Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. märts 2011, Tallinn
Kriminaalasja number
1-10-15263
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Sten Lind ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
07. märts 2011, Tallinn
Kriminaalasi
S.N süüdistuses KarS§ 118 p 1, § 121 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 06. jaanuari 2011 aasta otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Kannatanu
R.
P.’i
lepinguline
esindaja
vandeadvokaat N.Saar Prokurör
Ringkonnaprokuröri abi Agnes Ollema
Süüdistatav
S.N, ik: XXX, varem kriminaalkorras karistamata, viibinud
Kaitsja
Vandeadvokaat Andres Rüütel
Kannatanu esindaja
Vandeadvokaat Nigul Saar
eelvangistuses
ei
Jätta Pärnu Maakohtu 06. jaanuari 2011 aasta otsus nr 1-10-15263 S.N süüdistusasjas muutmata. Kannatanu esindaja apellatsioon jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
Tunnistajate ütlustest ei selgu, et S.N ukse taha minek ja tema kutsumine koridori oleks olnud eesmärgiga hakata tema suhtes vägivallatsema. Kõik tunnistajad peale B. J. kinnitasid nende tuttava A. kohta pärimist ja seda kinnitab ka S.N ise. Seega siis ei ole tuvastatud, et vägivalla kasutamine olnuks eelnevalt kokku lepitud. S.N võimalikku hädakaitseseisundisse sattumise jaoks ei olnud siin oluline, kui palju isikuid samal ajal koridoris oli, kuna need ei kujutanud talle ohtu. Kohus luges tõendatuks S.N-ile valu põhjustamisega vahetu õigusvastase ründe toimumist (mitte eesseisva ründe toimumist), mis andis talle õigustuse aktiivsele kaitsele. Arvestades (võimalikku) kannatanu õigusvastase ründe intensiivsust on kohus vääralt hinnanud vasturünde lubatavust noa kasutamisega, sest tuvastatud oli, et kannatanu lõi K.Kuklast ainult lahtise käega. Peaga löömise kohta on B. J. ütlused, et kannatanu ähvardas peaga lüüa, kuid ei löönud. Lahtise käega löödi vastu kukalt ja vastu põske. Kannatanu võimalik õigusvastasel ründel ei kasutatud ei relva ega ka relvana kasutatavat muud eset. Kannatanu võimalik õigusvastane rünne ei olnud suunatud kehavigastuse tekitamisele S.N-ile. Kannatanu esindaja leiab, et tõendite hindamine ei anna alust järeldusteks, et kannatanu käitumise eesmärgiks olnuks muu, kui maksimaalselt S.N kiusamine ja provotseerimine kakluseks „võrdsete relvadega“ ning vastupidise järelduse tegemine oleks meelevaldne. Seega ei saa õiguslikult lubatavaks pidada (19,5 cm pikkuse teraga!) pussnoa kasutamist paljakäelise ründe tõrjumiseks. Apellant leiab, et tõendite hindamisel tulnuks kindlaks teha ka see asjaolu kas ründamisel kaitse eesmärgil kasutaud pussnuga oli külmrelv RelvaS § 11 mõttes. Sellest omakorda peaks sõltuma kohtu hinnang ründe tõrjumise intensiivsuse suhtes ja ka ründajale võimaliku kahju proportsionaalsuse suhtes talletekkiva kahjuga (kahjustamisega). Süüdistatava tegu, so ründe tõrjumine noaga ei jäänud KarS § 28 lg1 lubatu piiridesse. KarS § 28.lg2 kohaselt juhul, kui isik kas kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega , mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti ka ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liiga suure kahju tekitamisel on tegemist hädakaitse piiride ületamisega. Kohus ei ole põhjalikult kaalunud ega ka motiveerinud, miks siin ründaja ja kaitsja relvade ebavõrdsus oleks lubatav. Kohus on küll põhistanud S.N kannatanu suhtes löögi suunamise valiku puudumist (millisesse kehaossa noalöök satub), kuid puudu on noa kasutamise õigustuse olemasolu vaagimine. Tähenduseta ei saa olla ka S.N enda ütlus toast noa kaasvõtmise kohta. „kui midagi on, ähvardan sellega eemale“ Isegi kui arvestada, et tema suhtes oligi kasutatud vägivalda enne noa toomist sündmuskohale, siis puudus tal ka igasugune arukas põhjus arvata, et (äkki) koridoris jätkuv vägivald oleks selline, mida peaks võimaliku külmrelvaga tõrjuma rääkimata tõrjumisest vasturünnakuga ja isiku löömist vähemalt kaks korda noaga.
KarS § 28 lg.2 kohaldub, kui kaitsja poolt valitud vahend ei ole sobiv tema suhtes toimuva ründe tõrjumiseks. Kavatsetus noa kasutamiseks on ilmne ja tõendatud, seda kavatsust S.N ise väidab ja see ei ole ümber lükatud muude tõenditega. Lõppkokkuvõttes väidab kannatanu esindaja, et hädakaitsepiiride ületamine toob kaasa vastutuse üldkorras ning kõne alla võib tulla pelgalt süüdlase karistuse kergendamine. Seega S.N õigeksmõistmine kannatanu P. noaga löömise episoodis ei ole olnud õiguslikult lubatav ja ta tuleb süüdi mõista. Kannatanu taotleb KrMS § 337 alusel tühistada Pärnu Maakohtu otsus asjas 1-10-15262 selles osas, millega süüdistatav S.N õigeks mõisteti KarS § 118 lg1 järgi, teha uus otsus millega süüdistatav tunnistatakse süüdi ja rahuldatakse tsiviilhagi. Alternatiivina menetlusõiguse rikkumise tõttu saata asi maakohtusse tagasi uueks arutamiseks.
Vastuväite apellatsioonile on esitanud süüdistatava kaitsja kes palub jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Erinevalt apellandist on maakohus kasutanud teistsugust tõendite hindamise skeemi ja leidnud et süüdistatava ütlused on kõige usaldusväärsemad. Kohtuotsuse rajamine apellandi poolt äranäidatud tunnistajate ütlustele, kes olid enamus ajast eemal ja kõiki asjaolusid ei märganud või ei pannud tähele, ei saa õigeks pidada. Kannatanu poolt süüdistatava sõimamine ja sõnaline ähvardamine algas juba 03. 06. 2010 MSN-s. Kokku saades alustas S.N suhtes vägivalla tarvitamist kannatanu. Kõik tunnistajad kinnitasid kannatanu poolt süüdistatava suhtes erinevat laadi vägivalla kasutamist. Seega oli tegemist vahetu õigusvastase ründega, mis andis õiguse hädakaitsele. Hädakaitse piiride ületamise välistavad asjaolud, et S.N oli üksinda, süüdistatavaga olid koos kolm kaaslast, seega oli arvuline ülekaal üks nelja vastu. S.N oli alaealine, kannatanuga oli kaasas kaks täisealist isikut ja lisaks oli nii kannatanu kui ka E. M. ja A. P. alkoholjoobes. A. P. ja R. P. ähvardasid K.Kuklast noaga. R. P. torkis süüdistatavat noaga kõhtu. Ka A. P. ligines nuga käes hoides, samas ajal kui kannatanu viimast ässitas. Süüdistataval oli reaalne hirm, et teda lüüakse noaga, ta pani käed näo ette, kuid lööki ei järgnenud.
Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja palub jätta otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokuröri arvamuse kohaselt on õigeksmõistev kohtuotsus seaduslik ja palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhistuse ja otsuses esitatud järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel antud õigusega vajalikuks korrata kõiki maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid, piirdub vaid apellatsioonis tõstatatud peamistele küsimustele hinnangu andmisega.
apellatsioonis vaidlustatud kohtu järeldust, et S.N ei ületanud hädakaitsepiire ehk on tõstatatud küsimus sellest, kas S.N, kasutades ründe tõrjumiseks nuga, valis sobiva ja ka säästvaima kaitsevahendi. Riigikohtu praktikas( otsused nr 3-1-1-17-04, 3-1-1-111-04) järjepidevalt toonitatu kohaselt on kaitsetegevus vajalik, kui see on ründe tõrjumiseks sobiv ja kaitsja käsutuses olnud vahenditest säästvaim. Ühtlasi on kohtupraktikas kinnistunud arusaam, et kaitsja võib kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust. Säästvaima vahendi tuvastamine eeldab eeltingimusena, et kaitsjal oleks üldse olnud mingi vahendite valikuvõimalus. Alternatiivide korral jäetakse nende hulgast välja põgenemine, abi kutsumine ja ebakindel kaitsevahend. Kaitsjal ei ole kohustust valida vahendit, mis on küll säästvaim, kuid ebakindel, mille puhul puudub kindlus, et see ründe ka tõrjub. Eeltoodust lähtuvalt kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et S.N-ile ei saa ette heita et ta ei kutsunud abi ega läinud korterisse ja helistanud politseisse. Kannatanu esindaja on apellatsioonis leidnud ja toonitas ka apellatsioonikohtus, et kuna S.N on ise andnud ütlusi sellest, et tõi korterist noa ja pani jalanõude riiulisse selleks et teisi hirmutada, seega polnud olukord tema arvates sellise ohtlikkusega et tal oli vajadus nuga kasutada. Kohtukolleegium seisukohalt selline süüdistatava väide näitab, et tal puudus kavatsus ja tahtlus kedagi noaga lüüa ja seda ka pärast tema suhtes juba füüsilise vägivalla tarvitamist. Süüdistatavat oli kannatanu poolt juba enne korduvalt erineval moel löödud, talle füüsilist valu tekitatud, kuid vaatamata sellele soovis ta olukorra tema jaoks veelgi halvemaks minemisel noaga vaid ähvardada, et rünne tema vastu lõpeks. Selline olukord näitab noaga löömise tahtluse puudumist ka vaatamata sellele, et tal oli juba tekkinud õigus kaitsele. Ei saa jätta tähelepanuta ka fakti, et kannatanu oli alkoholijoobes ja temaga koos oli veel kolm isikut, kusjuures kaks neist olid samuti alkoholijoobes. Kuidas joove nende käitumist võib mõjutada oli süüdistatavale teadmata. Maakohus on tuvastanud ka fakti, et enne kui S.N tõi noa, oli kannatanu seltskonnas nuga juba välja võetud ja sellega oli nii kannatanu ise kui ka temaga koos olnud A. P. süüdistatavat juba ähvardanud. Sellist faktoloogiat pole apellatsioonis kahtluse alla seatud, seda pole üldse mainitud vaid eksitavalt on leitud, et kannatanu ründas vaid lahtise käega. Seejuures on S.N kinnitanud, et ajal kui A. P. tema poole noaga liikus, ässitas kannatanu viimast sellega, et nagunii ei julge ta lüüa. S.N oli kindel, et A. P. teda lööb ja pani käed näo ette. Kohtukolleegium leiab, et sellises olukorras ei saanud S.N olla kindel milliseks edasine olukord kujuneb. Kannatanuga oli koos kolm isikut, osa alkoholjoobes täisealised, teda oli eelnevalt juba pekstud kannatanu poolt, teistel oli kaasas nuga ja kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt olukorras, kus kannatanu uuesti alustas füüsilist rünnet ja lõi süüdistatavat mitmel korral näkku, oli
S.N õigus enda kaitsmiseks nuga kasutada ja kaitsevahend ei kaalunud oma ohtlikkuselt üle kannatanu seltskonnal olnud vahendi. Apellandi väited sellest, et süüdistatava poolt noa toomisele eelnenud sündmused tuleb eraldada ning neid ei saa vaadelda koos kannatanu uue ründega, on ekslikud. Tegemist oli kestva ründega kuna kannatanu poolt süüdistatava kehaline väärkohtlemine jätkus. Riigikohus oma lahendis 3-1-1-108-10 on sedastanud, et hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel võimalik eeskätt tugineda hädakaitse toimumise objektiivsetele asjaoludele. Vastavate pidepunktidena tulevad arvesse näiteks ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg, koht ning muud rünnet ja kaitsetegevust iseloomustavaid tegureid (vastavalt nt ründajate arv, ründe viis ning nt passiivselt kaitselt aktiivele ülemineku põhjused). Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et S.N valis kaitsevahendi, mis oli sobiv, kuna ründe tõrjumine noaga lõpetas tema vastu suunatud kestva ründe otsekohe ja täielikult ning seda viisil, mis tagas, et tema kui kaitsja õigushüved ei jääks edaspidi enam ohtu. Apellandi poolt esitatud küsimus sellest kas kasutatud nuga oli relvaseaduse mõttes külmrelv või mitte, pole antud juhul relevantne. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et S.N tegevus ei olnud õigusvastane ja tema vastutus on välistatud. Apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu ümberkujundamiseks ega ka maakohtust erinevale järeldusele tulemiseks.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.