1-12-1565
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
27. veebruar 2012 Tartu (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-12-1565
Kohtunik
P.R.
Vaidlustatud lahend
Riigiprokuratuuri 16. jaanuari 2012 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.P. kaebus Riigiprokuratuuri 16. jaanuari 2012 kaebuse rahuldamata jätmise määrusele
Edasikaebamise kord
Jätta R.P. kaebus Riigiprokuratuuri 16. jaanuari 2012 määrusele läbi vaatamata ja tagastada see R.P. Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest
Asjaolud
kuna tema kabinetti sööstis R.P. , kes tormas laua juurde, võttis laualt diktofoni ja väljus sellega koridori. J.L. ei löönud R.P. t ega tõuganud teda ning kabinetis olles R.P. ei kukkunud. J.L. tunnistab, et 22.11.2007 oli tema juurde ütluste andmiseks kutsutud R.P. . R.P. asetas kabinetis dokumendimapi lauale, mille vahel märkas J.L. vilkuvat tulukest. Saanud aru, et R.P. lindistab menetlustoimingut, tegi J.L. talle ettepaneku kas lindistamine lõpetada või lisada lindistus ametlikult menetlusprotokollile. R.P. ei nõustunud, kuid asetas siiski diktofoni avalikult lauale. J.L. võttis diktofoni kätte, et see välja lülitada ja salaja lindistatud osa ära kustutada. Kuna ei osanud diktofoniga ümber käia, läks sellega V.K. kabinetti, paludes samal ajal R.P. l tema tulekuni kohale ootama jääda. J.L. ulatas diktofoni V.K. le, kes selle lauale pani. Ta ei märganud, et samaaegselt oli V.K. kabinetti sisenenud R.P. , kes haaras enda kätte lauale asetatud diktofoni ja väljus koridori. J.L. tunnistab, et kuna diktofoni võtmise hetkel seisid nad R.P. ga laua ääres kõrvuti, siis sai R.P. diktofoni võtta, ilma et nende vahel oleks tõuklemist tekkinud ning ta eitab kategooriliselt R.P. löömist ja tõukamist. Lõuna Politseiprefektuuri vanemkonstaabel K.T. tunnistuse järgi oli 22.11.2007 väljakutse Viljandi Maksu- ja Tollibüroosse. Ta jõudis sinna kella 9.30 ajal ja läks J.L. u kabinetti. Kohapeal selgus, et oli arusaamatus maksuameti töötaja J.L. u ja R.P. vahel. R.P. avaldas, et J.L. oli teda laua juurde pikali lükanud, ta ei öelnud, et teda oleks löödud või, et tal oleks mingeid vigastusi. K.T. ütluste kohaselt ei soovinud R.P. kohapeal ühtegi avaldust esitada ja lubas avalduse esitamise korral ise politseijaoskonda minna. Kannatanu ei ole politseile esitanud ühtegi dokumenti vigastuste kohta. Sündmus toimus 22.11.2007, kuid avaldama tuli kannatanu alles 04.04.2008. KarS § 121 näeb ette vastutuse kehalise väärkohtlemise eest. Ringkonnaprokuratuur leidis, et ei ole usaldusväärset tõendamist leidnud, et J.L. oleks R.P. t löönud ning seetõttu tuleb kriminaalmenetlus lõpetada kuriteokoosseisu puudumise tõttu J.L. u käitumises. R.P. vaidlustas kriminaalasja lõpetamise Riigiprokuratuuris. Riigiprokuratuuri määruse sisu
Kaebuses esitatud taotluste sisu
-2-
taotlus tuleb jätta läbi vaatamata ning tagastada see
4.1 Määruskaebuse esitaja viitab ka ise otseselt KrMS § 208 lg 1 regulatsioonile, mille kohaselt juhul, kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud KrMS § 207 lg-s 1 või 2 nimetatud kaebus rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik vaid advokaadi vahendusel vaidlustada määruse ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. R.P. leiab, et advokaadi nõude näol on tegemist tema põhiõigusi riivava piiranguga, regulatsioon on seetõttu vastuolus nii EIKonventsiooni kui ka EV Põhiseadusega ning palub jätta see säte kohaldamata. Sisuliselt taotleb avaldaja seega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist. Selleks, et vaadata sisuliselt läbi R.P. määruskaebus, peaks ringkonnakohus seega esmalt tuvastama, et kõnealune regulatsioon on vastuolus Põhiseaduse/EIKonv sätetega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele väitele vastata eitavalt ning sellest juhinduvalt jätta ka määruskaebus läbi vaatamata.
leidnud tõendamist selle toimepanemine konkreetse isiku poolt, kohtulikule kontrollile tavapäraselt allutatud ei ole (või on see kohtuliku kontrolli pädevus loodud vaid teatud konkreetsetele, tavapäraselt nn raskematele sätetele nagu tapmine, vägistamine jne). Õiguskordades, kus selline osaline/täiendav kohtulik kontroll süüdistuskohustusmenetluse raames on küll loodud, on samaaegselt aga ka leitud, et kohtusse saab vastava kaebusega pöörduda - nagu ka regulatsioon KrMS § 208 lg-s 1 - vaid advokaadi vahendusel (vt nt regulatsioon Saksamaa StPO §-s 172). 5.2 Erinevalt R.P. st leiab ringkonnakohus sedagi, et selline piirang on nii sobiv, vajalik kui ka otstarbekas. Riigil on siseriikliku menetluse korraldamise kaudu nii õigus kui ka kohustus tagada mh kohtumenetluse efektiivsus; selle hulka kuulub ka sellise olukorra loomine, kus teatud küsimustes – nagu seda on ka süüdistuskohustusmenetlus – pöördutakse kohtusse vaid kvalifitseeritud juristi poolt koostatud asjakohaste argumentidega; lihtsustatult väljendatuna võib seega väita, et kvalifitseeritud advokaat on määruskaebuses esitatavate väidete asjakohasuse garandiks. Et sellist lähenemist oleks vaja ka käesoleva, R.P. poolt vähemalt allkirjastatud dokumendi koostamisel, on ilmne. Kuigi küsimus on iseenesest väidetavast kehalise väärkohtlemise episoodist, mis R.P. suhtes toime pandi, on täielikult asjassepuutumatult peetud vajalikuks määruskaebuses paljumahuliselt peatuda ka kriminaalkuriteol, milles R.P. on juba süüdi mõistetud ja mille eest mõistetud karistuse kandmisest - nagu määruskaebuses tunnistatakse – R.P. teadlikult kõrvale hoiab. Arusaamatud on kohtule ka määruskaebuses tehtud viited kellelegi G., samuti korduvad osundused R.P. surnud vennale. Juba need asjaolud näitavad, et kvalifitseeritud juristi nõue süüdistuskohustusmenetluse õiguse kasutamisel kohtusse pöördumisel on nii sobiv, vajalik kui ka proportsionaalne, seega igati põhjendatud ja legitiimne. Seetõttu peab ringkonnakohus ka seda avaldaja väidet paljasõnaliseks. Siinkohal viitab ringkonnakohus ka Riigikohtu määrusele nr 3-1-1-81-05, milles Riigikohus kordab varasemas praktikas korduvalt käsitletud seisukohta, et KrMS § 208 lg-s 1 nimetatud määruskaebuse esitamisel ilma advokaadi vahenduseta tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-10-05). 5.3 Vastavalt seadusele on R.P. l seejuures õigus õigusabile, kui ta seda vajalikuks peab. Nagu tuleneb ka määruskaebuses endas korduvalt märgitust, on R.P. sellise talle kuuluva õiguse olemasolust seejuures ka täiel määra teadlik.
P.R. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunik
-4-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.