Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. oktoober 2009. a, Tallinn
Kriminaalasja number
1-06-10216
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Jüri Paap
Kohtuistungi sekretär
Tatjana Derkatš
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
Kriminaalasi
E.A süüdistuses KarS § 293 lg 2 p 4 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 18. mai 2009. a otsus
Apellatsiooni esitaja
E.A kaitsja vandeadvokaat riigiprokurör Laura Feldmanis
Prokurör
Riigiprokurör Laura Feldmanis E.A, isikukood: xxx, elukoht: xxxxxxxxxxx, xxxxxxx xxx-x, XX XXXXXXXXXX, XXXXXXXXXX, töötab xxxxx; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole Vandeadvokaat Monika Mägi
Süüdistatav Kaitsja
Monika
Mägi,
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
AS M. oli Sotsiaalkindlustusameti ja selle haldusalas olevate asutuste infotehnoloogia-alaste tööde teostaja alates 1993. aastast. AS M. ja Sotsiaalkindlustusamet olid 1993. aastal ja 1995. aastal sõlminud koostöölepingud, mille põhjal tegid Sotsiaalkindlustusamet ja selle allasutused tellimusi AS-st M.. 1996. aastal osales AS M. Sotsiaalkindlustusameti avatud riigihankes uue infosüsteemi väljatöötamiseks, millele laekusid pakkumised kahelt äriühingult – AS-ilt M. ja AS-ilt A., kuid nimetatud hange tühistati. Seejärel korraldati ühele pakkujale suunatud hange, mitte avatud hange ning pakkumise kutse dokumendid esitati vaid AS-le M.. Hanke tulemusena sõlmiti 25. märtsil 1997. aastal Sotsiaalkindlustusameti ja AS M. vahel Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi moderniseerimise leping. AS-le M. suunatud hanke korraldamist ja lepingu sõlmimist selgitati asjaoluga, et tellitud tööde näol on tegemist jätkuga 01.03.1993. aastal ja 22.12.1995. aastal sõlmitud vastastikuse koostöö lepingute alusel tellitud töödele. Tegelikult telliti AS-lt M. uus infosüsteem.
reaalselt tööd AS-le M. ei teostatud. E.A nõustus eelpool nimetatud viisil M. H.i poolt talle vara ja soodustuse andmisega. Samuti toimus varalise hüve vastuvõtmine E.A poolt ametialase teo eest M. H.ilt sularahas, millega E.A nõustus eeluurimisel tuvastamata kohtades. Ajavahemikul 03.03.1997 – 30.12.1998 laekus AS-ist M. M. H.i korraldusel P. K. arveldusarvele 114 282 krooni. Alates 1999. aastast oli P. K. lisaks põhitööle R. registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjaks tegevusaladega tõlkimine, toimetamine ja infotehnoloogia dokumentide koostamine. FIE P. K. esitas AS-le M. arved, mille eest laekus raha P. K. arvelduskontole. AS M. poolt kanti M. H.i korraldusel P. K. pangaarvele alates märtsist 1999. a kuni septembrini 2002 .a programmide dokumenteerimise ja tõlketööde eest 577 898 krooni. Nimetatud summast maksti 359 180 krooni P. K. tõlketööde tegemise eest; summade eest, mis on makstud programmide dokumenteerimise ja kujundamise eest (333 000 krooni), reaalselt tööd ei tehtud. 2002. aasta oktoobrist alates võttis E.A M. H.ilt kohtueelses menetluses tuvastamata kohas sularahas vastu järgmised summad: 11 000 krooni; 18000 krooni; 12000 krooni – so 2002.aastal kokku 41 000 krooni; 2003. aastal võttis E.A M. H.ilt kohtueelses menetluses tuvastamata kohas sularahas vastu järgmised summad 13200 krooni; 13200 krooni; 18000 krooni; 13200 krooni; 12200 krooni; 13500 krooni; 13200 krooni; 10600 krooni; 10000 krooni; 16500 krooni; 13200 krooni – kokku 146 800 krooni; 2004.aastal võttis E.A M. H.ilt kohtueelses menetluses tuvastamata kohas sularahas vastu järgmised summad – 15000 krooni; 17500 krooni; 16500 krooni; 13200 krooni; 13200 krooni; 13200 krooni; 9900 krooni; 5000 krooni; 13200 krooni; 14200 krooni; 16500 krooni; 17500 krooni kokku 164 900 krooni; 2005.aastal võttis E.A M. H.ilt kohtueelses menetluses tuvastamata kohas sularahas vastu järgmised summad: 16500 krooni ja 16500 krooni - kokku 33 000 krooni. Seega võttis E.A AS M. juhatuse liikmelt M. H.ilt ajavahemikul 1997.a – 2005.a k.a vara ja muud soodustust kokku 1 077 880 krooni väärtuses, millest 718 700 krooni oli vastu võetud rahas ning 359 180 krooni eest on võimaldanud E.A abikaasal tööd teha. 1.5 Süüdistuse kohaselt pani E.A toime KarS § 293 lg 2 p 4 (pistise võtmine suures ulatuses) järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ametiisiku poolt talle vara ja muu soodustuse vastuvõtmise suures ulatuses vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo, või on seaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi. Kuni 31.08.2002 oli tegu karistatav KrK § 164 lg 2 p 3 järgi kui altkäemaksu võtmine.
summadena; teiseks muu soodustusena, st M. H. poolt võimaldamine süüdistatava abikaasal P. K.l teostada tõlketöid AS-s M. aastatel 1997-2002, mille jooksul maksti tema pangaarvele kokku 692 180 krooni. Kohus nõustus süüdistusega selles, et M. H. poolt süüdistatava abikaasal P. K.l töö tegemise võimaldamine on käsitletav muu soodustusena KarS § 293 mõistes. E.A oli teadlik, et tema abikaasa töötab AS-is M., tema töökabineti läbiotsimisel arvutist leitud dokumendis „tabelid piretarv“ kajastatud summad kattusid AS M. poolt P. K. makstud summadega - tegemist on abikaasadega ning AS-ilt M. saadud raha kasutati perekond E.A ühiste kulude katteks. Kohtu hinnangul vääris seejuures tähelepanu asjaolu, et M. H. poolt P. K. töö pakkumine ning temaga töövõtulepingu sõlmimine langes ajaliselt kokku AS-i M. püüdlusega võita SKA poolt välja kuulatud pakkumine Sotsiaalkindlustusameti haldusala infosüsteemi väljatöötamiseks. Nendest tõenditest tegi kohus järelduse, et olukorras, kus ühelt poolt oli AS M. väga huvitatud pikaajalistest suhetest sellise suure ja kindla partneriga nagu Sotsiaalkindlustusamet, alguseks oli SKAIS projekti käivitumine, ning teiselt poolt ühe tähtsa ja laialdaste volitustega ametniku, kelle otsustest sõltus, milliseks kujuneb SKA ja AS M.i koostöö, abikaasal töötamise võimaldamine samas firmas, kujutab endast ametiisikule soodustuse andmist. 2.2 Pärast lepingu sõlmimist AS-ga M. oli M. H. huvitatud heade suhete loomisest E.A-ga, mis olid suunatud tulevikku, et saaks partnerlusega jätkata võimalikult kaua ja sõlmida SKA-ga järgnevaid lepinguid ja seda võimalikult suures mahus, et kindlustada AS M. tööga. Pärast lepingu sõlmimist SKAIS projekti osas 1997 aastal hakkas M. H. läbi soodustuste andmise aktiivselt meelitama E.A ja seda põhjusel, et viimasel oli suur roll SKA poolsel järelevalve teostamisel IT-tööde osas, E.A aga oli soodustuste vastuvõtmisega nõus ning muutus vahetult sellega seotuks. Perioodil 1997.-2005.a. oli E.A SKAIS juhtkomitee liikmeks ja järelevalve teostajaks ning uute lepingute ettevalmistajaks. Olulise asjaoluna tõi kohus esile ka selle, et lepingus ettenähtud tõlkimistööde hinnad olid keskmisest kõrgemad. Küll aga leidis kohus, et asjaolu, et E.A abikaasa P. K. töötas AS-is M., omab tähtsust soodustuse andmise aspektis vaid selles osas, kus P. K. sai tasu tööde eest, mida ta reaalselt ei teinud. Rahasummad, mis on AS-i M. poolt P. K. makstud töötasuna tõlketööde teostamise eest, jättis kohus süüdistusest välja. Esitatud tõenditega ei ole tuvastatud, et tõlketöid ei teostatud või et nad olid teostatud väiksemas mahus kui esitati arveid – ning P. K. tööde kvaliteet ei ole kriminaalmenetluse esemeks ega kohtumenetluses tuvastamisele kuuluvate tõendamisesemete orbiidis. 2.3 Samas leidis tuvastamist, et peale tasu saamise vahetult tõlkimistööde tegemise eest sai P. K. tasu ka nn programmide dokumenteerimise eest. Vastavalt AS M. ja FIE P. K. vahel sõlmitud lepingutele oli tal kohustuseks ka programmide dokumenteerimine, mille eest sai ta 1999-2002 igakuiselt 9000 krooni. Kohus leidis, et P. K. ütlustest ei ole võimalik teha ühest järeldust, milles dokumenteerimistööd seisnesid, tema ütlused olid selles osas äärmiselt üldsõnalised ja ähmased. M. H.i ütlustest nähtus aga üheselt, et mingeid dokumenteerimistöid P. K. AS-le M. tegelikkuses ei teinud ning ka teised AS M. töötajad andsid talle tööd ainult tõlkimiseks. M. H.i ütluste kohaselt oli dokumenteerimine lepingusse sisse kantud selleks, et varjata tema poolt läbi P. K. E.A-le vara andmist. 2.4 Süüdistuse kohaselt andis M. H. E.A-le üle ka sularaha, mis toimus erinevates kohtades aastatel 2002-2005, mida kinnitas eeskätt M. H. ise. Kohus ei nõustunud siinjuures E.A kaitsepositsiooniga, et M. H. ütlused ei ole usaldusväärsed; nn eneserõõna võimalust ei pidanud kohus usutavaks. Samuti ei näinud kohus põhjust, miks peaks M. H. andma tõele mittevastavaid, E.A süüstavaid ütlusi. Toimiku materjalidest nähtuvalt süüdistati M. H.it pistise andmises peale
E.A ka teistele SKA ametnikele ning asjaolu, et teised ametnikud on M. H.i käest pistist saanud, on kohtuotsusega leidnud ka kinnitust. Sellest johtuvalt pidas kohus äärmiselt ebausutavaks, et M. H.i ütlustest vastab tõele vaid üks osa ja et E.A-le pistise andmise osas on tegemist M. H.i poolt enese ja E.A laimamisega. M. H.i ütlustest tulenes, et raha ja muud soodustused andis ta E.A-le, kuna tal oli oluline saada SKA-st olulises ulatuses töid ning kuna tal puudus kindlus, et vastavaid töid ja nõutud mahus saab AS M. teostada. Kohtu hinnangul oli selline selgitus loogiline ja eluliselt usutav. On tuvastatud, et AS-il M. oli järjekindel soov võita iga hange, et seeläbi saada SKA-lt võimalikult rohkem tööd; sellest tulenevalt on eluliselt arusaadav, et vara ja muud soodustused olid antud eesmärgiga saada ametniku soosiv suhtumine ja seeläbi tagada olulises suuruses AS-le püsiv käive. Jälitustegevuse protokolli lisast, nimelt M. H.i ja T. J., T. T. ja E.A vahel toimunud telefonikõnedest nähtus seejuures, et ühe hanke kaotamine pani AS-i M., eelkõige M. H.i muretsema, et AS M. on ühest võimalikust tööst ilma jäänud. Telefonikõnes R. R. räägib M. H., et tal on äärmiselt kahju, et hanke võitis M. ning nüüd peab ringi vaatama ja töö otsimisega on probleeme. M. H. ütlusi kinnitasid ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. E.A töökoha kabineti läbiotsimise käigus leiti arvutist dokument nimega „tabelid piretarv“. Sellest dokumendist oli näha, et kajastatud summad 1999-2002 perioodi osas konkreetselt iga kuu kohta kattusid täielikult AS-i M. poolt P. K. vastaval kuul väljamakstud summadega. Näitlik on see, et kui 2002. aasta septembris laekus P. K. pangaarvele viimane makse, siis alates 2002. aasta oktoobrist raha laekumine jätkus ning selline asjaolu iseenesest on juba kooskõlas M. H. ütlustega, et E.A-le sularaha andmine hakkas toimuma 2002. aasta oktoobrist, samuti kattuvad dokumendis sisalduvad summad M. H.i poolt nimetatud summadega. Analüüsides faili „tabelid piretarv“ tegi kohus järelduse, et tegemist on sama dokumendi jätkamisega, mis annab tunnistust sellest, et AS-i M.i poolt rahasummade maksmine toimus edasi, kuid juba sularahas. 2.5 Võttes arvesse eelpool toodud tõendeid kogumis, asus kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et E.A poolt vara ja muu soodustuse vastuvõtmine on leidnud täielikult tõendamist. Kohus pidas ekslikuks süüdistatava kaitsepositsiooni, et M. H.i ütlused E.A-le sularaha andmises ei ole usaldusväärsed veel ka sellepärast, et tal ei olnud piisavalt rahalisi vahendeid, arvestades seejuures isikute arvu, kellele ta on veel pistist andnud. Arutatava koosseisu mõistes ei oma tähtsust asjaolu, kas pistisena antav vara või muu soodustus kuulub selle andjale või mitte, samuti see, kas pistise ese on saadud õiguspärasel või õigusvastasel teel. Seega M. H.i varaline seisund ei ole arutatavas kriminaalasjas tõendamisesemeks. 2.6 Vaatluse all oleva süüteokoosseisu realiseerimiseks ei ole vajalik konkreetne kokkulepe pistise võtja ja andja vahel. Piisab abstraktsest suhtest pistise saamise ja ametiisiku poolt toimepandava teo vahel, st sellisest seosest pistise andja ja võtja vahel, mille puhul andja saab või on saanud vastuteenusena üleantu eest ametiisikult mingi talle kasuliku teo (ekvivalentsussuhe). Oluline on, et ametiisik on pistiseandjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Arutatavas asjas leidis ekvivalentsussuhte olemasolu, samuti see, et E.A aktsepteeris M. H. poolt soodustuste saamist ning oli temaga ühel meelel, et tasu on vastuteeneks AS M. tööga kindlustamise eest võimalikult suures ulatuses, kohtu hinnangul täielikult tõendamist. Tunnistaja K. P. ütlustest nähtus, et kui SKA juhtkonna nõupidamistel, kus tegemist oli väga suure IT-alase uuendusega, arutati küsimust, kas võtta teine arendaja appi, siis E.A põhjendas alati, et kõik on seotud SKAIS-iga ning tuleb jätkata läbirääkimistega hankega, mitte avaliku hankega. Tunnistaja Ü. T. ütlustest nähtus, et kui nõupidamistel püstitati vahel küsimus, miks infosüsteemi muutmise või täiendamise lepingud tellitakse ainult AS-lt M., oli E.A vastuseks, et see on
seotud SKAIS autoriõigusega. Tunnistaja K. K. ütlustest tulenes, et ta tegi E.A-le etteheiteid ja märkusi selle kohta, et ta saaks oma tööd ja ministeeriumi huve paremini kaitsta, kuid E.A soovis selgelt senist tööde korraldust säilitada ja vältis igasuguste muudatuste tegemist. M. H.i ja E.A vahel 04.03.2005.a. toimunud telefonikõnest oli seejuures näha, et E.A koostab eelarvetaotlust ning nad arutasid, milliseid töid AS M. soovib teha; M. H. küsib, kas nende asjade kohta tuleb hange, seejärel kurdab, et töö saab neil otsa, selle peale kinnitab E.A, et peale olemasolevate tööde tulevad uued tööd. 16.03.2005.a. toimunud telefonikõnest nähtus, et M. H. ja E.A arutavad, millist informatsiooni peab AS M. andma AS-le M. seoses SKAIS EURO hanke võiduga. E.A sõnade kohaselt ei tohi AS-il M. lubada kasutada ASi M. poolt väljatöötatud asju ning nad peavad kõik ise tegema. Nimetatud tõenditest tegi kohus järelduse, et E.A täitis oma ametiülesandeid selliselt, et tagada AS-le M. SKA poolt töö igal aastal võimalikult suures ulatuses ning ta eelistas alati näha AS-i M. SKA püsiva lepingupartnerina; ta oli M. H.iga ühel meelel, et üleantav vara ja muu soodustus on vastuteene tema poolt tehtud ja tehtava ametialase teo eest.
3.2 Riiklik süüdistaja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt materiaalõiguse väära kohaldamise ning süüdistatavale mõistetud karistuse osas. 3.2.1 Prokurör ei nõustu maakohtu otsusega osas, millega jäeti süüdistusest välja muu soodustusena P. K.l töö tegemise võimaldamine, mille eest ta sai töötasuna kokku 359 180 krooni. Riiklik süüdistaja leiab, et sel viisil on kohus liialt kitsalt sisustanud KarS § 293 objektiivset koosseisu pistise eseme osas. KarS-i kohaselt on pistise esemeks ka muu soodustus; seega ei ole pistise objektiks ainult vara, vaid ka isikule antavad rahalise väärtusega soodustused. Muu soodustusena on käsitletav kõik, mis ei mahu vara mõistesse, kuid mis on siiski rahaliselt hinnatavad. Ka tööga seotud suhe omab rahalist mõõdet ning kas lugeda seda soodustuseks või mitte, sõltub konkreetsetest tingimustest ja iga situatsiooni eripärast. 3.2.2 Prokuröri hinnangul tuleb seda käesoleval juhul jaatada. Kui M. H. valis tõlkijaks välja P. K., arvestas ta ka asjaoluga, et selle kaudu loob ta head suhted ametnikuga ning viimase soosiv suhtumine võimaldab tal saada AS-le M. lepingud Sotsiaalkindlustusametiga. AS-st M. saadud summad ka üksnes tõlketööde eest moodustasid olulise lisasissetuleku E.A perele, sest reeglina olid need suuremad kui E.A igakuine töötasu. Lähtuvalt eeltoodust leiab prokurör, et antud juhul vastab töö tegemise võimaldamine E.A abikaasal P. K.l ning seeläbi E.A pere sissetuleku suurenemine muu soodustuse tunnusele. 3.2.3 Seega tuleb E.A tunnistada süüdi pistise võtmises summas 1 077 880 krooni. Kuivõrd selle kaudu suureneb etteheidetav pistise võtmise summa, tuleb E.A-le mõista ka suurem karistus. Prokurör palub mõista E.A-le karistuseks kaks aastat vangistust, millest kohesele ärakandmisele määrata kuus kuud vangistust.
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb prokuröri apellatsiooni alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohti motiveerides annab kriminaalkolleegium esmalt hinnangu kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele (I), vastates seejärel prokuröri apellatsioonis esitatud argumentidele (II). Seejuures ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust küsimuses, et süüdistuses kirjeldatud ajaperioodil oli E.A ametiisikuks KrK § 161 ja KarS § 288 mõttes. Selle küsimuse jätab kriminaalkolleegium seetõttu järgneva vaatluse alt välja. I
raskema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamisega. Kriminaalkolleegium ei soostu sellise seisukohaga. Ka enne 28. juulit 2008. a kehtinud kohtupraktika oli üheselt seisukohal, et vara või muu soodustuse vastu võtnud ametiisik ei pidanud seda tegema isiklikult, vaid võimalik oli pistise vastuvõtmine ka nn kolmanda isiku kaudu (sama kehtis ka KrK § 164 tõlgenduse osas). Vaatluse all oleva seadusmuudatuse eesmärgiks oli viia KarS-i kehtiv redaktsioon kooskõlla 21. novembril 1997 vastu võetud rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooniga (RTL 2004, 148, 2256), mis Eesti suhtes jõustus 22. jaanuaril 2005. Karistusseadustiku muutmise eelnõu seletuskirjas märgitakse üheselt, et muudatuse tingib asjaolu, et „KarS-i regulatsioonist ei ole üheselt selge, kas on tegemist altkäemaksuga juhul, kui õigusvastane soodustus pakutakse või antakse mitte ametiisikule, vaid kolmandale isikule“ – ning selle muudatuse tulemuseks ei ole muu kui „pistise ja altkäemaksu määratluse täpsustamine“, et viia seaduse sõnastus täielikult kooskõlla konventsiooni regulatsiooniga. Seega ei ole kõnealuse muudatuse näol tegemist süüteokoosseisu laiendamisega, vaid üksnes selle täpsustamisega konventsiooni nõudeid silmas pidades. Ning nagu öeldud – kehtiva tõlgenduspraktika kohaselt oli kolmandale isikule pistise/altkäemaksu andmine kriminaalõiguslikult karistatav ka enne nimetatud muudatust. Seega ei ole tegemist KarS § 5 lg 3 olukorraga, millele apellatsioonis osundab kaitsja.
pöörata just sellele, et tegemist ei ole ainukese tõendiga, mille alusel on E.A suhtes tehtud süüdimõistev otsus. 7.1 Apellant on osundanud esmalt sellele, et M. H. enda suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel lõpetatud, mis tingib koheselt kahtluse tema ütluste usaldusväärsuse osas. Kriminaalkolleegium ei nõustu selle väitega. Nimelt on M. H. käesoleva kriminaalasja raames kohtus andnud (ennast ja E.A) süüstavaid ütlusi 21. jaanuaril 2009. a ja 3. märtsil 2009. a ning siis osales ta kriminaalmenetluses veel süüdistatavana. M. H. suhtes on kriminaalmenetlus nn oprtuniteediklausli alusel lõpetatud aga alles 6. mail 2009. a, s.o pärast seda, kui ta on andnud ka enda süüd tunnistavaid ütlusi. Seega ei saanud ta süüstavate ütluste andmisel teada/tõsikindlalt uskuda, et nende ütluste andmine toob samaaegselt või tulevikus kaasa tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise. Kui eeldada nende kahe asjaolu vahel põhjusliku seose olemasolu, siis oleks kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetatud juba varem, kuivõrd ka kaitsja enda väitel hakkas ta E.A suhtes süüstavaid ütlusi andma juba kohtueelses menetluses. Seega ei ole see argument kohane, et vastustada M. H. ütlustes sisalduvate väidete usaldusväärsust. 7.2 Täiendavalt viitab apellant veel sellele, et M. H. on kriminaalmenetluse kestel muutnud enda ütlusi; esialgselt on ta enda (ja E.A) süüd eitanud, kuid hilisemalt hakanud andma E.A süüstavaid ütlusi. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, millel rajaneb apellandi vastavasisuline väide. KrMS § 14 lg 1 kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud (ja kohtule esitatud) tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.1). Tegemist on nn võistleva menetlusega, mis piiritleb üheselt ka kohtu käsutuses olevaid tõendeid. Nimelt tuleneb sellest põhimõttest kooskõlas KrMS §-ga 289, et kohtu käsutuses saab olla eeluurimisel antud ütlusi vaid niivõrd, kuivõrd nende avaldamist on tunnistaja (süüdisatava) ütluste usaldusväärsuse kontrolli eesmärgil taotlenud konkreetne kohtumenetluse pool; õigustatult osundas sellele põhimõttele ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Käesolevas kriminaalasjas on M. H. kuulatud kohtumenetluses üle kahel istungil (kd 15, tlk 143jj; tlk 154jj); nende küsitluste käigus ei ole kaitsja ega ka mitte prokurör taotlenud M. H. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrolliks. Seetõttu nimetatud ütlusi kohtu käsutuses tõenditena ka ei ole, millest johtuvalt jätab kriminaalkolleegium selle küsimuse edasise vaatluse alt välja. 7.3 Kaitsja leiab veel, et M. H.l ei olnud objektiivselt võimalik maksta pistist süüdistuses kirjeldatud ulatuses isiklikest vahenditest, kuivõrd see ületas tema ametlikud sissetulekud. Esmalt osundab kriminaalkolleegium maakohtu asjakohasele seisukohale, et määravaks ei ole tõepoolest pistise andmise korral pistise andja sissetulekute päritolu ega ka terviklik legaalsus. Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium aga veel sellele, et lisaks kaitsja apellatsioonis osundatud sissetulekutele sai M. H. enda kinnitusel ettevõttest ka märkimisväärset dividenditulu (kd 15, tlk 158), mis tema kinnitusel võimaldaski tal maksta E.A-le pistisena süüdistuses nimetatud summasid. Sarnaselt maakohtule ei näe kriminaalkolleegium põhjust nendes ütlustes (s.o vastavate vahendite terviklikus olemasolus) kahelda.
pistise andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatav või tasustatud teene. Muid tingimusi ametiisiku teole ei seata. Seega on KarS § 293 järgi kaitstavaks õigushüveks esmajoones avalikkuse usaldus riiklike otsuste suhtes; riiklikud otsused kinnitavad ning garanteerivad samaaegselt üldisena kehtivad õigusriiklikke põhimõtteid, sh ametnikkonna äraostmatust. Seejuures tuleb silmas pidada, et pistise võtmise moodustab ametiisiku poolt pistiseandja huvides just õiguspärase teo toimepanemine või toimepanemata jätmine (vt RKKKo 3-1-1-118-06, p-d 1415). 8.1 Seega on KarS § 293 järgi karistatav see, kui ametiisik paneb vara või muud soodustust saades toime täiesti õiguspärase teo, mis kuulub tema pädevusse. Oluline on seega õiguspärase teo eest rahalise hüve saamine, mitte aga ametiisiku poolt toimepandud teo kui sellise terviklik legitiimsus. Eelnevast tulenevalt on täiesti asjakohatud apellandi ning ka süüdistatava ringkonnakohtu istungil tehtud viited sellele, et E.A otsused olid majanduslikus mõttes kõike otstarbekamad ning suhted AS-ga M. on SKA-l säilinud tänase päevani ning isegi suuremas mahus. Tegu, mille ametiisik nn vastuteenena toime paneb, ongi enda olemuselt täiesti seaduslik; isikut karistatakse selle eest, et ta saab enda ametiülesannete teostamiste eest tasu või muud soodustust, mida ta tegelikkuses saada ei oleks tohtinud. Seega võib ametiisiku tegu, mis on käsitletav nn vastuteenena, olla enda olemuselt ka parimaks otsuseks majanduslikus mõttes. Seega ei oma sisulist tähendust, kas AS-ga M. oleks SKA sõlminud lepingud ka juhul, kui E.A-le poleks raha ja muud soodustust antud. Süüdistatava kaitsja väidetele vastates selgitab kriminaalkolleegium, et karistatav on KarS § 293 järgi seega ka majanduslikus mõttes „õige“ ning ka „kõige soodsama“ otsuse tegemise eest maksmine (ametiisik peaks selle tegema niikuinii, ilma täiendava vara või soodustuse saamiseta). 8.2 Seejuures osundab kriminaalkolleegium vara või muu soodustuse üleandmise/lubamise ning nn vastuteene osas veel järgnevale – nimelt piisab selle jaatamiseks nn ekvivalentsussuhtest. Süüteokoosseis on realiseeritud juba siis, kui ametiisik nõustub pistise lubamisega. Viimane tähendab ametiisiku nõusolekut, et talle antakse üle vara või muu soodustus. Pakkumise vastuvõtmine võib olla nii selgesõnaline, konkludentne kui ka tingimuslik, kuid peab avalduma tajutaval viisil. Seejuures piisab süüteokoosseisu realiseerimiseks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet. Pistise andmise ja võtmise korral ei ole süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalik ka konkreetne kokkulepe altkäemaksu andja ja võtja vahel. Pistise andmise ja võtmise koosseis on muu hulgas täidetud ühepoolsete tegude korral, millele teise poole tegu ei järgnegi, sest koosseisu olemasoluks piisab aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet (vt RKKKo 3-1-1-10-09). 8.3 Käesoleva kriminaalasja tehiolusid ning tõendamist leidnud asjaolusid silmas pidades on võimatu kahelda nn ekvivalentssussuhte olemasolus ehk teisisõnu – raha andmist M. H. poolt süüdistatavale selle eest, et E.A võtaks vastu talle majanduslikus mõttes soodsaid otsuseid (vt käesoleva otsuse p-s 2.6 refereeritud maakohtu seisukohad). Üheselt on seda arusaama (st seost vara või muu soodustuse üleandmise ning E.A ametialaste otsuste vahel) esiteks väljendanud M. H. (kd 15, tlk 145). Et sellega korrespondeerus samaaegselt ka E.A tajutav arusaam nimetatud asjaolude omavahelistest seostest, on väljaspool kahtlust. Esmalt on see tuvastatav juba E.A abikaasa P. K. töölevõtmise kaudu. Arvestada tuleb juba sedagi, et tõendamist leidnud asjaolude kohaselt oli P. K. nendes töödes, mida ta AS-is M. ka reaalselt teostas, pigem kogenematu. Mitmetel kordadel oli tal isiklikul initsiatiivil konkurssidel osalemine töö saamiseks, mille sisuks oli omandatud inglise filoloogia alaste teadmise rakendamine põhilise ning ainukese tegevusalana, ebaõnnestunud (teisisõnu, nimetatud erialast põhitööd ta enda
initsiatiivil leida ei suutnud) – põhimõtteliselt tunnistas ringkonnakohtu istungil ka süüdistatav E.A . Seda arusaadavam oli seega M. H. kui AS M. esindaja enda initsiatiivil P. K.le tehtud pakkumise (asuda P. K.l AS-is M. tööle tõlkijana) tegelik sisu. Seda olukorda on juba elulise usutavuse seisukohalt raske mõista teisiti, iseäranis olukorras, kus E.A oli samaaegselt isikuks, kelle otsustest sõltus suurel määral, kas ja millises mahus telliti SKA poolt töid AS-ilt M.. Seda on seega põhimõtteliselt alust käsitleda muu soodustusena KarS § 293 mõttes (selle kohta vt aga veel otsuse 12jj). Seejuures tuleb tähele panna, et lähedaste kaudu soodustuste tasumine erinevatele ametiisikutele ei olnud AS-is M. midagi erakordset, vaid tegemist oli sisuliselt väljakujunenud praktikaga (vt M. H. ütlused kd 15, tlk 145jj). Seejuures tuleb veel tähele panna, et P. K. ütluste kohaselt osales kõikidel väliskonverentsidel/reisidel, kus ta tõlkijana osales (ning mille käigus teostatud ülesanded olid tema hinnangul käsitletavad nn dokumenteerimisena), samaaegselt ka E.A – seda põhjusel, et ta ei suuda ise raskeid pakke kanda ning ei ole mõeldav, et ta reisiks ilma „pakikandjata“ (kd 14, 31.01.2008 protokoll, lk 4). Seejuures jääb suuresti ebaselgeks, mis oli P. K. reaalne funktsioon neil konverentsidel – enda kinnitusel käis ta seal küll tõlkimas, kuivõrd isikud, keda ta saatis, inglise keelt vajalikul tasemel ei vallanud; samas on P. K. ka ise seletanud, et samaaegselt tema eest nn osalustasu ei makstud ning konverentsisaalis ta üleüldse viibida ei saanudki. Ka see näitab kriminaalkolleegiumi arvates üheselt, et P. K.le pakutud töö ning E.A ametialane tegevus olid omavahel lahutamatult seotud.
soodustusega pistise koosseisu mõttes ning need rahasummad tuleb süüdistusest välja jätta (otsuse lk 18 viimane lõik). Juba selles on seega tuvastatav otsene vastuolu antud küsimuse käsitlemisel. Prokurör on selles osas esitatud apellatsiooni, milles leiab, et E.A abikaasal töö tegemise võimaldamine AS-is M. on siiski käsitletav muu soodustusena KarS § 293 tähenduses. Prokurör argumenteerib seejuures üheselt, et töö tegemise võimaldamine ei mahu vara mõistesse, kuid on käsitletav just muu soodustusena. Karistusseadustiku § 293 objektiivse koosseisu tõlgendamise osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.
sest reeglina olid need isegi suuremad kui E.A igakuine töötasu; seetõttu on pere sissetuleku terviklik suurenemine üheselt hinnatav muu soodustusena KarS § 293 mõttes. Kriminaalkolleegium soostub selle väitega täiel määral. Soodustuse andmine E.A-le toimus küll n.ö vahendlikult, tema abikaasa töötamise kaudu, kui vaieldamatult on selle kaudu tuvastatav E.A majandusliku olukorra objektiivne paranemine võrreldes varasemaga. Seega aktsepteerib kriminaalkolleegium iseenesest prokuröri seisukohta, et ametiisiku abikaasa töölevõtmine ning selle eest tasu maksmine vastab muu soodustuse tunnusele KarS § 293 tähenduses (kui samaaegselt on täidetud teised pistise võtmise koosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused). Põhimõtteliselt luges kriminaalkolleegium need teised tunnused (ametialaselt lubatud teo toimepanemine, ekvivalentsussuhe, tahtlus) kaitsja apellatsiooni argumentidele vastates olevat tõendatud. Kuid see ei võimalda teha veel järeldust, et E.A-le tuleb süüks arvata muu soodustuse saamine summas 350 180 krooni ja seda järgnevatel põhjustel.
Väitele, et tegemist on just muu soodustusega, on rajatud kõik apellandi seisukohad ning terviklik arutluskäik. 17.1 Kriminaalkoodeksi §-s 164 kriminaliseeritud altkäemaksu võtmine, millena tuleks kuni KarS-i kehtimahakkamiseni E.A tegu käsitleda, ei näinud aga karistatava teona ette ametiisiku poolt muu soodustuse vastuvõtmist. Kriminaalkoodeksi § 164 nägi vastutuse eeldusena ette „vara, varalise õiguse või muu varalise kasu“ saamist ametiisiku poolt. Teisisõnu – süüteokoosseisu objektiivne külg rajanes üheselt vara kui ametiisiku poolt saadu mõistele. Riiklik süüdistaja ei argumenteeri enda apellatsioonis kuigivõrd, kas ja kuivõrd oleks E.A abikaasale töötasu maksmine/töötamise võimaldamine käsitletav nt „muu varalise kasuna“ KrK § 164 lg 1 mõttes. Et selles osas on seadusandja süüteokoosseisu laiendanud, kinnitab riiklik süüdistaja esitatud apellatsioonis ka ise („seega on pistise objekt sisustatud laiemalt kui üksnes vara mõistega“; järelikult on juba iseenesest ka väär apellatsioonis üksnes joonealuse märkusena esiletoodu, et „altkäemaksu objekt on KrK §-s 161 ja KarS §-s 293 avatud sarnaselt“). 17.2 Kriminaalkolleegium tunnistab samas, et kohus ei ole ülemääraselt seotud menetlusosalise materiaalõiguslike arusaamadega; teisisõnu - kohus ei ole seotud menetlusosaliste tõlgendustega materiaalõiguse osas. Kuid samas on ringkonnakohus ka seisukohal, et kohus ei saa iseseisvalt apellatsioonimenetluse tingimusi silmas pidades hakata ka tuvastama, kas ja kuivõrd vastab isiku käitumine süüteokoosseisu tunnusele, millele apellatsioonis üleüldse ei viidatagi. Otsuse p-s 7.2 osundas kriminaalkolleegium nn võistlevuse põhimõttele, milles kohtul on erapooletu õigusemõistja roll. Käesoleval juhul taotles prokurör sisuliselt vastust KarS § 293 tõlgenduse osas ning sellele kriminaalkolleegium ka vastas. Kriminaalkolleegium ei saa isiklikul initsiatiivil asuda uurima ning veel vähem süüks arvama, kas muu soodustus KarS § 293 tähenduses, mis prokuröri hinnangul ei ole vara, on samaaegselt ikkagi vara KrK § 164 lg 1 mõttes. Tegemist on prokuröri minetusega apellatsiooni motiveerimisel ning võistlevuse põhimõtteid silmas pidades ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik neist apellatsioonimenetlusele seatud piirest väljuda.
Paavo Randma
Malle Preimer
Jüri Paap
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.