3-1-1-109-10 - Riigikohus - lahend.ee

KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi on tõendatud. Kohtu hinnangul tuli M. Laurile esitatud vägistamise süüdistust käsitledes analüüsida ka tõendeid, mis annavad teavet M. Lauri ja J. U. käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel on seos süüdistuses kirjeldatud teoga. Nii tuvastas kohus väljaspool süüdistuse piire M. Lauri ja J. U. ütlustele tuginedes, et enne M. Laurile süüks arvatud vägistamist oli M. Laur paaripäevase tutvuse järel katsunud J. U. jalgu ja suguelundeid, masseerinud kannatanu peenist, kuni J. U. sai orgasmi, ja kutsunud ta enda koju, kus M. Laur võttis kannatanul riided seljast ja nad rahuldasid M. Lauri initsiatiivil teineteist kätega. J. U. ütluste kohaselt ta ei soovinud sellist suhet. M. Laur sai aga J. U. käitumisest aru, et J. U. tunneb meeste vastu huvi ja talle selline asi meeldis. 2.2 Maakohus leidis, et M. Laur astus J. U.-ga anaalsesse suguühendusse vägivalda kasutades ja pani sellega toime vägistamise. M. Lauri poolt kannatanuga suguühendusse astumiseks temalt riiete jõuga seljast võtmine, kannatanu voodile lükkamine ja käte seljal kinnihoidmine on hinnatav vägivallana. Selline tegevus on käsitatav valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes, sest füüsilist üleolekut kasutades teise isiku käte kinnihoidmine ja ka vastupanu osutava inimese keha selline mõjutamine, mille lõpptulemuseks on tema keha eelkirjeldatud asendisse viimine, põhjustab isikule valu. M. Laur pani vägistamise toime kaudse tahtlusega, sest ta ei küsinud J. U.-lt suguühendusse astumiseks eelnevalt nõusolekut ning kannatanu ise ei väljendanud millegagi enda nõusolekut selleks. Vastupidi, kannatanu osutas vastupanu ja väljendas enda vastuseisu ka verbaalselt. Ainuüksi asjaolu, et J. U.-l olid ka varem olnud süüdistatavaga seksuaalsed kontaktid, ei anna alust arvata, et ta oli nõus M. Lauriga suguühendusse astuma. 2.3 M. Lauri süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi märkis maakohus, et suguühendusele sundimise objektiivne koosseis sisaldab spetsiifilist tegu - suguühendusse astumist, mis toimub kannatanu tahte vastaselt, ära kasutades tema sõltuvust süüdlasest. Süüdistuse kohaselt seisnes kannatanu sõltuvus süüdistatavast selles, et süüdistatav oli faktiliselt tema rallisõidutreener. Maakohtu hinnangul ei ole sõltuvussuhe aga tuvastatav, sest J. U. sellekohased ütlused on vastuolulised. J. U. ei hoidunud võimaluse korral M. Lauriga suhtlemisest kõrvale, pidas võimalikuks järjekordse suguühenduse või seksuaalse lähenemise toimumist, kuid suhtus sellesse ükskõikselt. J. U., kes oma ütluste kohaselt suhtles M. Lauriga vastu enda tahtmist, pidas M. Lauri oma sõbraks ja asus enda seksuaalsest kuritarvitamisest rääkima alles pärast seda, kui M. Lauril oli tekkinud oma endise elukaaslase M. P.-ga vaidlus nende ühise lapse hooldusõiguse üle. Sel ajal oli J. U. M. P. elukaaslane ja süüdistatavaga tal enam seksuaalsuhteid ei olnud. Kohus asus seisukohale, et J. U. sõltuvuse süüdistatavast seab kahtluse alla ka see, et kriminaalmenetluse käigus tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ei olnud tal enesekehtestamisega probleeme. Kannatanu on sõltuvuses süüdlasest, kui süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim ja seega reaalne võimalus kannatanu elu otseselt ja oluliselt mõjutada. J. U. ei olnud aga M. Laurist sellises õigusel põhinevas sõltuvussuhtes.

otsuses märgitut. Täiendavalt märkis ringkonnakohus, et nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, nagu oleks maakohus väljunud süüdistuse piiridest, leides, et M. Laur tarvitas kannatanuga suguühendusse astumiseks vägivalda. Maakohus on kvalifitseerinud kannatanu kätest kinnihoidmise, keha teatud asendisse viimise valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus M. Lauri toimepandud vägivalda käsitledes süüdistust põhjendamatult avardanud. Süüdistuses märgitud tegevus olukorras, kus alaealist kannatanut hoiti kinni ja ta täiskasvanud meesisikule vastu rabeles, põhjustab üldteadaolevalt valuaistingu. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, nagu viidanuks nii J. U. kui ka M. Lauri teojärgne käitumine, et suhet soovisid mõlemad ja et ei ole usutav vägistatu poolt vägistajaga suhtlemise jätkamine ning suhte säilitamisel aktiivsemaks pooleks olemine. Seda asjaolu selgitab alaealise kannatanu arengutase ja tema jaoks tekkinud ebameeldiv käitumissituatsioon, mille tõttu ei julgenud kannatanu vägistamisest kellelegi rääkida. Kohtukolleegiumi arvates pani M. Laur oskuslikult ja kavalalt J. U. enda isiku vastu huvi tundma ja temaga suhtlema seoses tema suure huviga rallisõidu vastu. J. U.-l puudusid rallisõiduga tegelemiseks vahendid ja võimalused. Seetõttu kasutas M. Laur oma elukogemusest tulenevalt J. U. isiku puhul ära, et ta oli noore kannatanu silmis tõstetud rallisõidu ja tehnikaga tegelemisest tulenevalt iidoli staatusesse. Asjaolude õigeks hindamiseks ei saa ringkonnakohtu arvates tähelepanuta jätta ka M. Lauri isikut, kes on varem vägistamise eest kriminaalkorras karistatud. 5.2 Seoses süüdistusega suguühendusele sundimises märkis ringkonnakohus, et selle süüteo objektiivne koosseis sisaldab kahte spetsiifilist tegu - suguühendusse astumist, mis toimub kannatanu tahte vastaselt, ja tema süüdlasest sõltuvuse ärakasutamist. Õigusalase kirjanduse kohaselt on kannatanu sõltuvuses süüdlasest, kui süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim ja seega ka reaalne võimalus kannatanu elu otseselt ja oluliselt mõjutada. Selline võim on vastutuse eelduseks olev eriline isikutunnus KarS § 24 lg 2 mõttes. Sõltuvuse ärakasutamise all tuleb mõista süüdistatava poolt võimu kasutamist, kasutamisega ähvardamist või sõltlases sellise kartuse teadlikku tekitamist eesmärgiga mõjutada teda suguühendusse astuma. Kannatanu peaks muutma seejuures mõjutatavaks asjaolu, et süüdistatava positsioon võimaldab tal tegu näidata legaalsena, ja sellest tulenevalt põhineks süüdlase võim ja sõltuvussuhe õigusel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et suguühendusele sundimise koosseisu selline käsitlus, kus süüdlase võim ja sellest tulenev sõltuvussuhe põhineks ainult õigusel, on liiga kitsapiiriline. 5.3 Arutataval juhul ei olnud M. Lauril tõepoolest alaealise J. U. üle seaduslikku võimu, kuid samas oli süüdistatav jõudnud suhtluses alaealise kannatanuga reaalselt sellisele tasandile, kus tal oli võimalus tema elu oluliselt mõjutada ja sõltuvussuhe luua. Kannatanu M. U. ja süüdistatava vahel oli faktiliselt tekkinud huvipakkuva hobiga tegeleva treeneri ja õpilase suhe. Ärakasutamine ei pea eeldama tingimata otsest ähvardamist ega suguühenduse sõnaselget nõudmist ja see võib toimuda ka kannatanut n-ö töödeldes. J. U.-st peaaegu kakskümmend aastat vanem M. Laur mõjutas kannatanut psüühiliselt, kasutades ära alaealise kannatanu kõrgendatud huvi tehnika ja rallisõidu vastu, ning rakendas selle oskuslikult enda seksuaalsete ihade rahuldamiseks, millele kannatanu vähesest

11.Kriminaalasjast nähtuvalt teavitas kannatanu politseid enda seksuaalsest väärkohtlemisest alles enam kui kaks aastat pärast selle esmakordset toimumist ja mitu kuud pärast seksuaalvahekordade lõppemist. Kuigi toimepandud kuriteost koheselt teatamata jätmine ei ole iseenesest kannatanule ette heidetav, ei saa tema ütluste usaldusväärsust hinnates jätta tähelepanuta asetleidnud kuriteost teatamisega viivitamise põhjuseid. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus ei ole kannatanu vastavaid ütlusi käsitlenud loogilise tervikuna. Nii on kannatanu J. U. maakohtu istungi protokolli kohaselt andnud ütlusi, et sel ajal kui suhted M. Lauriga veel kestsid, tundis ta süüdistatava ähvarduste tõttu hirmu ega julgenud seetõttu temaga suhtlemist lõpetada, kuid üritas temast eemale hoida. Politsei poole ei julgenud ta pöörduda, sest M. Laur ütles, et tal on tuttavaid politseinike seas (tl 149). Samas on J. U. kinnitanud, et käis iga päev vabatahtlikult M. Lauri juures garaažis ja mitmel korral ei soovinud teda autoga koju toonud M. Lauri juurest lahkuda (tl 147). Maakohus on tuvastanud sedagi, et kannatanu oli süüdistatavaga regulaarselt suguühenduses ka pärast süüdistuses kirjeldatud tegu. J. U. ütluste kohaselt ei lasknud süüdistatav tal kuskile minna, oli kogu aeg autoga ta maja ees, otsis teda taga linna peal, helistas tuttavatele, pinnis teda niikaua, kui ta ütles, kus ta on, ja siis tuli autoga järele, sealjuures ka mujale kui koju (tl 147). Kriminaalkollegium nõustub maakohtu märgituga, et M. Lauri eelkirjeldatud käitumine ei oleks saanud jääda märkamatuks J. U. tuttavatele ja lähedastele, kuid vaatamata sellele ei ole J. U. nimetanud ühtegi isikut, kelle juurest M. Laur ta vastu tema tahtmist ära oleks viinud. Samuti on maakohus tuvastanud, et vaatamata süüdistuses kirjeldatud vägistamisele, ei hoidunud kannatanu võimaluse korral süüdistatavast eemale, pidades seega ka võimalikuks järjekordse suguühenduse või seksuaalse lähenemise toimumist. Väidetavalt süüdistatava ees hirmu tundmine ei takistanud kannatanul temaga pikema aja vältel aktiivselt ja omal initsiatiivil suhelda.

avamiseks see esmalt piiritleda, eristamaks seda KarS §-s 141 sätestatud vägistamise koosseisust, pidades silmas järgmist. 16.1 Vägistamisega on kehtiva õiguse kohaselt tegemist juhul, kui suguühendusse astumiseks kasutatakse kannatanu vastu vägivalda või kasutatakse ära tema seisundit, milles ta ei ole võimeline oma tahet väljendama või vastupanu osutama. Erinevalt vägistamise koosseisust, kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühendusele sundimise puhul otsuse suguühendusse astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale. Isikute vahelise sõltuvussuhtena tuleb mõista suhet, kus ühe isiku käitumisotsustused on tingitud teisest isikust tulenevast mõjust. Selline suhe on asümmeetriline, kuna võim on isikute vahel relevantsetes aspektides jaotunud sedavõrd ebavõrdselt, et üht isikut saab käsitada teisele allutanuna ja sellest tulenevalt ei lähtu ta käitumisotsustustes enda vabast tahtekujundusest. 16.2 Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et KarS § 143 järgi suguühendusele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. Esmalt võib sõltuvussuhe olla tõepoolest õigusel põhinev. See tähendab, et süüdistataval on kannatanu suhtes mingi juriidiline võim ja sellest tulenev võimalus tema käitumist olulisel määral mõjutada. Nimetatud juhtudel nähtub süüdistatava võimu olemus ja ulatus juba selle õiguslikust alusest. Võimalus teist isikut mõjutada ja seega ka sõltuvussuhe võib aga tekkida samuti õiguslikult reguleerimata suhtluses (nt on süüdistataval kannatanut kompromiteerivaid andmeid, mille avaldamisega ähvardades suudab ta kannatanut kontrollida). Sellises n-ö institutsionaliseerimata olukorras tuleb sõltuvussuhte olemus ja ulatus tuvastada iga kord eraldi. Sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes saab süüdistatava ja kannatanu õiguslikult reguleerimata suhtluses rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on süüdistatava psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda seksuaalkäitumise kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud. Eelnevast järeldub, et suguühendusele sundimise koosseisu puhul pole oluline mitte niivõrd süüdistatava võimu õiguslik alus, vaid see, kas tal on faktiliselt kannatanu suhtes selline seisund, mis võimaldab tal kannatanu elu oluliselt mõjutada. Milliseid kannatanu käitumist suunavaid motiive lugeda tema vaba tahtekujundusega kokkusobimatuks, on normatiivsele hindamisele avatud kriteerium. 16.3 Seega peab sõltuvussuhtest kõnelemiseks süüdistataval olema mingi reaalne võim kannatanu üle: loomaks talle kitsendusi, võtmaks ära hüvesid või pakkumaks mingeid eeliseid. Igal juhul peab sõltuvussuhte näol olema tegemist millegi enamaga kui pelgalt isikliku autoriteediga. Selle üle otsustamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu positsioon oli faktiliselt süüdistatava poolt mõjutatav sel määral, et kannatanult võib tema olukorda silmas pidades eeldada, et ta kaalutletult süüdistatava tahtele alistub. Sellise normatiivse hinnangu andmisel tuleb silmas pidada kannatanu isikuomadusi ja tema võimet kujunenud olukorras end kehtestada.

18.Arutatavas asjas ongi suguühendusele sundimise süüdistuses kujunenud põhiküsimuseks, kas M. Lauril oli rallisõiduõpetaja staatusest tulenevalt selline võim J. U. üle, mille ärakasutamisel suutis ta mõjutada alaealist kannatanut astuma endaga suguühendusse. Selleks tuleb esmalt analüüsida, kas süüdistatava ja kannatanu vahel esines sõltuvussuhe, ja seejärel otsustada, kas süüdistatav kasutas seda enda huvides ära. Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtute poolt tuvastatu pinnalt juba esimesele neist küsimustest vastata eitavalt. 18.1 Ringkonnakohus asus seisukohale, et süüdistatav oli jõudnud suhtluses alaealise kannatanuga reaalselt sellisele tasandile, et sai rallisõiduga manipuleerides tema elu mõjutada ja sõltuvussuhet luua. M. Lauri tegevusest J. U.-d rallisõidu osas juhendava isikuna ei nähtu veel iseenesest sõltuvussuhet, vaid sellele viitavad asjaolud tuleb kriminaalmenetluses tuvastada. Arutatavas kriminaalasjas kindlaks tehtust aga ei nähtu, milles konkreetselt "reaalselt sellisele tasandile jõudmine" seisnes. Seega on ringkonnakohtu seisukoht paljasõnaline. Kolleegiumi hinnangul saab kriminaalasjas tuvastatu pinnalt järeldada, et rallisõit oli J. U. hobi, millega ta tegeles koos M. Lauriga, moodustades meeskonna. Asjaolu, et hobi harrastamiseks vajalikud vahendid hankis M. Laur, ei anna veel iseenesest tunnistust sellest, et tal olnuks enda sõidupartneri käitumisotsuste üle mingit mõjuvõimu. Selle vastu räägib muu hulgas ka asjaolu, et J. U. on möönnud valmisolekut rallisõidust loobuda, millest järeldub, et rallisõit ei olnud J. U.-le nii oluline, et ta oli selle nimel valmis laskma ennast seksuaalselt kuritarvitada (tl 177 prd-l). 18.2 Süüdistatava esimesed lähenemiskatsed J. U.-le leidsid aset juba nende esmakordsel pikemal koosviibimisel 2007. a jaanuaris, mõni aeg pärast seda oli nende vahel ka oraalne suguühendus (tl 143). Ometi oli J. U. seejärel siiski nõus M. Lauriga suhtlemist jätkama, käies omal initsiatiivil korduvalt M. Lauri juures. Kuna kannatanu oli kohe suhtlemise algusest peale süüdistatavaga seksuaalkontaktides, ei pea paika ringkonnakohtu märgitu, nagu oleks M. Laur kujundanud temas esmalt psüühilise sõltuvuse ja siis seda ära kasutanud. Kannatanu spontaanne valmisolek juba esimestel koosviibimistel seksuaalkontaktideks M. Lauriga osutab mitte kujundatud sõltuvussuhtele, vaid J. U. enda nõusolekule ja huvile. Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt seab J. U. sõltuvuse süüdistatavast kahtluse alla ka see, et kriminaalmenetluse käigus tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ei olnud tal probleeme enesekehtestamisega (tl 149). 18.3 Ringkonnakohus on märkinud, et J. U. käis iga päev M. Laurile kuuluvas garaažis autosid remontimas, sest see oli tema töö, mis talle meeldis (tl 176). Mingit õiguslikku töösuhet J. U. ja M. Lauri vahel samas tuvastatud ei ole. Pigem saab maakohtu tuvastatu põhjal järeldada, et autosid remontisid J. U. ja M. Laur partneritena, hankimaks rahalisi vahendeid ühise harrastuse tarvis.

Sellisest kannatanu käitumisest ei nähtu mingit sõltuvust, vaid temast enesest lähtuv soov M. Laurile kuuluvas garaažis töötada. Ei ole aga ka eluliselt usutav, et seksuaalse ründe ohver otsiks ise iga päev oma kuritarvitajaga kontakti, teades, et see võib taas päädida soovimatu seksuaalkontaktiga. 18.4 Ka M. Lauri ja kannatanu J. U. seksuaalse läbikäimise lõpu kohta tuvastatu ei toeta ringkonnakohtu arvamust selle kohta, et kannatanu püüdis suhtlemist M. Lauriga lõpetada, kuid pika aja jooksul see tal ei õnnestunud. J. U. on maakohtu istungil suhete lõppemise kohta andnud ütlusi, et need lõppesid, sest ta hakkas käima M. P.-ga ja M. Laur hakkas tegelema J. T.-ga, kelle vanematel oli rohkem võimalusi rallisõitu rahaliselt toetada ja kes asus tema kohale rallitiimis. Kui M. Laur sai teada, et J. U. suhtleb M. P.-ga, siis läks ta endast välja ja tahtis lasta kannatanu maha lüüa (maakohtu istungi protokoll, tl 128). J. U. räägitu põhjal ei soovinud ta M. Lauriga suhtlemise lõppu, vaid selleni viis ühelt poolt asjaolu, et J. T.-l olid temast paremad rahalised võimalused, ja teisalt see, et M. Laurile ei meeldinud, et J. U.-l tekkis intiimvahekord M. P.-ga. Jääb arusaamatuks, miks ei oleks pikaajalise seksuaalvägivalla ohver pidanud soovima lõpetada suhet enda väärkohtlejaga. 18.5 Kokkuvõttes nähtub eelnevast, et M. Laur võis küll juhendada J. U.-d rallisõidu osas, samuti võisid temale kuuluda sõiduvahendid ja garaaž, kuid tal puudus nii õigus kui ka kohustus kannatanu elu suunata. Arutatavas asjas ei saa ka rääkida, et M. Lauril olnuks puhtfaktiliseltki võimalik J. U. käitumist juhtida või mõjutada. Pigem võib väita, et hoopis M. Laur ise vajas teatud mõttes J. U. abi, sest ühiselt rallit sõites oli autoroolis just J. U. M. Laur ei hinnanud enda sõiduoskusi piisavaks (maakohtu istungi protokoll, tl 114), vajades rallidel osalemiseks, samuti aga sponsoritelt toetuse saamiseks J. U.-d oma tiimis. Seega ilmneb kohtute tuvastatust, et J. U. ei olnud süüdistatavale allutatud, vaid tegemist oli mõlemapoolse suhtega, milles kummagi osapoole võimalused oma käitumisotsustusi kujundada olid vabad. J. U. ja M. Lauri vahelist suhet saab seega iseloomustada võrdse partnerlusena.