lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-1-1-87-11

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudRiigikohus · 09.11.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-1-1-87-11
Asja liik
Kriminaalasi
Kuulutamise aeg
09.11.2011
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2277
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

RESOLUTSIOON

Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-87-11 9. november 2011 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe Kriminaalasi Arnolds Loginsi (Logins) süüdistuses KarS § 118 p 1 ja § 121 järgi Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011.a otsus kriminaalasjas nr 1-10-3075 A. Loginsi kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon Lõuna Ringkonnaprokuratuur 12. oktoober 2011, kirjalik menetlus

1.Tühistada Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. a otsused Arnolds Loginsi KarS § 118 p 1 järgi süüdimõistmise ja karistamise, samuti talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.
2.Mõista A. Logins süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi õigeks.
3.Muus osas, seal hulgas A. Loginsi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 121 järgi, jätta Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. a otsused muutmata.
4.Vabastada viivitamatult Arnolds Logins vangistusest KarS § 121 järgi mõistetud 6-kuulise vangistustähtaja lõppemise tõttu 5. aprillil 2010.
5.
Rahuldada kassatsioon.
6.Määrata Sikuti Advokaadibüroole kassatsiooni esitamisel Arnolds Loginsile riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu suuruseks 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 8 senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 35 senti ning jätta see menetluskulu riigi kanda.
7.Määrata Arnolds Loginsilt alusetult vabaduse võtmise päevade arvuks 9. novembri 2011 seisuga 583 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a otsusega mõisteti Arnolds Logins süüdi KarS § 118 p 1 ja § 121 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt neli aastat ja kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti neli aastat vangistust. KarS § 54 alusel otsustati A. Logins kohtuotsuse jõustumisel Eesti Vabariigist välja saata koos sissesõidukeeluga Eesti Vabariiki viieks aastaks, alates väljasaatmisest. 1.2 A. Logins mõisteti KarS § 118 p 1 järgi süüdi selles, et ta 6. oktoobril 2009 Viljandi maakonnas XXXXXX vallas XXXXXX külas tungis kallale A. R.-ile ja lõikas talle katkise pudeliga lõikehaava

kaelale. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt ka ahjuroobiga vastu selga. A. R.-ile tekitati eluohtlik tervisekahjustus - kilpnäärmesse ulatuv lõikehaav kaela eespinnal. 1.3 Samuti mõisteti A. Logins KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta eeltoodud kohas ja ajal lõi A. L.-i korduvalt ahjuroobiga pea- ja kehapiirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse. 1.4 Maakohus leidis, et A. Loginsi süü KarS § 118 p 1 järgi on tõendatud eelkõige kannatanu A. R.-i kohtus antud ütlustega. Kohus märkis, et kuigi kannatanu ütlused kohtus olid vastukäivad, jäi ta kindlalt selle juurde, et pudeliga lõikas teda A. Logins. Tunnistaja J. M. andis kohtus ütlusi, et katkise pudeliga vehkis hoopis tema. Maakohus luges J. M.-i ütlused ebausaldusväärseteks, sest need on vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega ega kattu ka kannatanute ütlustega kohtus.

2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Loginsi kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut. Kaitsja leidis, et A. Logins tuleb lähtuvalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi õigeks mõista. Süüdimõistmist ja karistamist KarS § 121 järgi apellant ei vaidlustanud.
3.Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud apellatsioonis väidetud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, märkides, et maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendatud ja kohtu siseveendumuse kujunemine süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi arusaadav. Mõningad ebatäpsused kannatanu A. R.-i ütlustes ei sea veel kahtluse alla tema järjepidevaid ütlusi, et pudeliga lõikas teda kaela just A. Logins. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamine vaid kannatanu ütlustele on kooskõlas välja kujunenud kohtupraktikaga. Tunnistaja J. M.-i usaldusväärsust on maakohus hinnanud ja oma järeldusi põhjendanud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Loginsi kaitsja M. Sikut, kes leiab jätkuvalt, et A. Logins tuleb süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kaitsja jääb apellatsioonis esitatud väidete juurde, et maa- ja ringkonnakohus on eiranud süütuse presumptsiooni ja tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kuigi maakohus tunnistas kannatanu A. R.-i ütlused kohtuistungil vastukäivateks, loeti tõendiallikas tervikuna siiski usaldusväärseks. Põhjendusi esitamata tõlgendati kannatanu vastukäivad ütlused süüdistava kahjuks. Kaitsja põhimõtteliselt ei vaidle vastu kohtupraktikas väljendatud seisukohale, et süüdimõistev otsus võib rajaneda ka ühel tõendil, kuid leiab, et seejuures tuleb arvestada üksiku kriminaalasja eripäraga. Arutatavas asjas tuleb arvestada, et kõik sündmusega seotud isikud olid tugevas alkoholijoobes ja sellest tulenevalt tulnuks kohtutel suhtuda nende ütlustesse kriitiliselt. Ükski tõend ei kinnita, et just A. Logins lõi A. R.-ile pudeliga kõrri ja seetõttu tuleb A. Logins süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi õigeks mõista.

Kassatsioonile

esitatud

kassatsioonivastuses

leiab

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa, et kassatsioon on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub alus. Kohtud on hinnanud tõendeid igakülgselt ja teinud õiged järeldused A. Loginsi

süüdimõistmise ja karistamise kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Esmalt selgitab kolleegium kriminaalmenetlusõiguse põhimõtteid isikuliste tõendite hindamise kohta (I), seejärel vaeb, kas praeguse kriminaalasja lahendamisel on tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõuet järgitud (II) ning lõpuks kujundab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (III) ja lahendab kaitsja taotluse õigusabi osutamise eest makstava tasu suuruse kohta (IV). I

6.Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11). Käesolevas asjas tõusetub kassatsiooni väidete põhjal küsimus, kas maa- ja ringkonnakohus on A. Loginsi kriminaalasja lahendamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse põhimõtteid isikuliste tõendite hindamise kohta ja kohtuotsuse põhistamise nõuet.
7.Riigikohtu senises praktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt Riigikohtu kriminaalkolleegium 18. veebruari 2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega,

ei

saa

kohus

jätta

lahendamata

küsimust

ütluste

andja

usaldusväärsusest.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on nimetatud sätte tõlgendamisel asutud seisukohale, et taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused 28. juunist 2006 kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06, 13. oktoobrist 2006 kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06 ja 19. märtsist 2007 kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06). II

8.Arutatavas kriminaalasjas leidis maakohus A. Loginsi süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi, et kuigi

kannatanu A. R. andis kohtuistungil vastukäivaid ütlusi, jäi ta kindlalt selle juurde, et pudeliga kaela lõikas teda A. Logins. Sellest tulenevalt järeldas kohus, et A. R.-i löömine pudeliga kaela on tõendatud eelkõige tema enda kohtus antud ütlustega. Tunnistaja J. M.-i ütlused selle kohta, et hoopis tema lõi A. R.-i pudeliga kaela, jättis maakohus tõendite kogumist välja, tunnistades need ebausaldusväärseteks. 9.1 Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt andis kannatanu A. R. ristküsitlusel tõepoolest ütlusi, et süüdistatav A. Logins lõi teda ahjuroobiga selga ja seejärel lõikas teda pudeliga kaela (tlk 129 ja 138). Samas kinnitas ta kohtule, et muus ta kindel ei ole (tlk 138). Prokuröri küsimuse peale, kes lõi ahjuroobiga, vastas A. R., et ta ei tea, kuna mõlemad (A. Logins ja J. M.) olid seal, kõik oli sassis, pole kindel, kas ahjuroop käis käest kätte (tlk 138). Maakohtu istungiprotokollist nähtub, et vastuolude kõrvaldamise ja nn mälu värskendamise eesmärgil avaldas kohus prokuröri taotluse alusel ja ulatuses A. R.-i kohtueelses menetluses antud ütlusi, sest tema poolt kohtuistungil A. Loginsi vägivallategude kohta räägitu erines oluliselt kohtueelses uurimises antud ütlustest (tlk 130-131). Nii on A. R. kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et muu hulgas peksti teda ka rusikatega, samas kohtulikul arutamisel on ta seda kategooriliselt eitanud, nagu ka süüdistatava poolt talle noa kõrile panekut, mille aset leidmist ta kohtueelses menetluses samuti kinnitas. Mõningad kohtueelses menetluses antud ütlused talle kohtus ei meenunudki (tlk 138). Kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste erinevusi selgitas A. R. sellega, et oli kõnealuste sündmuste toimumise ajal joobes. Kannatanu taolisi ütlusi on maakohus täielikus kooskõlas kohtuistungi protokolliga refereerinud ka oma otsuses, kuid vaatamata nende olulisele erinevusele pidanud siiski võimalikuks võtta need süüdimõistva otsuse tegemisel aluseks põhjendusega, et puutuvalt pudeliga lööja isikusse on need olnud muutumatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Kolleegium asub siiski seisukohale, et taoliselt toimides on maa- ja ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna on võtnud tõendikogumisse sellise isiku ütlused, kelle usaldusväärsuse puudumine tõendiallikana on jäänud tähelepanuta. 9.2 Erinevalt kohtutest leiab kolleegium, et käesoleval juhtumil ei ole kannatanu kriminaalmenetluse erinevatel etappidel andnud vasturääkivaid ütlusi üksnes detailides, vaid kuriteosündmuse kohta tervikuna. Kirjeldades olemuslikult erinevalt tema suhtes kasutatud vägivalda ja olemata kindel, kes sündmuskohal viibinud isikutest, millist vägivalda tema suhtes tarvitas, on kahtluse all kuriteo tehiolude rekonstrueerimine kannatanu ütluste pinnalt üldse. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks tuleb olukorras, kus kannatanu ei suuda kohtulikul arutamisel kinnitada, kes ja mil viisil teda lõid, ning on valdavalt lahti öelnud kohtueelses menetluses antud teokirjeldusest, siiski pidada tema ütlusi tõelevastavaiks osas, mis puudutab teda pudeliga löönud isikut. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kriminaalasjas ühemõtteliselt tuvastatu kohaselt olid kõik kriminaalmenetluse esemeks olnud kuriteoga seotud isikud tugevas alkoholijoobes, mis üldteadaolevalt mõjutab negatiivselt mälu võimet sündmusi talletada ja seega ka neid hiljem taasesitada. Ka kannatanu A. R. ise pole kohtumenetluses eitanud, et ei ole suuteline toimunut meenutama, sest oli purjus. Asudes taolises olukorras siiski seisukohale, et pudeliga löömise osas on

kannatanu andnud tegelikkusele vastavaid ütlusi, on maakohus käsitlenud tema ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jättes seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06 p 16). 9.3 Lisaks eelöeldule leiab kolleegium ühtlasi, et maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt on kohus kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid hinnanud valikuliselt, eirates sellega KrMS § 61 lg 2 nõudeid, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis. Nii on maakohus A. Loginsi süüdimõistmisel tuginenud üksnes kannatanu A. R.-i ütlustele, hindamata nende riimuvust muude tõenditega. Nii on maakohtu istungprotokollist nähtuvalt tunnistaja N. A. andnud ütlusi, et kõrval toas andis seal viibinuile „isalikku õpetust“ J. M., kelle tegevust saatis kõva jutt, kisa-kära ja pudelite klirin. Seejärel viskas J. M. kõik majast välja (tlk 131). Tähelepanuta ei saa jätta ka, et J. M. on ka ise kohtulikul uurimisel kirjeldanud, kuidas ta lõi neid, kes ette jäid, lugemata keda täpselt ja mitu korda ta lõi (tlk 136-137). Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium maakohtu otsuse seisukohaga, et J. M.-i ütlused tuleb jätta kõrvale pelgalt põhjusel, et need on vastuolus kannatanu ütlustega. Kriminaalasjas on tõsikindlalt leidnud tuvastamist, et kannatanu A. R.-ile tekitati pudelikaelaga eluohtlik kõrivigastus, kuid maakohtu otsuses ei ole jälgitavalt põhjendatud, miks tuleb see tegu omistada nimelt A. Loginsile. III

10.Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga tuleb kriminaalmenetluses tõusetunud kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kolleegium leiab, et A. Loginsit KarS § 118 p 1 järgi süüdi tunnistades rikkusid kohtud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti PS §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni. Eeltoodust lähtudes rikkusid maakohus ja ringkonnakohus ühtlasi oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. Kuivõrd A. Loginsi vastu süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi muid objektiivseid tõendeid ei ole ja täiendavate tõendite kogumine on välistatud, siis teeb kolleegium KrMS § 361 p 7 alusel asjas ise uue otsuse ja tühistab Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. a kohtuotsused A. Loginsi süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi. Juhindudes KrMS § 7 lg-st 3 ja § 339 lg-st 2, § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 mõistab kolleegium A. Loginsi süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi õigeks talle omistatava kuriteo tõendamatuse tõttu. Kolleegium rahuldab kaitsja kassatsiooni.
11.A. Loginsi õigeksmõistmise tõttu süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi tuleb tühistada ka selle kuriteo eest mõistetud karistus 4 aastat vangistust ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus neli aastat vangistust. Muutmata jääb aga A. Loginsile Tartu Maakohtu 14. märtsi 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2011. a otsustega KarS § 121 järgi mõistetud 6-kuuline vangistus, mille kandmise aja algus on 6. oktoober 2009. Kuna selle karistuse tähtaeg lõppes 5. aprillil 2010, on A. Loginsi edasine kinnipidamine olnud alusetu. Riigikohus sedastab, et KrMS § 314 p 6 ja riigi

poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt on A. Loginsil õigus taotleda hüvitist alusetult vangistuses oldud päevade eest rahandusministeeriumi kaudu, mis moodustab 9. novembriks 2011 583 päeva. IV

12.A. Loginsi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse määrata tema poolt A. Loginsile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Sikuti Advokaadibüroole makstavaks tasuks 230 eurot 8 senti (sh käibemaks 38 eurot 35 senti). Taotlus hõlmab ringkonnakohtu otsusega tutvumist ja kassatsiooni koostamist kogumahus 3 tundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 16 rahuldada. Lähtudes KrMS § 186 lg-st 1 jätab kolleegium käesoleva kassatsioonimenetluse kulu riigi kanda. Hannes kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.