Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-1-1-7-12 26. jaanuar 2012 Eesistuja Hannes Kiris, Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi Olav Õismaa süüdistuses KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg 2 järgi, Kaupo Jõgi süüdistuses KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi ja OÜ Saiko süüdistuses KarS § 3892 lg 3 – § 25 lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2011. a määrus kriminaalasjas nr 1-11-2364 Lõuna Ringkonnaprokuratuur (esindaja ringkonnaprokurör Kristiina Laas), määruskaebus Olav Õismaa ja OÜ Saiko kaitsja vandeadvokaat Kaspar Lind; Kaupo Jõgi kaitsja vandeadvokaat Marti Hääl 25. jaanuar 2012, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2011. a määrus, millega jäeti Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruskaebus Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2011. a määruse peale läbi vaatamata, ja saata see määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu samale kohtunikule uueks eelmenetluseks.
2.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2011. a määruse peale rahuldada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.23. veebruaril 2011 saabus Tartu Maakohtusse üldmenetluse korras Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
18.veebruari 2011. a süüdistusakt, mille kohaselt süüdistati Olav Õismaad KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg 2 järgi, Kaupo Jõgit KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg 2 – § 22 lg 3 järgi ning OÜ-d Saiko KarS § 3892 lg 3 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.
2.Tartu Maakohtu 22. augusti 2011. a määrusega kohustati prokuratuuri esitama hiljemalt
27.septembriks 2011 kohtule ja kaitsjatele andmed 1. septembril 2011 jõustuva KrMS § 154 lg 2 redaktsiooni p-des 31, 4, 9, 10 ja 11 nimetatud asjaolude kohta.
3.26. septembril 2011 koostas Lõuna Ringkonnaprokuratuur täiendatud süüdistusakti, mis saabus kohtusse 27. septembril 2011.
4.Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2011. a määrusega tagastati 18. veebruari 2011. a süüdistusakt koos
26.septembri 2011. a täiendustega KrMS § 262 p 2 alusel prokuratuurile. Maakohus põhjendas süüdistusakti prokuratuurile tagastamist sellega, et süüdistusaktis ei ole tõendeid grupeeritud KrMS § 154 lg 2 p 4 mõtte kohaselt. Süüdistusaktist peab nähtuma, millistest elulistest asjaoludest saab järeldada süüdistuses nimetatud asjaolusid ja millistest asjaoludest moodustub süüdistuses esitatud kuriteo kossesis. Süüdistusaktist peab olema väljaloetav, kuidas
mingis tõendis sisalduv teave konkreetset süüdistuses nimetatud asjaolu tõendab. Olukorras, kus süüdistusakt ei vasta KrMS 154 lg 2 p 4 nõuetele, ei ole ka kaitsjal kaitseakti koostades võimalik järgida KrMS § 227 lg 3 p 2 nõudeid. Samuti takistab süüdistusakti puudulikkus kohtuliku arutamise planeerimist ja seab ohtu kriminaalasja katkematu ning kiire lahendamise.
5.Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2011. a määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas, kes taotles maakohtu määruse tühistamist osas, millega kohus oli süüdistusakti prokuratuurile tagastanud, ja palus saata kriminaalasja maakohtule kohtuliku arutamise jätkamiseks.
6.Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 25. oktoobri 2011. a määrusega jäeti prokuratuuri määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus on käsitatav prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määrusena KrMS § 385 p 15 mõttes, mistõttu ei saa selle peale määruskaebust esitada. Seetõttu tuleb prokuratuuri määruskaebus juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 326 lg 2 esimesest lausest ja § 323 lg 2 p-st 2 läbi vaatamata jätta.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7.Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ringkonnaprokurör K. Laas, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse peale esitatud prokuratuuri määruskaebuse saatmist ringkonnakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Prokurör leiab, et kohaldades käesolevas asjas KrMS § 385 p 15, samastas ringkonnakohus ekslikult süüdistusakti (KrMS § 154) kriminaaltoimikuga (KrMS § 1601). Kriminaalmenetluse seadustik eristab sõltuvalt menetlusliigist kriminaaltoimiku tagastamist (KrMS §-d 2351 lg 1 p 2, § 248 lg 1 pd 2 ja 3; 235 p 3) ja süüdistusakti tagastamist (KrMS § 262 p 2). 1. septembrist 2011 kehtiva nn kahe toimiku süsteemi kohaselt ei saa rääkida kohtu valduses olevast kriminaaltoimikust. Kohus ei saa tagastada toimikut, mida pole talle üle antud. Eeltoodust tulenevalt ei ole süüdistusakt samastatav mõistega kriminaaltoimik, mistõttu KrMS § 385 p-s 15 sätestatud määruskaebuse vaidlustamise keeld ei laiene KrMS § 262 p 2 korras tehtud määrusele süüdistusakti tagastamise kohta. Lisaks selgitab prokurör määruskaebuse põhjendustes seda, miks tema hinnangul on väär maakohtu seisukoht, et süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 lg 2 p 4 mõttele.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
8.Kolleegium nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et kohtumäärus KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks (KrMS § 262 p 2) ei ole käsitatav prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määrusena KrMS § 385 p 15 mõttes.
9.KrMS § 385 p-s 15 peetakse silmas sama seadustiku § 2351 p-des 2 ja 3, § 2451 lg-tes 2–4, § 253 p-s 3 ning § 2565 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras. KrMS § 385 p 15 eesmärk ongi välistada võimalus vaidlustada maakohtu otsustust mitte lahendada asja
(olemasoleval kujul) lihtmenetluse korras. Osutatud edasikaebepiirang on põhjendatav sellega, et ühelt poolt on kohtul reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt KrMS § 2351 lg 1 p 3, § 2451 lg 1 p 4 ja § 253 p 3), teisalt säilib prokuratuuril kohtu kaalutlustest sõltumata lihtmenetlusest keeldumise korral alati võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises korras (üldmenetluses), s.t taotleda kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Seejuures ei ole ühelgi kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses. Sellises olukorras oleks kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse vaidlustamise võimaldamine suuresti sisutu, sest kõrgema astme kohtul poleks peaaegu mitte kunagi menetluslikku alust kohustada maakohut kriminaalasja lihtmenetluse korras läbi vaatama. Samas pikendaks säärane määruskaebemenetlus põhjendamatult kriminaalasja lahendamise kogukestust.
10.Seevastu süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes juhul, kui see ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele. Järelikult ei ole kohtul süüdistusakti prokuratuurile tagastamisel sedavõrd avarat otsustusruumi, nagu lihtmenetlustest keeldudes. Samas takistab KrMS § 262 p-s 2 nimetatud määrus kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist, sest kohtumääruses süüdistusaktile seatud nõudmisi täitmata ei ole prokuratuuril võimalik seda uuesti kohtule esitada ja seega kriminaalasja täiemahulise kohtuliku arutamiseni jõuda. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada õigeks KrMS § 385 p 15 tõlgendust, mille kohaselt hõlmab selles sättes ette nähtud edasikaebepiirang ka määrust süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks. KrMS § 385 ei välista kohtumenetluse poole õigust süüdistusakti tagastamine määruskaebe korras vaidlustada, kui pool leiab, et maakohus on KrMS § 154 vääralt tõlgendanud ja esitanud sellest tulenevalt süüdistusakti suhtes põhjendamatuid nõudmisi. Vastasel korral võiks muu hulgas tekkida ka olukord, kus kriminaalasja ei ole kohtupoolse KrMS § 154 väärtõlgenduse tõttu üldse võimalik arutada (juhul, kui kohtu poolt süüdistusaktile alusetult esitatavad nõuded ei ole täidetavad) või kus kohus esitab süüdistusaktile selliseid KrMS § 154 mittetulenevaid tingimusi, mis seavad kahtluse alla järgneva kohtuliku arutamise õiguspärasuse.
11.Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et jättes Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruskaebuse KrMS § 390 lg-st 1, § 326 lg 2 esimesest lausest ja § 323 lg 2 p-st 2 juhindudes läbi vaatamata põhjusel, et kaebuse esitajal ei olnud määruskaebeõigust, kohaldas ringkonnakohus vääralt KrMS § 385 p 15. Riigikohus loeb selle kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliseks. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu 25. oktoobri 2011. a määrus KrMS § 390 lg-st 1, § 361 pst 6 ja § 362 p-st 2 juhindudes tühistada ja saata prokuratuuri määruskaebus Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2011. a määruse peale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kuna määruskaebemenetlus katkes ringkonnakohtus eelmenetluse staadiumis, tuleb prokuratuuri määruskaebus saata ringkonnakohtule uueks eelmenetluseks. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-st 3, saadab kolleegium kaebuse uueks eelmenetluseks samale ringkonnakohtunikule. II
12.Selleks, et kujundada ühtset kohtupraktikat 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 154 lg 2 p 4
uue redaktsiooni kohaldamisel, peab kolleegium vajalikuks selgitada väljaspool määruskaebuse lahendamise piire obiter dictum korras järgmist.
13.KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt märgitakse süüdistusakti põhiosas muu hulgas tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Osutatud sättest tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS § 154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Näiteks kui süüdistusaktis viidatakse äriühingu kohta käivale äriregistri teabesüsteemi väljatrükile, millega prokuratuur soovib tõendada süüdistuses sisalduvat väidet, et süüdistatav oli teatud ajal selle äriühingu juhatuse liige ja/või et äriühing oli mingil ajal õigusvõimeline, tuleb just seda süüdistusakti põhiosas ka märkida. Narkootilise aine ekspertiisi akt võib tõendada näiteks süüdistuses märgitud narkootilise aine liiki, kogust jmt asjaolusid ja ebatäpne on viide, et ekspertiisiaktiga tõendatakse kuriteo objektiivse koosseisu asjaolusid. Süüdistusakti põhiosas loetletud tõendile lisatavas viites ei tohi ka laiendada tõendi tähendust. Näiteks kui tegemist on laiba kohtuarstliku ekspertiisi aktiga, võib see tõendada tapmissüüdistuses märgitud surma põhjust, aega vmt asjaolusid, mitte aga otseselt seda, et kannatanu surma põhjustas süüdistatav.
14.Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab. Tõendite sisu ja analüüsi kajastamine süüdistusaktis oleks vastuolus KrMS §-s 15 ette nähtud kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttega. Lisaks tuleb silmas pidada, et üldmenetluses kehtiva nn kahe toimiku süsteemi kohaselt ei ole kohtu käsutuses kriminaaltoimiku materjale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-90-11, p 21.2). Kohus tutvub tõendite sisuga alles pärast nende esitamist ja vastuvõtmist kohtulikul uurimisel (vt KrMS §-d 15, 286, 2861, 296, § 226 lg 7 lause 3). Selline menetluskord muutuks mõttetuks, kui kohus saaks enne kohtuliku arutamise algust süüdistusakti (või ka kaitseakti) vahendusel tõendite sisust üksikasjaliku ülevaate. Ka § 2861 lg 2 p 2 sõnastus, mis räägib süüdistus- või kaitseaktis "loetletud" tõenditest, kinnitab, et KrMS § 154 lg 2 p-s 4 ei ole silmas peetud tõendite sisukirjeldust ega analüüsi. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.