Kohtulahend

eeluurimisel ajas vennad segamini kuid kohtuistungil mäletab paremini- kuigi K.G. kohtuistungil ei osale (surnud). Kohus märgib, et kohtueelse uurimise käigus on rikutud süüdistatavate õigusi kannatanule fotode järgi äratundmiseks esitamise osas, mida ei ole võimalik kohtuistungil kontrollida, milles seisnes eksimus isiku äratundmisel. Kohtul puudub käesoleval ajal võimalus hinnata kannatanu ütlusi K ja Anton Guljajevi väljanägemise erisustes, mistõttu jätab kohus välja tõendite kogumist ka kannatanu ütlused Anton Guljajevi löömise kohta kannatanut pea piirkonda, mis ei seondu ega moodusta tõendite kogumit. Kaalunud süüdistatavate ja kannatanu ütlusi ning kriminaalasjas kohtule esitatud tõendeid, leidis kohus, et kogutud tõendite kogum ei ole küllaldane inkrimineerimaks süüdistatavatele esitatud süüdistust kogutud tõendite vastuolulisuse tõttu. Kohus leidis, et Vladimir ja Anton Guljajevi süüd välistavaks asjaoludeks on nii kohas kui ajaliselt kannatanuga konfliktkohtumise piiritlematus. Kannatanu vigastuste tekkemehhanismi tuvastamatuse tõttu ei ole kohtul võimalik sisustada süüdistust iseseisvalt ja kujundada süüdistatava käitumist ja tuletada põhjusliku seost patsiendikaardil märgitud vigastuste või kannatanu ütlustes sisalduva vastuolulise informatsiooni vahel nii lööja kui kannatanu hinnangu vahel. Välistada ei saa antud juhul muid kannatanule vigastuste tekitamise asjaolusid ja rahasumma 1700 krooni kaotamise või äravõtmise asjaolusid.

2.5 Prokurör möönab, et käesolevas kaasuses ei ole kohtule esitatud liigselt palju tõendeid ning tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Apellant leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärsust toetavad elulise usutavuse ja ajaline faktor. Antud juhul on kannatanu öelnud, et teda peksti ja ta andis ära sel päeval saadud pensioni summas 1700 krooni. Samuti pöördus ta politseisse kohe peale vahejuhtumit.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning tutvunud apellatsioonikohtule esitatud kannatanu materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemilt seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.

seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-21-09: kohtueelne menetlus peab kulgema nii, nagu see on tervikuna esimese astme kuriteo (milleks on ka käesolev kaasus) puhul ootuspärane, mis tähendab muuhulgas ka seda, et teha tuleb maksimaalselt jõupingutusi, kogumaks ainukese süüstava tõendiallika ütlusi kinnitavaid täiendavaid (sh kaudseid) tõendeid. Kaude on tuletatav selline arusaam ka KrMS § 211 lg-st 2. 7.2 Sellistes olukordades ei saa seega alahinnata just kaudsete tõendite osakaalu ja tähtsust, aga ka nende otsimisele suunatud tegevust tervikuna. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite nappusel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest (vt RKKKo 3-1-1-12-07). Ehk teisisõnu – ka see seisukoht kinnitab ringkonnakohtu hinnangul täiendavalt, et tuleb teha maksimaalseid jõupingutusi isiku süüd kinnitavate tõendite kogumisel. 7.3 Osundatud kohtupraktikast ja ka seaduse sõnastusest on kriminaalkolleegiumi hinnangul seega üheselt loetav välja arusaam, et isiku süüküsimuse lahendamist ainult ühe süüstava tõendi alusel saab aktsepteeritavaks lugeda ainuüksi olukorras, kus täiendavate (kaudsete) tõendite kogumine ei ole andnud mingeid tulemusi – ja nagu öeldud, on nende kogumiseks kohustatud prokuratuur. Seda kohustust ei muuda ka asjaolu, kui kannatanu ütlused on järjekindlad ja ta kogu kriminaalmenetluse vältel väidab, et teda ründas just see või teine isik. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kannatanu ütluste järjekindlus ei välista automaatselt kannatanu eksimisvõimalusi kuriteosündmuse erinevate asjaolude tajumisel ja seega ka mitte nende ütluste kontrollimise vajadust (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 12). Kriminaalasja kohtueelse menetluse hindamise tulemil peab olema arusaadav, et on tehtud piisavalt jõupingutusi, kogumaks kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid – ja seda iseäranis olukorras, kus vaatluse all on esimese astme kuritegu. Kui need on jäänud tegemata, tuleb tõusetunud kahtlused vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada süüdistatava kasuks. 7.4 Kohtupraktika on asunud seejuures üheselt seisukohale, et kui ainukese süüstava tõendi osas tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-78-05). Osundatud kriminaalkolleegium lahendist tuleneb seega üheselt suunis, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava(te) süüs, tuleb isik(ud) õigeks mõista, mitte aga langetada otsust tema/nende kahjuks. Ka enda hiljutises praktikas on Riigikohtu kriminaalkolleegium täiendavalt toonitanud (vt RKKKo 3-1-1-10-11, p 26), et isegi siis, kui süüdistatava enda ütlused on nn elulise usutavuse kontekstis kaheldavad, ei ole see piisav, et kummutada süüstavate tõendite vähesusest ja kaudsusest tõusetunud kahtlusi; kohus ei saa rajada enda otsust oletustele. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega; selliselt käitudes eksiks kohus PS §-s 22 ja KrMS §-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte vastu. Eeltoodud põhimõttelistest arusaamadest on lähtunud ka maakohus ning kriminaalkolleegium soostub maakohtu järeldustega.

nagu öeldud, ei ole sündmuskoha vaatlusprotokoll (mis ei ole seejuures üleüldse teostatud kohas, kus kuriteod väidetavalt toime pandi) ja patsiendikaart sellena kasutatavad. Eelnevalt märkis ringkonnakohus sedagi, ei välja on selgitamata juba seegi, kas kannatanul üleüldse oli sellises koguses sularaha, nagu ta seda väidab. Ka maakohus osundas, et üle ei ole kuulatud isikut (keegi N), kelle juures kannatanu ja süüdistatavad enne kuriteo väidetavat toimepanekut viibisid ning kelle juurde süüdistatavad enda kinnitusel pärast viina ostmist tagasi läksid (vt nt V. Guljajevi ütlused selle kohta kd 2, tlk 40). Nimetatud isiku ülekuulamine oleks andnud ehk selguse ka küsimuses, kes oli see seltskonnas viibinud naisterahvas, kes kannatanu kinnitusel oli ka vahejuhtumi juures (vt kd 2, tlk 37) ning kes saanuks objektiivse tunnistajana anda ütlusi toimunu kohta; sellises situatsioonis jääb apellatsioonis esitatud väide, et selle naisterahva isikut ei ole suudetud selgeks teha, paljasõnaliseks – pigem jääb mulje, et seda ei ole isegi mitte proovitud teha. Seejuures tunnistab riiklik süüdistaja apellatsioonis ka ise, et kannatanule politseis võimalike kahtlusaluste piltide näitamine, mille tulemusel tundis ta ära praegused süüdistatavad, tegi edasiselt võimatuks äratundmiseks esitamise toimetamise. Seega võeti kohtueelses menetluses endalt ka võimalus selle täiendava kohtukõlbuliku tõendi loomiseks. 8.2 Ka kannatanu ise kui ainuke süüstav tõendiallikas ei ole seejuures enda ütlustes olnud järjepidev. Nii väljendub see esmalt juba asjaolus, et esialgses süüdistuses oli kõigile kolmele vennale esitatud süüdistus grupiviisilises röövimises, s.o süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisel olid nad kõik koos (vt kd 2, tlk 1 pöördel). Kohtus on kannatanu enda ütlusi aga muutnud, mis on omakorda toonud kaasa prokuröri poolt uue süüdistuse esitamise (vt kd 1, viimane leht), kus toimunut käsitletakse juba esialgsest erinevalt; selles osas ka prokurör ise tunnistanud, et uue süüdistuse esitamise tingis just asjaolu, et kannatanu on eeluurimisel rääkinud asjaoludest teisiti (vt kd 2, tlk 38 ja tlk 40 pöördel). Seoses vastuoludega on avaldatud ka kannatanu eeluurimisel antud ütlused (vt kd 2, tlk 36 pöördel; samuti tlk 37), mis teeb täiendavalt temale kui ainukesele tõendiallikale tuginemise süüdimõistva otsuse tegemisel võimatuks; seejuures ei ole ka ringkonnakohtu jaoks veenev kannatanu selgitus selle kohta, et kohtumenetluse ajaks oli tal sündmus paremini meeles võrreldes kohtueelse uurimisega (kd 2, tlk 36 pöördel) – tuleb nentida, et reegeljuhtumil on see pigem vastupidi. 8.3 Siinkohal jätab kriminaalkolleegium otseselt lahendamata küsimuse, kas ja millisel viisil saab kirjalikus menetluses kaasata täiendavaid tõendiallikaid; käesoleval juhtumil on selleks kannatanu poolt esitatud enda ema kirjalik selgitus toimunu kohta. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium üksnes, et nimetatud selgitustes edastab kannatanu ema vaid seda, mida ta kuulis enda pojalt, s.o D. B, ja KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole selline ütlus reegeljuhtumil tõendiks. Seega oleks ka suulises menetluses N. B kui tunnistaja ülekuulamine välistatud, mistõttu ringkonnakohus sellel küsimusel täiendavalt ei peatu.

Paavo Randma

Aarne Sarjas

Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.