Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-23-10 16. juuni 2010 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi Kriminaalasi Oliver Läätse (Lääts) ja Tõnu Silvese (Silves) süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-6338 Oliver Läätse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau ja Tõnu Silvese kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioonid 26. mai 2010 Oliver Läätse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, Tõnu Silvese kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, riigiprokurör Andres Ülviste
Tühistada
Harju
Maakohtu
juuli
2009.
a
ja
Tallinna
Ringkonnakohtu
kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud sularaha summas 2500 Eesti krooni. 1.3 Sama kohtuotsusega süüdi tunnistatud A. Ojasalu ja P. Mereranna suhtes ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. 1.4 T. Silves ja O. Lääts mõisteti KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi järgnevas. 28. novembril 2008 leppisid O. Lääts ja P. Mererand telefoni teel kokku, et P. Mererand annab O. Läätse vahendusel T. Silvesele üle suure koguse psühhotroopset ainet gammahüdroksübutüraati (GHB). P. Mererand näitas O. Läätsele ette Viimsi vallas Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla äärse põõsastiku, kuhu oli peidetud 551,5 grammi GHB-d, millest puhast GHB-d oli 198,51 grammi. Samal päeval viis O. Lääts T. Silvese kõne all olevasse parklasse ja näitas T. Silvesele ette GHB asukoha. T. Silves võttis GHB peidikust endaga kaasa. Seejärel vedasid O. Lääts ja T. Silves grupis GHB O. Läätse kasutuses olnud sõiduautoga Grand Cherokee parklast Viimsi vallas XXXXX XX asuvasse AS-i XXXXXXX tanklasse, kus T. Silves koos GHB-ga sõidukist väljus. T. Silves istus AS-i XXXXXXX tanklas teda oodanud A. Ojasalu kasutuses olnud sõiduautosse BMW, millega vedas GHB aadressil Tallinnas Oru 4 asuva maja juurde. Seal andis T. Silves 122,8 grammi GHB-d üle A. Ojasalule. Ülejäänud osa O. Läätse vahendusel P. Mererannalt omandatud GHB-st hoidis T. Silves oma valduses seni, kuni Keskkriminaalpolitsei ametnikud ta 28. novembril 2008 koos A. Ojasaluga Tallinnas Oru 4 asuva maja juures kinni pidasid. Kohtuotsuse kohaselt pani T. Silves oma tegevusega toime suures koguses GHB ebaseadusliku omandamise, valdamise, veo grupis O. Läätsega ja edasiandmise, O. Lääts aga lisaks GHB veole grupis T. Silvesega selle aine vahendamise P. Mererannalt T. Silvesele. 1.5 Samuti tunnistati T. Silves süüdi selles, et ta omandas eeluurimisel kindlakstegemata ajal enne
Viagra tablette, ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega ümber lükatud. 2.2 T. Silvese kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist T. Silvese süüditunnistamise osas ja T. Silvese õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja T. Silvese tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi ja tema karistamist üheaastase vangistusega. Kaitsja seadis kahtluse alla
mõistis ringkonnakohus karistuseks viis aastat vangistust. 3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on süüdistatavate süüdimõistmisel arvestanud kõiki tõendeid kogumis ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kohtu põhjendused veenvad. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et süüdistatavate poolt esitatud versioonidel toimunust puudub elementaarne eluline usutavus, mistõttu ei saa rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatavate kasuks. 3.2 T. Silvese kaitsja märgib, et käesolevas kriminaalasjas ei ole vaadeldud sündmuskohta, Viimsi vallas Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla äärseid põõsaid, mida kasutati väidetavalt GHB peidikuna. Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjuta psühhotroopse aine peidikuks kasutatud põõsastiku ja selle ümbruse sündmuskohana vaatlemata jätmine tõendite hindamist ega välista süüdistatavate süüd. Sündmuskoha vaatlusega oleks saanud koguda tõendi selle kohta, et lumehanges on käidud, kuid midagi rohkemat mitte. Käesolevas kriminaalasjas oli varjatud jälgimist teostavate politseiametnike eesmärk välja selgitada, kuhu ja kellele GHB viiakse, mistõttu jälitustoimingu lõpetamine või sündmuste käiku sekkumine ei tulnud pärast GHB peidiku avastamist kõne alla. Varjatud jälgimise kui jälitustoimingu salajasus välistab suure hulga töötajate osalemise selles, kuna jälitustoiming peab jälitatavale jääma märkamatuks. Seega ei saa eeldada, et varjatud jälgimises osaleb nii palju politseiametnikke, et osad saavad jätkata varjatud jälgimist, osad aga asuvad teostama sündmuskoha vaatlust, mis ei osutu kõigi eelduste kohaselt kriminaalmenetluse seisukohalt isegi mitte tulemuslikuks. Jälgede fikseerimine pärast jälitustoimingu lõppu, kui see lume sulamisomadusi arvestades üldse võimalik oleks olnud, ei oleks samuti mingit tõenduslikku tulemust omanud. Puutuvalt jälitustoimingu protokolli usaldusväärsusesse leidis ringkonnakohus, et ei ole välistatud, et jälitustoimingu käigus kasutati tehnikavahendeid, mis võimaldasid pimedas näha. Asjaolu, et jälitustegevuse protokollis ei ole kajastatud tehnikavahendite kasutamist, ei tähenda seda, et tegelikult neid ei kasutatud. 3.3 Ringkonnakohus nõustus T. Silvese kaitsjaga selles, et see, kas psühhotroopset ainet viiakse ühest kohast teise autoga, kilekotis või mantlitaskus, ei mõjuta kuritegelikule käitumisele kvalifitseeriva tunnusena grupi omistamist, küll aga võib see mõjutada konkreetsele käitumisele antavat hinnangut psühhotroopse aine käitlemise vormi osas. Kui O. Lääts ja T. Silves oleks psühhotroopset ainet toimetanud ühest kohast teise jalgsi, oleks olnud alus rääkida mitte psühhotroopse aine vedamisest, vaid selle edasitoimetamisest või valdamisest. Oluline ei ole seejuures, kelle käes on kott psühhotroopse ainega, vaid asjaolu, et isikud on psühhotroopsest ainest teadlikud ja nende eesmärk see edasi anda on ühine ja tegevus kooskõlastatud. Asjaolu, et A. Ojasalule ei inkrimineeritud psühhotroopse aine vedamist koos T. Silvesega grupis, on nii T. Silvese kui ka A. Ojasalu olukorda kergendav ja kinnitab seda, et prokurör ei ole pidanud tõendatuks, et A. Ojasalu oli psühhotroopse aine olemasolust T. Silvesel teadlik enne Tallinnas Oru 4 asuva maja juurde jõudmist.
karistamine KarS § 184 lg 2 p 1 järgi on põhjendamatu. Kaitsja märgib, et kõne alla võib tulla T. Silvese vastutus üksnes KarS § 184 lg 1 järgi, kusjuures tema teo ümberkvalifitseerimine peaks kaasa tooma ka talle mõistetud karistuse vähendamise, arvestades asjaolu, et ta ostis GHB enda tarbeks.
kohaldamisel
tekkinud
põhimõttelist
laadi
eriarvamuste
tõttu
läbivaatamiseks
kriminaalkolleegiumi täiskogule.
kasutatud põõsastikku. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi selles küsimuses korrata. 10.1 Nii O. Läätse kui ka T. Silvese kaitsja seavad kahtluse alla 13. veebruari 2009. a jälitustoimingu protokolli usaldusväärsuse ja tõendina lubatavuse, märkides, et protokoll koostati ligi kaks ja pool kuud pärast jälitustoimingu tegemist ning jälitustoimingu tegemisel ei kasutatud tehnikavahendeid, kuigi oli pime aeg. Kohtukolleegium märgib selle kohta järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaos ei ole sätestatud ajalist piirangut jälitustoimingu protokolli koostamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et jälitustoimingu protokollist peab nähtuma selle koostamise aeg, mis ei pea aga kokku langema jälitustoimingu teostamise hetkega. Tegemist on jälitustoimingu protokolli rekvisiidiga, mille abil on võimalik kontrollida tõendi usaldusväärsust. Seadus ei kirjuta ette jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega, kuid kriminaalmenetluses tõendina kasutamisel peab jälitusteave olema protokollis vormistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10, p 9.3). Eelnevast nähtub, et jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse. Kohtupraktikas on aktsepteeritud isegi sellist olukorda, kus jälitustoimingu protokoll koostati kohtueelse uurimise ajal teostatud jälitustoimingu käigus saadud teabe põhjal alles pärast süüdistusakti kohtusse saatmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-119-09, p 26). 10.2 On selge, et KrMS §-s 115 sätestatud varjatud jälgimise protokoll koostatakse alles pärast jälitustoimingu tegemist selle käigus tehtud märkmete või tehnikavahendi abil talletatud teabe põhjal. Kui jälitustoimingu protokoll koostatakse mitu kuud pärast jälitustoimingu läbiviimist, nagu ka juhul, kui protokolli pinnalt tõusetub kahtlusi selles, kas jälitustoimingu käigus kasutati tehnikavahendeid või mitte, tuleb kohtul kaaluda jälitustoimingu protokolli usaldusväärsust. See tähendab, et kohtul tuleb vastata küsimusele, kas on alust kahelda, et jälitustoimingu protokoll on koostatud jälitustoimingu käigus ja protokollis kirjeldatud viisil kogutud teabe alusel. Käesolevas kriminaalasjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus leidnud, et 13. veebruari 2009. a jälitustoimingu protokoll on usaldusväärne tõend, ja on seda seisukohta nõuetekohaselt põhistanud. Seejuures nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsjate ja prokuröriga selles, et 13. veebruari 2009. a jälitustoimingu protokollist nähtub, et varjatud jälgimise käigus tehnikavahendeid ei kasutatud, kuigi ringkonnakohus avaldas otsuses seisukohta, et võib-olla seda siiski tehti. Sellest ei saa aga iseenesest järeldada, et varjatud jälgimise käigus ei võidud pimeda aja tõttu näha seda, mis on kajastatud protokollis.
edasitoimetamist
transpordivahendiga.
Keelatud
aine
valdamine
transpordivahendis
ilma
edasitoimetamise eesmärgita ei ole samastatav veoga. Seega, kui narkootilist või psühhotroopset ainet transpordivahendis hoidval isikul puudub selle aine edasitoimetamise eesmärk, ei saa rääkida vedamisest ja kõne alla võib tulla isiku vastutus mõne teise narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise vormi eest. Märkida tuleb, et edasitoimetamise eesmärk ei ole vedamise puhul subjektiivse koosseisu tunnus, vaid iseloomustab kõnealust tegu. See tähendab, et vedamine kui tegevus on sihipärane käitumine, st see peab olema suunatud narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamisele. 11.2 Riigikohtu praktikas on alates kriminaalkolleegiumi täiskogu 18. jaanuari 2005. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest. Funktsionaalset teovalitsemist iseloomustab asjaolu, et tegu kui tervik realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimisel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavast, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulisest tegevusest. Ilma teovalitsemiseta ei ole toimepanija käsitatav mitte kaastäideviijana, vaid osavõtjana, st kas kihutajana või kaasaaitajana (vt viidatud otsuse p 21.1). Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 esimese lause mõistes "kooskõlastatult". Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikuses sõltuvuses - st süütegu pannakse toime teadliku ja soovitud koostegutsemisega. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus (vt sama otsuse p 21.2). 11.3 Eelnevast nähtub, et kui narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam isikut, tuleb nende karistamiseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, st näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 184 lg-s 1 kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04, p 8.2). Sellisel juhul ei saa isikut iga osateo eest eraldi karistada. See ei tähenda siiski, et juhul, kui narkootilise või psühhotroopse aine omandanud isik seda kellegagi koos ühiselt ja kooskõlastatult veab, on välistatud narkootilise või psühhotroopse aine omandaja ja temaga koos ainet vedanud isiku vastutus narkootilise või psühhotroopse aine vedamises isikute grupi poolt kaastäideviimise vormis. Sellisel juhul tuleb arvestada, et kaastäideviimine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni, st ka pärast teo juriidilist lõpuleviimist. 12.1 Süüdistuse kohaselt omandas T. Silves O. Läätse vahendusel P. Mererannalt suure koguse GHBd, mille järel T. Silves ja O. Lääts vedasid seda isikute grupis. Kohtud on süüdistatavad selles
süüdistuses ka süüdi tunnistanud. Seega on kohtud käsitanud T. Silvest psühhotroopse aine omandamise ja O. Läätse selle aine vahendamise osas üksiktäideviijatena, asudes samas seisukohale, et pärast selle aine omandamist T. Silvese poolt vedasid T. Silves ja O. Lääts seda kaastäideviijatena. Seejuures tuleb märkida, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks T. Silvest ja O. Läätse tuleb GHB vedamisel käsitada kaastäideviijatena KarS § 184 lg 2 p 1 mõttes. Ringkonnakohus on aga märkinud, et kaastäideviimist iseloomustab asjaolu, et nii T. Silves kui ka O. Lääts olid psühhotroopsest ainest teadlikud, neil oli ühine eesmärk see edasi anda ja nende tegevus oli kooskõlastatud. 12.2 Jättes süüdistatavate teole õiguslikku hinnangut andes käsitlemata küsimused sellest, kas süüdistuses märgitud ajal leidis aset GHB vedu KarS § 184 tähenduses (vt käesoleva otsuse p.11.1) ja kui leidis, siis kas O. Lääts ja T. Silves tegutsesid grupis, st kas mõlema süüdistatava teopanus oli GHB vedamisel oluline ja nad tegutsesid kooskõlastatult, on maakohus rikkunud põhistamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Ringkonnakohus on aga GHB vedu ja selle kaastäideviimist sisustanud pelgalt konstateeringuga, et nii T. Silves kui ka O. Lääts olid psühhotroopsest ainest teadlikud, neil oli ühine eesmärk see edasi anda ja nende tegevus oli kooskõlastatud. Seejuures ei ole ringkonnakohus näidanud ära neid faktilisi asjaolusid, mis annavad alust väita, et O. Lääts ja T. Silves andsid kumbki kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 33). Samuti ei ole ringkonnakohus viidanud tõenditele, mille põhjal saab järeldada, et mõlemal süüdistataval oli teovalitsemise tahtlus. Kuna ringkonnakohus ei ole T. Silvese ja O. Läätse käitumise kvalifitseerimisest KarS § 184 lg 2 p 1 järgi põhistanud, on ta sarnaselt maakohtuga rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Eelnevat arvestades tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata kriminaalasi O. Läätse ja T. Silvese süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi GHB käitlemises uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai, st Harju Maakohtule.
Silvese poolt käideldud MDMA kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. Sellega on kohtud rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mistõttu Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab KrMS § 352 lg-st 6 lähtudes T. Silvese süüdimõistmise ka MDMA käitlemise osas.
Harju
Maakohtu
juuli
2009.
a
ja
Tallinna
Ringkonnakohtu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.