Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. märts 2010. a, Tallinn
Kriminaalasja number
1-09-10010
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Urmas Reinola
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Tõlk
Marina Lepiksoo
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
1. märts 2010. a, Tallinn
Kriminaalasi
M.Z-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 266 lg 2 p-de 1, 3 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 4. detsembri 2009. a otsus
Apellatsiooni esitaja
M.Z
Prokurör
Õnne Neare-Vaarmann M.Z, ik: xxx; kodakondsus määratlemata; haridus: 11 klassi; emakeel: vene keel; töökoht puudub; tõkendina kohaldatud vahistamist alates 15.01.2009; varem kriminaalkorras karistatud 5-l korral Advokaat Leelo Viil
Süüdistatav Kaitsja
2.1 Ülejäänud summa, s.o 1525 (üks tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja 25 USA dollarit tagastada M.Z-ile.
2.2 Kinnipidamisel võeti talt ära 5000 krooni ja 25 USA dollarit. Apellant palub tagatiskontol asuva summa arvelt tasuda esmalt tsiviilhagi summas 3475 krooni, ülejäänud summa palub M.Z kanda Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034799018, s.o talle tagastada. Samuti palub M.Z vabastada end menetluskulude kandmisest.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu süüdistatavale mõistetud karistuse osas (I), lahendab seejärel taotluse süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmiseks (II) ja võtab viimasena seisukoha süüdistatavalt ära võetud ning tagatiskontole jäetud sularaha osas (III). Nimetatud küsimustes on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad järgmised. I
toimepanemise tahtluse liigile, milleks oli kavatsetus. Need asjaolud välistavad ka ringkonnakohtu hinnangul karistuse mõistmise sanktsiooni alammäära lähedal. Siinkohal on täiesti asjakohatu arutleda ka kergendava asjaolu teemal, millele süüdistatav viitab – ja milleks on uurimisele kaasaaitamine. Nimelt peeti süüdistatav sündmuskohal kinni ning sellises situatsioonis oli äärmiselt vähe ebaselgust, millele lahendamisele sai M.Z enda süü tunnistamisega kaasa aidata. Maakohus ei ole küll viidanud kahetsusele kui karistust kergendavale asjaolule, kuid pidades silmas, et kõnealuse kuriteo eest saanuks süüdistatavale mõista vangistuse kestusega kolm aastat, on enam kui selge, et kohus on maksimaalsel määral arvestanud kõigi karistust kergendavate asjaoludega. 4.2.2 Sisult sarnased argumendid on esitatavad ka karistuse osas, mis on süüdistatavale mõistetud KarS § 199 lg 2 p 4 alusel. Maakohus on mõistnud M.Z-ile niigi karistuse, mis jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra – maksimaalselt võinuks kohus mõista süüdistatavale vangistuse kestusega viis aastat. Seejuures kahtleb kriminaalkolleegium süüdistatava poolt avaldatud puhtsüdamlikus kahetsuses – ning seda tuleb arvestada karistust kergendava asjaoluna üksnes juhul, kui kohus ka usub selle siirust ning sellega kaasnevat lubadust tulevikus hoiduda (varavastaste) kuritegude toimepanemisest. M.Z on varasemalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest, kuid need ei ole hoidnud teda uute kuritegude sooritamisest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et süüdistatava avaldatud kahetsus ei ole siiras ning kriminaalkolleegium ei arvesta seda karistust kergendava asjaoluna. Et M.Z on lubanud hüvitada kuriteoga tekitatud kahju, on iseenesestmõistetav – ta peabki seda vastavalt seadusele tegema. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahju vabatahtlik hüvitamine, mida süüdistatav aga teinud ei ole; tsiviilhagi rahuldamine toimub temalt ära võetud ning tagatiskontole kantud sularaha arvel, mistõttu ei loe kriminaalkolleegium seda „lubadust“ karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. 4.2.3 Õigustatult on maakohus liitnud ka üksikkaristused KarS § 64 lg 1 alusel täies ulatuses. Süüdistatav pani toime kaks täiesti eriliigilist kuritegu, mille teoebaõigus ei kattu vähimalgi määral. Mingeid asjaolusid, miks peaks see liitmine toimuma ainult osalise suurendamise teel, süüdistatav apellatsioonis ei nimeta ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium ka selles osas maakohtu otsuse muutmata. II
KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes . Käesoleval juhul on seejuures nii ka toimitud ning maakohus on süüdistatavalt mõistnud välja ainult 2. astme kuriteo toimepanemisega kaasneva sundraha; tõsi küll, seda tingituna asjaolust, et M.Z mõisteti talle esitatud süüdistuses osaliselt õigeks. Kuid see ei väära fakti, et osaliselt on menetluskulud siiski riigi kanda juba jäetud. Kuid isegi kui soostuda, et esinevad formaalsed eeldused sundraha vähendamiseks, leiab ringkonnakohus, et puuduvad selle materiaalsed alused ning eeldused ja seda alljärgneval põhjusel. 5.2 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas nimelt olnud kestvalt seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine
annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada. Nimelt on M.Z kriminaalkorras varasemalt karistatud viiel korral; käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad süüteod pani M.Z toime kohtu poolt määratud kaitseajal. Seetõttu on menetluskulude veel täiendavas ulatuses riigi kanda jätmine ka sellel argumendil täiesti asjakohatu. 5.3 Lõppeks ei leia kriminaalkolleegium sedagi, et menetluskulu väljamõistmine 2. astme kuriteo toimepanemise eest käiks süüdistatavale üle jõu, nagu seda nõuab seaduse sõnastus selleks, et isik nende kandmisest osaliselt vabastada. Kinnipeetaval on 11. klassi haridust ning vastavalt Vangistusseadusele on kinnipeetaval õigus ja võimalus omandada kinnipidamisasutuses haridus, mis vastavalt Vangistusseaduse §-le 341 võib olla tasustatud; teisisõnu selgitab ringkonnakohus, et M.Z võib jätkata kinnipidamiskohas haridusteed (omandada keskhariduse või elukutse) ning saada selle eest ka raha, mille arvelt tasuda menetluskulusid. Ka on kinnipidamisasutuses võimalik töötada, mis on samuti vastavalt Vangistusseaduse §-le 43 tasustatud tegevuseks; ka selle arvelt võib M.Z hüvitada temalt väljamõistetud menetluskulu. Arvestades aega, mis M.Z tuleb kinnipidamisasutuses veeta, leiab ringkonnakohus, et selle aja kestel saaks süüdistatav soovi korral tasuda arvestatava osa temalt välja mõistetud menetluskuludest (selles osas vt ka otsuse p 6 jj). III
kulude sissenõudmine toimub KrMS § 423 ja § 417 sätestatud korras; seejuures tuleb silmas pidada, et maakohus ongi selgesõnaliselt viidanud üksnes vajadusele tagada tsiviilhagi, mitte aga täiendavalt menetluskulusid. Tsiviilhagi ületava summa osas süüdistatavalt ära võetud summade jätmise tagatiskontole loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega tuleb M.Z-ilt kinnipidamisel leitud ja ära võetud ning tagatiskontole kantud summadest tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole jätta 3475 krooni. Ülejäänud summa - 1525 krooni ja 25 USA dollarit – tuleb süüdistatavale tagastada.
Paavo Randma
Malle Preimer
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.