Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. oktoober 2009. a, Tallinn
Kriminaalasja number
1-08-12946
Kohtukoosseis
Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Jüri Paap
Kohtuistungi sekretär
Maaria Rei
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
5. oktoober 2009. a, Tallinn
Kriminaalasi
O.H süüdistuses KarS § 422 lg 1 ja § 424 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 19. mai 2009. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Ringkonnaprokurör Rainer Amur ja O.H kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv
Prokurör
Ringkonnaprokurör Rainer Amur
Süüdistatav Kaitsja
O.H, isikukood: xxx; elukoht: xxxxx xx-xx xxxxxxx; kodakondsus- EV; haridus: keskharidus; emakeel: eesti keel; töötu; Eesti Vabariigis varem kriminaalkorras karistamata Vandeadvokaat Aivar Pilv
Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
O.H-le esitati süüdistus ja ta anti kohtu alla järgmiste kuritegude toimepanemises.
1.1 28.12.2007.a., olles alkoholijoobe seisundis /LE § 76 p 1/, juhtis ta mootorsõidukit, olles eelnevalt kell 21:24 põhjustanud liiklusõnnetuse Suur-Karja tänaval ja sealt põgenenud. Ta liikus suurel kiirusel kesklinnast Kadrioru suunas Narva maanteel mööda kolmandat sõidurada, lähenes kella 21:26 ajal Narva mnt 4 maja juures asuvale reguleeritud ülekäigurajale, võttis mootorsõidukil hoogu vähemaks, kuna fooris põles autodele keelav punane tuli, kuid täielikult ta oma mootorsõidukit stoppjoone taga ei peatanud. Ta kiirendades ootamatult endiselt keelava punase fooritule ajal /LE § 45 p 5; § 52; § 168/ ja sõitis otsa reguleeritud ülekäigurajal lubava rohelise fooritulega sõiduteed vasakult paremale ületavale jalakäija P. G. /LE § 44/. Ta lohistas naist auto all kaasa 22,5 meetrit, keerates seejuures rooli vasakule-paremale, et vabaneda naisterahvast auto küljes ning kui see tal õnnestus, sõitis edasi Kadrioru suunas, tekitades mitmeid liiklusohtlikke olukordi ületas mitu ristmikku keelava punase fooritulega, põgenes sündmuskohalt /LE § 226 p 4, 5, 6/, jättes seejuures sündmuskohale mootorsõiduki Mercedes Benz eesmise numbrimärgi. Õnnetuse tagajärjel põhjustati kannatanu P. G. eluohtlikud tervisekahjustused /LE § 64/: parema sääreluu lahtise killulise murru, parema pindluu killulise murru, parema õlavarreluu kirurgilise kaela murru, parema abaluu murru, parema rangluu murru, parema VI-VII roide murru, parema kopsu põrutuse, parema häbemeluu keha ülemise ja alumise kaare murru, vasaku põlveliigese vigastuse (meniskide ja sidemete kahjustusega). Sündmuskohalt Kadrioru suunas põgenedes põhjustas ta kell 21:30 kolmanda liiklusõnnetuse, sõites Liivalaia tänaval tagant otsa mootorsõidukitele Volkswagen ja Saab, põgenedes seejärel sündmuskohalt jalgsi. Oma tegevusega pani O.H toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest tekitati inimesele raske tervisekahjustus. 1.2 Samuti süüdistati O.H selles, et tema, olles Põhja Politseiprefektuuri poolt 10.04.2007. a. LS § 7419 lg 1 alusel karistatud mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest rahatrahviga 12 000 krooni, juhtis uuesti 28.12.2007 ajavahemikul 21:24 – 21:30 Tallinna kesklinnas mootorsõidukit alkoholijoobes. Seega pani O.H toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest.
KarS § 50 lg 1 alusel võeti lisakaristusena O.H-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheksaks kuuks. Kohus leidis, et O.H süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on leidnud täielikult tõendamist. Enda süüd tunnistas ka O.H ise. Süüdistatavale mõistetavat karistust motiveeris kohus järgmiselt. 2.1 Kohus märgib, et O.H süüd kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, mis leidis eelkõige kinnitust sellega, et O.H tundis juhtunust alates huvi kannatanu tervise ja käekäigu üle ning hüvitas vabatahtlikult oma teoga kaasnenud kahjud. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 2.2 Kohus osundas, et O.H on varem kriminaalkorras karistamata, töötab, ülalpidamisel on 6kuune laps. O.H poolt on toimepandud teise astme liiklussüütegu, millega ettevaatamatusest põhjustati teisele inimesele raske tervisekahjustus, s.t et O.H tahtlik tegevus - alkoholijoobes autorooli istumine - viis olukorrani, kus noor inimene kaotas töövõime ja halvenes kogu tema elukvaliteet. Taolised süüteod on käesoleval ajal ühiskonnas väga levinud ning samas on tegemist süütegudega, mille ühiskonnaohtlikkus on väga suur, kuna kannatanuks võib osutuda iga ühiskonna liige. 2.3 Kohus leidis, et O.H tuleb karistada vangistusega. KarS § 422 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette kuni 5-aastase vangistuse, O.H puhul pidas kohus võimalikuks ja otstarbekaks kohaldada vangistust alla sanktsiooni keskmise määra. Kohtu hinnangul on O.H puhul tegemist isikuga, kelle ellusuhtumist on antud raske tagajärjega liiklusõnnetus oluliselt muutnud. Taolise seisukohani jõudis kohus kohtuistungil O.H poolt avaldatu alusel - peale juhtunut on O.H elanud seaduskuulekat elu, on tõsiselt käsile võtnud esinenud probleemi alkoholi tarbimisega ning on toimunud õnnetuse ja kohtuliku uurimise vahelisel ajal korduvalt pakkunud kannatanule mittevaralise kahju hüvitist ning kohtuliku uurimise käigus ka saavutas kannatanuga kokkuleppe. Kuigi makstav hüvitis ei muuda olematuks kannatanule saabunud tagajärge, oli see kohtu hinnangul siiski kindel märk sellest, et O.H on endale teinud vajalikud järeldused toimunust. Jättes kõrvale materiaalsed hüvitised tuleb kohtu arvates tunnustada seda, et kohe peale kainenemist ja arestimajast vabanemist hakkas O.H huvi tundma kannatanu olukorra vastu, võttis ühendust tema raviarstiga ning tegi seda jätkuvalt kogu kannatanu haiglas oleku aja, mis oli kohtu hinnangul maksimum, mida O.H antud olukorras teha sai. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et O.H puhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada jättes talle mõistetud vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. Samas leidis kohus, et katseaja mõju O.H-le on tuntavam, kui ta tunneb vahetult vabaduse piirangutega seotud karistuse mõju ja kannab talle mõistetud vangistusest 4 kuud reaalselt ära. 2.4 Lisakaristusena võeti O.H-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 8 kuuks. O.H näol on tegemist isikuga, kes rikkus jämedalt liikluseeskirja nõudeid, istus alkoholijoobes rooli ja põhjustas liiklusõnnetuse ning rasked tagajärjed ühele inimesele. Nähtuvalt antud kriminaalasja kohtulikul uurimisel kontrollitud kirjalikest materjalidest sõitis O.H 28.12.2007.a. kell 21.24 Tallinnas SuurKarja tänaval tagant otsa seisvale sõidukile ja lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Seejärel kell 21.26 põhjustas alkoholijoobes olles liiklusõnnetuse Narva mnt 4 juures, kus kannatanu sai raskeid tervisekahjustusi ja lahkus sündmuskohalt. Kell 21.30 põhjustas ta liiklusõnnetuse Liivalaia tänaval ja lahkus sündmuskohalt. Nähtuvalt väärteoasjades 4.02.2008.a. tehtud otsustest on O.H-lt 28.12.2007.a. kell 21.24 toimepandud LS § 7431 järgi kvalifitseeritava süüteo eest võetud juhtimisõigus ära 6 kuuks, kell 21.26 toimepandud LE rikkumised sisalduvad blanketse normina antud kuriteos ja kell 21.30 toimepandud LS § 7431 järgi kvalifitseeritava süüteo eest on O.H-lt
võetud juhtimisõigus ära 9 kuuks. Sellised O.H õigusvastased teod seadsid ohtu nii tema enda kui teiste õiguskuulekalt käituvate isikute elu ja tervise. Kohtu arvates oli õiglane ja proportsioonis võtta O.H-lt antud kuriteos sisalduvate LE nõuete rikkumiste eest juhtimisõigus ära 8 kuuks, s.o ajaks, mis jääb esimese süüteoepisoodi ja viimase süüteoepisoodi eest määratud lisakaristuse tähtaja vahele. O.H puhul puuduvad erandlikud asjaolud, mille puhul oleks põhjendatud lisakaristuse mittekohaldamine ning tema liiklusest kõrvaldamine 8 kuuks oli kohtu arvates põhjendatud ja hädavajalik.
Prokuröri apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus O.H-le mõistetud karistuse osas.
3.1.1 Prokurör ei nõustu, et O.H käitumises puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Tuvastamist leidis, et O.H püüdis auto külge kinni jäänud kannatanust vabaneda, kõigutades edasi sõites autot paremale ja vasakule. Riiklik süüdistaja leiab, et sel viisil pani O.H toime süüteo erilise julmusega KarS § 58 p 2 mõttes. Süüdistatav oli teadlik, et kannatanu on tema auto küljes kinni, mistõttu tegi ta sisuliselt kõik endast sõltuva, et kannatanu vigastused oleks nii rasked kui võimalik. 3.1.2 Samuti ei olnud hüvitanud O.H kohtuistungi toimumise seisuga kannatanule mitte midagi. Ta oli hüvitanud vaid tema vastu suunatud kindlustusnõude, mis oli aga kohustus, mitte aga vabatahtlik võimalus. Et O.H hüvitab kokkuleppe tulemusel kannatanule mittevaralise kahjuna 200 000 krooni, on küll karistust kergendav asjaolu, kuid see ei vähenda tema süüd. 3.1.3 Prokurör leiabki edasiselt, et O.H-le mõistetud karistus ei vasta tema süüle ning isikule. Ka riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-26-03 väljendanud seisukohta, et tõsiste liiklussüütegude eest tuleb karmilt karistada. O.H rikkus tahtlikult liikluseeskirju ning põhjustas noore inimese invaliidistumise. Arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 3.1.4 Kohus on mõistnud O.H-le nn šokivangistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-99-06 leidnud, et lühivangistuse toimet on raske oodata isiku puhul, kes on juba kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. Apellandi käsutusse jõudis informatsioon, et O.H on varasemalt korduvalt karistatud välismaal reaalsete vangistustega. Seega ei ole ta isikuks, kelle suhtes saaks rakendada šokivangistust. Prokurör palub tühistada kohtuotsus O.H karistusest tingimisi vabastamise osas. 3.1.5 Apellant leiab veel, et kohus ei ole lisakaristuse määramisel piisavalt arvestanud tõendamist leidnud asjaoludega; tähenduseta on tema karistamised väärteokorras, millele kohus osundab. Lisakaristuse suurus sõltub just kuriteo toimepanemise asjaoludest. Seetõttu leiab prokurör, et süüdistatavalt tuleb võtta ära juhtimisõigus kaheks aastaks. 3.2 Prokuröri apellatsioonile esitas kirjalikud vastuväited süüdistatava kaitsja A. Pilv, kes vaidleb vastu riikliku süüdistaja argumentidele, paludes jätta apellatsioon rahuldamata. Seejuures leiab kaitsja, et prokuröri esitatud täiendavad tõendid O.H varasema karistatuse kohta ei ole esitatud tähtaegselt. Nimelt võib apellant KrMS § 321 lg 6 kohaselt toetuda apellatsioonis esimese astme kohtus uurimata tõenditele vaid siis, kui ta nende esimese astme kohtus esitamata jätmist põhjendab. Neid ei ole apellant esitanud. Isiku varasemate karistuste kohta välisriikides on prokuröril kohustus
koguda tõendeid juba kohtueelses menetluses ning hilisemalt saab see toimuda vaid väga piiratud juhtudel. Vastaselt korral kahjustatakse süüdistatava kaitseõigust ning muudetakse ebaselgeks süüdistuse sisu. Seetõttu palub kaitsja jätta need täiendavad tõendid kriminaalasja juurde võtmata ning ka hindamata. 3.3 Süüdistatava kaitsja apellatsioonis palutakse tühistada maakohtu otsus reaalse vangistuse ärakandmise ning lisakaristusena juhtimisõiguse ärakandmise osas. 3.3.1 Kaitsja leiab, et põhjendatud on vabastada O.H mõistetud karistuse kandmisest tingimisi täies ulatuses, seda ennekõike süüdistatava poolt avaldatud puhtsüdamliku kahetsuse tõttu. Maakohus on ühest küljest leidnud, et karistuse eesmärgid on saavutatavad karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel, teisalt aga leidnud, et vangistus tuleb siiski osaliselt täitmisele pöörata, mistõttu leiab apellant, et kohtuotsus on vastuoluline. Tulenevalt RKKK otsusest nr 3-1-1-99-06 tuleb nii karistuse kohaldamisel kui ka selle edasisel tingimuslikult kohaldamata jätmisel arvestada asjaolusid, mis on seotud süüdlase isikuga, teojärgse käitumisega jne. Just karistuse täitmise pööramise otsustamisel on käesoleval juhul liialt vähe tähelepanu pööratud süüdistatava isikule. 3.3.2 O.H on juhtunut puhtsüdamlikult kahetsenud, hüvitanud vabatahtlikult kannatanule tekitatud varalise kahju, kannatanu ravikulud, samuti on tema initsiatiivil sõlmitud kokkulepe mittevaralise kahju hüvitamise osas. Reaalne vangistus tähendaks aga seda, et O.H võimalused edasiselt õigeaegselt ning korrektselt hüvitada kannatanu kulusid oleksid raskendatud. Samuti on süüdistatav muutnud enda käitumist, pöördudes alkoholiravi saamiseks haiglasse. Seega ei ole piisavalt arvestatud O.H väärtushinnangute ja eluviisi muutust pärast liiklusõnnetust. Lühiajalise vangistuse kohaldamine nelja kuu ulatuses oleks mittevajalik ja ebaproportsionaalne. 3.3.3 Tulenevalt RKKK otsusest nr 3-1-1-40-04 on karistusest tingimisi vabastamise korral esmatähtsad süüteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis teevad karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seega tuleb ennekõike pöörata tähelepanu süüdlase isikule. Kohtu seisukoht, et O.H peab nelja kuu vältel tundma vahetult vabaduse piirangutega seotud karistuse mõju, on vastuoluline ning põhjendamata. See näitab pigem kohtu soovi kohaldada lühiaegset vangistust üldpreventiivsel eesmärgil. Apellant rõhutab, et neli kuud vangistust on ka nn šokivangistust silmas pidades liiga pikk aeg ning O.H elu positiivsed muutused ning jõupingutused enda käitumise distsiplineerimiseks võivad kinnipidamiskohas anda vastupidise tulemuse. Veel leiab kaitsja, et neli kuud vangistust ei ole kooskõlas analoogsetes kriminaalasjades rakendatava praktikaga. 3.3.4 Kaitsja ei soostu ka O.H-le mõistetud lisakaristusega, leides, et süüdistatavale on sisuliselt mõistetud topeltkaristus, mis rikub KarS § 2 lg 3 nõudeid. Apellandi hinnangul langevad nii väärteomenetluses kui käesolevas kriminaalmenetluses O.H-le süüks pandavad teod oma ebaõigussisu poolest olulisel määral kokku (osundusega RKKK otsustele nr 3-1-1-124-06 ja 3-1-1120-06), mistõttu ei saa enam pidada lubatuks uue lisakaristuse määramist. Antud juhul on O.H on väärteo korras karistatud selle eest, et ta jättis liiklusõnnetusest teatamata ning kriminaalmenetluses selle eest, et ta rikkus mootorsõiduki liiklusnõudeid. Mõlemad teod on kulgenud aegruumis samaaegselt ning on ka ebaõigussisu poolest oluliselt kattuvad. Seega – ühelt poolt liiklusnõuete rikkumine ning teisalt nendest rikkumistest mitteteatamine; apellandi hinnangul on tegemist tegudega, mille eest saab lisakaristuse mõista vaid ühe korra. Samuti ei ole lisakaristuse kohaldamist juhtimisõiguse äravõtmise näol maakohus ka põhjendanud, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 337 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo 3-1-1-27-08).
Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada prokuröri apellatsioonist lähtuvalt O.H-le mõistetud põhikaristuse reaalsest ärakandmisest tingimisi osalise vabastamise osas. Enda seisukohti motiveerides annab kriminaalkolleegium esmalt hinnangu kaitsja väitel aset leidnud ne bis in idem põhimõtte rikkumisele (I), esitab seejärel seisukoha küsimuses, kas jätkuvalt on seaduslik ning põhjendatud O.H süüditunnistamine KarS § 424 järgi (II) ning esitab siis enda argumendid O.H-le mõistetud põhi-ja lisakaristuse osas (III-V). I
7.1 Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium ühes asjassepuutuvas otsuses selgitanud, et küsimuse lahendamisel, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Ühtlasi tähendab see sedagi, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist ka siis, kui erinevate süüteokoosseisude realiseerimisele viinud käitumine kujutab endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04). Täiendavalt sellele esitatud seisukohale selgitab kriminaalkolleegium veel, et karistusõiguse teoorias leitakse veel, et nn „sama teo“ jaatamiseks on nõutav, aga samal ajal ka piisav, kui mitut süüteokoosseisu realiseerivad täideviimisteod on vähemalt osaliselt identsed (seda juhtumil, kui nn välisel vaatlusel on tuvastatavad mitu erinevat tegu). 7.2 Nimetatud seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium enda edasises praktikas mõnevõrra muutnud ja seda ennekõike lahendites 3-1-1-120-06 ja 3-1-1-124-06, millele viitab esitatud apellatsioonis ka süüdistatava kaitsja. Neist esimeses on Riigikohtu kriminaalkolleegium osundanud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile asjas Franz Fischer vs. Austria ja leidnud, et kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. Eelneva alusel on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui vaatluse all on n.ö vältav tegu, ei tähenda see, et kõik juhtimise ajal toimepandud õigusrikkumised peaksid olema hõlmatud ühe teoga karistusõiguslikus mõttes. Nimetatud kriminaalasjas tuli Riigikohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et kuigi joobeseisundis süüdistatav sõitis kraavi ja põhjustas varalise kahju LS § 7417 lg 1 tähenduses (mille eest teda väärteokorras ka karistati), ei ole G.V hilisem karistamine kriminaalkorras KarS § 424 alusel välistatud. Seejuures oli oluline - nagu ka käesolevas kriminaalasjas – et need LE nõuete rikkumised, mida omistati süüdistatavale kriminaalmenetluses, ei sisaldunud samaaegselt aga väärteoasjas otsust tehes. Riigikohtu hinnangul nende käitumiste ebaõigussisu seega ei kattunud. 7.3 Õigustatult viitab apellant samas sellele järgnenud otsusele nr 3-1-1-124-06, kus Riigikohtu kriminaalkolleegium on omavaheliselt ebaõigussisu poolest kattuvaks lugenud kaks järgnevat tegu: joobes juhtimise (KarS § 424) ja selle, et isiku juhitud autol puudusid samal ajal esinumbrimärk ja – suunatuled, samuti esi- ja tagakaitseraud (LS § 747 ). Tõsi on aga samas, et antud juhul on pööratud tähelepanu esmajoones teo välisele avaldumisele kui piiritlemiskriteeriumile (vt käesoleva otsuse p 7.1): „Mõlemad teod algasid ja kulgesid aegruumis samaaegselt ning lõpetati üheaegselt politsei poolt. Kaitstavaks õigushüveks on mõlemal juhul kaasliiklejate turvalisus /.../”. Ehk teisisõnu – teo ebaõigussisude poolest on loetud kattuvaks joobes juhtimine ja tehniliselt mittekorras auto kasutamine.
Inimõiguste ja põhivabaduste Euroopa konventsiooni 7. protokolli artiklit 4 tuleb seega mõista viisil, mis keelab isiku teistkordse vastutusele võtmise juhul, kui uues menetluses käsitletakse samu või sisuliselt samu fakte. Seega tuleb ne bis in idem küsimuse lahendamisel tegelda faktide võrdlemisega, kuid seda just inimkäitumisele antava tervikhinnangu, mitte aga teo kui konkreetse deliktis objektiivses küljes sisalduva/kirjeldatud koosseisulise tunnuse (kriminaliseeritud käitumise) mõttes. Teisisõnu – enam ei hinnata isikule etteheidetavate süütegude koosseisude objektiivseid tunnuseid (vt otsuse p 7.2), et kinnitada/vastustada nende omavahelist kattumist, vaid hinnatakse/vaadeldakse objektiivses reaaluses aset leidnud käitumisakte (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Gradiner vs. Austria). Seega on lähenetud seisukohtadele, mida on Riigikohtu kriminaalkolleeguim väljendanud otsuses nr 3-1-1-4-04 (vt käesoleva otsuse p 7.1).
muudeti oluliselt ka joobeseisundi mõistet ja tunnuseid puudutavat õiguslikku regulatsiooni. Tulenevalt kõnealuse seaduse § 7 lg-st 4 kohalduvad liiklusseaduse ja karistusseadustiku muudatused isikute suhtes, kelle kohta ei ole tehtud jõustunud kohtuotsust enne 1. juulit 2009. Apellatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdistatava suhtes tehtud kohtuotsus käesoleval hetkel jõustunud, mistõttu laiendab kriminaalkolleegium selles osas apellatsioonimenetluse piire.
Nii võib kriminaalkolleegiumil hinnangul rääkida isiku joobeseisundist LS § 20 lg 31 p 2 (või ka p 1) tähenduses näiteks juhul, kui leiab tõendamist, et isik pruukis nt mitmete tundide vältel kangeid alkohoolseid jooke, istus pärast seda rooli ning põhjustas seejärel joobest tingitult varalise kahju kaasa toonud liiklusõnnetuse. Seejuures ei ole näiteks välistatud ka olukord, kus isik põgeneb sündmuskohalt ning ta saadakse kätte alles peale seda, kui joobe tuvastamine vereanalüüsi vahendusel on võimatu. Tuleb küll tunnistada, et LS § 20 lg 5 kohaselt juhul, kui juht põgeneb sündmuskohalt või keeldub alkoholisisalduse kontrollimisest tema väljahingatavas õhus või veres või joobeseisundi tuvastamisest või pärast nimetatud kontrollimise või tuvastamise ettepanekut tarvitab aineid, mis võivad esile kutsuda joovet, loetakse kirjeldatud tegevus käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud nõuete rikkumiseks. Kuid samal ajal tuleb silmas pidada, et LS § 20 lg-te 3 ja 4 alusel toimub samaaegselt ka kuri-ja väärteo piiritlemine, mis taandab antud küsimuse lõppkokkuvõttes siiski vajadusele tuvastada isiku alkohoolse joobe määr konkreetses ulatuses; ning nähtuvalt LS § 20 lg 3 sõnastusest saab seda teha ka ainuüksi joobe objektiivsete tunnuste alusel.
andma omapoolse hinnangu toimepandud kuriteole ning otsustama selle eest mõistetava kohase karistuse üle, arvestades seejuures apellatsioonides esitatud argumente. Nagu öeldud, vaieldakse käesoleval juhul üksnes selle üle, kas kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut arvestades on O.H-le mõistetud karistuse täielik või osaline reaalne ärakandmine otstarbekas või mitte. Selle küsimuse lahendamisel tuleb silmas pidada järgmist.
iseseisvate ning sõltumatute asjaoludena. Karistuse individualiseerimisel ei saa isiku n.ö märkimisväärset eripära silmas pidades ning esile tõstes samaaegselt unustada, et kriminaalmenetluse tulemil mõistetakse karistus isikule ikkagi toimepandud kuriteo eest. Teisisõnu on kriminaalkolleegium seisukohal, et kui karistusest tingimisi vabastamise küsimuse otsustamisel võib sellele n.ö positiivse vastuse rajada kas süüteo toimepanemise asjaoludele või süüdlase isikule, võib loogilise järeldusena üks neist nimetatud tingimustest olla samaaegselt ka karistuse tingimisi mõistmist absoluutselt välistavaks asjaoluks. Sisuliselt tähendab see seda, et isikut iseloomustavad andmed võivad ka eripreventiivses tähenduses olla ääretult positiivsed, kuid samaaegselt vaatluse all olevad kuriteo toimepanemise asjaolud välistavad juba eos ning põhimõtteliselt karistusest tingimisi vabastamise võimaluse. Seda kinnitab ka RKKK otsuse 3-1-1-99-06 p-s 18 väljendatu, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude puhul. Ka see seisukoht näitab üheselt, et samaaegselt isikut positiivselt iseloomustavate andmete esinemisega ei saa ega ka tohi jätta vaatluse alt välja isikule omistatavat tegu ennast (seda kinnitavalt ka RKKKo 3-1-1-82-00, p 7.3; sama põhimõtet kordavale seisukohale on viidanud ka süüdistatava kaitsja ise – RKKKo 3-1-1-40-04, tõstes osundatud lahendis vääralt esile küll ainult süüdistatava isiku kohta sedastatu). IV
olemasolust auto küljes ja ta tegi kõik endast sõltuva, et kannatanu vigastused oleks nii rasked kui võimalik) pani O.H seega tegelikkuses toime tahtliku isikuvastase kuriteo KarS § 118 p 1 või § 25 lg 2 - § 113 mõttes. Põhimõtteliselt oleks pidanud see tooma kaasa esitatud süüdistuse muutmise maakohtus KrMS § 268 lg 2 kohaselt, mida ei ole aga tehtud. Ringkonnakohtul puudub aga võimalus hakata käsitlema O.H käitumist kui isikuvastast kuritegu. Seejuures jääb kriminaalkolleegiumile täielikult arusaamatuks, mida pidas prokurör silmas, kui asus ringkonnakohtu istungil seisukohale, et KarS § 58 p 2 on käesoleval juhul mõistetav kui „liikluseeskirjade eriti julm rikkumine“. Seega tuleb nimetatud väide kui ilmselgelt asjakohatu jätta tähelepanuta. Kuid koheselt peab kriminaalkolleegium vajalikus selgitada, et isegi kui nimetatud teo toimepanemise viis ei ole käsitletav karistust raskendava asjaoluna, on see siiski liidetav nendele tunnustele, mida tuleb arvestada karistuse mõistmisel ning individualiseerimisel tervikuna.
18.2 Kuid enamgi tähtis on O.H edasine käitumine. Vaatamata kannatanu allaajamisele ei valinud ta kriminaalkolleegiumi hinnangul ainumõeldavat käitumisalternatiivi – kohest kinnipidamist. Vastupidiselt sellele püüdis O.H sõitu jätkata, kusjuures ta püüdis ka vabaneda erinevate juhtimisvõtete kasutamise abil auto külge kinni jäänud kannatanust. Et tegemist ei ole karistust raskendava asjaoluga, kriminaalkolleeguim kaitsjaga soostuvalt iseenesest tunnistas. Kuid et tegemist on nn üldhinnangu raames karistuse individualiseerimist mõjustava asjaoluga, on samuti väljaspool kahtlust. Vaatluse alt ei saa jätta välja ka seda, et O.H jättis kannatanu sündmuskohale maha, põgenedes avarii toimumise kohast. Kuigi kannatanu abita jätmine ei ole karistust raskendavaks asjaoluks, ei saa ringkonnakohtu hinnangul sedagi kui äärmiselt olulist kuriteo toimepanemist vahetult kirjeldavat asjaolu jätta tähelepanuta. Nimetatud asjaolud on sellised, mis iseloomustavad O.H käitumist olulisel määral just negatiivses suunas. 18.3 Olulise argumendina tuleb seejuures arvestada ka konkreetselt kannatanule põhjustatud kehavigastuse ulatust ning toimet; need tulevad vaatluse alla igal üksikjuhtumil eraldi, mistõttu on väär rääkida raskest tervisekahjustusest kui mingist üldisest etteheidetavast abstraktsioonist. Nii on leidnud tuvastamist, et õnnetuse tagajärjel põhjustati tol hetkel 21-aastasele kannatanule 100% töövõimekaotus (mille tulemusel eelnevalt Hansapangas töötanud kannatanu sissetulek koosneb nüüd pensionist ning sotsiaaltoetusest), kusjuures vigastused on sellise ulatusega, et kannatanul on praegugi raskusi igapäevaeluga toimetulekul, seda ka pärast nelja juba teostatud operatsiooni (kd 2, tlk 56 pöördel). Raske on vastu vaielda prokuröri argumendile, et O.H süül, kes istus joobes rooli ning sõitis kannatanule reguleeritud ülekäigurajal (ning rikkus ka teisi LE sätteid), sai kannatanust juba noores eas invaliid. Just sellise etteheidetava kuriteo pani toime O.H ja kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb nende asjaolude taustal otsustavalt eitada süüdistatava suhtes KarS § 73 lg 1 sätete kohaldamise võimalikkust.
näitab täiendavalt, et juhtudel nagu ka praegune on juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus sisuliselt kohustuslik ning seetõttu ei vaja selle kasuks otsustamine ka ülemäärast põhistamist; küll aga kehtib see lisakaristuse konkreetse kestuse suhtes.
Paavo Randma
Malle Preimer
Jüri Paap
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.