Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. september 2010, Tallinn
Kriminaalasja number
1-10-2373
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
21. september 2010. a, Tallinn
Kriminaalasi
M.V süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 14. juuni 2010 otsus
Apellatsiooni esitaja
M.V ja tema kaitsja advokaat Owe Ladva
Prokurör
Rita Siniväli M.V , ik XXX, emakeel eesti keel, XX
kindla elukohata, varem kriminaalkorras karistatud viis korda; tõkend - vahistamine
Süüdistatav
Kaitsja
Advokaat Owe Ladva
M.V . Kohtu hinnangul selgitas B.A seejuures kohtuistungil eluliselt usutavalt, miks mõni väide tema kohtuistungil antud ütlustes erines sellest, mis on eeluurimisel koostatud protokollis. Videosalvestusega on tõendamist leidnud, et ajal, mil B.A üritas kannatanu G. Š. pangakaardiga automaadist raha võtta ja kui see ei õnnestunud, helistas ta kellelegi. Jälitusprotokollist nähtub, et B.A helistas abonentnumbrilt XXXXXXXXX 29.09.2009 kell 17:59 ja 18.08 numbrile XXXXXXXXX ning 18.05 helistati numbrilt XXXXXXXXX B.A-le . Seega on tõendamist leidnud B.A väide, et ta kandis M.V-le kogu aeg ette, kas pangaautomaadist õnnestub või ei õnnestu raha saada. Hinnates M.V ja B.A omavahel vastuolus olevaid ütlusi arvestas kohus ka asjaolu, et B.A ütlused selles osas, kuidas mindi M.V korterisse (tema kõige ees ja seejärel kannatanu ja M.V) haakuvad ka videosalvestusega. Seevastu M.V ütlused, et tema läks kõige ees, siis Assatur ja siis kannatanu, on ümberlükatud videosalvestusega, kus on näha, et M.V hoiab kannatanul käe alt kinni ja nad tulevad B.A-st tükk aega hiljem. Arvestades, et kannatanu ei mäleta sündmustest ise mitte midagi, pidi ta olema väga purjus, mida on kinnitanud ka B.A ja M.V, ning vajas M.V juurde minekuks talutamist, ei ole usutav M.V väide, et teised ise väga tahtsid tema juurde tulla ja ta lõpuks nõustus. B.A ütlustest nähtub, et korteris läks M.V endast välja, kuna korteris olnud naisterahvas lahkus. B.A selle kohast väidet kinnitas ka M.V ise, selgitades, et „röögatasin, et nutu ajab peale selline suhtumine“. Arvestades et M.V oli tol hetkel alkoholijoobes, väljendas tema selline lause ilmselgelt tema tegelikke tundeid. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates usutav B.A väide, et WC-st väljudes ründas M.V kannatanut, kes M.V meelest oli süüdi naisterahva lahkumises. Esialgne kannatanu peksmine kasvas aga üle väljapressimiseks, kui kannatanu taskust leiti rahakott pangakaardiga. Ei ole oluline, kumb süüdistatavatest võttis kannatanu taskust rahakoti ja leidis sealt pangakaardi, süüdistatavate ütlustest nähtub, et mõlemad teadsid, et rahakotist võeti pangakaart, mis kuulus kannatanule. Süüdistatavate kokkulangevatest ütlustest nähtub, et peale pangakaardi leidmist tekkis mõte kannatanu pangakontolt raha võtta. B.A ja M.V kokkulangevatest ütlustest nähtub, et kannatanu käest küsiti pangakaardi PIN koodi ja pärast esimest lööki ütles kannatanu koodi (süüdistatavate ütlused on erinevad ainult selles, kes neist selle löögi andis). Seega on tõendamist leidnud, et kannatanu avaldas süüdistatavatele PIN koodi üksnes tema suhtes vahetult rakendatud vägivalla toimel. PIN koodi avaldamisega kannatanule otseselt kahju ei tekitatud, kuid pangakaardi PIN kood on vahendiks, mille abil on hiljem võimalik kannatanu pangakontolt võtta raha. Süüdistatavad said ise aru, et nad ei saa kannatanu vara mitte kannatanu suhtes vägivalla kasutamise hetkel, vaid vara üleminek toimub hiljem, kui õnnestub PIN koodi abil pangakontolt raha välja võtta. Seega toimuks vara reaalne üleminek hiljem, mitte aga hetkel, mil kannatanu suhtes kohaldati vägivalda. Tõendatud on, et saanud teada PIN koodi, läks Artur B.A pangaautomaadi juurde eesmärgiga võtta sealt niipalju raha kui võimalik. B.A ütlustest, videosalvestusest ja jälitusprotokollist nähtub, et kui pangakontolt ei õnnestunud raha võtta, helistas B.A M.V-le. B.A ütluste kohaselt palus M.V tal oodata. Videosalvestus kinnitab, et pärast telefonikõnet läks B.A mõneks ajaks teisel pool teed olevasse hoonesse ja sealt tagasi tulles suundus otse pangaautomaadi juurde. B.A ütluste kohaselt sai ta M.V-lt uue PIN koodi. M.V ei eita, et ta ütles B.A-le uue PIN koodi, kuid väidab, et ütles suvalise numbri. Arvestades seda aega, mis oli kõnede vahel on eluliselt usutav, et M.V ei öelnud mitte suvalist PIN koodi, vaid tarvitas kannatanu kallal vägivalda, mille tulemusena viimane ütles uue numbri ja M.V edastas B.A-le just vägivalla abil saadud PIN koodi. Arvestades kannatanul tuvastatud vigastuste hulka on usutav, et kannatanut peksti korduvalt lühikeste ajavahemike järel. Kuna kannatanu ütlustest nähtub, et ta oma PIN koodi üldse peast ei teadnudki, siis on usutav, et ta
ütles peksmise tulemusena suvalise numbri, et vägivald lõpeks. Arvestades DNA ekspertiisitulemusi, mille kohaselt korterist leitud verejälgedes ei tuvastatud kusagil B.A DNA-d, samas kui tulemused ei välista M.V bioloogilise materjali sisaldumist nendes proovides, on usutav B.A väide, et põhiliseks kannatanu peksjaks oli M.V. Kohus ei pidanud usaldusväärseks Püttsepa väiteid, et kannatanut tema ei peksnud. Kui M.V tahtis vältida kannatanu tervise kahjustamist, oleks tal olnud võimalik B.A korterist lahkumisel kannatanu korterist välja toimetada või kiirabi kutsuda. Usaldusväärne ei ole M.V väide, et kiirabi ei saanud ta kutsuda, kuna korteris ei tohtinud olla võõraid inimesi, sest M.V enda ütlustest nähtub, et tema korteris viibis pidevalt võõraid inimesi (naisterahvas ja ka B.A). Just B.A minek pangaautomaadi juurde näitab seda, et M.V jäi koju olukorda kontrollima, et vajadusel mõjutada kannatanut uut PIN koodi ütlema. Hinnates süüdistatavate ütlusi jt tõendeid kogumis oli kohtu hinnangul tõendatud, et mõlemal süüdistataval oli huvi saada pangakontolt raha. Mõlemad süüdistatavad andsid teo toimepanemisse oma panuse: M.V lõi kannatanut, Assatur oli seal kõrval, millega tugevdas kannatanus hirmu ja kannatanu tõenäoliselt uskus, et ka Assatur on valmis teda lööma, mistõttu ta avaldas esimese võimaliku PIN koodi. Assatur võttis pangakaardi enda kätte ja üritas välja võtta maksimaalset summat. Kui B.A eesmärgiks oleks olnud lasta pangaautomaadil pangakaart lihtsalt ära võtta, siis ei oleks tal olnud vaja ka viimasel korral üritada välja võtta maksimaalset summat s.o 10000 krooni. Mõlemal süüdistataval oli võimalus teise tegevust takistada, kuid kumbki seda ei teinud, vaid Assatur kasutas M.V löökide tulemusena saadud PIN koodi, et raha pangakontolt kätte saada. Süüdistatavate käitumisele hinnangu andmisel arvestab kohus ka asjaolu, et kui selgus, et kannatanu pangakontolt raha ei saa, kaotasid süüdistatavad tema vastu huvi (ei olnud põhjust temaga koos juua) ja toimetasid ta M.V korterist välja.
jalgadega hüppamist, samal ajal kui hoopis B.A on tunnistanud, et ta astus kannatanule peale. 2.1.3 B.A on oma ütlustes püüdnud näidata M.V agressiivsena. Samal ajal on praktiliselt kõik tunnistajad, aga ka kannatanu T. K., kirjeldanud B.A vägivaldsusele kaldumist ja seda mitte ainult käsitletavate kuritegude puhul, vaid üleüldiselt ja eriti seoses alkoholi tarbimisega. M.V puhul sellised tõendid puuduvad. Kõigele eeltoodule vaatamata on kohus kaevatavas otsuses asunud seisukohale, et „kohtu arvates on usutav B.A väide, et WC-st väljudes ründas M.V kannatanut, kes M.V meelest oli süüdi naisterahva lahkumises“. Taolise käitumise usutavuse kohta M.V poolt puuduvad igasugused tõendid, küll on käesolevas asjas aga mitmeid tõendeid B.A vägivaldsusele kaldumise kohta – ka käesolevas asjas mõisteti ta süüdi kahes vägivallaga seotud kuriteos. 2.1.4 Ka puudus M.V motiiv kuriteo toimepanemiseks. Erinevalt kaassüüdistatavast oli M.V olemas sissetulek ning tal oli raha anda isegi B.A-le. B.A seejuures teadis varasemalt kannatanut ning seega M.V ütlused B.A kinnituste või veendumuse kohta kannatanul raha olemasolu kohta on usutavad. 2.1.5 Kategooriliselt ei nõustu apellant kaevatava otsuse järeldusega, et videosalvestus tõendab B.A ütlusi selles osas, kuidas mindi M.V korterisse. Videosalvestusest ei nähtu tegelikult sündmuste käik minekul M.V korterisse ja videosalvestus ei tõenda seega tegelikult kummagi süüdistatava puhul midagi. Kohus on tuginenud oma järelduse tegemisel videosalvestuse sellele osale, mis näitab isikute tulekut kaupluse juurde. Väita videosalvestuse põhjal, et leiab aset mingi tirimine, tiibade moodi lehvitamine, rüselus - kõik see on tõendi ebaadekvaatne interpreteerimine süüdistuse poolt. Kannatanu tuigerdab kui väga purjus inimene. Kes ja kuidas suundus M.V korteri poole, ei ole videosalvestuselt üldse tuvastatav. Seega ei vasta kohtu järeldused kaevatavas otsuses selles osas tõele. 2.2
Maakohtu otsuse tühistamist taotleb ka M.V.
2.2.1 Ka M.V leiab, et tema süüditunnistamine rajaneb üksnes kaassüüdistatava vastuolulistel ütlustel, samas kui tema on andnud algusest peale sarnaseid ütlusi. Nii ei vasta tegelikkusele juba B.A väide selle kohta, et nad kohtusid samal päeval bussipeatuses; tegelikkuses oli B.A tema korteris juba eelmisest päevast. Seda saab tunnistada ka A. L., kelle ülekuulamisest kohtus aga prokurör loobus. 2.2.2 Sarnaselt kaitsjale kinnitab ka M.V , et kohtus vaadatud videosalvestisest ei tulene vähemalgi määral, et ta oleks teinud midagi ebaseaduslikku. Tema oli kannatanu suhtes heatahtlik ning aitas teda. Kannatanut ta enda juurde koju ei tirinud, nagu esialgselt salvestisele tuginevalt kinnitas prokurör. 2.2.3 M.V kinnitab, et kannatanu suhtes tarvitas vägivalda korteris B.A , kellele ongi selline käitumine omane. Kui B.A helistas talle pangaautomaadi juurest ning nõudis, et ta peksaks kannatanult välja õige PIN-koodi, siis ütles ta meelega vale ning väljamõeldud koodi, lootes, et sel viisil saab ta „õiglase mehena takistada B.A tahtlikult sooritatud kuritegu lõpule viimast“. 2.2.4 Apellant kinnitab seejuures, et ta ise oli B.A ohvriks. Peale süüdistuses kirjeldatud sündmust hakkas B.A teda taga otsima ning ähvardama, kuna oli asunud
seisukohale, et M.V on „koputaja“ ning annab ta üles. Ühel hetkel saigi kaassüüdistatav ta kätte ning lõi tal silma siniseks. See asjaolu on fikseeritud ka tema kinnipidamisel nii ütluste kui ka fotoga. Neid asjaolusid kogumis arvestades leiab apellant, et tema süü ei ole tõendatud. Küll soostub M.V sellega, et ta varjas B.A poolt sooritatud kuritegu. Seetõttu palub apellant kvalifitseerida tema käitumine kuriteost mitteteatamisena.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada M.V-le mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus leiab küll sarnaselt maakohtule, et M.V süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist, kuid soostub samas apellatsioonides esitatud seisukohaga, et peamiseks - või vähemalt võrdväärseks - süüteo täideviijaks (kannatanu suhtes vägivalla tarvitajaks) oli kaassüüdistatav B.A. See järeldus tingib lõpptulemusena ka süüdistatavale mõistetud karistuse revideerimise. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuses tehtud järeldusega, et vägivalla tarvitajaks kannatanu suhtes - ning ühtlasi tervikuna talle inkrimineeritud kuriteo täideviijaks - oli (ka) M.V. Seejuures ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks korrata kõiki maakohtu otsuses seda küsimust puututavaid asjakohaseid seisukohti, selgitades apellatsioonidele vastates järgmist. 5.1 Esmalt seab süüdistatava kaitsja apellatsioonis kahtluse alla kaassüüdistatava ütlused, leides, et need ei ole usaldusväärsed. Samuti leiab apellant, et kohus, tuvastades küll vastuolu B.A kohtus ja eeluurimisel antud ütlustes, ei ole kaassüüdistatava ütlustele usaldusväärsuse omistamist põhistanud. Iseenesest tuleb selle väitega soostuda; maakohus ei ole seda tõepoolest selgesõnaliselt teinud. Kuid samaaegselt tuleb tähele panna, et seda väidetavalt tuvastatud vastuolude olemust ja tähendust ei ole avanud ka kaitsja ise. Teatud vastuolu erinevatel aegadel antud ütlustes ei väära juba olemuslikult tõendiallika usaldusväärsust; see tuleb tuvastada kõiki tõendeid – sh vastuolude olemust - kogumis hinnates eraldi. Ning tunnistada tuleb, et kuigi kaitsja taotlusel on avaldatud mitmeid B.A eeluurimisel antud ütlusi (kd 4, tlk 39 – 39 pöördel), ei ole kaitsja apellatsioonis omakorda ka ise näidanud, kuidas haakuvad need väidetavad vastuolud tõendamiseseme asjaolude ning kaassüüdistatava usaldusväärsuse või ebausaldusväärsusega. Selle argumendi jätab kriminaalkolleegium seega edasiselt tähelepanuta. Samuti märgib kriminaalkolleegium, et kuigi M.V viitab apellatsioonis isikutele, kes võiks kinnitada tema ütluste tõestust (erinevalt B.A omadest), siis A. Lembla ülekuulamist ei ole süüdistatav ega mitte ka tema kaitsja kummatigi taotlenud. Ka selle argumendi jätab kriminaalkolleegium kui paljasõnalise ning tõendamata edasiselt käsitlemata.
pea seda usaldusväärseks. Nagu kriminaalkolleegium esmalt juba tuvastas, viitavad tõendid siiski sellele, et M.V tarvitas ise vahetult kannatanu suhtes vägivalda. Samal ajal tuleb silmas pidada, et seda kaitseversiooni seob M.V esmajoones teesiga, et tema eesmärgiks oli kannatanut B.A eest kaitsta. Sellekohase eesmärgi olemasolul olnuks arusaadav, et pärast seda, kui B.A korterist lahkus, oleks M.V selle lihtsalt lukustanud, kõnesid mitte vastu võtnud ning mõne aja möödudes kannatanu sealt minema aidanud. Kuid toimus tegelikkuses sootuks vastupidine; M.V laskis B.A pärast seda, kui viimane oli raha väljavõtmisel ebaõnnestunud, ilma igasuguste takistusteta enda korterisse tagasi. Jääb täielikult mõistetamatuks, miks tegi süüdistatav seda olukorras, kus ta enda väitel püüdis kõigiti kannatanut agressiivse B.A eest kaitsta. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et tegelikkuses oli tegemist süüdistatavate kooskõlastatud käitumisega, mille käigus M.V edastas B.A-le uue PIN-koodi, mille ta vahepealsel ajal - s.o kõnede vahel - oli kannatanult teada saanud. Apellantide argumendid ei veenda seega ringkonnakohut vastupidises. 6.3 Eelnevat kinnitab põhimõtteliselt ka järgnev. Nii kinnitab M.V neid tehtud kõnede olemust seletades veel, et tema tehtud kõne eesmärgiks ei olnud mitte kuriteo asjaolude uurimine/PIN-koodi teavitamine, vaid sooviks oli B.A-lt saada teada, kus kannatanu elab, et ta sinna viia (kd 4, tlk 42 pöördel). Asjade edasine käik seda aga kummatigi ei kinnita. Nii on leidnud tõendamist, et kannatanu toimetati ühiselt korterist välja ning jäeti seejärel tänaval lihtsalt maha (seda tunnistab ka M.V ise - kd 4, tlk 43). Enamgi veel. Esitatud kaitseversiooni kohaselt sai M.V ka ise B.A poolt kehaliselt väärkoheldud (kd 4, tlk 43). Samaaegselt on M.V aga tunnistanud, et ülejäänud aeg (s.o peale seda, kui kannatanu oli maha jäetud) veedeti koos „kuni troll käima hakkas“ (kd 4, tlk 43 pöördel). Ka see kinnitab ringkonnakohtu hinnangul täiendavalt, et M.V esitatud versioonis on alust kahelda.
nendel asjaoludel ei suuda kriminaalkolleegium uskuda B.A kirjeldusi toimunu kohta kui usaldusväärseid. 7.2 Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et usutav on M.V versioon vähemalt osas, milles ta kinnitab, et kannatanu suhtes rakendas vägivalda ka B.A – täpsemalt öeldes leiab ringkonnakohus, et kannatanu suhtes rakendasid vägivalda mõlemad süüdistatavad. Kuigi see ei too kaasa mingeid järelmeid B.A osas, leiab ringkonnakohus, et selle fakti tulemil tuleb revideerida M.V-le mõistetud karistust ning viia see vastavusse B.A-le mõistetud karistusega. Viimasele on mõistetud karistus sanktsiooni minimaalmääras ning ringkonnakohus leiab, et sanktsiooni minimaalmääras tuleb mõista karistus ka M.V-le. Erinevalt maakohtust ei leia seega ringkonnakohus, et kandev vastutus kuriteo toimepanemisel oleks olnud just apellandil. Kuigi vastuvaidlematult leidis tõendamist tema kui (kaas)täideviija roll kuriteo toimepanemisel, ei saa siiski väita, et see olnuks kaalukam või olulisem kui B.A . Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse M.V-le mõistetud karistuse osas, mõistab talle karistuseks KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 alusel neli aastat vangistust ning mõistab seejärel lõpliku liitkaristuse KarS 65 lg 2 alusel.
Paavo Randma
Meelika Aava
Malle Preimer
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.