Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. detsember 2009. a, Tallinn
Kriminaalasja number
1-09-421
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Tõlk
Irina Leetberg
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
15. detsember 2009. a, Tallinn
Kriminaalasi
G.D süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 29. septembri 2009. a otsus
Apellatsiooni esitaja
G.D
Prokurör
Ringkonnaprokurör Sirje Hunt
Süüdistatav Kaitsja
G.D , ik: XXX, eluk.: xxxxx x-x xxxxx, xxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxx , emakeel: vene keel, töökoht: T. OÜ – XXXXXXXXXX, varasemalt kriminaalkorras karistatud ühel korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld Vladimir Kuznetsov
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtu kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
Tunnistajad D. T. ja M. V. andsid kohtus ütlusi, et kannatanule löödi pähe viinapudeliga. A. J. andis aga kohtus ütlusi, et tema lõi kannatanule pähe hoopis õllepudeliga. Seega on ka kaitse/süüdistatava versiooni väidetavalt kinnitavad ütlused omavahel vastuolulised ja sellele ei ole võimalik leida objektiivseid põhjendusi. Kohus on arvamusel eeltoodu ja järgneva alusel, et A. J. puhul on tegemist eneserõõnaga. A. J. kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt oli lööjaks G.D. Kohtus väitis A. J., et tegelikult lõi tema kannatanut. Kohus ei loe usaldusväärseks A. J. seletust asjaolu kohta, et politseis ei lugenud ta protokolli läbi, et seetõttu on sellised lahknevused ütlustes, sest eeltoodud vastuolud on suured ning tema ütlused kohtus ja kohtueelsel uurimisel on põhimõtteliselt täiesti erinevad. Samuti ei ole loogiline ja usutav A. J. teine alternatiivne väide/hüpotees, et miks ütlused on erinevad, et ta tuli Soomest ja ei mäletanud, mis juhtus ja et hiljem tuli meelde ja et ta lihtsalt ei mäleta kõike. Käsitletav sündmus toimus 05.07.2008.a. ja A. J. kuulati tunnistajana kohtueelsel uurimisel üle 19.08.2008.a. Puudub loogiline põhjendus tunnistaja kohtus antud ütlustele, et ta ei suutnud mäletada ka enam kui kuu aega hiljem toimunut, just nii nagu väidetavalt mäletas 16.06.2009.a. kohtuistungil ütlusi andes. Kohtueelsel uurimisel ülekuulatuna väitis tunnistaja A. J., et ta on kindel, et tema kannatanut ei löönud. Seega viimati nimetatud asjaolus on olnud tunnistaja varem lausa kindel, kuid kohtus kinnitab seevastu löömise asjaolude kohta, et tema oli lööjaks. Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (RKL nr 3-1-1-113-06 ja 3-1-1-1-07). Eeltoodu tõttu tuleb A. J. ütlused täielikult kuriteosündmuse osas hinnangu andmisest kõrvale jätta. Kohus leiab, et A. J. ütlusi ei muuda usaldusväärseks ka asjaolu, et tal oli sündmuse ajal kohtuotsusega tingimisi vabastatud karistuse kandmisest nagu on kaitsja pool viidanud. Samas antud asjaolu A. J. ise vastuolude põhjusena välja ei toonudki. Eneserõõn ei ole tunnistaja ütluste vastuolude tõttu millegagi välistatud ja on teiste kohtu poolt allpool käsitletud usaldusväärseteks peetud tõendite alusel kinnitust leidnud. 2.2 Kohus peab samuti ebausaldusväärseteks tunnistaja P. V.i ütlusi, kuna need ei riimu teiste tunnistajate ütlustega. P. V. ütluste järgi toimus lööja ja kannatanu vahel enne lööki tõuklemine, sealjuures hakkas kannatanu A. J.t esimesena tõukama. Tõuklemise fakti ei kinnitanud oma ütlustega aga veel käsitlemata tunnistajad R. K., J. H. ja M. V. ja kannatanu. Sealjuures ka süüdistatav annab liigselt üldistatult ütlusi, et kui nad autost välja tulid, oli seal konflikt, mis seisnes selles, et O. ja kannatanul oli konflikt ning üldse kõik riidlesid. Süüdistatava ütluste järgi ei saanud ta aru, milles tüli sai alguses, sest kui ta kohale saabus, siis juba vaidlus käis. Veel lisas ta, et hiljem tuli ka A. ja siis hakkasid nad omavahel riidlema. G.D ütluste järgi A. J. ja kannatanu enne lööki vaid riidlesid omavahel. Kohtuniku siseveendumuse kohaselt asub ta arvamusele, et tõuklemist ei saanud toimuda, liiatigi veel sellist tõuklemist, et saaks rääkida sellest, kes tõukas esimesena ja siis teisena, nagu annab ütlusi P. V., sest seda vastupidiselt eeltoodule ei kinnita veel käsitlemata tunnistajad R. K., J. H. ja M. V. ja kannatanu.
Kohus ei tuvasta eeltoodu alusel ka, et G.D ja kannatanu vahel oleks enne pudeliga lööki olnud mingit omavahelist isiklikul pinnal toimunud konflikti või riidu. G.D ei osanud ka nimetada ka väidetavat vaidluse põhjust. Samuti veel pikemalt käsitlematagi tunnistajata R. K.e, J. H. ja kannatanu ütluste alusel ei saa asuda seisukohale, et enne lööki kõik M. ees riidlesid omavahel nagu üldistatult väidab süüdistatav G.D. Kohus leiab, et vahetult löömisele eelnenud asjaolus oluliselt eksimine P. V. poolt sellisel määral seab kahtluse alla kogu tema poolt antud ütluste sisulise usutavuse iseäranis löömise ja lööja kohta antud väidetavad tähelepanekud. Eeltoodud objektiivsete puuduste tõttu ei saa võtta P. V. ütlusi aluseks, et anda hinnangut süüdistuse paikapidavuse või mittepaikapidavuse kohta tema ütluste järgi. Siinkohal märgitud ebausaldusväärsuse põhjendusel tuleb P. V. ütlused tõendikogumist täielikult kõrvale jätta. 2.3 Kohus peab ebausaldusväärseteks ka tunnistaja M. V.i kohtuistungil antud ütlusi. Kohus avaldas kohtueelsel uurimisel M. V. poolt antud ütlused, kuivõrd oli tekkinud vastuolu tema kohtus antud ütlusega ja seda ei olnud võimalik kuidagi loogiliselt põhjendada. Sealjuures olid M. V. ütlused vastuolus ka teiste kohtu poolt tõendatuks loetud asjaoludega. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta (RKL nr 3-1-1-5206). Kohtueelsel uurimisel M. V. andis ütlusi, et tema löömist ei näinud, sest oli parkinud auto M. nurga taha ja kui kohale jõudis, istus juba kannatanu pangautomaadi ees oleval trepiastmel, hoides ühte kätt pea peal ja sõrmede vahelt tuli tal verd. Kohtuistungil andis aga M. V. ütlusi, et ta nägi löömist pealt ja lööjaks oli A. J.. Kohtueelsel uurimise andis ka M. V. ütlusi, et pärast seda kui ta oli auto ära parkinud ja M. ette jõudis, siis ta sellel õhtul enam A. J.t üldse ei näinud. Seega ühel juhul on tunnistaja andnud ütlusi, et ta ei näinud kuriteosündmust pealt, kuna oli nurga taga ja teisel juhul annab ütlusi, kuidas ja kelle poolt sooritati löök kannatanule pähe. Samuti M. V. andis kohtuistungil ütlusi, et kannatanu löögi saamise ajal oli näoga M. ukse poole. Kohtu poolt allpool usaldusväärseks tunnistatud kannatanu ütluste järgi aga seisis kannatanu seljaga M. (pangaautomaadi) poole. Tegelikkuses väitis seda sama sarnaselt kannatanule ka süüdistatav. Järelikult on ka sel puhul kaitse/süüdistatava versiooni väidetavalt kinnitavad ütlused omavahel vastuolulised, seetõttu ei saa neist lähtuda. Täiendavalt andis M. V. kohtuistungil ütlusi selle kohta, et löömise ajal seisis A. J. kannatanu suhtes mitte otse, vaid poolküljega ja kannatanu poolt vaadatuna paremal pool. M. V. märkis ka, et G.D seisis siis kannatanu vastas. Samas on kohus aga tuvastanud tunnistajate R. K.e ja J. H. ning kannatanu ütluste alusel, et löök tuli hoopis vasakult – kõrvalt kannatanule vasakule poole pähe, kusjuures lööja asus kannatanu suhtes vasakut kätt. Antud asjaolus saab samale järeldusele jõuda ka meditsiiniliste dokumentide alusel koostatud ekspertarvamuse alusel, mille kohaselt kannatanul oli löögi tulemusel just vasaku - s.t. mitte parema - kõrva nahamarrastus. Kohus leiab, et ei ole ka üldiselt eluliselt usutav, et paremalt poolt pähe lüües oleks võimalik tekitada vasaku kõrva marrastust. Kohtuistungil andis ka alguses süüdistatav ütlusi, et löögi ajal seisis tema kannatanu suhtes kõrval, s.o. just vasakul pool. Mõne ajapärast aga süüdistatav soovis parandada oma ütlusi selles faktis,
väites et ta siiski oli paremal pool. Seega antud asjaolus ei ühti ka M. V. ja G.D ütlused, sest esimese ütluste järgi seisis G.D löögi ajal kannatanu vastas ja A. J. lõi paremalt poolt. Järelikult on ka sel puhul kaitse-süüdistatava versiooni väidetavalt kinnitavad ütlused omavahel põhjendamatult vastuolulised ja seetõttu ei saa neid tõendiallikana usaldada. Lisaks sellele avaldas kohus kohtueelsel uurimisel M. V. ütluste lõpust vene keelse kinnituse, mis oli allkirjastatud M. V. poolt käsikirjaliselt tõlkes järgmiselt: „Protokoll on minu sõnade järgi koostatud ja mulle tõlgitud.“ Tunnistaja kohtuistungil selgitas, et tegelikult politseis andis ta samasuguseid ütlusi kui kohtus ja et tema teksti võidi tõlkida ka erinevalt. Kohtul puudub eeltoodud mitteküllaldaste põhjenduse järgi igasugune alus kahelda tõlke õigsuses, sest tõlki on hoiatatud enne tõlkimist KarS § 318 ja § 321 järgi kriminaalvastutusega. Sealjuures tegemist ei saa olla tõlkeveaga juba seetõttu, et kaks M. V. poolt esitatud versiooni juhtunust on täiesti erinevad – ühel juhul oli ta nurga taga, mitte nähes lööki, lööjat ja sellele eelnevat ning teisel juhul nägi kogu sündmust. Seda ei saaks ka rühmitada mõne üksiku sõna või detaili tõlkeeksimuse alla. M. V. kohtuistungil ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on seega põhimõtteliselt erinevad ning M. V. selgitused selle vastuolu kohta ei ole absoluutselt veenvad, et saaks tema ütlusi tõendamisel üldse arvesse võtta ja kuidagigi suurte vastuolude tõttu usaldada. 2.4 Kohus peab samuti ebausaldusväärseteks tunnistaja D. T.i ütlusi, sest viimase ütluste järgi oli tol päeval G.D kaine autojuht ning see fakt ei ole tuvastatud selliselt ühegi tunnistaja ütlusega ega ole kooskõlas ka süüdistatava enda ütlustega. Samuti andis D. T. ütlusi, et nägi, et kannatanule toimus löök eespoole pähe ning et kannatanu ja A. J. seisid üksteisega vastakuti, kakeldes ja õiendades midagi nägu vastu nägu. Samas kohtu poolt allpool käsitletud põhjustel usaldusväärseks peetud kannatanu ja tunnistaja J. H. ütluste järgi sai kannatanu löögi pea vasakule poole ning löök tema suunas tuli külje pealt (kõrvalt). Sarnaselt andis R. K. ütlusi, et löök tuli vasakult. Sealjuures kannatanul olev vasaku kõrva marrastus viitab sellele, et löök tuli pigem kõrvalt ja vasakult poolt. SA Pärnu Haigla teatise, kannatanu patsiendikaari, samuti kohtuistungil uuritud patsiendi konsultatsiooni ja ravilehe ning SA TÜK RD Maarjamõisa radioloogia 05.07.2008.a. vastuse alusel koostati kokkuvõtvalt 04.08.2008.a. ekspertiisiakt, milles toodud ekspertarvamuse kohaselt ekspertiisiaktiks esitatud ravidokumentide andmetel diagnoositud T. H. peaaju põrutus ja nahamarrastus vasakul kõrval. Eeltoodu alusel ei saanud kuidagi toimuda löök kannatanule pähe ja sinna kuhugi eespoole. Sealjuures on D. T., M. V. ja G.D – nende kõigi – ütlused omavahel täielikult vastuolus selles osas, mis puudutab ka isikute paiknemist löömise ajal (vt otsuse punkt 2.3., selle 6. ja 7 lõik). Järelikult on ka sel puhul kaitse/süüdistatava versiooni väidetavalt kinnitavad ütlused omavahel põhjendamatult vastuolulised ja seetõttu ei saa neist lähtuda. Kuid mitte ainult eeltoodud põhjustel ei pea kohus D. T. ütlusi ebausaldusväärseteks, vaid ka seetõttu, et versioon, justkui kuriteotoimepanijaks oli hoopis A. J., põhineb kogumis ülalmärgitud ebausaldusväärsetel ja - ka omavahel - vastuolulistel tõenditel, mis seavad lõplikult kahtluse alla selle paikapidavuse kohtuniku siseveendumuse kohaselt. 2.5 Seega eeltoodu alusel ei saa kujuneda sellist kohtuniku siseveendumust, et tunnistajate A. J., P. V., M. V. ja D. T. ning süüdistava G.D ütluste järgi esitatud versiooni, et pudeliga lööjaks oli hoopis A. J., saaks uskuda ja tõendatuks lugeda. Süüdistatav märkis kohtuistungil, et politseis ei nimetanud ta lööjaks A. J.t seetõttu, et nad on omavahel sõbrad ja ta arvas, et politsei vaatab nagunii sündmuspaigal olevate turvakaamerate salvestisi. Kohus avaldas prokuröri taotlusel kohtuistungil tlk 38 toodud Pärnu politseiosakonna
19.08.2009 ettekande, mille kohaselt ei õnnestunud 05.07.2008.a. kella 03:00-04:00 turvakaamerate salvestisi asukohast XXXXXX XX XX Pärnu linnas kätte saada, sest 08.08.2008.a. oli see juba kustunud. Kohus leiab, et süüdistaja on ka eelnimetatuga põhjendanud, miks ei ole antud linti ja selle vaatlusprotokolli tõendite kogumis. G.D andis kohtus ütlusi, et ta jäi pärast lööki kannatanu kõrvale ja A. J. jooksis ära, märkides ka, et keegi kutsus kiirabi ja politsei tuli kohale. Süüdistatav istungil väitis, et ta ei jooksnud ära seetõttu, et ta ei olnud lööjaks. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu ei näita kogumis teiste piisavalt kaalukate tõenditega, et G.D ei saa seetõttu pidada kannatanu lööjaks. Liiatigi, ei jäänud ka G.D kuni politsei tulekuni sündmuspaigale, vaid nagu nähtub tunnistaja A. A. ütlustest, et ta oli politsei saabudes kasiinos. Järgnevalt põhjendas kohus, millistele tõenditele tuginevalt on tõendatud, et kannatanu ründajaks oli just G.D. 2.6 Kohus leidis, et G.D-le esitatud süüdistus on eeskätt tõendatud tunnistajate J. H. ja R. K., kannatanu T. H. ütlustega ning kohtu poolt avaldatud dokumentaalsete tõenditega. Samuti kaudselt on kinnitatud tõendamiseseme asjaolud tunnistajate A. A. ja O. O. ütlustega. Nii J. H., R. K.e kui kannatanu kohtuistungil antud ütluste järgi on tuvastatav, et süüdistuses toodud ajal ja kohas löödi heleda klaasist pudeliga kannatanule pähe G.D poolt ning tekitati seeläbi kannatanule tervisekahjustus ja valu. R. K. andis ka ütlusi, et nähes lööki, seisis ta löömisest 15 – 20 meetrit eemal ja küljega, kuid nägi, kuidas süüdistatav lõi kannatanut klaasist pudeliga. Tunnistaja kohtuistungil väitis, et lööjaks oli süüdistatav, sest ta seisis kannatanu kõrval ja pudel oli käes. Tunnistaja leidis, et vahetult enne löömist oli pudel samuti süüdistatava käes ja seda kogu aeg ning ta liiklus sellega ringi. Tunnistaja sõnutsi ta löögimomenti ei näinud, nägi kuidas kannatanu oli vastu pead saanud ja just kukkunud. Kannatanu seisis seljaga pangaautomaadi poole ja näoga pargi poole. Süüdistatav oli külje peal, kannatanu vasaku käe poole rohkem. Löök tuli vasakult ja verd tuli. Pärast seda kukkusid killud asfaldile. Muuhulgas kohtul ei ole alust kahelda ka seetõttu tunnistaja R. K.e ütlustes ka seetõttu, et kannatanul ei olnud R. K.ega häid suhteid. Vaatamata sellele haakuvad R. K.e ütlused kannatanu ja J. H. ütlustega ning kirjalike tõenditega, mis tõstab nende kolme ütluste usaldusväärsust veelgi. Kohus leiab, et R. K.e ütlusi täpsustavad ja kinnitavad aga tunnistaja J. H. ning kannatanu T. H. ütlused, mistõttu R. K.e arusaamises ja tähelepanekutes antud situatsioonist puudub alus kahelda, sest süüdistuses kirjeldatud asjaoludes eelnimetatud tunnistajate ütlused omavahel riimuvad alljärgmiselt: R. K. andis ütlusi, et süüdistatav oli küljega, kannatanu vasaku käe poole ja löök tuli kannatanule klaasist pudeliga vasakult ning siis tuli verd. Pärast seda kukkusid killud asfaldile. Kannatanu seisis seljaga sel ajal pangaautomaadi poole. Pudeliga lööjaks oli G.D . R. K. ei näinud, et kellegi vahel oleks olnud tõuklemist. J. H. andis ütlusi, et see oli Hansapanga automaadi juures ja G.D lõi pudeliga kõrvalt kannatanule vasakule poole pähe ja pudel läks kohe katki. G.D oli heleda särgiga. See toimus M. ees ning kannatanul oli seejärel pea verine ja maas oli klaasikilde. Enne löömist konflikti ei olnud. kannatanu T. H. andis ütlusi, et ta tuli M.st välja ja jalutas Hansapanga automaadi poole ja jäi sinna juurde seljaga M. poole. Lööjaks oli G.D, kes enne lööki asus kannatanu suhtes vasakut kätt. Kannatanu andis ka ütlusi selle kohta, et ta tundis lööja ära seetõttu, et lööja seisis enne lööki
tükk aega temast vasakul pool. Löök toimus pea küljele, s.o. pea vasakule poole. Kannatanu ütluste kohaselt nägi ta löögimomenti ja löök tuli tema suunas külje pealt. Kannatanu seisis seljaga sel ajal M. ja Hansapanga automaadi poole. Lööja kandis heledat värvi riietust. Enne pudeliga löömist tõuklemist ei olnud. 2.7 Seejuures avaldas kohus kohtuistungil ka äratundmiseks esitamise protokollid. Nende kohaselt esitati nii R. K.ele, J. H.le kui ka T. H.le äratundmise kontrolliks kolm isikut. Kõigil kolmel juhul osutasid nimetatud kaks tunnistajat ja kannatanu antud menetlustoimingutes vaid ühele isikule kolmest kui pudeliga kannatanu lööjale ning selleks osutus üheselt G.D. Seega ka nimetatud tõend ei sea kahtluse alla, et kannatanu ja antud tunnistajate osundamine kohtus just G.D-le kui kuriteo toimepannud isikule ei ole juhuslik ning usaldusväärsust tekitavalt on kannatanu ja antud tunnistajad selles osundamises järjepidevalt ka kohtuistungil enda ütluste juurde jäänud. Antud äratundmiseks esitamised ei sea seega kahtluse alla nimetatud tunnistajate ja kannatanu poolt kohtus antud ütlusi, millest kohus on lähtunud. Kaitsja kohtuvaidluses väitis, et äratundmiseks esitamine ei toimunud kooskõlas seadusega ja politseis kannatanule näidati G.D foto peale suunavalt kui isikule, kellele osutasid kannatanud. Kohus leiab, et äratundmiseks esitamised on tehtud kooskõlas KrMS §-ga 81 ja selles osas vastupidine kaitsja poolne aktiivse kaitse väide on paljasõnaline. 2.8 Kohus avaldas kohtuistungil kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustest järgmised read: „Noormees, kes mulle millegagi vastu pead lõi, kandis minu meelest heledat fliisi. Rohkem ma teda kirjeldada ei oska, aga kui ma teda näeksin, siis ta näo järgi tunneksin ära.“ Kannatanu selgitas kohtuistungil, et ta ei ole enam kindel, et see mees, kes teda lõi just fliisi kandis aga jäi selle juurde, et see, mida ta kandis, oli heledat värvi. Kohus on seisukohal, et kannatanu on täpsustanult seletanud oma ütluste erinevusi ja see on küllaldane ning seetõttu nimetatud vastuolu täpsustamine ei sea kahtluse alla kannatanu poolt antud ütlusi. Seda iseäranis ka seetõttu, et need muude G.D süüdi kinnitavate tõenditega oluliselt riimuvad. 2.9 Tunnistaja A. A. jõudis sündmuspaigale pärast seda, kui süüdistuses kirjeldatud tegu oli toime pandud. Seetõttu on tema ütlused kaudsed. Ta andis ütlusi selle kohta, et kohale jõudes oli ühel mehel pea katki. Antud asjas puudub teiste tõendite pinnalt vaidlus/vastuolu, et selleks isikuks oli kannatanu T. H.. Tunnistaja A. A. ütluste kohaselt kannatanu tuttavad osutasid G.D-le kui lööjale ja viimane toimetati seetõttu politseisse. Tunnistaja A. A. ütluste kohaselt märkis kohapeal G.D talle, et ta on invaliid ja käe peal on arm. Süüdistatav G.D oma viimases sõnas lisas, et uurija ja prokurör jätsid tähelepanuta ühe asja, et viis aastat tagasi oli tal tugev trauma, 12 operatsiooni, nüüd ta parem pool – käsi - halvasti tõuseb ja töötab. Samas sai G.D kohtuistungil tõsta oma paremat kätt kõrgemale kui ta enda pea. Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav asjaolu, kui parem käsi töötab halvasti ja sealjuures tõuseb kõrgemale kui tõstja enda pea, et selle siiski töötava käega ei oleks võimalik ülevalt alla pudeliga kannatanule pähe lüüa, kuna käsi ülesse tõuseb. Samuti ei ole antud fakt ka seetõttu eluliselt usutav, et pudeliga süüdistava poolt kannatanu löömine on otseselt tõendatud tunnistajate R. K.e ja J. H. ning kannatanu ütlustega. Tunnistaja O. O. ei näinud, kui kannatanut pudeliga pähe löödi ja seega O. O. ütlused ei anna rohkem teavet kui eelkirjeldatud tõendid. O. O. ütlused ei tõenda muud, kui et ta sai kaudset teavet selle kohta G.D-lt, et kannatanul oli pea lõhki. Järelikult vaidlust ja vastuolusid ei ole selles eelkirjeldatud tõendite pinnal, et kannatanule löödi pudeliga pähe ja ta sai seetõttu ka süüdistuses nimetatud tervisekahjustuse. Kohus leiab, et kuivõrd
T. H. kannatas tuvastatud löömise tõttu valusid ja tal olid vigastused, on tõendatud süüdistuse järgi ka koosseisuline tunnus „vägivald“.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu; seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest, kuivõrd seda materiaalõiguslikku küsimust ei ole apellatsioonis puudutatud. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha apellatsiooni osas, millega taotletakse G.D talle esitatud süüdistuses õigeks mõista (I), osundades seejärel materiaalõiguse väärale kohaldamisele (II). Kõnelustes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I
nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohtu järeldus süüdistatava süü tõendatuse osas rajaneb kõigi olemasolevate tõendite terviklikul ning põhjalikul analüüsil ja omavahelisel loogilisel kõrvutamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt, nt otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab sellele Riigikohtu seisukohale täielikult ning ringkonnakohus jagab maakohtu arusaama süüdistatava süü täieliku tõendatuse osas, mis puudutab tema käitumist süüdistuses kirjeldatud viisil.
üleüldse ei näinudki. Kohtus on tunnistaja seevastu kinnitanud, et kohtueelses menetluses mõisteti teda vääriti, tema ütlusi tõlgiti valesti (tlk 98) ning annab ütlusi selle kohta, et ta nägi, kuidas A. J. lõi kannatanut viinapudeliga, kusjuures ka tema suudab „juhuslikult“ meenutada, millist marki viin sisaldus pudelis, millega kannatanut löödi (tlk 96). Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida just seda, et nimetatud tunnistajate ütlused löömiseks kasutatud pudelis sisaldunud viina margi osas kattuvad, mis tekitab sarnaselt maakohtule ka ringkonnakohtus veendumuse, et tegemist on apellandi poolt osundatud tunnistajate poolt enne kohtumenetlust kokku lepitud kaitseversiooniga, mille usaldusväärsus on tõsikindlalt ümber lükatud.
korra raske rikkumine KarS § 263 järgi. Kuid tähele tuleb panna, et sellisel juhul lisandub teole n.ö täiendav mõõde - isikliku tüli lahendamine väljub sellisel juhul toimepanijate, isiklikku laadi konflikti lahendavate poolte sfäärist, ning konflikti lahendamisesse saavad sellisel juhul enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Toimepanija peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS § 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valib isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (RKKKo 3-1-1-15-07). 14.3 Selleks, et kvalifitseerida asetleidnud vägivallateod avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks vägivalla tarvitamisele seega tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu või et teo järelmid ulatusid avalikku kohta ja kahjustasid seeläbi avalikku korda (RKKKo 3-11-24-07).
Paavo Randma
Jüri Paap
Julia Katškovskaja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.