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-1205/2004 laste H.J. (sünd. XX.XX.XXXX) ja J.-A.J. (sünd. XX.XX.XXXX) ülalpidamiseks A.J. kasuks välja mõistetud elatusraha lapse kohta igakuiselt pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatavast kuupalga alammäärast maksmisest, mis moodustas 2009.a ja 2010.a XXXX krooni lapse kohta. Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise kuritahtlikkus seisneb selles, et J. Järv jättis ülalpidamisekohustuse täitmata süstemaatiliselt ja pikema aja jooksul. J. Järv enda süüd temale esitatud süüdistuses ei tunnistanud.

Maakohus leidis, et J. Järve süüdistus KarS § 169 järgi on tõendatud. Kannatanu ütluste kohaselt ei ole süüdistatav alates 31.08.2007 lastele määratud igakuist elatusraha maksnud, mistõttu tegi ta 2010.a ka politseile avalduse (A.J. avaldus Lõuna Prefektuurile 29.03.2010, tl 67). Kohtutäitur J.P. vastuskirjast Lõuna Prefektuuri järelepäringule (tl 46-47) nähtub, et tsiviilasjas nr 2-1205/2004 J. Järvelt laste ülalpidamiseks välja mõistetud elatisest on kohtutäituri vahendusel laekunud 17.03.2009 7269,50 krooni, 27.07.2009 4580,50 krooni, 16.10.2009 8234,50 krooni, 28.04.2010 3308 krooni ning seisuga 01.06.2010 on elatisnõude jääk 45 007,50 krooni. Süüdistatav J. Järv kinnitas kohtus, et ei ole süüdistuses märgitud perioodil igakuiselt lastele elatusraha maksnud ning on sellel perioodil maksnud elatusraha vaid ühel korral 2009.a detsembrikuus 3000 krooni. Seega on tõendatud, et J. Järv ei ole tasunud laste ülalpidamiseks elatusraha 2009.a novembrikuus ja 2010.a jaanuarist kuni juunikuuni. 2009.a detsembrikuus võis süüdistatav kannatanule 3000 krooni elatusraha tasuda. Süüdistuses märgitud perioodil toimus kohtutäituri vahendusel kannatanule elatusrahade laekumisi vaid ühel korral. Süüdistatava ütluste kohaselt lasi ta alates 2007 aastast raamatupidajal endale palka sularahas maksta, et vältida raha suunamist täitemenetlusse, kuna kohtutäiturid olid tema pangakontod arestinud ja tal oli seda raha endalgi vaja. Süüdistatava sõnul puudub temal ülevaade selle kohta, kui palju kontodele laekunud rahadest ja millise nõude katteks arestiti. Kuigi ta oli teadlik sellest, et kohtutäitur J.P. oli OÜ-le R E saatnud elatise nõudega seoses töötasust arestimise akti ja sellele reageerimata jätmisel trahvihoiatuse, ei tea ta, mis sellest lõpuks sai. Sellest nähtub süüdistatava ükskõiksus oma kohustuste suhtes ja tema tegevus oma tegelike rahaliste liikumiste varjamisel ning nende arvelt oma kohustuste rahuldamise takistamisel. Arvestades seda, et süüdimõistetu ei teinud ise midagi selleks, et elatusrahasid maksta ning vältis võlgnevuste täitmist kohtutäituri kaudu, siis tuleb süüdistatava käitumist käsitleda ülalpidamiskohustusest kõrvalehoidumisena. Süüdistatava sõnul maksis ta elatusraha nii palju, kui tal oli võimalik. Süüdistatava sõnul oli tema ettevõttel majanduslikult raske ning ta sai süüdistuses märgitud perioodil umbes 6000 krooni palka ja 3-4 kuud oli haiguslehel, mistõttu ei olnud tal võimalik raha maksta. J. Järve 2009.a ja 2010.a koondpalgateatistest (tl 158-159) nähtub, et J. Järv on 2009.a detsembris saanud netopalka 4860 krooni ja 2010.a algusest kuni juunini 4312 krooni. Süüdistatava maksustatava tulu teatistest (tl 154-155) ja maksuameti teatisest J. Järve 2010.a tuludeklaratsiooni kohta (tl 100-109) nähtub, et tema deklareeritud tulu on 2009.a pärast tulumaksu mahaarvamist olnud 65 713 krooni ja 2010.a on tulu olnud 52 202 krooni. Samas aga nähtub OÜ R E ja Janar Järve vahel 2007.a sõlmitud töölepingust (tl 114-116), et töölepingu kohaselt on süüdimõistetu põhipalgaks 8635 krooni kuus. Arvestades seda, et J. Järv on kinnitanud, et süüdistuses märgitud perioodil maksis ta koos emaga ka ema nimel oleva maja laenu, kus reaalselt elab sees tema oma perega ning laenumakse igakuine summa on ligikaudu 330 eurot ning samuti tasus ettevõtte nimel oleva sõiduauto kindlustussmakseid ja hoolduskulusid, siis ei saa pidada eluliselt usutavaks, et süüdistatava sissetulekud, millest ta väidetavalt üksi ka oma peret ülal pidas, olid sellised, nagu ta ise väitis. Usutavaks ei saa pidada ka seda, et süüdistatava ettevõtte majanduslik olukord oli niivõrd raske, nagu ta ise viitas. Äriregistri väljatrükilt (tl 152-153) nähtub, et süüdistatav on OÜ-s R E ainuke juhatuse liige ja osanik ning süüdistatav ise kinnitas, et lisaks temale töötab ettevõttes vaid I.R. Süüdistatava sõnul oli ettevõte 2009.a kasumis ning Tartu Maakohtu 22.09.2010 otsusest tsiviilasjas nr 2-10-15316 (tl 68-70), kus J. Järv esitas haginõude A.J. vastu elatusraha

vähendamiseks, nähtub, et 2010.a algusest kuni juunikuuni on J. Järv OÜ R E nimel teinud tehinguid enam kui 800 000 krooni väärtuses. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, et OÜ-l R E on esindusautona sõiduauto BMW, mis kannatanu ütluste kohaselt ei saa olla rohkem kui 5 aastat vana ning seega on ilmselt üsnagi hinnaline, mida ei ole eitanud ka süüdistatav. Pärnu Maakohtu määrusest maksekäsu kiirmenetluses ja selle lisadest (tl 110-113) nähtub, et J. Järv on 2010.a septembrikuus käendanud OÜ R E kohustusi AS-i C E ees. Seega ei ole usutav, et majanduslikes raskustes oleval ettevõttel oleks sellises ulatuses majanduslikke vahendeid ja varasid, nagu eeltoodust kaudselt järeldada võib. Kuigi Tartu Maakohtu kinnistusosakonna vastusest (tl 150) ja Maanteeameti vastusest (tl 135139) nähtub, et süüdistataval kinnistuid Tartu Maakohtu kinnistusosakonnas registreeritud ei ole ning tema nimel on üks enam kui 35 aastat vana sõiduauto, siis olnuks süüdistataval võimalik OÜ R E ainukese juhatuse liikme ja osanikuna sellest makstavate palgasummade määratlemisel ja varade haldamisel kindlustada endale sellised sissetulekud, mis võimaldanuks elatusrahade maksmise kohustust täita. Selle asemel on süüdimõistetu asunud hoopis enda tegelikku majanduslikku olukorda moonutama, et elatusrahade nõudest kõrvale hoiduda. Süüdistatava kuritahtlikkust elatisrahade maksmisest kõrvalehoidumisel näitab ka asjaolu, et enda sõnul oleks tal siiski olnud võimalik kannatanule igakuiselt 500 krooni maksta, kuid mittemaksmine oli emotsionaalse olukorraga seotud. Süüdistatava sõnul tegi kannatanu kõikvõimaliku, et tema kontole raha ei laekuks (kohtuskäigus, arestimised, avalik häbistamine internetis). Asjaolu, et ühel korral süüdistuses märgitud perioodil võis süüdistatav kannatanule määratud summast väiksemas ulatuses elatusraha maksta, ei välista tema kuritahtlikku elatusrahade maksmisest kõrvalehoidumist, kuna ka ebapiisava elatusraha maksmist tuleb vaadata ülalpidamiskohustuse rikkumisena. J. Järve käitumine näitab, et tal ei olnudki kavatsust kannatanule elatusrahasid maksta ning ta varjas tahtlikult ja teadlikult oma tegelikke sissetulekuid, lastes omale palka maksta sularahas. Tuvastamist ei leidnud, et süüdistataval puudusid võimalused ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. J. Järve käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. KarS §-s 169 sätestatud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. KarS § 45 lg 1 kohaselt on kuriteo eest mõistetava vangistuse alammäär kolmkümmend päeva. Arvestades J. Järve poolt ülalpidamiskohustusest kuritahtliku kõrvalehoidumise iseloomu ja ulatust, ei ole võimalik karistuse eesmärke täita temale rahalise karistuse mõistmisega. J. Järve on varasemalt kriminaalkorras karistatud seitse korda ning korduvalt ka väärteokorras. Arvestades elatisvõla suurust, ülalpeetavate arvu ning ülalpidamiskohustuse täitmise võimalikkust, on põhjendatud mõista süüdistatavale karistuseks neli kuud vangistust. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdistatava isikut ning seda, et tema varasemad karistused jäävad aastate tagusesse aega, on otstarbekas jätta mõistetud karistus KarS § 74 alusel katseajaga tingimisi täitmisele pööramata ning allutada süüdistatav katseajaks, s.o 18 kuud käitumiskontrollile. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu J. Järve kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha õigeksmõistva otsuse.

Kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks õigeksmõistvat otsust teha, siis palub kaitsja tühistada kohtuotsus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et J. Järve käitumises puudub tegu KarS § 169 tähenduses, rääkimata selle kuriteo objektiivsest ja subjektiivsest süüteokoosseisust KarS § 12 lg 2 ja 3 tähenduses. Tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega (KrMS § 338 p 2). Maakohus on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg 2 p 1 tähenduses. Kohtumenetlus toimus seaduse nõuetele mittevastava süüdistusakti järgi, mis välistas efektiivse kaitseõiguse teostamise ja seisnes p 8 tähenduses selles, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, tõendite hindamisel esinevad vastuolud ning enamus kõrvaldamata kahtlusi on vastupidiselt KrMS §-s 7 lg 3 sätestatule tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Väär hinnang tõenditele nende kogumis on viinud ebaõige kohtuotsuse langetamiseni ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni (KrMS § 338 p 2). Süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 lg 2 p 4 nõuetele. Alates 01.09.2011 kehtiv KrMS § 154 lg 2 p 4 näeb ette, et süüdistusaktis tuleb ära näidata tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu, millise tõendiga tõendada soovitakse. Süüdistusakt oli koostatud kuni 31.08.2011 kehtiva seaduse järgi ning sisaldas ainult tõendite loetelu, viitamata, millist asjaolu millise tõendiga tõendatakse. Kohus jättis kaitsja taotluse KrMS § 262 p 2 alusel süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks rahuldamata. Sellest sai alguse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kohus on otsuses üldsõnaline ja deklaratiivne ning kohtu järeldused ei põhine tõenditel. Kuna tõendit ei ole esitatud, ei saa kaitse seda ka ümber lükata või kahtluse alla seada. KrMS § 154 lg 2 p 4 põhiline eesmärk on poolte võrdsuse ja kaitseõiguse tagamine. Kohtumenetlus toimus eelnimetatud sätte uue redaktsiooni kehtivuse ajal, järelikult peab ka süüdistusakt sellele redaktsioonile vastama. J. Järv ei eita temal lasuvat kohustust vanemana ega eita ka elatise võlgnevust. KarS § 169 näeb ette vastutuse just kuritahtliku elatise maksmisest kõrvalehoidumise eest. Tõendatud ei ole, et J. Järv kuritahtlikult elatise maksmisest kõrvale hoidus. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et süüdistatava sissetulekud, millest ta väidetavalt üksi ka oma peret ülal pidas olid sellised nagu J. Järv viitas. Kohus ei näidanud, millisel tõendil põhineb veendumus, et J. Järv hoidus kuritahtlikult elatise maksmisest kõrvale. Tõendatud ei ole, et J. Järv tegutses süüteokooseisu täites kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Kohus on tõlgendanud kõik kahtlused vastupidiselt KrMS § 7 lg 3 nõudele süüdistatava kahjuks. Kohus ei arvestanud J. Järve ütlusi selles, et majanduslik olukord ei võimaldanud tal elatist maksta. Maakohus ei selgitanud tõenditel põhinevalt, mille alusel kohus neid ütlusi mitteusutavateks luges. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

7.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, et J. Järve poolt kuritahtlikult elatise maksmisest kõrvalehoidumine pole tõendatud. Vastuväited süüdistusele on samad, mis olid esitatud juba maakohtus. Süüdistatav väitis ka ringkonnakohtus, et ta on süüdistuses nimetatud perioodil oma lastele elatusraha maksnud vabatahtlikult vaid ühel korral, s.o 2009.a detsembris 3000 krooni mis on vähem kui Tartu Maakohtu 14.02.2005 kohtuotsusega kahe lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise kuumäär. Kohtutäituri vahendusel on J. Järv süüdistuses toodud perioodil elatist maksnud samuti vaid ühel korral, s.o 28.04.2010 summas 3308 krooni. Elatise võlgnevus on 45 007,50 krooni. Samas on J. Järv maakohtus tunnistanud, et tegelikult oleks tal olnud võimalus süüdistuses märgitud perioodil siiski igakuiselt kasvõi 500 krooni lastele elatist maksta, aga ta ei teinud seda. Süüdistatav möönis, et mittemaksmise põhjuseks oli ka asjaolu, et tal olid laste ema A.J. probleemsed ja konfliktsed suhted. 7.1 Seega oli süüdistatav teadlik enda kohustusest oma alaealistele lastele elatusraha maksta, kuid ta ei täitnud teadlikult oma kohustust. Vanema kohustus oma alaealistele lastele elatist maksta tuleneb Perekonnaseaduse (PKS) §-st 96. KarS § 169 kohaselt vastutab vanem lapse ülalpidamiskohustuse rikkumise eest, kui ta kuritahtlikult hoiab kõrvale kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Varasema kohtupraktika kohaselt loetakse ülalpidamiskohustuse rikkumist kuritahtlikuks eelkõige siis kui elatisraha ei maksta süstemaatiliselt või pikema aja jooksul kui süüdlasel oli tegelik võimalus seda kohustust täita. Pikaajaliseks maksmata jätmiseks loetakse ka seda, kui elatise võlgnevus on ulatuslik. Kuritahtlikkus võib seisneda ka tegelike tulude varjamises. 7.2 Ringkonnakohtu hinnangul elatise mittemaksmine J. Järve poolt 6 kuu jooksul ei ole kahtlemata lühike ajavahemik elatisest ilmajäänule. Elatise võlgnevus on märkimisväärne summa. Samuti on tõendatud, et J. Järvel oli võimalik kasvõi osaliselt, summas 500 krooni elatise maksmise kohustust täita. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-92-01 leidnud, et ülalpidamiskohustuse täitmiseks peab vanem kasutama kogu oma vara, kaasa arvatud laenuks saadud raha. 7.3 Kriminaalasja materjalides olevatelt kontoväljavõtetelt (tl 22-28 ja 158-159) ajavahemiku 2009.a kuni 2010.a kohta nähtub, et J. Järve kontodel on toimunud rahalised liikumised, sissemaksed ja väljamaksed ning töötasu laekumised R E OÜ-lt, mille juhatuse liige ja osanik on J. Järv ise. Samuti avaldub J. Järve ütlustest maakohtus (tl 28), et kogu palka panka mitte kanda, on olnud J. Järve enda otsustus, kuna tal oli seda palga osa endalgi vaja, sest pool töötasust võetakse muidu kohtutäituri poolt ära. J. Järve ütluste kohaselt võis tema töötasuks põhipalgana olla 8000-9000 krooni (511-575 eur). OÜ R E ja J. Järve vahel 2007.a sõlmitud töölepingu kohaselt on J. Järve põhipalgaks märgitud 8635 krooni kuus. Töölepingut muudetud ei ole. Samuti on J. Järv nähtuvalt toimikumaterjalidest igakuiselt tasunud eluaseme pangalaenu 330 eurot kuus ühiselt oma emaga. Lisaks on J. Järv suutnud katta peres oleva kahe sõiduauto ülalpidamise ja liisingumaksetega kaasnevad kulutused. Süüdistatava maakohtus antud ütluste kohaselt on OÜ-l R E esindusautona kasutusel viis aastat vana BMW, millega sõidab J. Järv ise. Toimikumaterjalidest nähtuvalt on J. Järve äriühing 2010. a teinud tehinguid enam kui 800 000 krooni väärtuses.

7.4 Ringkonnakohus leiab, et isik, kes on tõepoolest kehvas majanduslikus seisus, ei saa endale sellist elustiili lubada nagu on elanud J. Järv. Antud kriminaalasjas kogutud ja maakohtus analüüsitud dokumentaalsete tõendite ning süüdistatava enda ütluste põhjal saab üheselt järeldada, et J. Järv on varajanud oma tegelikke tulusid elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumise eesmärgil. Maakohus on piisavalt põhjendanud ning ümber lükanud tõenditele tuginedes J. Järve vastuväited selle kohta, et majanduslik olukord ei võimaldanud J. Järvel elatist maksta. Apellatsioonis toodud väidetega ei ole maakohtu poolt tõendatut ümber lükatud. Kaitsja väide, mille kohaselt kohus ei arvestanud J. Järve ütlusi selles, et majanduslik olukord ei võimaldanud tal elatist maksta, on põhjendamatu ning ümber lükatud kriminaalasjas kogutud tõenditega ning kannatanu ja süüdistatava enda ütlustega. J. Järv on ka ise väitnud, et vähemalt 500 krooni oleks tal olnud igakuiselt võimalus lastele elatist maksta. Siinkohal on alusetu apellatsiooni väide selles, et maakohus ei selgitanud tõenditel põhinevalt, mille alusel kohus neid ütlusi mitteusutavateks luges, et J. Järvel ei olnud võimalik elatist maksta. 7.5 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus otsuses käsitlenud kõiki süüdistuses toodud tõendeid, mille põhjal on jõudnud õigustatult järeldusele, et antud juhul on J. Järv kuritahtlikult jätnud süüdistusaktis toodud ajavahemikul elatise oma alaealistele lastele maksmata. Maakohus on kohtuotsuses piisavalt tõenditepõhiselt põhjendanud seda, milles seisnes elatise maksmata jätmise kuritahtlikkus. Nimetatut kinnitab ka süüdistatava enda maakohtus antud selgitus, et ta lasi raamatupidajal maksta endale töötasu sularahas, et mitte lasta kohtutäituritel sissenõutavaks muutunud nõuete katteks mahaarvamisi teha. Seega asus J. Järv oma tegelikku majanduslikku olukorda teadlikult varajama, et elatusraha maksmisest teadlikult kõrvale hoiduda. Kriminaalasjas kogutud tõendite alusel ei saa kuidagi usutavaks pidada J. Järvel süüdistuses märgitud ajavahemikul selliseid majandusraskusi, mis oleksid tekitanud probleeme elatise maksmisel tsiviilasjas kohtuotsusega väljamõistetud ulatuses. Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et J. Järvel oli piisavalt vara mida ta saanuks oma ülalpidamiskohustuse täitmiseks kasutada. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastamist leidnud asjaolu, et J. Järv on kuritahtlikult kõrvale hoidunud igakuise elatusraha maksmisest ning seega esineb tema käitumises KarS § 169 ettenähtud kuriteokoosseis. Seega ei kuulu kaitsja apellatsioon rahuldamisele.

20.12.2011 taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonimenetluseks ettevalmistuseks aega summas 191,73 eurot ning 20.12.2011 apellatsiooni koostamiseks 95,88 eurot, mis teeb koos käibemaksuga 345,13 eurot (kaitsjal märgitud vale arvutuskäigu alusel kokku 334,13 eurot). 21.02.2012 esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtus istungil osalemisele aega 4 pooltundi, seega tasu summa on kokku koos käibemaksuga 76,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kokku apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks ja apellatsiooni koostamiseks aega kokku 18 pooltundi summas 287,61 eurot, mis on ilmselgelt põhjendamatu ja kuulub vähendamisele. Kaitsja A. Sirendi on riigi õigusabi osutamise eest taotlenud apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 191,73 eurot ja apellatsiooni koostamise eest eraldi 95,88 eurot, mis on ilmselgelt põhjendamatu, arvestades ka kaitsja varasemat osalemist maakohtus ning apellatsiooni põhjenduste mahtu (2-l lehel). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluseks ettevalmistamine, apellatsiooni koostamine ja selleks tehtud ettevalmistused on käsitletavad apellatsioonimenetluseks tehtud ettevalmistustena Korra p 16 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt on apellatsioonimenetluse ettevalmistamise eest tasumäära piirmääraks 191,73 eurot. Ringkonnakohus leiab, et on põhjendatud, arvestades siinjuures kaitsja varasemat osalemist maakohtu istungil ja sama kaitsepositsiooni jätkumist A. Sirendile välja mõista 20.12.2011 esitatud taotluse alusel 9 pooltunni kulutatud aja eest 143,82 eurot, millele lisandub käibemaks 28,76 eurot, kokku 172,58 eurot. Esinemise eest kohtuistungil taotles kaitsja 4 pooltunni eest 76,80 eurot, kuigi nähtuvalt kohtuistungi protokollist kestis kohtuistung tegelikult 2 pooltundi. Seega on põhjendatud ringkonnakohtu kohtuistungil osalemise eest välja mõista tasu 2 pooltunni eest 32 eurot, millele lisandub käibemaks 6,40 eurot, kokku 38,40 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub kaitsja A. Sirendile kaitsjatasu ja tehtud kulutuste osas hüvitamisele lõppsummana 210,98 eurot (172,58+38,40). KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasust seoses ettevalmistusega apellatsioonimenetluses ja kohtuistungil ning seega on J. Järv kohustatud KrMS § 185 lg 2 alusel hüvitama eelnimetatud kulud õigusabile, mis olid osutatud kaitsja A. Sirendi poolt.