Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

juhtis temale kuuluvat sõiduautot Honda Civic, reg. nr. XXX XXX Pärnu – Rakvere – Sõmeru maantee 47,6 kilomeetril Pärnu maakonnas, Vändra vallas, Kalmaru küla ristmikul, liikudes kiirusega suurusjärgus 212 km/h, millega rikkus Liikluseeskirja § 124 p 2 nõudeid sellega, et ületas lubatud sõidukiirust, mis asulavälisel teel oli sellel teelõigul 100 km/h ning Liikluseeskirja § 123 nõudeid sellega, et ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi ja teeolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava takistuse ees. LE § 123 kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad. Samuti juhtis ta sõiduautot liikudes vastassuunavööndis sõidutee ääre lähedal, millega rikkus Liikluseeskirjade § 110 nõudeid, mille kohaselt tuleb asulavälisel teel sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal ja mille tulemusena põrkas ta kokku peateele vasakpööret lõpetava sõiduautoga Chrysler Vision, reg. nr. XXX XXX. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkusid kohapeal sõiduautos Chrysler Vision reg. nr. XXX XXX viibinud R. K., S. K. ja T. J., sõiduautos Honda Civic, reg. nr. XXX XXX sai juhi kõrvalistuja K. K. elule ohtlikke tervisekahjustusi – peensoole rebendi koos sellele järgnenud kõhukelmepõletikuga, parema jala reieluu dialüüsiosa killunemisega murru koos suure varba nihestusega, rindkere põrutuse paremalt rangluu ja I roide, vasemalt V, VI roide murru ja kahepoolselt kopsupõrutuse koos õhkrinnaga ning nahamarrastusega paremalt õlalt põiki vasemale alla ja ristiselt alakõhu piirkonnas.

APELLATSIOONIDE SISU

2.3 Kohtuliku uurimise vältel ei tunnistanud X.Y ennast kordagi süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises, märkides, et osales liiklusõnnetuses. Ka viimases sõnas oli X.Y ennastõigustav, mistõttu jääb KarS § 57 lg 1 p 3 kohaldamine arusaamatuks. Lisaks on apellandid seisukohal, et X.Y ei ole liiklusõnnetuse põhjustamist puhtsüdamlikult kahetsenud ka KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. Kohus eeldatavasti on eksinud, viidates KarS § 57 lg 1 p-le 1, milline sätestab teistsuguse kergendava asjaolu kui kahju vabatahtlik hüvitamine. X.Y ei ole kahju vabatahtlikult hüvitanud. Kohus jättis tähelepanuta, et X.Y poolt hüvitati demonstratiivselt suunitlusega kohtusaalis viibijatele, millega põhjustati kannatanutele lisaks negatiivsetele läbielamistele täiendavat ebamugavust, üksnes osalised kulud. 2.4 Apellandid on seisukohal, et KarS § 57 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaldamist välistab ka X.Y kaitsja poolt valitud taktika välistamaks tsiviilhagide menetlemise kohtuasja raames. Kohus jättis tähelepanuta, et kaitsja poolt esitatud hulgalised küsimused, mis puudutasid tsiviilhagi, olid asjakohatud. Tsiviilhagejad esitavad hagi kriminaalasjas lahendamiseks lähtuvalt kriminaalasjas kogutud tõenditest ning ei pea hagiavalduses eraldi välja tooma faktiliste asjaolude tehiolusid ning põhistama oma menetlusõigust. X.Y kaitsja ei esitanud kohtus ühtki küsimust, milline oleks seotud kahjuga, vaid seadis kahtluse alla R. K. õiguse osaleda menetluses hagejana, olenemata asjaolust, et R. K. oli kannatanuna üle kuulatud. Lisaks seadis kahtluse alla liiklusõnnetuses osalenud sõiduki kuulumise R. K.le, kuigi ka see oli tuvastatud. 2.5 Maakohus, lähtudes otstarbekusest ja kriminaalasja arutamise ökonoomikast, jättis tsiviilhagid KrMS § 310 lg 3 alusel lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Apellandid on seisukohal, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse normi, kuna jättis õiguslikult tsiviilhagide läbivaatamata jätmise põhistamata. Otstarbekuse printsiibist lähtuvat hagi läbivaatamata jätmist kriminaalmenetlus ette ei näe. Ainus alus on sätestatud KrMS § 272 lg-2. Riigikohus on mitmetes lahendites (3-1-1-11-07; 3-1-1-47-07; 3-1-1-60-07) selgitanud, et tsiviilhagi läbivaatamisel tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist. Lisaks sellele tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Need on sätestatud TsMS §-s 423, millest ei tulene võimalust otstarbekuse printsiibi abil hagi läbi vaatamata jätta. KrMS § 338 p 3 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. 2.6 Apellandid leiavad, et nende poolt esitatud varaline kahju on tõendatud dokumentaalsete tõenditega ja materiaalõiguslikult põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tulenevad PS § 25, 27 lg 1, 4 ja 5, VÕS § 128 lg 5, 129 lg 3, 4 ning PKS § 64 lg 1 koosmõjul igati õiglane ja mõistlik. Apellandid on seisukohal, et maakohus, tunnistades X.Y kuriteo süüdi, jättis põhjendamatult uurimata ja hindamata apellantide poolt kahjunõude tõendamiseks esitatud dokumentaalsed tõendid.

3.2 Maakohus on viidanud tunnistaja A. P. kinnitusele, et tunda oli alkoholilõhna. Tunnistaja ei ole midagi sellist kinnitanud. Küsimusi tekitavad on ka H. K. ütlused X.Y joobesoleku kohta. Kohus ei ole tunnistaja T. T. ütlusi täpselt kajastanud, mistõttu tuleb need ütlused tõendite hulgast välja jätta. Kohus on muuhulgas viidanud kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti kirjeldavale osale, jättes tähelepanuta, et akti kirjeldav osa ei ole tõend KrMS § 63 lg 1 kohaselt, tõend on eksperdiarvamus. 3.3 Apellandile ei ole arusaadav X.Y-le täiendavalt LE § 123 nõuete rikkumise omistamine. X.Y ületas lubatud sõidukiirust ja rikkus sellega LE 124 p 2 nõudeid. See tuvastatus kohtu poolt oma olemuselt välistab võimaluse LE § 123 ettenähtud nõuete võimaliku täitmise ja seega katab LE § 124 p 2 rikkumine § 123 nõuete rikkumise. Apellant palub LE § 124 p 2 nõuete rikkumise tuvastamisel tunnistada ebavajalikuks ja kattuvaks LE § 123 nõuete rikkumise süüstamise. 3.4 Maakohus on X.Y-le omistanud ka LE § 110 rikkumise, s.o mootorsõiduki juhtimise vastassuunavööndis. Osalt on maakohus jätnud liiklustehnilises ekspertiisiaktis sedastatu tähelepanuta ja apellandile on seetõttu arusaamatu kohtuotsuses öeldu, mille kohaselt ekspertiisiarvamusega lähevad kokku kannatanu K. K.u kohtus antud ütlused selle kohta, et süüdistatav keeras esmalt auto vastassuunavööndisse, pärast mida nägi kannatanu ristmikule välja sõitnud autot. K. K. selliseid ütlusi andnud ei ole. 3.5 Maakohus on märkinud, et süüdistatav avaldas, et märkas teist sõidukit „nõks enne kurvi“, seega märkas juba varakult, hinnanguliselt mitusada meetrit enne ristmikku, seega ei saanud vahemaa olla liiga väike, võtmaks ette meetmeid kokkupõrke vältimiseks. Kohus tõlgendas X.Y ütlusi ekslikult. Apellant osundab, et kui Chrysleri juht nägi ristmikule välja sõites vasakult kurvist väljunud Hondat, mis asus vastassuunavööndis ja seetõttu seisatas, siis on arusaamatu, miks Chrysler asus koheselt liikuma. 3.6 Kohus on jätnud hindamata A. V. ütlused, mille kohaselt ohutussaarele paigaldatud liiklusmärk võib olla nähtavusele takistuseks ja teiste tunnistajate ütlused loojuva päikese kohta. 3.7 Apellandi arvates ei ole maakohus andnud objektiivset hinnangut Chrysleri juhi R. K. käitumise kohta, kes siiski eiras liikluseesõiguse märki 221 „Anna teed“ ja ka LE § 159 nõudeid. 3.8 Tähelepanuta on jäetud ka L. L. ütlused, mille kohaselt R. K. suhtes on olnud väärteomenetlus lubatud sõidukiiruse ületamise tõttu. 3.9 Apellant leiab, et X.Y , ületades küll lubatud sõidukiirust, siiski ei suundunud vastassuunavööndisse enne, vaid tegi seda vahetult enne kokkupõrget ja ilma et ta oleks rikkunud LE 110 nõudeid. 3.10 Mõistetud karistusse puutuvalt leiab apellant, et kohus ei võtnud arvesse kõiki vajalikke asjaolusid ja seetõttu karistas X.Y-d liialt karmilt. Arvestamata on jäetud R. K. käitumine. Arvestamata on, et X.Y on kannatanule K. K.ule hüvitanud kõik tema ravikulud. 3.11 Arvestada tuleb, et X.Y soovis kokkuleppemenetlust, kuid kannatanu Ü. K. sellega ei nõustunud.

3.12 Pole arvestatud, et X.Y enda suhtes ettevõetuna kodeeris end alkoholi vastu. 3.13 Tuleb eeldada, ja ka maakohus on tõdenud, et tegemist oli siiski õnnetusega. Apellant leiab, et tulenevalt KarS § 56 lg 1 nõuetest on võimalik X.Y-le mõista leebem karistus.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

4.1 Prokurör leidis, et kannatanute apellatsioon on osaliselt põhjendatud, tema hinnangul tuleb X.Y-le mõistetud karistust karmistada ja uue otsusega mõista X.Y-le 9-aastane vangistus, tsiviilhagi puudutavas osas palus prokurör jätta maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja apellatsiooni palus prokurör jätta rahuldamata, kuivõrd selles esitatud väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. 4.2 Kannatanute esindajad loobusid tsiviilhagide rahuldamise nõudest, märkides, et kannatanu on nõus esitama kahjunõuded tsiviilkohtus, toetasid aga apellatsiooni osas, milles taotlesid uue otsusega X.Y-le § 422 lg 2 ettenähtud maksimaalse vangistuse mõistmist. 4.3 Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid kaitsja esitatud apellatsiooni ja taotlesid mõistetud karistuse leevendamist. Kaitsja leidis, et maakohtu otsus on osas, millega jäeti tsiviilhagid läbi vaatamata, põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ka tunnistaja H. K. ütlused X.Y joobesoleku kohta on kohtukolleegiumi hinnangul igati tõsiseltvõetavad ning maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et H. K. ütlustes alust kahelda ei ole. H. K. sõnul oli X.Y purjus, millele viitasid silmad – laienenud pupill, pilk ekslev ja segane, ka ei orienteerunud noormees ajas ega ruumis. Tunnistaja on selgitanud šoki- ja joobeseisundi erinevust ning põhjendanud loogiliselt oma arusaama X.Y seisundist. Vastuseks kaitsja küsimusele on H. K. kinnitanud, et on meditsiinitöötaja, lõpetanud 2000.a Tartu Kõrgema Meditsiinikooli /V kd tl 77-78/. 5.4 Kaitsja seisukoht, mille kohaselt tuleb tunnistaja T. T. ütlused tõendite hulgast välja jätta, on samuti põhjendamatu. Kohtuotsuses esitatud T. T. ütlused vastavad tema poolt kohtuistungil antud ütlustega. T. T. kinnitas, et X.Y-l oli suust tunda alkoholilõhna /V kd tl 122-123/. 5.5 Kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et ekspertiisiakti kirjeldav osa ei ole iseseisvaks tõendiks, kohtukolleegium nõustub. Samas nähtub kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisiakti /II kd tl 99-103/ arvamuslikust osast, et X.Y on psüühiliselt terve, liiklusavarii toimumise ajal oli ta aga alkohoolse intoksikatsiooni seisundis (F10.0) ning kohtukolleegiumi hinnangul võis maakohus ekspertiisiakti arvamuslikule osale viidata, viitamata tulnuks aga jätta ekspertiisiaktis esitatud X.Y enda poolt avaldatule ekspertiisi käigus. See asjaolu ei muuda aga maakohtu lõplikku järeldust, mille kohaselt oli X.Y liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis. Siinjuures tuleb rõhutada, et alkoholi tarvitamist enne 13.08.2006.a sõidukit juhtima asumist X.Y poolt kinnitab kannatanu K. K. ja ka süüdistatav ise. 5.6 Seega, jättes küll kõrvale bioloogiliste vedelike uuringu akti nr 436 ning X.Y kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis esitatud ütlused, on maakohus mitmeid tõendeid kogumis hinnates põhjendatult teinud järelduse, et X.Y oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobe seisundis, tema kehalised ja psüühilised funktsioonid olid häiritud. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-89-04, milles esitatud seisukoha kohaselt on joobeseisund üks faktilistest asjaoludest, mis tuvastatakse tõendamise üldreeglite kohaselt. See tähendab, et põhimõtteliselt pole välistatud, et isiku joobeseisund loetakse tuvastatuks ka alkoholi kasutamisele tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise pinnalt ilma tema veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata. Käesoleval juhul on kohtukolleegiumi hinnangul tuvastatud nii alkoholi tarvitamine enne liiklusõnnetust kui X.Y psüühiliste funktsioonide häiritus ning põhjuslik seos nende vahel. 5.7 Mis puutub bioloogiliste vedelike uuringu akti nr 436 kui tõendi usaldusväärsusesse, siis kohtukolleegium peab siiski vajalikuks osundada, et Eesti Akrediteerimiskeskuse määratluse kohaselt on akrediteerimine katse- ja kalibreerimislaborite ning sertifitseerimis- ja inspekteerimisasutuste vastavuse hindamine ja tõendamine laborite/asutuste kompetentsuskriteeriumeid kehtestavate rahvusvaheliste standardite nõuetele. Akrediteerimise näol on sisuliselt tegemist eksamiga, mille käigus hinnatakse juba toimunud ja jätkuvalt toimuvat tegevust, mitte eeldust toimimiseks (vt Eesti Akrediteerimiskeskuse koduleht http://www.eak.ee). 5.8 Apellandi arusaamaga, et käesolevas süüdistusasjas tuleb X.Y poolt LE § 123 nõuete rikkumine lugeda kaetuks LE § 124 p 2 nõuete rikkumisega, kohtukolleegium ei nõustu. Nimetatud sätted on oma sisult erinevad (LE § 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse

piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. LE § 124 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis) ning asjaolu, et X.Y ületas lubatud sõidukiirust drastilisel määral, s.o rohkem kui kaks korda, ei saa iseenesest vabastada teda LE § 123 nõuete järgimise kohustusest. 5.9 X.Y-le LE § 110 nõuete rikkumise omistamist on maakohus väga põhjalikult motiveerinud, analüüsides eelnevalt asjassepuutuvaid kohtuistungil kontrollitud tõendeid – sündmuskoha paikliku vaatluse protokolli ja skeemi, liiklustehnilise ekspertiisi poolt tuvastatut, kannatanu K. K.u ütlusi ja süüdistatava enda väiteid (lk 11-12). Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks siinkohal nende kordamist, märgib üksnes, et kaitsja, esitades apellatsioonis maakohtu põhistustest vaid üksikuid, omavahel seostamata katkeid, märgib eksitavalt, nagu ei oleks X.Y LE § 110 nõudeid rikkunud. Kannatanu K. K.u kohtuistungil antud ütlusi on maakohus kajastanud vastavuses kohtuistungi protokolliga /V kd tl 63-67/. 5.10 Apellandi poolt maakohtule tehtud etteheited tunnistajate poolt loojuva päikese kohta käivate ütluste ja tunnistaja A. V. arvamuse ohutussaarele paigaldatud liiklusmärgi nähtavusele takistuseks olemisest arvestamata jätmise kohta ei ole kohtukolleegiumi arvates asjakohased. Ei X.Y ega ka K. K. pole andnud ütlusi, et nähtavus oleks teel takistatud olnud. X.Y sõnul oli nähtavus hea, päike paistis selja tagant /V kd tl 180/. 5.11 Äärmise põhjalikkusega ja objektiivsetest tõenditest lähtudes on maakohus analüüsinud ka Chrysleri juhi R. K. käitumist (lk 12-14). Apellatsioonis ei ole esitatud maakohtu põhjendusi kummutavaid väiteid, apellandi arusaam, et R. K. siiski eiras liikluseesõiguse märki 221 „Anna teed“ ja LE § 159 nõudeid, on põhjendamatu ja paljasõnaline. Tunnistaja L. L. ütlused, mille kohaselt on R. K. suhtes kunagi olnud väärteomenetlus lubatud sõidukiiruse ületamise tõttu, ei puuduta X.Y süüdistust ega süüd ning ei mõjusta R. K. kui 13.08.2006.a toimunud liiklusõnnetuses osaleja käitumisele antavat hinnangut. 5.12 Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu X.Y-le mõistetud karistusele, pidades silmas nii kannatanute kui süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioone. 5.13 Kannatanute apellatsioonis leitakse, et maakohus on põhjendamatult arvestanud X.Y-le karistust mõistes kergendavaid asjaolusid – KarS §-s 57 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kahju vabatahtlikku hüvitamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtukolleegium ei soostu kannatanute käsitlusega. Kohtuliku uurimise alguses on X.Y kinnitanud, et süüdistus on talle arusaadav, süüdi tunnistab, kahetseb, vabandab kannatanute ees /V kd tl 59/. Viimases sõnas, pöördudes kannatanute poole, väljendas X.Y samuti kahetsust, öeldes, et tunneb ennast väga süüdi /VI kd tl 23/. Ka ringkonnakohtu istungil rõhutas X.Y , et tunneb kahetsust. Kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad alused X.Y sõnu formaalseteks pidada või ennastõigustavatena tõlgendada. Maakohus on põhjendatult kahetsust kergendava asjaoluna arvestanud. 5.14 Samuti on maakohus põhjendatult arvestanud kergendava asjaoluna tekitatud kahjude osalist vabatahtlikku heastamist. X.Y väljendas maakohtu istungil soovi tekitatud kahjud heastada ning tegigi seda oma vanemate toel osaliselt - kohtuistungil on hüvitatud R. K.le 21 000 krooni ja Ü. K. 35 000 krooni /V kd tl 70/. Asjaolu, et rahalised vahendid kahjude hüvitamiseks on andnud X.Y vanemad, ei oma tähtsust. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada siinjuures Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-14-07, milles on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud, et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka

esitatud. Kahju vabatahtlik hüvitamine, ka siis kui see on toimunud osaliselt, on seaduses ette nähtud karistust kergendav asjaolu (KarS § 57 lg 1 p 2). 5.15 Raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ei ole maakohus tuvastanud ja seda ei ole kannatanud ka vaidlustanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on olukorras, kus puuduvad raskendavad asjaolud ja esineb kaks kergendavat asjaolu, põhjendamatu rääkida sanktsiooni maksimaalmäärale vastava karistuse mõistmisest. 5.16 Ka ohtlikku hoolimatust liiklusnõuete täitmisse on maakohus X.Y süü suuruse määratlemisel ja karistusmäära valikul arvestanud, märkides oma otsuses, et väärtegude toimepanemise eest on X.Y-d korduvalt karistatud, sealhulgas ka pärast kautsjoni tasumist ja vahi alt vabanemist käesoleva kriminaalasja menetlemise ajal, millest nähtub, et ta on nii enne kui pärast kuritegude toimepanemist näidanud end hoolimatu ja liikluseeskirjadest mittelugupidava isikuna (lk 15). Maakohus on rõhutanud X.Y tegudele järgnenud tagajärje raskust. 5.16 Ülalviidatud otsuses 3-1-1-14-07 on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et Kars § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. 5.17 Kohtukolleegiumi hinnangul tuleneb maakohtu otsusest, et karistust mõistes on kohus järginud KarS §-s 56 sätestatut, karistuse mõistmine on olnud õiguslikult korrektne ja piisavalt põhistatud. Kannatanute apellatsioonis esitatud argumendid ei anna X.Y-le mõistetud karistuse tühistamiseks ja karmistamiseks alust. 5.18 Teisalt ei anna kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatava kaitsja esitatud argumendid mõistetud karistuse kergendamiseks alust. 5.19 Nagu kohtukolleegium eelpool rõhutas, on maakohus R. K. kui liiklusõnnetuses osaleja käitumist põhjalikult analüüsinud ning kohtu järelduste kohaselt ei ole tema käitumine X.Y süüd vähendav. 5.20 Tekitatud kahjude hüvitamist on maakohus X.Y-le karistust mõistes arvestanud. Asjaolu, et X.Y on end kodeerinud alkoholi vastu kinnitab tema kohtulikus menetluses antud kahetsust väljendavate ütluste usaldusväärsust. Puhtsüdamlikku kahetsust on aga maakohus kergendava asjaoluna arvestanud. 5.21 Apellandi arutlus sellest, et tegemist oli siiski õnnetusega, jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks, kuivõrd maakohus on tuvastanud X.Y süü esimese astme kuriteo toimepanemises. 5.22 Kohtukolleegium kordab, et X.Y-le on mõistetud karistus KarS § 56 sätteid järgides, kohtuotsusest tuleneb, et karistusmäära valik on olnud tõsise vaagimisprotsessi tulemus, milleni on kohus jõudnud kindlate ja kontrollitavate asjaolude hindamise kaudu.

5.23 Maakohus on tsiviilhagisid puudutavas osas leidnud, et kuivõrd kohtulikul uurimisel tõusetus tsiviilhagidega seoses hulgaliselt küsimusi, mida tsiviilhagejad ammendavalt selgitada ei osanud, tuleb menetlusökonoomikast lähtudes jätta otstarbekuse tõttu tsiviilhagid lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Kohtukolleegium maakohtuga ei nõustu ning leiab, et vaatamata kannatanute poolt ringkonnakohtu istungil avaldatud loobumisele apellatsioonist tsiviilhagisid puudutavas osas, tuleb KrMS § 333 lg-s 6 sätestatut silmas pidades maakohtu otsus selles osas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. 5.24 KrMS § 310 lg 1 sätestab, et kui kohus teeb süüdimõistva otsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kriminaalmenetluse seadustik ise näeb ette ainult ühe aluse, mille esinemisel võib kohus ka süüdimõistva otsuse tegemisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Nimelt sätestab KrMS § 272 lg 2, et kui kohus leiab, et tsiviilhagi ei ole võimalik tsiviilkostjata läbi vaadata, jäetakse tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus – eeskätt selle §-s 432 – sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid (Riigikohtu otsus nr 3-1-147-07). 5.25 Põhjus, millele viidates jättis maakohus käesolevas süüdistusasjas tsiviilhagi läbi vaatamata – kriminaalmenetluse ökonoomika ja otstarbekuse printsiip – ei vasta ühelegi kriminaalmenetluse seadustikus või tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise alusele. KrMS §-s 310 lg-s 3 ei ole sätestatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alust. Seega puudus maakohtul tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks õiguslik alus. 5.26 Peale eelöeldu osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-42-08, milles selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt, et olukorras, kus ringkonnakohus tuvastab tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise maakohtu poolt ilma seadusliku aluseta ja leiab, et maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada, ei tähenda see, et apellatsioonikohtul tekiks võimalus asuda ise esmakordselt hindama tsiviilhagi põhjendatust. 5.27 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib nimetatud otsuses, et tsiviilkohtumenetluses saab hagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada üksnes määruskaebe korras (TsMS § 427), mis tähendab, et kontrollides hagi läbi vaatamata jätmise seaduslikkust ei saa ringkonnakohus ise otsustada hagi rahuldamise või mitterahuldamise üle, vaid saab lahendada üksnes küsimuse hagi läbi vaatamata jätmise õiguspärasusest. Kriminaalkolleegium leiab, et sama põhimõtet tuleb ringkonnakohtu pädevuse määratlemisel järgida ka kriminaalmenetluses. Seda vaatamata asjaolule, et kriminaalmenetluse eripära tõttu võib tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustus sisalduda süüdivõi õigeksmõistvas kohtuotsuses, mistõttu tuleb tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine vaidlustada apellatsiooni korras. Leides, et maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks. Seega on Riigikohus asunud seisukohale, et maakohtu poolt tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes ning seda rikkumist ei ole võimalik ringkonnakohtu poolt kõrvaldada.

5.28 Käesolevas süüdistusasjas ei ole maakohus tsiviilhagi põhjendatust hinnanud (on asunud juba kohtuliku uurimise käigus seisukohale, et tsiviilhagid tuleb jätta läbi vaatamata /V kd tl 204205/), mistõttu tuleb maakohtu otsus tsiviilhagisid puudutavas osas tühistada ja saata arutamiseks esimese astme kohtule. 5.29 Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 3, 339 lg 2, 341 lg 2 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu otsuse osas, millega jäeti tsiviilhagid läbi vaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras ja saadab kriminaalasja tsiviilhagisid puudutavas osas Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jätab ringkonnakohus kohtuotsuse muutmata, süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata, kannatanute apellatsiooni rahuldab osaliselt.

Malle Preimer

Igor Amann

Ivi Kesküla

Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 19 10 2009 otsusega nr 3-1-1-83-09

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.