15.09.2010. a
Kriminaalasja number
1-09-11749
Kohtukoosseis
Eesistuja Sten Paavo Randma
Kohtuistungi sekretär Tõlk
Tatjana Derkatš Irina Leetberg
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
07.09.2010. a, Tallinn
Kriminaalasi
Lind,
liikmed
Ivi
Kesküla
ja
K.A süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 07.05.2010. a otsus
Apellatsiooni esitajad
K.A kaitsja advokaat Arina LiskmannGetsu
Prokurör
Rainer Amur K.A Elukoht: XXXXXXXX XXX XX-XX, XXXXXXX; ik: XXX; kodakondsus:
XXXXXXXXXXX; haridus: XXXX-XXXXXXXXXX; emakeel: vene keel; töökoht: E.. Kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 2 korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 17.02.2009. a.
Süüdistatav
Kaitsja
Advokaat Arina Liskmann-Getsu
Jätta Harju Maakohtu 07.05. 2010. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
LE lisa 2 kohustusmärk 41 (liiklusmärk nr 411 „kohustuslik sõidusuund“ – märk kohustab sõitma vaid noolega osutatud suunas). Maakohus jättis tähelepanuta K.A ja tema autos viibinud V. A. ütlused. Kohus leidis, et süüdistatava ütlused on segased ning vasturääkivad. Lisaks märkis kohus, et K.A väide, et hakkas vasakpööret tegema vastassuunavööndi pöördeks ettenähtud aeglustusreast, kus kahekordset pidevat joont ei olnud, on olulises vastuolus nii liiklusõnnetuse skeemi kui liiklusõnnetuse kohal tehtud fotodega, liiklusõnnetuse kohal olevate liikluskorraldusvahenditega ja tunnistaja V. V. ütlustega. Kohus suhtus kriitiliselt tunnistaja V. A. ütlustesse toimunu kohta, kuna viimane tunnistas kohtuistungil, et tal ei ole juhtimisõigust ja ta ei tunne liiklust. Samuti ei tunne ta seda kanti, kuna on seal liikunud ainult trolliga. Ka olid tema kohtuistungil antud ütlused vasturääkivad, kuid ta sai aru , et Opel juht K.A tegi tagasipööret . Maakohus asus seisukohale, et tegemist ei olnud segasüüga ning tähtsust ei oma asjaolu, et M. M.l ei olnud mootorsõiduki juhtimisõigust. Samuti leidis kohus, et tähtsust ei omanud asjaolu, kas Opelil suunatuli põles või mitte, kuna LE § 82 rikkumist ei ole K.A-le süüks pandud. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaoluga, et K.A ei ole varem kriminaalkorras karistatud, väärteokorras on teda karistatud kahel korral, viimati jaanuaris 2009. a kiiruse ületamise eest. K.A isikut iseloomustavaks jooneks luges kohus seda, et liiklusnõuete rikkumise pani ta toime pärast raske kehavigastusega lõppenud liiklusõnnetuse põhjustamist, mis väljendab ükskõikset ja hoolimatut suhtumist liiklusalast käitumist reguleerivatesse ja ohutust tagavatesse normidesse, samuti kõigisse liikluses osalenud isikute elusse, tervisesse ja varasse. Olukorras, kus mootorsõiduki juhtide poolt liiklus- või käitumisnõuete rikkumise tagajärjel inimeste vigastada ja surma saamine ei ole harvaesinev erand, nõuavad ranget karistamist ka positiivse üldpreventsiooni põhimõtted. Kuna K.A pani toime sõiduki ohutu liiklemise eeskirjade rikkumise, millega põhjustas ettevaatamatusest isikule raske tervisekahjustuse, pidas kohus vajalikuks kohaldada KarS § 50 lg.1 punktis1 ettenähtud lisakaristust. Selline liikluseeskirja sätete rikkumine seadis ohtu nii K.A enda, temaga koos autos viibinud isiku ja ka kõigi teiste liikluses olnud isikute elu ja tervise. Samuti väärib märkimist asjaolu, et K.A ei mõistnud seda, et just tema rikkus liikluseeskirja mitmeid sätteid, mille tagajärjel sai vigastada teine liikluses osaleja. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise ning tema juhina liiklusest kõrvaldamine mõningaks ajaks on kohtu arvates täiesti põhjendatud ja hädavajalik. Lisaks rahuldas kohus tsiviilhagi, milles taotleti 50 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamist.
võimalik näha ette, et mootorratta juht otsustab tast vasakult mööda sõita. Õige kiiruse valikul oleks kannatanul olnud võimalik pidurdada või jätkata liikumist omasuunavööndis. Kriminaalasjas ei ole teostatud ekspertiisi, et selgitada, millise kiirusega liikus mootorratas vahetult enne kokkupõrget. Sündmuskoha vaatluse protokollis ei ole fikseeritud mootorratta pidurdusteed, mis annab alust väita, et vahetult enne kokkupõrget pole kannatanu isegi proovinud pidurdada. Kuna kannatanul ei olnud juhtimisõigust ja mootorratta juhtimispraktikat, siis valis ta ebaõige sõidukiiruse, mistõttu ei saanud ta reageerida K.A manöövrile. Lisaks leiab kaitsja, et kohus rahuldas alusetult tsiviilhagi, kuna hagile ei olnud lisatud ühtegi dokumentaalset tõendit, mis kinnitaksid moraalse kahju olemasolu ja selle suurust.
nähtavusulatuses ilmneva ohu ees. See säte ei tähenda aga, et juht peaks olema võimeline pidurdama juhul, kui teine sõiduk talle vahetult ette keerab. 5.3 Maakohus on, hinnates kogutud tõendeid, jõudnud järeldusele, et tegemist ei olnud segasüüga. Seejuures on maakohus vastuolulisi tõendeid hinnates põhjendanud ka seda, miks ta osa tõendeid (süüdistatava K.A ja V. A. ütlused) ebausaldusväärsetena tähelepanuta jätab. Kohtukolleegium nõustub nende argumentidega ega pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks K.A väited selle kohta, et kannatanu ja tunnistaja leppisid omavahel kokku. Nagu maakohus on osundanud, sobivad kannatanu ja tunnistaja ütlused ka sündmuskoha vaatlusprotokollis ja fototabelis kajastatuga. Need tõendid kinnitavad annavad ühesuguse pildi liiklusõnnetuse mehhanismist. Lisada tuleb, et eluliselt ei ole usutav süüdistatava väide, nagu oleks ta juba enne tagasipöörde alustamist sõitnud vastassuunavööndisse – auto pöörderaadiusest tulenevalt on tagasipöördeks vaja ruumi ja puudub mõistlik põhjendus, miks pidi juht pöördeks vajalikku ruumi enne pöörde alustamist vähendama sellega, et liikus eelnevalt vastassuunavööndisse. Kuigi M. M. rikkus samuti liikluseeskirja, sõites vastassuunavööndis, on maakohus lugenud selle õigustatuks. Sisuliselt on maakohus seega leidnud, et M. M. tegutses hädaseisundis olles. 5.4 KrMS § 14 näeb ette kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte. Sellest tulenevalt lähtub kohus eeskätt kohtumenetluse poolte esitatud tõenditest ning tõendite kogumine kohtu initsiatiivil on pigem erandlik. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav või tema kaitsja oleks taotlenud maakohtult mingite täiendavate tõendite uurimist, mis oleks aga jäetud tegemata. Eelnevast tulenevalt ei ole alust väitel, et maakohus on rikkunud tõendite uurimise igakülgsuse ja täielikkuse nõuet. 5.5 Seoses apellatsioonis esitatud väitega, et tsiviilhagi ei ole põhjendatud, märgib kohtukolleegium järgmist. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 lisab, et isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22. oktoobril 2008. a asjas nr 3-2-1-85-08 tehtud otsuses selgitanud, et VÕS § 130 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et tsiviilhagile ei ole lisatud tõendeid, mis kinnitaks, et isik oli tervislikel põhjustel sunnitud koolist puuduma, samuti ei ole võimalik hinnata väidet, et M. M. õppeedukus on kannatanud liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuse tõttu. Samas on kriminaalasjas kogutud tõenditega – eksperdiarvamusega (kd I; tl 29-30) - vaieldamatult tõendatud see, et M. M.le tekitati füüsilist valu ja kannatusi. Liiklusõnnetuse tulemusel sai M. M. järgmised vigastused: parema sääreluu killuline lahtine murd ja parema pindluu murd, peaaju vapustus, pealae haav ning marrastused paremal säärel ja näol. Sääreluu killuline lahtine murd on eluohtlik tervisekahjustus. Parema sääreluu killuline lahtine murd ning pealae haav vajasid operatiivset ravi. Ekspertiisiakti kohaselt opereeriti M. M.t kokku kolmel korral. Lisaks kinnitab ekspertiisiakt tsiviilhagis esitatud väidet, et hüppeliigese liikuvus on piiratud. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ka osas, millega rahuldati tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes.
Sten Lind
Ivi Kesküla
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.