1-08-16297
Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis
Tallinna Ringkonnakohus 23. september 2009.a Tallinn 1-08-16297 Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Paavo Randma Maaria Rei Kohtuistungi sekretär Marina Lepiksoo Tõlk Kohtuistungi toimumise aeg ja 16. september 2009.a Tallinnas, avalik kohtuistung koht J.F-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi Kriminaalasi Harju Maakohtu 22. aprilli 2009.a otsus Apelleeritud kohtuotsus üldmenetluses Süüdistatav J.F Apellatsiooni esitaja Õnne Neare-Vaarmann Prokurör J.F ik:38707200217 elukoht Tallinn xxxxxxxxx xxx xxxx, ei tööta, varem 4 korda kriminaalkorras karistatud, neist viimati 25. märtsil 2008.a Harju Maakohtu poolt KarS § 200 lg 1 - § 22 lg 3 järgi 3 Süüdistatav kuu vangistusega, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 kuu 18 päeva vangistust, mis asendati KarS § 69 alusel 76 tunni üldkasuliku tööga, millest kandmata 68 tundi, vahi all alates 2. septembrist 2008.a Advokaat Merike Allikmäe Kaitsja
Harju Maakohtu 22. aprilli 2009.a otsus J.F-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 23. septembril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
2(4)
nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 5.2 Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda apellatsiooni väitel, mis puudutab tõendite, so süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-77-05 ( RT III 2005, 29, 298) väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 – RT III 2005, 15, 148). Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus on arvestanud põhjendatult kannatanu J. R.a ütlustega, sest ta on andnud kohtueelse menetluse ja kohtuliku uurimise käigus samasisulisi ütlusi. 5.3 Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtuliku uurimise käigus on prokuröri taotlusel ära kuulatud kannatanu J. R.a poolt politsei lühinumbrile tehtud kõne helisalvestis. Tegemist on kuriteoteatega, mis iseseisvat tõenduslikku tähtsust ei oma. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu kui vahetu tõendi allikas ja kelle ütlused langevad kokku tema poolt kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlustega. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, kes politseile helistas ja milline informatsioon sinna edastati. Seetõttu ei pea kohtukolleegium asjakohaseks kaitsja poolt kohtuvaidlustes apellatsiooni piiridest väljuvalt tehtud etteheidet, et kohtuotsuses ei ole telefoni teel edastatud kuriteoteadet kui tõendit loetletud ega hinnatud. 5.4 Vastuseks apellatsiooni väitele kannatanu suhtes vägivalla mittekasutamise kohta, peab kohtukolleegium vajalikuks veelkord rõhutada, et röövimine on asja äravõtmine vägivallaga, mis seisneb kannatanu psüühilises või füüsilises mõjutamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14. jaanuari 2003.a otsuses nr 3-1-1-131-02 märkinud, et vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks (RT III 2003, 3,30). Psüühiline vägivald on ähvardamine KarS § 120 mõttes. KarS § 120 kohaselt seisneb ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamises, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. KarS § 121 kohaselt on peksmine teise inimese tervise kahjustamine. Kannatanu J. R.a ütluste kohaselt andis ta ära oma viimase raha, kuna J.F ähvardas teda peksmisega. J. R.al oli alus karta selle täideviimist, sest J.F oli narkojoobes ja temast suurem. Aeg oli hiline, mistõttu väljas oli pime ja Balti jaama lähedal asuv tänav inimtühi. Läheduses viibis J.F-i kaaslane, kes oli samuti kannatanust vanem ja suurem ning võis J.F-ile appi tulla. Kohtukolleegium on veendunud, et sellises situatsioonis oli kannatanul täielik alus karta ähvarduse täideviimist. Kriminaalasja materjalide kohaselt kartis kannatanu J. R. J.F sedavõrd, et kartis kohtuistungile minna, mistõttu tema suhtes tuli kasutada sundtoomist. Kohtukolleegiumi hinnangul väärib tähelepanu seegi, et J.F on varem korduvalt analoogilisi kuritegusid toime pannud ja nende eest süüdi mõistetud. Viimase, so Harju Maakohtu 25. märtsi 2008.a kohtuotsusega mõisteti ta samuti süüdi öisel ajal Balti jaamas juhusliku möödakäija käest kahe pudeli õlle röövimisele kaasaaitamise eest. Seetõttu ei ole veenev ega kriminaalasja materjalidega kooskõlas apellatsiooni väide, et 19 krooni on röövimiseks liiga väike summa.
3(4)
Meelika Aava
Ivi Kesküla
Paavo Randma
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.