Kohtulahend

1.1 Meelis Põldemaa õigeksmõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 6,7) järgi metsamaterjali varguses XXX kinnistult. 1.2 Taisto Leeri õigeksmõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 6,7) järgi metsamaterjali varguses XXX kinnistult. 1.3 Indrek Jürisaarelt Eesti Vabariigi kasuks Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi katteks 5660 krooni väljamõistmises. 1.4 KrMS § 310 alusel kannatanu A.S. poolt esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises.

Senine menetluskäik

Käesoleval ajal kriminaalasja arutatavas osas mõisteti Tartu Maakohtu 24.09.2010 otsusega M. Põldemaa õigeks § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 4,6,7) järgi ning hüvitati riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel (edaspidi AVVKHS) tema eelvangistuses viibitud aeg 31.07.2007–08.09.2008, so 1 aasta 1 kuu 9 päeva. Sama maakohtu otsusega mõisteti T. Leer õigeks KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 4,6,7) järgi. T. Leer mõisteti süüdi KrK § 143 lg 2 p 1,2 (KarS § 209 lg 2 p 1,3) järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka T. Leeri eelvangistuses viibitud aeg 16.11.2004–23.02.2005, so 3 kuud 8 päeva, mõistes lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks 8 kuud 22 päeva vangistust. KarS § 73 alusel määrati, et T. Leerile mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui T. Leer 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Lisaks mõisteti eelnimetatud maakohtu otsusega süüdi õigeks Mart Kalmus, Kalle Erenvert ning süüdi Kalver Orgmäe ja Indrek Jürisaar. KrMS § 310 lg 1, VÕS § 1043 ja § 1045 alusel mõisteti I. Jürisaarelt välja tsiviilhagi summas 5660 krooni Eesti Vabariigi kasuks. KrMs § 310 alusel jäeti A.S. poolt esitatud tsiviilhagi (seoses süüdistatavate õigeksmõistmisega) läbi vaatamata õigusega esitada hagi tsiviilkohtumenetluse korras. Eelnimetatud maakohtu otsusele esitasid käesoleval ajal kriminaalasja arutatavas osas apellatsioonid prokurör ja kannatanu A.S. esindaja. Käesolevalt ringkonnakohtus kriminaalasja arutatavas osas tühistati Tartu Ringkonnakohtu 03.06.2011 otsusega eelnimetatud maakohtu otsus M. Põldemaa osas järgnevas: M. Põldemaa õigeksmõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 4,6,7) järgi XXX kinnistu episoodis ning M. Põldemaale AVVKHS alusel eelvangistuses viibitud aja hüvitamises. T. Leeri osas tühistati maakohtu otsus T. Leeri õigeksmõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 4,6,7) järgi XXX ja XXX kinnistu episoodides. Lisaks tühistati maakohtu otsus I. Jürisaarelt Eesti Vabariigi kasuks Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi katteks 5660 krooni väljamõistmises XXX kinnistu episoodis ning KrMS § 310 alusel kannatanu A.S. poolt esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises XXX kinnistu episoodis. Ringkonnakohus tegi uue kohtuotsuse, millega otsustas käesoleval ajal arutatavas osas M. Põldemaa osas järgnevat: mõista M. Põldemaa süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 6,7) järgi XXX kinnistu episoodis, mille eest mõista talle karistuseks rahaline karistus

päevamäära, so 639,12 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda M. Põldemaale mõistetud karistus kantuks eelvangistuses viibitud ajaga. T. Leeri osas otsustas ringkonnakohus järgnevat: T. Leer mõista süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 6,7) järgi XXX ja XXX kinnistu episoodides ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 500 päevamäära, so 1597,79 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel (arvestades KrK § 143 lg 2 p 1,2 järgi maakohtu poolt mõistetud karistust 1 aasta vangistust) mõisteti T. Leerile liitkaristuseks 1 aasta vangistust ja rahaline karistus 500 päevamäära, mis kuulub iseseisvale täitmisele. Maakohtu poolt KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja arvestamine mõistetud vangistuse hulka ning ärakandmisele kuuluva vangistuse osas jäeti KarS § 73 sätete kohaldamine muutmata. Lisaks mõisteti I. Jürisaarelt, T. Leerilt ja M. Põldemaalt välja tsiviilhagi katteks solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks 361,74 eurot, so 5660 krooni, ning kannatanu A.S. kasuks 53 041,56 eurot, so 829 920 krooni. Riigikohtu 03.11.2011 otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-84-11 tühistati Tartu Ringkonnakohtu 03.06.2011 otsus osaliselt, so M. Põldemaa ja T. Leeri süüditunnistamises ning karistamises KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7) järgi metsamaterjali varguses XXX kinnistult, samuti T. Leeri karistamises XXX kinnistult metsamaterjali varguse katses. Lisaks tühistati ringkonnakohtu otsus M. Põldemaalt, T. Leerilt ja I. Jürisaarelt solidaarselt Eesti Vabariigi

kasuks 361,74 euro ning A.S. kasuks 53 041,56 euro väljamõistmises. Tühistatud osas saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas jäeti Tartu Ringkonnakohtu 03.06.2011 kohtuotsus muutmata. Esimese astme kohtu otsuse sisu Lisaks I. Jürisaarele, kelle osas käesoleval ajal apellatsioonimenetlust ei toimu, esitati ka M. Põldemaale ja T. Leerile süüdistus KrK § 139 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et nemad aprillikuus 2002 varastasid salaja Tartu maakonnas Konguta vallas XXX maaüksuselt A.S. le kuuluvat kasvavat metsa, so okaspuupalke, paberipuud ja küttepuid kokku 2185 tihumeetrit väärtusega kokku 1 026 570 krooni, so suures ulatuses ning raielangi koristamata jätmise ja pinnase kahjustamisega tekitasid looduskeskkonnale kahju 5660 krooni suuruses summas. Kohtuistungil süüdistatavad M. Põldemaa ja T. Leer ennast süüdi ei tunnistanud. Maakohus, hinnanud XXX kinnistu episoodis esitatud tõendeid kogumis siseveendumuse kohaselt, leidis, et M. Põldemaa ja T. Leeri süüdistus KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ei ole tõendatud. I. Jürisaare süüdistus KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ei ole tõendatud ning tema süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 139 lg 2 p 2 järgi, millises osas on süüdistus tõendatud. M. Põldemaa, T. Leeri ja I. Jürisaare poolt KrK § 139 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritud süüteokoosseisu toimepanemise tõendamiseks on vajalik tõendada, et nemad vedasid või lasid vedada XXX kinnistult ära metsamaterjali, võttes sellega ära nende jaoks võõra metsamaterjali ilma selle omaniku ja valdaja nõusolekuta ning teadmata. Keskkonnainspektsiooni 06.05.2002 paikkondliku ülevaatuse aktist, tunnistajate T.K., K.M., T.L. , V.S. ja kannatanu A.S. ütlustest ilmneb, et 2002. aastal teostati XXX kinnistul metsaraiet. A.S. ja V.S. ütluste kohaselt said nemad metsaraie toimumisest teada Keskkonnainspektsioonist aprillis 2002 ja nemad raiet kavandanud, tellinud ega teostanud ei olnud. Samuti ei olnud välja võtnud metsateatist, kuigi Keskkonnainspektsiooni paikkondliku ülevaatuse aktist ilmneb, et 20.03.2002 oli esitatud A.S. nimel metsateatis. Tunnistaja V.R. ütluste kohaselt esitas metsateatise ja võttis selle hiljem ära isik, kes esines A.S. na, kuid kelle isikut tõendavat dokumenti ta isiklikult ei kontrollinud. Kohtule on esitatud dokumentaalne tõend selle kohta, et 08.05.2000 on sõlmitud notariaalne leping, mille kohaselt on A.S. seadnud XXX kinnistu suhtes sisse 30-aastase tähtajaga kasutusvalduse E.S. kasuks, millega viimane on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju. Seega on kasutusvaldaja E.S. valduse saamisest alates õigustatud ka metsa majandama, sh raiet teostama ja tulu saama. Tunnistaja A.L. kohtuistungil antud ütlustest ilmneb, et temale pakkus XXX kinnistul tööd I. Jürisaar, mida ka I. Jürisaar kinnitab. I. Jürisaar on väitnud, et ta on saanud kinnistu kohta vallast mingisuguseid dokumente, käinud sellega seoses metsanõuniku juures ja tema käes on olnud kinnistu metsateatis. Samuti on tunnistaja A.L. andnud ütlusi selle kohta, et I. Jürisaar ütles temale, et kinnistu omanik on A.S. ning I. Jürisaar andis temale ka töölepingu, kus oli teise osapoolena märgitud A.S. ning millele tunnistaja kirjutas omalt poolt alla. Tunnistaja sõnul ei süüvinud tema aga lepingu sisusse ning lepingus märgitud tööülesandeid – metsatööde organiseerimine ja läbiviimine – tema ei teostanud, vaid oli pigem järelevaataja. Tunnistaja kinnitas, et on allkirjastanud ka töövõtulepingu Lanellius OÜ-ga metsatööde teostamiseks ja metsamaterjali koondamiseks, mida kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja H.S., kes oli OÜ Lanellius omanik. Tunnistaja H.S. sõnul tasus tööde eest samuti A.L. , kuid metsaomanikuna esines I. Jürisaar, kelle ta on ka ära tundnud. Tunnistaja H.S. ütlusi kinnitab ka R.K. , kes töötas Lanellius OÜ-s ning kelle sõnul oli metsas tööde tellijatena kaks isikut, kellest üks oli väidatav omanik ja kelles on tunnistaja fotodelt äratundmiseks esitamisel tundnud ära I. Jürisaare ning teine oli töö tellija, kellel oli A.L. nimeline pass ning kelle tunnistaja on äratundmiseks esitamisel samuti ära tundnud. Samas on tunnistaja kohtueelses menetluses viidanud metsatööde tellijana ka T. Leerile, kuid on lisanud, et nime ja nägu ta seostada ei oskaks ning seetõttu ei saa

maakohtu arvates nimetatud asjaolule usaldusväärselt tugineda, kuna ka kohtuistungil ei ole T. Leeri osalust mäletanud. R.K. suunamisel metsas reaalselt tööd teinud tunnistajad J.R. ja A.N. metsas metsaomanikku või tema esindajat ei näinud. XXX kinnistu metsaga seoses metsaveo teenust pakkunud tunnistaja M.S. ütluste kohaselt tellis puidu veo noormees, kes väitis, et on metsa omanik. Äratundmiseks esitamisel on tunnistaja viidanud I. Jürisaarele kui isikule, kes tellis veoteenuse, andis veolehed ja tasus teenuse eest ning A.L. le kui teisele kinnistul olnud isikule. Kohtus on tunnistaja aga ära tundnud I. Jürisaare, kui tellijaga kaasas oleva isiku. Tunnistaja A.L. on kohtuistungil väitnud, et tema on allkirjastanud I. Jürisaare ja väidetava A.S. palvel metsamaterjali veoselehti. Metsa asukoha näitas ette I. Jürisaar, kes saatis vahel ka töömeestele raha ning ka süüdistatav ise seda kohtuistungil kinnitanud, lisades, et nimetatud raha sai ta eelnevalt T. Leeri käest, kes oli samuti kuidagi kinnistuga seotud ja võimalik, et oli omaniku sõber või sugulane. Süüdistatav T. Leeri ütluste kohaselt pakkus I. Jürisaar temale XXX kinnistu metsast pärinevat palki, kuid ta ei ostnud seda. M. Põldemaa seotust kinnistuga I. Jürisaar kinnitada ei oska, kuid on näinud teda koos T. Leeriga korra kinnistul juttu ajamas ning samuti võis ta puidu väljaveoga seoses kohalikega asju klaarida, kuid kindlalt ta seda ei mäleta. Ka M. Põldemaa kinnitab, et XXX kinnistu metsaga seonduvalt ei ole tema I. Jürisaarega kokku puutunud, kuid on ostnud sealt pärinevat metsamaterjali. A.L. on viidanud M. Põldemaale kui metsa äravedu organiseerivale isikule ning U.V. ja H.K. ütlustest ning 24.10.2002 ettekandest politseiprefekt A.O. selgub, et M. Põldemaa on tegelenud kinnistult pärineva metsamaterjali ladustamisega. Nimetatud asjaolud ei viita maakohtu hinnangul aga sellele, et M. Põldemaa oleks ise metsaraiet või metsamaterjali vargust organiseerinud või sellest kuidagi teadlik olnud. Tegemist võis olla tema jaoks tavapärase tegevusega, kuna ka süüdistatav ise on kinnitanud, et tegeles tol ajal metsamaterjali kokkuostuga. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et T. Leeri ja M. Põldemaa süü metsaraie organiseerimises ja sellega seoses metsamaterjali varguses ei ole uuritud tõenditega kinnitamist leidnud. T. Leeri on kinnistuga seostanud vaid R.K. ja I. Jürisaar, kuid kumbki neist ei ole viidanud selgelt T. Leerile kui kinnistul metsaraie või metsamaterjali varguse organiseerijale ning samuti ei ole teda seostanud kinnistuga A.L. , kes vahetult kinnistuga kokku puutus. Samas on tõendatud I. Jürisaare keskne roll metsaraie organiseerimises ja koordineerimises, mille eesmärgiks oli raie käigus saadud metsamaterjali vargus. Kuna kannatanu A.S. ja tunnistajate V.S. ja T. K. ütlustest ilmneb, et puit oli kinnistult ka ära viidud, siis on süütegu ka lõpuni viidud. Tuginedes Keskkonnainspektsiooni paikkondliku ülevaatuse aktile, V.S. , A.S. ja E.P. ütlustele, leidis maakohus, et tekitatud kahju suurust ei ole kohtule esitatud andmete põhjal võimalik piisavalt täpselt kindlaks määrata, kuna ei ole kindel, mis ulatuses oli mets kahjustatud ning millisel määral see puidu väärtust alandas. Seega asus maakohus seisukohale, et ei ole võimalik ka hinnata, kas tegemist oli suure kahjuga või mitte ning I. Jürisaarele esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 139 lg 2 järgi. Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi osas leidis kohus, et tsiviilhagi XXX kinnistul raielangi koristamata jätmise ja metsa pinnase kahjustamisega looduskeskkonnale tekitatud kahju eest summas 5 660 krooni on põhjendatud ning nimetatud summa tuleb Eesti Vabariigi kasuks välja mõista I. Jürisaarelt. Maakohus leidis, et A.S. tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata, kuna tõendatud ei ole tekkinud kahju tegelik ulatus. Tunnistaja E.P. ütlustest ilmnes, et XXX kinnistu metsas olid metsaraie toimumise ajal paljud puud kahjustatud ning see võis ka puidu kvaliteeti alandada. Kuna kohtule ei esitatud täpseid andmeid kinnistul oleva puidu väärtuse kohta, arvestades seejuures selle varasemaid kahjustusi, ei ole ka kohtul endal võimalik võtta seisukohta puidu väärtuse ja seega tekkinud kahju osas. Samas aga märkis maakohus, et A.S. l on õigus esitada hagi temale tekitatud kahjude väljamõistmiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

Ringkonnaprokurör Ene Timmi apellatsioon Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist, so M. Põldemaale AVVKHS alusel tema eelvangistuses viibitud aja ulatuses kahju hüvitamise osas ning M. Põldemaa ja T. Leeri õigeksmõistmises. Prokurör taotleb uue otsuse tegemist, millega mõista M. Põldemaa süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 4,6,7) järgi ja T. Leer KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 4,6,7) järgi XXX kinnistu episoodis. Lisaks taotleb prokurör vaidlustatud episoodides tsiviilhagi rahuldamist. Prokurör leiab, et M. Põldemaa ja T. Leeri süü on tõendatud. Samas on maakohus T. Leeri ja M. Põldemaa õigeks mõistnud põhjusel, et äravedu oli nende puhul „tavapärane äritegevus“. Metsaseadus (edaspidi MS) kohustas nii teo toimepanemise ajal kui ka praegu metsa ostjat tuvastama metsa müüja isik ja tegema kindlaks tema õigus metsa müüa. Käesoleval juhul on tuvastatud, et metsas tegutsenud A.L. ja I. Jürisaar ei olnud metsa omanikud ja neil puudusid ka omaniku vastavad volitused asjaga tegeleda. I. Jürisaar, M. Põldemaa ja T. Leer tundsid üksteist. Seega ei saanud T. Leer ja M. Põldemaa pidada I. Jürisaart A.S. ks, so metsa omanikuks. Keegi ei ole väitnud ja puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et I. Jürisaarel oleksid olnud M. Põldemaale ja T. Leerile ette näidata omaniku või tema poolt volitatud isiku volitus metsa müügiks - sellise dokumendi olemasolule isegi võltsitud kujul puuduvad viited. Hinnates kõiki käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis – I. Jürisaare, T.L. , U. V ja H. K ütlused; T. Leeri „tavapärane äritegevus“ on seisnenud metsa väljapetmises teistes episoodides; M. Põldemaa on ostnud kinnistuid variisikute nimele korduvalt – on prokuröri hinnangul tõendatud nende osalemine XXX kinnistult metsa varguse organiseerijate ja täideviijatena. Puuduvad igasugused viited selle kohta, et T. Leer ja M. Põldemaa oleksid edastanud I. Jürisaarele või A.L. le ligi miljoni krooni väärtuses realiseeritud metsa eest raha (mis legaalse äritegevuse puhul oleks esmane). Raha ei ole saanud ka metsa omanik A.S. . Ülaltoodu tõendab ka varalise kasu saamist T. Leeri ja M. Põldemaa poolt. Kannatanu A.S. esindaja V. Krinali apellatsioon A.S. esindaja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista T. Leer ja I. Jürisaar süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ning T. Leerilt ja I. Jürisaarelt solidaarselt 829 920 krooni A.S. kasuks väljamõistmist. Esindaja leiab, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud tuvastatud seoseid T. Leeri ja I. Jürisaare tegevuses XXX kinnistult toime pandud metsavarguse episoodis. Esindaja märgib, et I. Jürisaar on nii eeluurimisel kui ka kohtuistungil viidanud, et nimetatud kinnistul ebaseadusliku metsaraie tegemiseks vajalikud dokumendid pärinesid T. Leerilt. Seega on tuvastatud piisav seos T. Leeri ja I. Jürisaare ühises tegevuses ebaseadusliku metsaraie läbiviimisel. Tõendeid kogumis hinnates tundub esindajale ebatõenäoline, et sellel kinnistul oleks kasutatud mingit teistsugust skeemi, kui muudes episoodides ning maakohtu järeldus (grupilise varguse toimepaneku osas on tõendamatuse tõttu ümber kvalifitseeritud) on vajalikul määral motiveerimata. Esindaja ei nõustu maakohtu järeldusega, et tõendamata on kahju tekitamine suures ulatuses. Esindaja hinnangul on kahju suurus on kindlaks tehtud Keskkonnainspektsiooni ekspertiisiaktiga, mille õigsust kohus kahtluse alla pole seadnud ning moodustab summa 829 920 krooni. Selle arvamuse andmisel on arvesse võetud ka võimalikke kahjustusi. Esindaja leiab, et metsaraie teostati raieküpses metsas õigeaegselt ning sealt oleks saadud tulu ekspertiisiaktis toodud ulatuses. Esindaja ei nõustu otsuses toodud motiividega tsiviilhagi läbivaatamata jätmiseks. Arvestades metsateatisel lubatud raiekogust ning ekspertiisiaktil toodud hinnangut, on esindaja seisukohal, et tsiviilhagi tõendamiseks on esitatud kõik vajalikud dokumendid ning rohkem neid hankida võimalik ei ole. Seetõttu muutuks mõttetuks hagemine tsiviilkohtumenetluse korras. Vastuväide apellatsioonile T. Leeri kaitsja on esitanud prokuröri apellatsioonile vastuväite, milles palub prokuröri apellatsiooni jätta rahuldamata.

Kaitsja leiab, et süüdistus T. Leeri suhtes KrK § 139 lg 3 p 1 järgi XXX kinnistu osas on tõendamatuse tõttu alusetu. Kaitsja hinnangul ei ole prokurör viidanud tõenditele, mis kinnitaksid T. Leeri veenvat osalust nimetatud episoodis. T. Leeri on nimetatud kinnistuga seonduvalt seostanud vaid tunnistaja R.K. ja süüdistatav I. Jürisaar, kuid kumbki neist ei ole viidanud selgelt T. Leerile kui kinnistul metsaraie või metsamaterjali varguse organiseerijale. Samuti ei ole T. Leeri seostanud kinnistuga A.L. , kes vahetult kinnistuga kokku puutus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Prokurör leiab, et kinnistu omanik ja kasutusvaldaja ei ole oma õigusalaste teadmiste puudumise tõttu osanud õigesti hinnata, kummal on neist hagi esitamise õigus. Sellel küsimusel ei ole olnud üksmeelel ka erinevad kohtuinstantsid, mistõttu ei ole käesoleval juhul kannatanu teadmised ja oskused võimaldanud tal astuda oma õiguste kaitseks menetluslikke samme. Teisalt on prokuröri hinnangul aastaid kestnud kriminaalmenetlusega tuvastatav kahju põhjustamine ja oleks ebamõistlik sundida kahjusaajat alustama uut ja täiendavat menetlust süüdlastelt kahju kättesaamiseks. Seda otsustust on pädev tegema ka kriminaalmenetlust läbiviiv kohus. Süüdistatavatele on täielikult olnud tagatud võimalus esitada oma vastuväiteid kõigis kahju tekkimisse ja selle suurusesse puutuvates küsimustes ning sellega on tagatud nende õigused. E.S. ja A.S. soovivad kahju sissenõudmist süüdlastelt ja asja materjalidest ei nähtu, et nende vahel käiks vaidlus, kellele kahju heastada tuleb. Seega saab viimase küsimuse prokuröri hinnangul otsustada kohus.

Ringkonnakohus leiab, et kuna vastavalt käesolevas kriminaalasjas tehtud Riigikohtu lahendile ei ole lubatava tõendina käsitatav T.L. le äratundmiseks esitamise protokoll, tuleb nimetatud tõend tõendikogumist välja jätta. Puutuvalt T.L. kohtuistungil antud ütlustesse jääb ringkonnakohus juba varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et iseenesest ei ole T.L. kohtuistungil antud ütluste pinnalt võimalik järeldada M. Põldemaa seotust, kuna tunnistaja ei mäleta toimunut. Kohtuistungil kinnitas T.L. , et äratundmiseks esitamisel tundis ta ära isiku, keda ta oli näinud palgivirna juures. Tulenevalt asjaolust, et T.L. le äratundmiseks esitamise protokoll ei ole lubatav tõend, tuleb ringkonnakohtu hinnangul tõendikogumist välja jätta ka T.L. ütlused põhjusel, et need ei sisalda tõendusteavet.

Lisaks on maakohus käsitlenud ka H. K ütlusi, kes töötas 2002. aastal Reola saekaatris raamijuhi ja meistrina. Tunnistaja ütluste kohaselt küsiti talt luba palkide ladustamiseks ja tema andis U. V, kes on laoplatsi omanik, numbri, kuna tunnistajal ei olnud õigust lubada. Ühtlasi kinnitas tunnistaja, et hiljem ka palke platsil ladustati. Kohtuistungil on tunnistaja väitnud, et ta ei tunneks ära isikut, kes temalt luba küsis, mistõttu avaldati tunnistaja suhtes kohtueelses menetluses teostatud äratundmiseks esitamise menetlustoimingu fototabel (5 kd, tl 65). Seejärel kinnitas tunnistaja, et fototabeli järgi tundis ta ära isiku, kes temalt luba küsis. Äratuntud isikuks osutus M. Põldemaa. Maakohus on viidanud süüdistatav I. Jürisaare ütlustele, mille kohaselt on ta näinud M. Põldemaad, kelle hüüdnimi võis olla Saarlane, kuid ei tea, kas M. Põldemaa oli kinnistuga seotud, aga on näinud M. Põldemaad ja T. Leeri kinnistul juttu ajamas. Süüdistatav sai T. Leeri käest nimetatud kinnistult metsa väljavedajate raha, mille ta andis A.L. le, kes andis selle edasi väljaveo ülemusele. Süüdistatav ei oska öelda, kes kohapeal kohalikega suhtles, mistõttu on kohtuistungil avaldatud tema kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused (5 kd, tl 102) selle kohta, et väljaveo organiseerimisel tekkis väike probleem kohaliku ettevõtte omanikuga ning kokkuleppe sõlmis T. Leeri tuttav isik hüüdnimega Saarlane. Kohtuistungil nendib süüdistatav, et Saarlane võis kohalikega asju klaarida, kuid kindlalt ta ei mäleta. M. Põldemaa ütluste kohaselt on ta ostnud XXX kinnistult pärinevat metsamaterjali ning selle müüjat ja T. Leeri tundis ta seetõttu, et T. Leer oli metsamaterjaliga seonduvalt tema konkurendiks. I. Jürisaarega ei ole tema seoses metsaga kokku puutunud. 5.3 T. Leeri osas on maakohus viidanud tunnistaja R.K. ja I. Jürisaare ütlustele, leides, et kumbki neist ei ole selgelt viidanud T. Leerile kui kinnistul metsaraie või metsamaterjali varguse organiseerijale ning samuti ei ole teda kinnistuga seostanud A.L. , kes vahetult kinnistuga kokku puutus. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata sellele, et T. Leeri seotusele nimetatud kinnistuga viitavad üksnes R.K. ja I. Jürisaare ütlused, on võimalik nende pinnalt üheselt järeldada ka T. Leeri osalust metsamaterjali varguses XXX kinnistul. Tunnistaja R.K. ütluste kohaselt töötas ta 2000–2003 kevadeni Lanellius OÜ-s ning oma tööga seoses on ta käinud ka XXX kinnistul, kuhu saatis tema ülemus H. S. Tunnistaja sõnul tegid reaalselt kinnistul tööd A. J., P ja A.. Nemad teostasid lõikust ja väljavedu laoplatsile, mille näitas ette ilmselt tellija. Äraveo kohta ei mäleta tunnistaja midagi. T. Leeri nime ei oska tunnistaja kohtuistungil millegagi täpselt seostada, kuid teab dokumentide järgi, et ta on seotud metsa kinnistuga. Kohtuistungil avaldati tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused (5 kd, tl 51), mille kohaselt oli T. Leer tunnistaja teada XXX kinnistu metsatööde tellija, kes käis tööde teostamise ajal ka objektil kohapeal, kuid tunnistaja ei oskaks siiski nime ja nägu kokku viia. Maakohtu istungil kinnitas tunnistaja, et tema ütlused on tõesed ja soovib nende juurde jääda, kuid pika aja möödumise tõttu ja samalaadsete tööde rohkuse tõttu sündmusi täpselt ei mäleta. I. Jürisaare ütluste kohaselt oli T. Leer XXX kinnistuga seotud. I. Jürisaare ütlustest nähtuvalt olid tema käes kinnistuga seonduvad dokumendid, mis ta sai arvatavasti T. Leeri käest. Ta andis need dokumendid oma sõbrale A.L. le. XXX ülestöötajatega on ta kokku puutunud ning näitas metsa ülestöötajatele ka metsa piirid ette. M. Põldemaad, kelle hüüdnimi võis olla ka Saarlane, on süüdistatav näinud. Süüdistatav sai T. Leeri käest ka nimetatud kinnistult metsa väljavedajate raha, mille ta andis A.L. le ja kes andis selle edasi metsa väljaveo ülemusele. 5.4 Maakohus on eelviidatud tõendite ning M. Põldemaa ja I. Jürisaare ütluste põhjal jõudnud järeldusele, et tõendites sisalduv ei viita sellele, et M. Põldemaa oleks ise metsaraiet või metsamaterjali vargust organiseerinud või sellest kuidagi teadlik olnud. Tegemist võis maakohtu

hinnangul olla tema jaoks tavapärase tegevusega, kuna ka süüdistatav ise on kinnitanud, et tegeles tol ajal metsamaterjali kokkuostuga. Ringkonnakohus möönab, et analüüsitava episoodi puhul ja seda eelkõige T. Leeri ja M. Põldemaa osas, on kriminaalasjas kogutud tõendid peamiselt kaudsed, mitte otsesed. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et nimetatud asjaolu ei välista tõendite kogumis hindamist vastavalt tõendite hindamise põhimõttele ja nende alusel ka isikute süüdimõistmist. Siinkohal on oluline viidata Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse ka KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohtu hinnangul annavad kriminaalasjas kogutud tõendid puutuvalt metsamaterjali vargusesse XXX kinnistult aluse järeldada, et kuriteo toimepanemisel osalesid ühiselt ja kooskõlastatult koos I. Jürisaarega nii T. Leer, kui ka M. Põldemaa. Ringkonnakohtu hinnangul saab kogutud tõendite pinnalt järeldada, et I. Jürisaare roll oli metsaraie organiseerimine (leida isikud, kes vahetult metsaraie teostasid, sõlmida nendega lepingud ning metsaraiet võimaldavate dokumentidega asjaajamine) ja teostatava metsaraie koordineerimine. Selleks oli I. Jürisaar saanud T. Leerilt rahalised vahendid metsaraie teostajatele tasumiseks. Ühtlasi nähtub kogutud tõenditest, et sisuliselt oli ka T. Leeri ülesandeks XXX kinnistul teostatava metsaraie organiseerimisega seonduv (dokumentidega asjaajamine ning nende edastamine I. Jürisaarele ja A.L. le, metsatööde vedajatele tasu maksmine). M. Põldemaa rolliks oli metsamaterjali väljaveo ja selle ladustamise korraldamine. Ringkonnakohtu hinnangul on iga süüdistatava teopanus olnud oluline ning üksnes ühise ja kooskõlastatud tegevusega sai võimalikuks metsamaterjali varguse lõpuleviimine XXX kinnistult. 5.5 Subjektiivsest küljest eeldab käesolev kuriteokoosseis tahtlust. Ringkonnakohtu hinnangul on T. Leer ja M. Põldemaa pannud toime metsamaterjali varguse XXX kinnistult kavatsetusega. Süüdistatavad seadsid eesmärgiks XXX kinnistult metsamaterjali varguse, tegutsedes sihipäraselt teostades metsaraie, seda organiseerides ja koordineerides, ning realiseerides saadud metsamaterjali. 5.6 Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kahjusumma jäi kohtus tuvastamata, mistõttu ei olnud võimalik hinnata, kas tegemist on suure kahjuga või mitte. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu käsutuses oli piisavalt tõendeid, mille pinnalt tuvastada kuriteoga tekitatud kahju ulatus. Maakohus on viidanud kannatanu A.S. ütlustele, mille kohaselt tellisid nemad isaga metsavargusega tekitatud kahju hindamiseks Keskkonnainspektsioonist hindaja, kelle arvamuse kohaselt tekitati metsaraiega kahju summas 829 920 krooni (5 kd, tl 27). Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi tunnistaja E.P. poolt maakohtus antud ütlused selle kohta, et mets oli kahjustatud ja tema väärtus lähima 10 aasta pärast oleks vähenenud, ei anna alust seada kahtluse alla kahjusumma tuvastatust. Tulenevalt Keskkonnainspektsiooni ekspertarvamusest (5 kd, tl 26) on kahju arvestamisel muuhulgas arvesse võetud võimalikud kahjustused. Sellest lähtuvalt ei ole tunnistaja E.P. ütlused maakohtus vastuolus ekspertarvamusega. Asjaolu, kas lähima 10 aasta jooksul oleks enamus metsas olnud puudest hukkunud, ei mõjuta ringkonnakohtu arvates eksperthinnangus toodud kahju suuruse usaldusväärsust. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et M. Põldemaale ja T. Leerile esitatud süüdistus varguse toimepanemises suures ulatuses, so KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 6,7) järgi on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud.

Samuti on ringkonnakohtu arvates vajalik arvestada pika aja möödumist kuritegude toimepanemisest ning seaduse muudatusi, mis mõjutavad samuti karistuse mõistmist. 6.1 Ringkonnakohus mõistab M. Põldemaa süüdi episoodis, mis on toime pandud grupis ja suures ulatuses. M. Põldemaa on varem karistamata. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kuigi käesolev kriminaalmenetlus on kestnud pikka aega, kuna arutatava kuriteo on M. Põldemaa toime pannud aastal 2002, ei ole ringkonnakohtu hinnangul M. Põldemaa karistamisel nimetatud asjaolu määrav, kuna M. Põldemaa on olnud pikka aega tagaotsitav. Lähtudes senisest kriminaalmenetluse käigust, asub ringkonnakohus seisukohale, et M. Põldemaa on hoidnud kõrvale kriminaalmenetlusest ning seetõttu on paljuski mõjutanud kriminaalmenetluse pikkust M. Põldemaa enda käitumine. Samas, lähtudes karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest, on ringkonnakohus arvamusel, et süüdistatavale karistuse mõistmisel aastal 2011 kuriteo eest, mis on toime pandud aastal 2002, ei ole põhjendatud mõista karistuseks vangistust. Lisaks on oluline osundada, et kui teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 139 lg 3 võimaldas süüdimõistmisel karistada süüdistatavat üksnes vangistusega, näeb käesoleval ajal kehtiv KarS § 199 lg 2 ette alternatiivse karistusliigina rahalise karistuse. Seega, lähtudes KarS § 5 lg-st 2 ja arvestades eeltoodut, peab ringkonnakohus otstarbekaks M. Põldemaale mõista rahalise karistuse 200 päevamäära ulatuses, so 10 000 krooni ehk 639,12 eurot. Kuna M. Põldemaa on viibinud eelvangistuses, tuleb KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg (31.07.2007–08.09.2008), so 1 aasta 1 kuu 9 päeva, millele KarS § 68 lg 1 alusel vastab rahalise karistuse 1197 päevamäära. Seega tuleb M. Põldemaale mõistetav karistus lugeda kantuks eelvangistuses viibitud ajaga. 6.2 Käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse T. Leeri õigeksmõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 (KarS § 199 lg 2 p 6,7) järgi XXX kinnistult metsamaterjali varguse toimepanemises ning mõistab T. Leeri eelnimetatud episoodis süüdi. Samas on käesolevas kriminaalasjas tehtud Riigikohtu lahendiga tühistatud varasem ringkonnakohtu otsus ka T. Leeri karistamises XXX kinnistult metsamaterjali varguse katses (T. Leerile esitatud süüdistus KrK § 139 lg 3 p 1 järgi), tuleb ringkonnakohtul käesoleval juhul ringkonnakohtul mõista T. Leerile karistus ka selles. KrK § 139 lg 3 p 1 järgi karistuse mõistmisel arvestab ringkonnakohus, et T. Leer on toime pannud kaks kuritegu, millest üks on toime pandud suures ulatuses ja isikute grupis, ja teine jäi katse staadiumi. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Varem ei ole T. Leeri kriminaalkorras karistatud, kuid teda on korduvalt karistatud väärteokorras. Ringkonnakohus, lähtudes kriminaalmenetluse kestusest, karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest, on seisukohal, et süüdistatavale karistuse mõistmisel aastal 2011 kuritegude eest, mis on toime pandud aastal 2002, ei ole põhjendatud mõista karistuseks vangistust. Teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 139 lg 3 võimaldas süüdimõistmisel süüdistatavat karistada üksnes vangistusega, kuid käesoleval ajal kehtiv KarS § 199 lg 2 näeb ette alternatiivse karistusliigina rahalise karistuse. Seega lähtudes KarS § 5 lg-st 2 ja arvestades eeltoodut, peab ringkonnakohus otstarbekaks T. Leerile mõista rahalise karistuse 500 päevamäära ulatuses, so 25 000 krooni ehk 1597,79 eurot. Käesoleva kriminaalasja arutamisel on T. Leer maakohtu poolt süüdi mõistetud ka KrK § 143 lg 2 p 1,2 järgi, mille eest on talle mõistetud karistuseks 1 aasta vangistust. Seega tuleb KarS § 64 lg 1 alusel T. Leerile liitkaristuseks mõista 1 aasta vangistust ja rahaline karistus 500 päevamäära, mis kuulub KarS § 64 lg 2 alusel iseseisvale täitmisele.

Maakohus on KrK § 143 lg 2 p 1,2 järgi mõistetud karistuse, so 1 aasta vangistust, hulka lugenud KarS § 68 lg 1 alusel T. Leeri poolt eelvangistuses viibitud aja ning mõistnud ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 8 kuud 22 päeva vangistust. Nimetatud karistuse on jätnud maakohus KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata. Seega on T. Leeri eelvangistuses viibitud aeg maakohtu poolt karistusaja hulka juba arvatud, mistõttu puudub käesoleval juhul alus T. Leeri eelvangistuses viibitud aega ringkonnakohtu poolt mõistetava karistuse hulka arvata.

Eeltoodust tulenevalt tulnuks E.S. il esitada tsiviilhagi kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus, so enne 17.09.2010. Kuna E.S. on esitanud tsiviilhagi kriminaalasja teistkordsel arutamisel ringkonnakohtule ning alles 17.11.2011, tuleb see KrMS § 310 lg 1 alusel jätta läbi vaatamata. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et vastavalt KrMS § 310 lg-le 3 on E.S. il õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. 7.2.2 Isegi juhul, kui E.S. oleks esitanud tsiviilhagi tähtaegselt, tulnuks ringkonnakohtul E.S. i tsiviilhagi jätta läbi vaatamata KrMS § 310 lg 1 alusel, kuna kohus ei oleks olnud ikkagi pädev E.S. i tsiviilhagi lahendama. Ringkonnakohus möönab, et prokuröri seisukohas väljendatu selle kohta, et erinevad kohtuinstantsid ei ole olnud tsiviilhagi rahuldamise osas üksmeelel on küll põhjendatud, kuid sellegipoolest ei ole võimalik nõustuda prokuröri seisukohas esitatud arvamusega selle kohta, justkui E.S. i tsiviilhagi lahendamine oleks õigustatud põhjusel, et kannatanu teadmised ja oskused ei ole võimaldanud tal astuda oma õiguste kaitseks menetluslikke samme. Kahtlemata on senise kriminaalmenetluse valguses inimlikult mõistetav ja eeldatav, et kui erinevad kohtuinstantsid ei ole kahju tegeliku saaja osas üksmeelel, on menetlusosalistel nende enda kogemuse ja teadmise pinnalt keeruline korrektseid menetluslikke samme ette võtta. Samas on oluline rõhutada, et kohtul ei ole võimalik tsiviilhagi lahendada, kui selleks puudub seadusest tulenev alus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selliseks aluseks võimalik ka pidada KrMS § 306 lg 1 p 11 teist alternatiivi – kohtuotsuse lahendamisel tuleb lahendada küsimus, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalmenetluses on vastavalt KrMS § 37 lg-le 1 kannatanuna käsitletav isik, kellele on kuriteoga vahetult tekitatud kahju. Kuigi käesoleval juhul on veenvalt tuvastatud, et kuriteo toimpanemise tulemusena tekitati kahju E.S. ile, ei ole nimetatud asjaolu piisav ning ei anna kohtule alust tsiviilhagi lahendamiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada, et vastavalt KrMS § 16 lg-le 2 on kannatanu menetlusosaline. Samas ei ole E.S. i käesolevasse kriminaalmenetlusse kannatanuna kaasatud ega omistatud talle muud menetlusseisundit. Seega on E.S. i puhul tegemist menetlusvälise isikuga, kellel ei ole puutumust käesoleva kriminaalmenetlusega ning seega õigust kasutada kannatanule kuuluvat õigust esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks.

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.