1-08-5061/50 - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

aastat 8 kuud ja 3 päeva vangistust alates 31. oktoobrist 2007. a. Kohtumäärus jõustus 05. detsembril 2008. a. Tartu Maakohtu 13. aprilli 2010. a määrusega jäeti Heiko Vardja mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata. Kohtumäärus jõustus Tartu Ringkonnakohtu määrusega 30. aprillil 2010. a. Tartu Maakohtu 12. jaanuari 2011. a määrusega jäeti Heiko Vardja mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamata ning määrati, et vanglal on õigus esitada materjalid süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegse vabastamise arutamiseks kohtule uuesti 9 kuu möödumisel määruse jõustumisest. Kohtumäärus jõustus Tartu Ringkonnakohtu 03. veebruari 2011. a määrusega. Heiko Vardja karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 02. juulil 2012. a. Heiko Vardjat on varasemalt kriminaalkorras karistatud: - Tartu Maakohtu 05. märtsi 2001. a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3, § 140 lg 2 p 1, 2, 3 ja § 203 lg 1 alusel 3 aasta 6 kuu pikkuse vabadusekaotusega, mille hulka arvati eelvangistuses oldud aeg ning ärakandmisele kuulus 3 aastat 28 päeva vabadusekaotust tingimisi 2-aastase katseajaga. Tartu Maakohtu 06. veebruari 2003. a määrusega pöörati mõistetud karistus täitmisele, arvestades eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning määrates ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 28 päeva vangistust. Karistuse kandmiselt vabanes süüdimõistetu 14. detsembril 2004. a tingimisi ennetähtaegselt katseajaga kuni 04. märtsini 2006. a; - Tartu Maakohtu 20. detsembri 2004. a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, § 140 lg 2 p 2, 3, § 195 lg 2 ja KarS § 201 lg 2 p 1 alusel 2-aastase vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga, millele liideti Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2005. a määrusega KarS § 65 lg 2 alusel varasemalt mõistetud ja ärakandmata karistus, mõistes liitkaristuseks 3 aastat 2 kuud 19 päeva vangistust karistuse algusega 19. oktoobrist 2005. a. Karistuse kandmiselt vabanes süüdimõistetu 03. juulil 2007. a tingimisi ennetähtaegselt katseajaga kuni 07. jaanuarini 2009. a. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on Heiko Vardjal uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 19% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 30%. Tartu Vangla toetab süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et vabanemisel soovib süüdimõistetu asuda elama oma vanaema juurde tema ühetoalisesse korterisse ning vanaema on nõus teda ajutiselt ka sinna elama võtma, kuid mitte kauemaks kui paariks kuuks. Materiaalselt vanaema süüdimõistetut toetada ei saa ega suuda ka tema tegevust vabanemise korral kontrollida. Süüdimõistetu on kinnitanud, et tal on vabanemisel võimalik asuda tööle XXXX, kus oleks aga tema tööandjaks isik, kes on 2009. a lõpus kohtuotsusega majanduskuriteo eest 3-aastasele käitumiskontrollile määratud. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt on süüdimõistetu puhul riskiteguriteks vabanemise järgselt võimalikud raskused majanduslikul toimetulekul, vaid formaalne sotsiaalne võrgustik, alkoholi tarvitamine, kuritegelikud sõbrad ning motivatsiooni nõrkus ja ebapüsivus õiguskuuleka elu eesmärkide seadmisel. Arvestada tuleb ka sellega, et isik on varasemalt korduvalt rikkunud katseaja tingimusi ja kriminaalhoolduse nõudeid. Kohtumenetluse poolte seisukohad Heiko Vardja soovib vabaneda tingimisi ennetähtaegselt ning asuda esialgu elama oma vanaema juurde. Süüdimõistetule on vabanemisel garanteeritud töökoht XXXX XXXX, mille

kohta esitati kohtule ka vastav garantiikiri. Tööle saab süüdimõistetu asuda juba paar nädalat pärast vabanemist. Eesmärkideks on süüdimõistetul vabanemisel ka ülikooli astumine ja oma rahaliste kohustuste tasuma asumine. Ennetähtaegse vabastamise puhul on ta nõus võtma endale lisakohustusena elektroonilisele järelevalvele allumise kohustuse. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Margus Lellep on esitanud kohtule oma kirjaliku seisukoha Heiko Vardja tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise osas. Prokurör leiab, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud arvestades nii teda iseloomustavaid andmeid kui ka vabastamise järgseid elutingimusi. Kohtu seisukoht ja põhjendid KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on Heiko Vardja ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud karistusest, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Positiivne on, et süüdimõistetu on vangistuse ajal omandanud gümnaasiumihariduse, kutsehariduse, läbinud väikeettevõtluse kursuse ja kaks sotsiaalabiprogrammi ning osalenud vangla tööhõives majandusabitöölisena. Samas aga peab kohus arvestama sellega, et Heiko Vardjat on kriminaalkorras karistatud kokku kolmel korral, seejuures kahel korral on talle mõistetud vangistus jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata, kuid hiljem siiski täitmisele pööratud. Teda on kahel korral vangistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt katseajaga vabastatud, kuid süüdimõistetu on jätkanud kuritegude toimepanemist ka katseajal. Samuti on süüdimõistetu rikkunud varasemalt käitumiskontrolli nõudeid. Seega nähtub, et varasemalt mõistetud karistused ei ole süüdimõistetule mõju avaldanud ning hoolimata temale antud korduvatest võimalusest ennast positiivselt ja seadusekuulekalt tõestada, on ta oma õigusvastast tegevust jätkanud. Ka käesoleva vangistuse ajal ei ole süüdimõistetu suutnud õiguspäraselt käituda ega alluda tema üle kehtestatud korrale, millele viitavad vangistuses määratud distsiplinaarkaristused – 02. novembril 2011. a keelatud esemete omamise eest ja 28. juunil 2011. a kaaskinnipeetava suhtes füüsilise vägivalla tarvitamise eest. Kuna süüdimõistetu on ka varasemalt kuritegu toime pannes vägivalda tarvitanud, siis tuleb sellise isiku ennetähtaegse vabastamise otsustamisel eriti põhjalikult kaaluda, kas karistamise eesmärgid on vabastamise ajaks piisavalt täidetud ja uue kuriteo riskifaktorid maandatud. Arvestades seda, et süüdimõistetu on varasemalt pannud toime mitu varavastast kuritegu ning käesoleval ajal on tal võrdlemisi suures summas tasumata rahalisi kohustusi, tuleb olulise kuriteo riskifaktorina arvestada tema vabastamise järgset majanduslikku olukorda. Vabastamisel asuks süüdimõistetu esialgu elama oma vanaema juurde, kuid maksimaalselt saaks ta seal elada paar kuud, mil tal tuleks ilmselt ise elamispind otsida. Majanduslikult vanaema teda toetada ei saa ja seega tuleks tal elatusvahendeid vabanedes ise teenima hakata. Kuigi kohtule on esitatud garantiikiri selle kohta, et vabanedes on süüdimõistetul kindel töökoht abitöölisena olemas, siis on kohtul kahtlusi sellest, kas sellest saadav sissetulek oleks piisav, et katta süüdimõistetu elamis- ja hiljem ka võimalikud eluasemekulud ning maandada riski elatusvahendite või majandusliku kasu saamise eesmärgil kuritegude toimepanemiseks. Kuna materjalidest on näha, et süüdimõistetu on enamik kuritegusid pannud toime grupis, siis võib tema puhul järeldada ka teiste isikute poolt mõjutatavust. Arvestades seda, et kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt oleks süüdimõistetele vabanemise järgselt

garanteeritud töökohas tema tööandjaks kriminaalkorras karistatud ja käesolevalt kriminaalhooldusele allutatud isik, siis on kohtul kahtlusi, kas süüdimõistetu poolt viidatud töökoht talle ka ennetähtaegse vabastamise puhul sobiv oleks ning sealt tulenevad suhted ei avaldaks süüdimõistetule hoopiski negatiivset mõju, eriti arvestades seda, et positiivset mõju ja toetust pakkuv sotsiaalvõrgustik süüdimõistetul praktiliselt puudub. Süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tuleb kohtul muuhulgas kaaluda ka seda, kas on piisavalt alust uskuda, et süüdimõistetu suudab edukalt täita katseajaga kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi ning kas isiku elutingimused sobivad kriminaalhoolduse teostamiseks. Arvestades süüdimõistetu varasemat elukäiku (korduvat kriminaalhooldusel olemist, selle nõuete rikkumist ja uute kuritegude toimepanemist käitumiskontrolli ajal) ning käitumist vangistuse ajal, on kohtul kahtlusi sellest, kas süüdimõistetu kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi täita suudaks. Samuti tuleb arvestada sellega, et kuigi vabanedes oleks süüdimõistetule esialgselt kindel elukoht garanteeritud, siis saab ta seal elada vaid maksimaalselt paar kuud. Seega ei ole kindel, kas isikul oleks püsiv elukoht olemas ka pärast eelpool nimetatud aega ning sellest tulenevalt, kas isiku suhtes üldse on võimalik kriminaalhooldust teostada või mitte. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et Heiko Vardja katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud, kuna kohtul puudub piisav veendumus, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist, suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ning kriminaalhoolduse nõudeid ja sellega kaasnevaid kohustusi järgida. Kuigi süüdimõistetu on esitanud kohtule nõusoleku ennetähtaegse vabastamise puhul elektroonilisele järelevalvele allumiseks, ei pea kohus nimetatud asjaolu piisavalt oluliseks faktoriks, mis põhjendaks süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist. Arvestades süüdimõistetut iseloomustavaid andmeid ning tema poolt avaldatud vabastamise järgse elukoha ajutist iseloomu, ei pidanud kohus ka vajalikuks kontrollida, kas elektroonilise järelevalve kohaldamiseks vajalikud tingimused oleksid süüdimõistetu vabastamise järgses elukohas üldse täidetud.