1-09-9171
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. märts 2010.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-09-9171
Kohtukoosseis
Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla
Kohtuistungi sekretär
Kea Lemming
Kohtuistungi toimumise aeg ja 2. märts 2010.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht
Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus
N.O süüdistuses KarS § 257 järgi D.J-i süüdistuses KarS § 257 - § 22 lg 3 ja KarS § 266 lg 2 järgi Pärnu Maakohtu üldmenetluses
detsembri
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav N.O ja D.J-i kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik
Prokurör
Küllike Kask
Süüdistatavad
2009.a
otsus
N.O xxx, ei tööta, elukoht xxxxx xxxxxxxx xxx-xx, varem kohtu poolt karistamata D.J xxx, ei tööta, elukoht xxxxx xxxxx x-x, varem 2 korda kohtu poolt karistatud, neist viimati Pärnu Maakohtu 16. veebruari 2009.a otsusega KarS § 121 järgi 5 kuu 28 päeva vangistusega, mis asendati KarS § 69 alusel 356 üldkasuliku töö tunniga
1(5)
Pärnu Maakohtu 2. detsembri 2009.a otsus N.O ja D.J-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 10. märtsil 2010.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
2(5)
oli sealt võimalus igal ajal lahkuda. N.O küsis A. L.lt varastatud asjade kohta ja seda tegevust ei saa käsitleda omavolina. K. L. suvilasse omavolilise sissetungimise episoodis apellatsioonis D.J-i õigeksmõistmise taotlust ei motiveerita, kuid ringkonnakohtu istungil põhjendas D.J taotlust sellega, et suvila kuulub talle. Apellatsioonis märgitakse veel, et kannatanu K. L. ei taotlenud esimese astme kohtuistungil D.J-i karistamist reaalse vangistusega, mistõttu kohus võinuks asendada D.J-ile mõistetud vangistuse KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga.
3(5)
oletatava õigusena on käsitletav näiteks kallaletungi ohvriks langenud isiku varalised nõudmised isiku vastu, keda ta tõeliselt usub olevat temavastase rünnaku organiseerija (RT III 2005, 36,350). Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et 7. aprillil 2006.a oli ukse lõhkumise teel sisse tungitud Pärnus XXXX XXX XXX asuvasse garaažiboksi ja varastatud 6000 krooni väärtuses N.O-le kuulunud tööriistu. Kuna kohtueelse menetluse käigus ei suudetud kuritegu toime pannud isikut välja selgitada ja täiendavaid tõendeid ei olnud enam võimalik koguda, siis koostas politsei 27. juulil 2006.a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. Määruses selgitati määruse peale edasikaebamise korda ja tähtaega. Seega on käesolevas kriminaalasjas tuvastatud N.O tööriistade varguse fakt ning asjaolu, et politsei ei suutnud varguse toime pannud isikut kindlaks teha. Kuna kannatanu A. L. oli varem N.O juures töötanud ja tal oli jäänud lahkumishüvitis saamata, siis kahtlustas N.O varguse toimepanemises A. L.d. Selle asemel, et realiseerida oma õigust kaebemenetluse korras, asus N.O koos D.J-iga ise kannatanu A. L. käest varguse toimepanemise asjaolusid välja selgitama, mida N.O on ise nimetanud nö varguse väljapressimiseks. Seega asus N.O realiseerima ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust. Kuna D.J ei olnud N.O-lt varastatud tööriistadega mingit seost, siis puudus tal erilise isikutunnusena oletatav õigus ja kohus käsitles teda põhjendatult N.O poolt toime pandud omavolile kaasaaitajana. 5.3 Kohtukolleegium märgib, et oma oletatava õiguse ebaseaduslik teostamine on kõnealuse süüteokoosseisu järgi kvalifitseeritav ainult juhul, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Kohtukolleegium möönab, et ei ole välistatud, et oma oletatavat õigust teostatakse ebaseaduslikult ka muul moel, kuid sellega ei kaasne kriminaalvastutust KarS § 257 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 15. aprilli 2008.a otsuses nr 3-1-1-10-08 märkinud, et kui isik teostab oma tegelikku või oletatavat õigust moel, mis on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega, tuleneb õiguse teostamise ebaseaduslikkus just loetletud tunnustest enestest, kuna tegemist on tegudega, mis on kriminaliseeritud iseseisvate kuritegudena erinevate süüteokoosseisude (KarS §-d 120-122; § 136; § 203; § 214) alusel. Kohtukolleegium selgitas, et tunnuse "vabaduse piiramine" sisustamisel tuleb arvestada karistusseadustikus kasutatava mõisteaparaadiga. Sellest tulenevalt võib vabaduse piiramine seisneda karistusseadustiku 9. peatüki 6. jaos "Vabadusvastased süüteod" kirjeldatud tegudes, näiteks orjastamises (§ 133), pantvangi võtmises (§ 135) või vabaduse võtmises seadusliku aluseta (§ 136). Seega tuleb KarS §-s 257 sätestatud süüteokoosseisu kõnealune tunnus sisustada analoogselt tunnusele "vägivald" eriosa erinevates süüteokoosseisudes, mille osas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 15. oktoobri 2007. a otsuses kriminaalasjas nr 31-1-25-07 (RT III 2007, 34, 276) leidnud, et vägivalla all mõistetakse 9. peatüki 2. jao
4(5)
üles tunnistab. Esimese astme kohtuistungil kinnitas N.O kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, et just nii ta teha kavatseski, kuid T. L.l õnnestus põgeneda. Kohtuotsuse kohaselt seisnes kehaline väärkohtlemine selles, et D.J lõi T. L.le käega näkku, tekitades talle tervisekahjustuse ja põhjustades füüsilist valu. Eeltoodut arvesse võttes kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et N.O tegu vastab KarS §-s 257 ja D.J-i tegu KarS §-s 257 - §-s 22 lg 3 kirjeldatud kuriteo koosseisule. 5.4 Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 12 ja 13 on maakohus põhjalikult motiveerinud D.J-i süüdimõistmist KarS 266 lg 2 p 1 järgi K. E. suvilasse omavolilises sissetungimises. Kohus on kõik D.J-i ennastõigustavad väited dokumentaalsete tõenditega ümber lükanud. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ja ei pea seetõttu asjakohaseks D.J-i poolt ringkonnakohtu istungil esitatud põhjendust, et ta taotleb selles süüdistuses enda õigeksmõistmist, sest suvila on tegelikult tema oma. 5.5 KarS § 65 lg 2 näeb ette, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kurieo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kuna D.J pani uued kuriteod toime katseajal, siis on kohus kohaldanud tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja liitnud mõistetud karistusele eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa. Kohtukolleegium märgib, et kuna D.J pani uued kuriteod toime katseajal kriminaalhoolduse all viibides, siis see näitab, et ta ei ole võimeline täitma kriminaalhoolduse all viibides talle esitatud nõudmisi. KarS § 69 lg 4 kohaselt peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi. Kuna D.J on oma käitumisega näidatud, et ta ei suuda kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid ja kohustusi täita, siis ei pea kohtukolleegium võimalikuks talle mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga.
Meelika Aava
Julia Katškovskaja
Ivi Kesküla
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.