Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. mai 2010.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-09-18162
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
17. mai 2010.a, avalik kohtuistung, Tallinn
Kriminaalasi
Raul Koppe süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 16. veebruari 2010.a otsus
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatav Raul Koppe ja tema kaitsja adv Rünno Roosma
Prokurör
Küllike Kask
Süüdistatav
Raul Koppe sünd 06.10.1964.a, Eesti kodanik, elukoht XXXX XX-XX XXXXX, ei tööta, varem neljal korra korral kohtu poolt karistatud, viimati 06.09.2005.a Pärnu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 1, 4, 7, 8; 202 lg 2 p 1, 2; 418 lg 3 p 3; 184 lg 2 p 2 ja 376 lg 1 järgi vangistusega 4 aastat 7 kuud ja 2 päeva, kinni peetud 27.07.2009.a.
Kaitsja
Adv Urmas Simon
Jätta Pärnu Maakohtu 16. veebruari 2010.a otsus muutmata. Raul Koppe ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse
kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
Kohus eksib ka selles, et kirjalikest materjalidest nähtub, nagu poleks tema tunnistajate ütlusi vaidlustanud. Oma kirjalikus lõppsõnas seletas ta selgelt nii enda kui tunnistajate ütluste kohta. Kohus ei suvatsenud sellega tutvuda. Kohus keeldus ka lisamaterjalide juurdevõtmisest. Kohtul oli juba enne tema süüdistuse arutamist veendumus kujunenud, sest sama kohtunik mõistis teda süüdi ka 2005.a. Ta on juba piisava aja vangistuses viibinud.
kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetluse korras tunnistajaid välja kutsumata kriminaaltoimiku materjalide põhjal R. Koppe enda avalduse alusel. Seega oli R. Koppele teada, et maakohus lähtub tema süüküsimuse otsustamisel tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütlustest ning tal puudub kohtuistungil võimalus tunnistajaid küsitleda. Seadusest tulenevalt oli R. Koppel võimalus loobuda lühimenetlusest ja esitada taotlus asja lahendamiseks üldmenetluses. R. Koppe sellesisulist taotlust ei esitanud. R. Koppe arusaam, nagu saaks üksnes narkootilise aine ekspertiisi tulemustele tuginedes järeldada, mitu nn „doosi“ amfetamiini ta käidelnud on, on eksitav. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvalt väljendatud selgitusele, mille kohaselt tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-51-02; 3-1-1-82-03; 3-1-1-63-08). Maakohus on muuhulgas põhjendatult oma otsuses märkinud, et juhul kui tunnistajad poleks neile antud ühest kogusest, st doosist narkojoovet saanud, puudunuks neil vajadus seda korduvalt R. Koppe käest omandada. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-121-06 sedastatule, mille kohaselt juhul, kui leiab kinnitust, et narkootilist ainet müüdi tarvitajale ühekordse annusena, on loogiline väita, et käideldi ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks. Et tarvitaja mõttes oli tegemist joovet tekitava narkootilise aine või aine seguga, kinnitab kasvõi asjaolu, et ühele tunnistajatest müüs A. P. narkootilist ainet viiel korral. Eeltoodu alusel saab väita, et tegemist oli minimaalselt üheks narkojoobeks vajaliku kogusega. Käesoleval juhul on maakohtus tuvastamist leidnud, et R. Koppe andis K. P narkootilist ainet edasi vähemalt 40-l korral 1 doosi kaupa ja T. L vähemalt 9 korral ühe doosi kaupa. Need doosid eraldivõetuna olid ilmselgelt narkojoovet tekitavad. Väär on R. Koppe väide ka selle kohta, nagu oleks kõik need tunnistajate poolt väidetud korrad, mil ta neile narkootilist ainet andis, käsitatavad eraldiseisvate üksikjuhtumitena, mistõttu need 49 korda ei kvalifitseeru KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-4-04 esitatud selgituste kohaselt tuleb karistusõiguslikult anda hinnang narkootikumide müüjate tervikkäitumisele, mitte ainult näiliselt eraldatud üksikepisoodidele. Sisuliselt realiseerivad need isikud KarS § 184 süüteokoosseisu, kui nad on pidevas puutumuses narkootiliste ainetega selle edastamisel teistele isikutele. Riigikohus on nimetatud otsuses asunud seisukohale, et väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine on õiguslikult lubatav, kui süüdlase käitumine on hinnatav jätkuva süüteona. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu ning sellisel juhul ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Oluline on seejuures tähele panna, et igas neist väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Eelnevast tuleneb, et jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Siinkohal on samuti oluliseks hindamiskriteeriumiks keskmise objektiivse kõrvaltvaataja tavaline elukogemus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude
toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema siiski üksnes süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud 49 üksikjuhtumit, mil R. Koppe käitles väikeses koguses narkootilist ainet, andes seda tarvitamiseks edasi kahele isikule. Teo tehiolud viitavad otseselt asjade sarnasele käigule - narkootilise aine omandamine ja seejärel selle edasiandmine. Kõiki neid üksiktegusid iseloomustab sama õigushüve ründamine, milleks on nii KarS § 183 kui ka § 184 puhul rahvatervis. Oluline on ka nende üksikepisoodide ajaline lähedus - maist kuni juunini 2009.a andis R. Koppe K. Pindile edasi 40-l korral amfetamiini, samal ajavahemikul sama ainet T. L 9-l korral. Seega saab järeldada, et R. Koppe käitles süstemaatiliselt ja ebaseaduslikult narkootilist ainet. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesolevas kriminaalasjas täidetud kõik jätkuvat süütegu objektiivselt iseloomustavad tunnused. Ka on objektiivselt tuvastatud tehiolude kaudu ilmselgelt järeldatav, et R. Koppel oli ühtne tahtlus narkootilise aine süstemaatiliseks käitlemiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul moodustavad kõik need süüdistuses märgitud üksikkorrad terviku, mis oli kaetud ühtse tahtlusega. Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud jätkuva süüteo nii objektiivne kui subjektiivne külg. R. Koppe käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Mis puudutab K. Pindi süüditunnistamist KarS § 183 lg 1 järgi, siis kohtukolleegium märgib, et K. P andis R. Koppelt saadud väikeses koguses amfetamiini edasi ühel korral, mis ongi hinnatav KarS § 183 lg 1 järgi, R. Koppe aga andis K. P narkootilist ainet süstemaatiliselt 40-l korral, s.o suures koguses. Kohtu erapoolikusele viitavaid andmeid esimese astme kohtumenetlust puudutavad toimikumaterjalid ei sisalda. Mis puudutab R. Koppe maakohtule tehtud etteheidet tema poolt lisamaterjalide toimikusse võtmisest keeldumise kohta, siis nagu juba eelpool öeldud, lahendas maakohus kriminaalasja lühimenetluses kriminaaltoimiku materjalide põhjal, st samuti seda, et kohtumenetluses ei ole enam võimalik täiendavaid tõendeid esitada (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-91-07). Samas oli R. Koppel enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida aga R. Koppe ei teinud. R. Koppele mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. Kuigi maakohtu otsusest tulenevalt ei ole R. Koppe eelnevatest karistustest vähimaidki järeldusi teinud, arvestas kohus kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning mõistis R. Koppele karistuse KarS § 184 lg 2 sanktsiooni alammääras, s.o 3 aastat vangistust. Mõistetud karistuse leevendamiseks puuduvad alused. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 16.02.2010.a otsuse muutmata ning R. Koppe ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
Malle Preimer
Meelika Aava
Julia Katškovskaja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.