lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-1-1-60-11

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudRiigikohus · 03.10.2011

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-1-1-60-11
Asja liik
Kriminaalasi
Kuulutamise aeg
03.10.2011
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1590
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

RESOLUTSIOON

KOHTUMÄÄRUS

3-1-1-60-11 3. oktoober 2011 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Hannes Kiris ja Priit Pikamäe Kriminaalasi Andres Jõesaare süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-11-1948 Kannatanute A. L.-i ja K. L.-i esindaja vandeadvokaat Toomas Keevallik ning kannatanute K.-B. E. ja P. E. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Eero Tonka, määruskaebus Andres Jõesaare kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk ja Põhja Ringkonnaprokuratuur 3. august 2011, kirjalik menetlus

Jätta kannatanute esindajate määruskaebused Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a kohtumääruse peale läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 7. märtsi 2011. a otsusega tunnistati Andres Jõesaar kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja teda karistati ühe aasta ja kuue kuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel kaheksateistkümne kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti süüdimõistetult ära mootorsõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks.
2.Andres Jõesaar tunnistati KarS § 422 lg 1 järgi süüdi selles, et ta põhjustas 17. juulil 2010 kella 15:55 ajal Tallinnas liikluseeskirja §-des 64, 65, 123, 154 ja 168 sätestatud nõuete rikkumisega A. L.i surma ning tekitas raske tervisekahjustuse K.-B. E.-le. Nimelt polnud A. Jõesaar mootorsõidukiga Volvo XC 70, registrimärgiga XXX XXX, mööda Linnu teed Sõpruse puiestee suunas sõites Linnu tee ja Nõmme tee valgusfooridega reguleeritud ristmikule lähenemisel piisavalt ettevaatlik ega tähelepanelik eesoleva ristmiku ja seal liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes. Samuti jättis süüdimõistetu oma sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, mis arvestaks kõikide võimalike liiklusoludega, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires teel etteaimatava takistuse ees. Lõpetades ühtlasi mobiiltelefonikõnet, suunas A. Jõesaar oma pilgu teelt sõiduki salongi sisekonsoolile, mistõttu oli tal ka liikluskeskkonna tajumine häiritud. Eeltoodu tõttu ei jäänud A. Jõesaar, vaatamata valgusfoori keelavale tulele, stoppjoone ees seisma, vaid liikus kiirust vähendamata ristmikule välja ja sõitis Nõmme teelt lubava tulega A.H.Tammsaare tee suunas otse ristmikku ületavale mopeedile teed andmata ette selliselt, et mopeed sõitis mootorsõidukile Volvo paremasse külge sisse ning mopeedi juhtinud A. L. ja viimase selja taga istunud kaassõitja K.-B. E. paiskusid asfaldile.
3.Harju Maakohtu 7. märtsi 2011. a otsuse peale esitasid ühise apellatsiooni kannatanute A. L.-i ja K. L.-i esindaja vandeadvokaat Toomas Keevallik ning kannatanute K.-B. E. ja P. E. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Eero Tonka, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Seejuures palusid apellandid kohustada Harju Maakohut lahendama kriminaalasja uuel arutamisel kannatanute taotlus menetluskulude väljamõistmiseks A. Jõesaarelt. Alternatiivselt taotleti süüdimõistetult kannatanute kasuks nende poolt kantud menetluskulude väljamõistmist ringkonnakohtu lahendiga.

4.Harju Maakohtu 23. märtsi 2011. a määrusega jäeti apellatsioon läbi vaatamata. Maakohus märkis, et KrMS § 246 kohaselt kutsutakse kohtuistungile prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja, ning järeldas eelnevast, et kannatanu pole kokkuleppemenetluses kohtumenetluse pool ega oma seega apellatsiooniõigust.
5.Kannatanute esindajad esitasid Harju Maakohtu 23. märtsi 2011. a määruse peale ühise määruskaebuse, milles taotlesid maakohtu määruse tühistamist ja apellatsioonimenetluse jätkamist. Määruskaebuses toetuti KrMS § 17 lg-le 1, mille kohaselt on kannatanu kohtumenetluse pool, ja märgiti, et ükski KrMS-i 9. peatüki 2. jaos sisalduvatest sätetest pole käsitatav erandina KrMS § 17 lg 1 suhtes.
6.Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a määrusega jäeti Harju Maakohtu 23. märtsi 2011. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et KrMS § 246 kohaselt on kohtumenetluse poolteks vaid prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja, mistõttu puudub kannatanul kokkuleppemenetluses õigus esitada apellatsioon.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7.Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a määruse peale esitasid ühise määruskaebuse kannatanute A. L.-i ja K. L.-i esindaja vandeadvokaat T. Keevallik ning kannatanute K.-B. E. ja P. E. esindaja vandeadvokaadi vanemabi E. Tonka, kes taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Arvestades, et KrMS § 391 kohaselt on määruskaebuse läbi vaadanud kõrgema astme kohtu määrus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata, paluvad kannatanute esindajad ühtlasi tunnistada KrMS § 391 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda esitada Riigikohtule määruskaebust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise peale. Määruskaebuse esitajate seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.KrMS § 17 lg 1 kohaselt on kannatanu kohtumenetluse pool ja omab seega apellatsiooniõigust. Kuivõrd ükski kriminaalmenetluse seadustiku säte ei välista kannatanu õigust esitada apellatsioon kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, jäeti kannatanute apellatsioon läbi vaatamata ebaseaduslikult. Isegi kui eitada kannatanu õigust vaidlustada kinnitatud kokkuleppe sisu, peab kohus KrMS § 306 lg-st 1 juhindudes lahendama kohtuotsuse tegemisel ka kokkuleppega hõlmamata küsimusi - näiteks otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Kuna kokkuleppe sõlmimise ajaks pole kriminaalmenetluse kulude lõplik koosseis teada ja kokkulepe neid ei hõlma, teeb kohus otsustuse kriminaalmenetluse kulude osas kokkuleppest eraldi. Seega tuleb enne kohtuistungi toimumist esitatud nõuetekohane taotlus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks lahendada kohtuotsuse tegemisel ja järelikult rikuti kannatanute menetluskulude hüvitamise taotluse lahendamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
7.2.Kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei võimalda esitada õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrollimiseks individuaalkaebust, on Riigikohtu üldkogu asunud varasemalt PS §-dele 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikale toetudes korduvalt seisukohale, et Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. Kuna Harju Maakohus rikkus oma 7. märtsi 2011. a otsusega oluliselt kannatanute õigusi ega tunnistanud 23. märtsi 2011. a määruses kannatanute apellatsiooniõigust ja Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. aprilli 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata, pole kannatanutel võimalik oma õigusi kaitsta muul viisil kui ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtusse edasi kaevates. Võttes arvesse, et 1. septembril 2011 jõustuvate kriminaalmenetluse seadustiku muudatustega tunnistatakse KrMS § 391 kehtetuks, on seadusandja tänaseks möönnud, et olukordades, kus ringkonnakohtu määrus riivab isiku põhiõigusi või asja lahendamine on oluline seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks, on ringkonnakohtu määruste õiguspärasuse kontrollimine Riigikohtu poolt põhjendatud. Seega kujutab KrMS § 391 endast PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse lubamatut riivet.
7.3.Tulenevalt KrMS § 319 lg-st 2 ja § 323 lg-st 2 kontrollib apellatsioonkaebuse nõuetekohasust esmalt maakohus, omades seejuures õigust valida, kas jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine ringkonnakohtu otsustada või jätta apellatsioon ise läbi vaatamata ja tagastada see esitajale. Seega on esimese astme kohtule antud võim otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise õiguspärasuse edasise kontrolli kvaliteedi üle. Eeldades, et iga kohtunik on huvitatud tema tehtud lahendite jõustumisest, riivab otsuse teinud kohtu õigus jätta apellatsioon läbi vaatamata ebaproportsionaalselt apellandi õigust õiglasele, õiguspärasele ja kvaliteetsele kohtumenetlusele.
8.Määruskaebusele esitatud vastuses möönis A. Jõesaare kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, et KrMS §-s 391 sätestatud edasikaebeõiguse piirang võib olla põhiseadusega vastuolus, kuid leidis, et KrMS §-st 246 tulenevalt ei ole kannatanu kokkuleppemenetluses kohtumenetluse pool ega oma apellatsiooniõigust. Seega on kohtumäärused seaduslikud ja tühistamisele ei kuulu. Kaitsja märgib sedagi, et süüdimõistetu ja kannatanud on kahju hüvitamiseks sõlminud omavahelise kokkuleppe, mis hõlmab ka käesoleva kriminaalasja menetlemisega seoses tekkinud kulusid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9.Kolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas vaidlustatud ringkonnakohtu määruse tegemise ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt oli määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saanud edasi kaevata. Seega puudus kannatanute esindajatel õigus Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a kohtumääruse peale edasi kaevata ja nende määruskaebus tuleb KrMS § 350 lg 2 p 2 kohaselt jätta läbi vaatamata ning tagastada see esitajatele. Kolleegium peab ühtlasi põhjendamatuiks määruskaebuse väiteid, nagu kujutaks KrMS §-s 391 sätestatud edasikaebekeeld endast PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse lubamatut riivet, kuna käesolevast kriminaalasjast nähtuvalt on kaebajatele olnud tagatud nimetatud põhiõiguse - kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale edasi kõrgemalseisvale kohtule - realiseerimine. Nimelt jäeti

kannatanute esindajate apellatsioon Harju Maakohtu 7. märtsi 2011. a kohtuotsuse peale esmalt läbi vaatamata sama kohtu 23. märtsi 2011. a kohtumäärusega. Viimatinimetatud määruse peale esitasid kannatanute esindajad ringkonnakohtule kaebuse, mis lahendati Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2011. a kohtumäärusega. Eelnevast järeldub, et kannatanute esindajad on saanud käesolevas kriminaalasjas kasutada PS § 24 lg-s 5 ette nähtud põhiõigust.

10.Vaatamata sellele, et kannatanute esindajate määruskaebus tuleb eelnimetatud põhjustel jätta läbi vaatamata, märgib kolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks kokkuleppemenetluse asjades järgmist. 10.1 Senise kohtupraktika kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses otsust tehes piirduda ainult kokkuleppe analüüsiga, vaid tal tuleb lahendada küsimus ka sellest, kas kokkuleppega ei ole jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada. Nii näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 11, 13 ja 14 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 3 sätestatut arvestades ei tohi neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda - kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid, aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2007. a määruse kriminaalasjas nr 3-1-1-52-07 p 7). 10.2 Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on märgitud sedagi, et kuigi enne 1. septembrit 2011 kehtinud menetluskorra kohaselt oli kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine apellatsiooni korras KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt ette nähtud üksnes sama seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumise motiivil, sätestab KrMS § 189 lg 3, et ka kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kohtuotsusest eraldi vaidlustada KrMS 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Nimelt ei ole kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2006. a määruse kriminaalasjas nr 3-11-38-06 p 10).
11.Käesoleva määruse p-s 9 märgitud põhjustel ja juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 ja §-st 391, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kannatanute esindajate ühise määruskaebuse läbi vaatamata. Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Priit Pikamäe

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.