1-08-15240
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg, koht
Kohtukoosseis
Jüri Paap, Ivi Kesküla, Paavo Randma
Sekretär
Maaria Rei
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 15.10.2009.a. kohtuotsus O.V süüdistuses
Apellant
prokurör Rainer Amur
Prokurör
Rainer Amur
Kaitsja
adv. Toomas Pilt
Kannatanute esindaja
adv. Indrek Sirk
Tühistada
Harju
Maakohtu
15.10.2009.a.
kohtuotsus O.V süüdimõistmises KarS § 423 lg 1 järgi ja talle mõistetud karistuse osas.
uut tahtlikku kuritegu ja täidab Tallinna Vangla Harju kriminaalosakonna järelevalve
all
kriminaalhooldusametniku KarS
§
lg
ettenähtud
kontrollnõudeid.
2 (kaheks)
aastaks.
K.
K.
nõue
krooni
esinduskulude
väljamõistmises jätta riigi kanda.
Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule
päeva
jooksul.
Selle
õiguse
kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.
Asjaolud ja menetluse käik Apelleeritud kohtuotsusega tunnistati O.V , sünd. XXX, Eesti kodanik, varem kriminaalkorras karistamata, elukoht XXXXXXXXX XXX XXXXXX
süüdi sõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumises ettevaatamatusest KarS § 423 lg 1 järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi 18 kuulise katseajaga ühes allutamisega kriminaalhooldusametniku järelevalvele.
Maakohus tegi kindlaks, et O.V, juhtides 03.12.2007.a. kella 12.00 ajal Harjumaal Rae vallas Jüri-Aruküla teel Jüri suunas AS-le S. Ü. kuuluvat mootorsõidukit Ford Transit registrimärgiga xxx xxx ja rikkudes Liikluseeskirja (edaspidi LE) §-de 44 ja 64 nõudeid, sõitis kaubiku parema esinurga ning tiivaga otsa samas suunas tee parempoolsel äärel liikunud vanurile, 79-aastasele V. J., kes saadud kehavigastuste tõttu suri haiglas 15.02.2008.a. Maakohus leidis, et liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud juhi liikumiskiirus LE § 123 tähenduses, vaid tähelepanematus jalakäija täpse asetsemise ja oma sõiduki gabariitide suhtes. Otsasõit ei toimunud tahtlikult, vaid ettevaatamatusest kergemeelsuse vormisolles märganud jalakäijat, lähenes talle sirgjooneliselt, ohu hindamisel ei olnud vajalikult tähelepanelik ja kohusetundlik.
Apellatsioon ja taotluse sisu Prokurör leiab apellatsioonis, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja süüdlasele karistuse mõistmisel ei arvestanud piisavalt KarS § 56 lg 1 nõuetega. Seetõttu palub kohtuotsus tühistada teo kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas, uue kohtuotsusega tunnistada O.V süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja karistada teda 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega, sellest koheselt ärakandmisega 6 kuud ja ülejäänud 2 aastat tingimisi 3 aastase katseajaga ühes allutamisega kriminaalhooldusametniku järelevalvele. Lisakaristusena palub apellant võtta O.V-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks. Kaebaja leiab, et lisaks maakohtu hinnangule, et O.V rikkus LE §-de 44 ja 64 nõudeid, rikkus ta ka LE § 123 nõudeid. Selles nimetatud kohustus valida ohutu sõidukiirus ei tähenda üksnes seda, et ei tohi ületada antud teelõigul lubatud suurimat kiirust, vaid ka seda, et valitud sõidukiirus peab tagama kõikide teiste liiklejate ohutuse ja arvestab erinevate tekkida võivate liiklusoludega, vajadusel peab juht vähendama kiirust või peatuma. Veel leiab prokurör, et kõnesolev liikluseeskirja nõuete rikkumine pandi toime kaudse tahtlusega- O.V on pikaajaline juhtimiskogemus; ta sai aru, et jalakäija on sirgjooneliselt tee ääres liikuv vanainimene; jalakäija viibimine tema sõidusuunas oli talle ettenähtav takistus ja otsasõit ei saanud olla kaubiku juhi jaoks ootamatu, mingeid juhtimist takistavaid asjaolusid ei esinenud ja tal olid kõik võimalused otsasõitu vältida; ta ei muutnud oma sõiduki liikumistrajektoori, ei vähendanud sõidukiirust ja ei hoidnud jalakäijaga ohutut külgvahet; samal ajal vastassuunas liikunud sõiduki juht võttis oma sõiduki rohkem tee äärde, et vastutulev kaubik saaks jalakäijast ohutult mööduda.
Prokurör leiab, et süüdlasele karistuse mõistmisel pole maakohus piisavalt järginud karistuse üldpreventiivset eesmärki ja selle eripreventiivset mõju O.V suhtes. Tema kahetsus ei ole siiras, mida näitab tema käitumine vahetult peale jalakäijale otsasõitu (peatus alles peale 20 meetri läbimist, ei kutsunud kiirabi, peale politseile seletuse andmist jätkas töötamist ekspediitorina) ja hiljem (ei püüdnud selgitada kannatanu isikut või tema lähedasi, ei ole pakkunud neile mingit tuge, ei täitnud lubadust hakata kahjusid hüvitama, ei vabandanud kannatanute ees). Apellant ei nõustu maakohtu hinnanguga, et kannatanu V. J. liikus LE nõuete vastaselt valel teepoolel. Formaalselt on see küll õige, kuid see pole liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses ja ei saa selliselt mõjutada süüdistatavale mõistetavat karistust. Lisaks 11-le karistamisele liiklusalaste väärtegude eest enne kõnesolevaid sündmusi on teda 5 korda karistatud liiklusrikkumiste eest pärast seda. Ei saa nõustuda O.V-le lisakaristuse kohaldamata jätmisega põhjusel, et sellega kaasnev töökoha kaotus välistab kannatanutele hüviste maksmiselähtuda tuleb toimepandud kuriteo raskusest ja hinnata süüdlase kõiki liiklusrikkumisi, vaatamata võimaluste olemasolule pole O.V asunud kahjunõudeid rahuldama kohtueelse menetluse ajal. Kannatanute esindaja toetas prokuröri taotlust. Süüdistatav ja tema kaitsja palusid apellatsioon jätta rahuldamata.
Ringkonnakohtu seisukoht
varakult. Puudub alus arvata, et juhi edasine käitumine oleks olnud teistsugune juhul, kui jalakäija oleks asunud samas kohas vastu O.V poolt juhitud auto liikumissuunda st. formaalselt õigel teepoolel. See kehtib ka juhul, kui kannatanu poleks väidetavalt marsruuttaksot oodates liikunud vaid seisnud, st et jalakäija paiknemine ja liikumissuund ei oma saabunud tagajärjes tähtsust.
tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida (KarS § 18 lg 2). Nähtub, et mõlemal juhul- kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral- näeb isik ette tagajärge, peab seda võimalikuks. Kohtupraktikas (RKKK 3-1-1-142-05, 31-1-4-08), on korduvalt asutud seisukohale et kaudse tahtluse puhul isik ei pürgi tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seevastu kergemeelsuse puhul isik loodab tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu tagajärje saabumata jäämisele. Järeldub, et kõnesoleval kahe subjektiivse suhtumise piiritlemisel tuleb igal konkreetsel juhul selgitada, kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse.
Karistusõiguslikult on aga veelgi olulisem kindlakstehtu ise- O.V tahtliku käitumise tagajärjel hukkus inimene. Lisaks sellele on ta rohkearvuliselt toime pannud veel teisi liiklusalaseid süütegusid, neist viis väärtegu pärast arutuse all olevat kuritegu. Seejuures pole õige määratleda, et tegemist on suhteliselt vähetähtsate rikkumistega, nagu on hinnatud maakohtu apelleeritud kohtuotsuses. Need rikkumised omaette võetuna pole küll tekitanud vahetut ohtu liiklejatele, kuid näitab süüdistatava suhtumist õiguskorda laiemalt.
Jüri Paap
Ivi Kesküla
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.