Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
18. jaanuar 2012 Tartu
Kriminaalasja number
1-12-269
Kohtunik
Tiit Lõhmus
Vaidlustatud kohtulahend
Riigiprokuratuuri 19. detsembri 2011 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lembit Siku (Sikk) kaebus Riigiprokuratuuri 19. detsembri 2011 määrusele
Edasikaebamise kord
Jätta Lembit Siku kaebus Riigiprokuratuuri 19. detsembri 2011 määruse peale läbi vaatamata. Määruse peale võib 10 päeva jooksul alates selle kättesaamisest edasi kaevata advokaadi vahendusel Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu.
Asjaolud Kriminaalasjas alustati 11.02.2011 menetlust KarS § 120 tunnustel Lembit Siku avalduse alusel selles, et 08.02.2011 õhtul helistas talle Ü.L. oma kasutuses olevalt telefonilt nr XXXXXXXX ning ähvardas teda tappa ja elamu põlema panna. 05.12.2011 lõpetas uurimisasutus ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, põhistades oma seisukohta järgmiselt: kannatanuna üle kuulatud L. Sikk avaldas, et 08.02.2011 ajavahemikul kell 20.00 kuni 21.10 helistati talle numbrilt XXXXXXXX umbes kümnel korral. Ta teab, et see telefoninumber kuulub Ü.L., ta tunneb Ü.L. hääle järgi ja kõnesid vastu võttes sai aru, et helistaja ei ole Ü.L. Helistaja oli meesterahvas, kes ütles talle järgmisi ähvardusi: „paneme su
nõela otsa“, „lööme maha“, „leiame mõne narkomaani, kes paneb su maja põlema“. L. Sikk tunnistab, et vahepeal helistas talle samalt numbrilt ka Ü.L. , kuid kuna ta ei tahtnud viimasega rääkida, katkestas tema kõned ja hiljem ei võtnud üldse kõnesid vastu. L. Sikk tunnistab, et ta ei saa öelda, et teda oleks reaalselt rünnatud. Menetleja küsimusele ähvarduse toimumise tõendamise kohta selgitab L. Sikk, et tema teada salvestab kõik tema telefonivestlused kaitsepolitseiamet ja ta taotleb sealt tõendite väljanõudmist. 10.03.2011 avaldas Lembit Sikk, et ta kahtlustab Ü.L. pedofiilias, põhjendades oma kahtlust sellega, et temaga kohtudes on G.S. (Ü.L. bioloogiline laps, kes viimase ja oma emaga koos elab) hirmunud ja aluse pedofiilia kahtlustuseks annab tema „kõhutunne“. Samas ei ole L. Sikul selle kohta mingeid konkreetseid fakte, ise ta seda pealt näinud ei ole ning ka laps ei ole talle sellest midagi rääkinud. Ü.L. ütlustest nähtub, et 08.02.2011 oli ta oma poja K.L. pool. Ta rääkis pojaga oma pereelust ja sellest, et L. Sikk on teda varem füüsiliselt rünnanud ja peale isaduse tuvastamiseks tehtud DNA - ekspertiisi süüdistab teda pedofiilias. Seejärel helistas K. tema telefonilt L. Sikule ja küsis selgitust selle kohta, miks L. Sikk Ü.L. pedofiiliks nimetab. Ü.L. tunnistab, et kuna ta kuulis K.L. ja L. Siku vahelist vestlust, siis teab ta kindlalt, et K. L. ei ähvardanud L. Sikku tappa ega tema maja põlema panna. Ü.L. tunnistab, et kõikide tülide algatajaks on olnud L. Sikk ja need said alguse sellest, kui Ü.L. hakkas koos elama M.P. ja nende ühise lapsega. K. L. tunnistab, et 06.02.2011 helistas ta oma isale kuuluvalt telefonilt L. Sikule ja küsis, miks viimane laimab tema isa ja süüdistab teda pedofiilias. L. Sikk vastas talle, et tal on selle kohta kindlad faktid. Seejärel küsis L. Sikk, kas ta ähvardab teda ja seejärel katkestas kõne. Kaitsepolitseiameti Lõuna osakonna vastusest selgub, et neil puuduvad 08.02.2011 Lembit Siku telefoni numbrile XXXXXXXX tehtud kõnede salvestused. G.S. perearsti R.T. vastusest selgub, et 28.02.2011 viibis laps Tartu Lastekliinikus, kus tal mingit patoloogiat ei tuvastatud. M.P. ütlustest nähtub, et ligi 5 aastat elas ta koos L. Sikuga. Nende kooselu ajal on L. Sikk pidevalt avaldanud, et tema elu on ohus. Nii on kahtlustanud ta toiduainete mürgitamist, kuigi nii M.P. kui ka G.S. sõid sama toitu ja mingeid terviserikkeid ei ilmnenud. Ka on L. Sikk peale ema surma lasknud viimase lahata, kahtlustades, et surma võis põhjustada mürgitamine. Kriminaalasjas kogutud materjalide alusel ei ole üheselt ja usaldusväärselt tõendamist leidnud, et L. Sikku oleks ähvardatud. Juhindudes KrMS § 7 tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tema kasuks, mistõttu nii Ü.L. kui ka K.L. käitumises puudub kuriteokoosseis ja kriminaalmenetlus kuulub lõpetamisele. Samuti puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et Ü.L. kasutab ära G.S. L. Sikk ise tunnistab, et ta ei ole midagi pealt näinud, samuti ei ole laps talle midagi avaldanud. Ka arst ei ole lapsel tuvastanud väärkoheldud lapsele iseloomulikke tunnuseid. Seega ei ole võimalik ka selles osas Ü.L. ile kahtlustust esitada. L. Sikk vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuur jättis L. Siku kaebuse rahuldamata. Määruse põhjenduste järgi on tõendite kogumise võimalused ammendatud ning kogutud tõendeid kogumis hinnates pole need piisavad kellelegi kuriteokahtlustuse esitamiseks. Nõustuda ei saa kaebajaga selles, et tõendeid on hinnatud ühekülgselt, kaebaja kahjuks. Asjaolu, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on refereeritud ka kaebajale mittemeelepäraseid, teiste ülekuulatud isikute ütlusi, ei tähenda, et neid oleks põhjendamatult
eelistatud teistele tõenditele. Menetluse lõpetamisel on põhjendatult lähtutud ka KrMS §-st 7 lg 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kaebajale selgitati, et kõnealuse kriminaalmenetluse objektiks oli kaebaja väidetav ähvardamine 08.02.2011. Kuna kaebaja avaldas menetluse käigus ka võimalikust lapse väärkohtlemisest, uuriti ja kajastati menetlusotsuses ka seda. Kaebaja viidatud avaldust 07.10.2010 on juba varem politseis ja prokuratuuris menetletud ja kaebajat selle tulemustest korduvalt informeeritud (viimati Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 14.12.2010 vastus LÕRP15/10/271). 15.03.2010 toimunud „reaalse mõrvakatse“ osas uurimisorganitel informatsioon puudub. Kaebaja pretensioonid talle takistuste tegemisel kriminaaltoimikuga tutvumisel ei leidnud kontrollimisel kinnitust. Ringkonnaprokurör Talimaa selgituse kohaselt soovis kaebaja toimikuga tutvuda menetluse käigus, mispeale talle selgitati, et saab seda teha siis, kui menetlusotsus on vastu võetud. Menetluse lõpetamise järgselt üritas prokurör kaebajale telefoni teel selgitada, et kuna menetlus on lõpetatud, siis saab ta toimikuga tutvuda politseis. Kaebaja ei olnud sellega nõus ning tahtis tutvuda prokuratuuris, misjärel nõuti toimik kaebajale vastu tulles prokuratuuri, kus ta soovis selles koopiat, mille ka sai. Kaebaja viidatud A.P. isik ei omanud kõnealuse menetlusega mingit puutumust, kõik menetlustoimingud teostas Lõuna Prefektuuri kriminaalbüroo vanemkriminaalmenetleja Inga Meo. Kaebuses esitatud taotluste sisu L. Sikk esitas kaebuse, milles taotleb kriminaalmenetluse jätkamist ning kriminaalasja uurimise üleviimist Tartusse. L. Sikk kinnitab, et telefonilt XXXXXXXX tehti temale tapmisähvardus. Prokurör Talimaa ei võimaldanud tal tutvuda kriminaaltoimikuga. Viljandi politseinik A.P. on Ü.L. i sõber ning korrumpeerunud politseinik. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud KrMS §-s 207 lg 1, 2 nimetatud kaebus rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik advokaadi vahendusel kaevata määruse ringkonnakohtusse määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebus tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. KrMS § 389 lg 1 kohaselt ringkonnakohtus määruskaebuse läbivaatamisel järgitakse KrMS
Kohtunik Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.