lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-10-9180/8

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 17.08.2010

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
1-10-9180/8
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Kiirmenetlus lihtmenetluse sätete järgi
Kuulutamise aeg
17.08.2010
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1215
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-10-9180/4Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja14.07.2010

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

17. august 2010, Tallinn

Kriminaalasja number

1-10-9180

Kohtukoosseis

Paavo Randma, Ivi Kesküla, Meelika Aava

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 14. juuli 2010 otsus

Apellatsiooni esitaja

U.I, ik XXX, eluk. XXXXX X

XXXXXXX, XXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX,

tööta , varem kriminaalkorras karistatud kaheksal korral

Resolutsioon

Jätta U.I apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata

ei

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Harju Maakohtu 14. juuli 2010 otsusega tunnistati U.I süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o pikkuseni 6 kuud vangistust. U.I mõisteti süüdi selles, et ta püüdis 12.06.2010 varastada kauplusest võõraid vallasasju kokku 475.20 krooni väärtuses, kuid ta peeti turvatöötajate poolt kinni. Ebaseadusliku omastamise eesmärgil püüdis ta varastada võõraid vallasasju kauplusest ka 12.07.2010 ja seda 889.84 krooni väärtuses. Ka sel korral peeti ta kuriteo toimepanemisel kinni.
2.Maakohtu otsuse peale esitas U.I apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Esimese variandina palub apellant jätta pool mõistetud vangistusest tingimuslikult täitmisele pööramata. Alternatiivselt palutakse apellatsioonis asendada mõistetud karistus tervikuna üldkasuliku tööga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3.Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
4.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus, täpsemalt selle võimalik individualiseerimine. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
5.Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
6.Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et U.I on varavastaste süütegude eest varasemalt karistatud korduvalt, seejuures vabadusekaotuslike karistustega. Samuti on teda korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest, mis on kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1, aga ka NPAS § 151 järgi (rahatrahvid summas enam kui 50 000 krooni on seejuures tasumata). See kõik näitab ilmekalt maakohtu argumendi, et U.I jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud paljuski elustiiliks ja sissetulekuallikaks, paikapidavust. See on aga ühtlasi asjaoluks, mis tingib isikule vabadusekaotusliku karistuse mõistmise ning ka selle reaalse ärakandmise. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole U.I jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; peatselt pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist pani süüdistatav

toime uued varavastased kuriteod, käesolevas kriminaalasjas kaks episoodi. Kõnekas on ka fakt, et vaatamata vargusekatselt tabamisele ning kriminaalmenetluse alustamisele pani süüdistatav peatselt toime uue varguse katse. See näitab üheselt, et ka riikliku sanktsiooni/õigusjärelmi kohaldamise perspektiiv ei suuda mõjutada süüdistatavat käituma õiguskuulekalt.

7.Ka leiab kriminaalkolleegium, et võimatu on tulla vastu apellandi taotlusele mõista talle karistus osaliselt tingimisi või asendada see üldkasuliku tööga. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Alles seejärel, kui on antud jaatav vastus nimetatud asjaoludele, võib karistuse edasise individualiseerimise käigus jõuda tulemusele, et mõistetud karistusest tuleb osa siiski reaalselt ära kanda. 7.1 Apellant ei ole osundanud ühelegi asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna süüteo toimepanemise asjaolusid või tema isikut ja ringkonnakohtu arvates need ka puuduvad. Kuritegusid, mis on käesolevas kriminaalasjas vaatluse all, iseloomustab lihtsalt sihipärane püüd kahjustada võõrast omandit isikliku rikastumise eesmärgil. Nagu öeldud, oli tegemist sisuliselt süstemaatilise ning teadliku teiste isikute omandi kahjustamisega, mis kujutas süüdistatavale sissetulekuallikat. Ka süüdistatava isik ei anna vähimalgi määral alust positiivse prognoosotsuse tegemiseks, mis võimaldaks teha järeldust, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on U.I enda senise käitumisega tõestanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 73- § 74 sätete rakendamise. 7.2 Samuti on välistatud mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga. KarS § 69 lg 1 annab kohtule tõepoolest õiguse asendada isiku nõusolekul kuni kaheaastane vangistus üldkasuliku tööga. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-87-08 selgitanud, et kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab aga kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist. Käesoleval hetkel on selle KarS § 69 sätete rakendamist välistava asjaoluna märkinud maakohus süüdistatava sõltuvuse narkootilistest ainetest; sellele argumendile ei vaielda apellatsioonis seejuures ka vastu. Juba see asjaolu välistab eos apellandi taotluse rahuldamise võimalikkuse.
8.Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses ca 1000.- krooni, mis tuleks välja mõista U.I-lt kui apellatsiooni esitajalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele.
9.Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Ivi Kesküla

Meelika Aava

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.