1-06-4222\23 - Viru Ringkonnakohus - lahend.ee

karistusaja arvestamise osas. 2.Teha uus otsus, millega tunnistada süüdi: 2.1.Z.E KarS § 113 järgi ja karistada teda üheksa aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, mõista Z.E-le liitkaristuseks 9 (üheksa) aastat vangistust. Karistuse kandmise algusajaks lugeda Z.E vahistamise aeg 01.oktoober 2005.a. 30.aprilli 2008.a seisuga jääb Z.E-l kanda 6 (kuus) aastat 5 (viis) kuud 1 (üks) päev vangistust. 2.2.V.S KarS § 113 järgi ja karistada teda üheksa aastase vangistusega. Karistuse kandmise algusajaks lugeda V.S-U vahistamise aeg 01.oktoober 2005.a. 30.aprilli 2008.a seisuga jääb V.S-Ul kanda 6 (kuus) aastat 5 (viis) kuud 1 (üks) päev vangistustust. 3.Muus osas jätta Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.detsembri 2007.a otsus muutmata. 4.Lepingulise kaitsja Vladimir Kuznetsovi apellatsioon jätta rahuldamata. 5.Süüdistatava Z.E apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 30.aprillist 2008.a. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatakse kirjalikult Viru Ringkonnakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud ringkonnakohtule 30 (kolmekümne) päeva jooksul advokaadi vahendusel alates päevast, mil kohtumenetluse poolel oli võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. ASJAOLUD ja MENETLUSE KÄIK 1.Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.detsembri 2007.a otsusega tunnistati Z.E süüdi KarS § 114 p-de 1,5 järgi ja karistati 14 (neljateist) aastase vangistusega. Lisaks tunnistati Z.E süüdi KarS § 120 järgi ja karistati 6 (kuue) kuulise vangistusega. Vastavalt KarS § 64 lg 1, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, mõisteti Z.E-le karistuseks 14 (neliteist) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistus alates 01.oktoobrist 2005.a kuni 13.detsembrini 2007.a, s.o 2 (kaks) aastat 2 (kaks) kuud 13 (kolmteist) päeva. Kandmisele kuulub 11 (üksteist) aastat 9 (üheksa) kuud 17 (seitseteist) päeva vangistust. Karistusaega arvestati alates 14.detsemberist 2007.a. Tõkend - vahistamine - jäeti muutmata. 1.2.Lisaks tunnistati maakohtu otsusega süüdi V.S KarS § 114 p 1 järgi ja karistati 10 (kümne) aastase vangistusega. Karistusaega arvestati alates 14.detsemberist 2007.a. V.S-U osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. 1.3.Lisaks kohaldati mõlema süüdistatava suhtes KarS § 54 ja määrati neile lisakaristuseks Eestist väljasaatmine sissesõidukeeluga kümneks aastaks. 2.Z.E-d süüdistatakse selles, et olles oma mehe J.A-I ga lahutamisseisundis ja omades isiklikke võlakohustusi, mille kustutamiseks abikaasa talle abi ei osutanud ning omades materiaalseid raskusi, millega seoses kavatses omastada korteri aadressil XXX, mis oli kingitud abikaasale tema ema poolt, pani toime J.A-I tapmise. Nimelt 14.augustil 2005.a kella 24.00 paiku, olles joobeseisundis X jõe kaldal Xtänaval X surnuaia piirkonnas ning tegutsedes omakasu motiivil oma abikaasa J.A-I tapmise eesmärgil, võtnud eelnevalt arvatavate kuriteorelvadena kaasa haamri ja kirve ning saades aru, et tema vennad V ja A.S astuvad tema eest välja, provotseeris J.A-I t skandaalitsema, mis läks üle vastastik kuseks kakluseks. Abikaasade kaklusse sekkunud V.S ja A.S hakkasid lööma J.A-I t rusikatega ja jalgadega vastu erinevaid kehaosi. Pärast seda, kui Z.E ütles, et J.A on vaja

tappa, lõid V.S ja A.S, tegutsedes J.A-I mõrva eesmärgil, maaslamavale A-LE hulgalisi lööke kiviga vastu pead. Seejärel tassis ta koos vendadega keha jõkke ning saades aru, et tekitab J.Ale, kes ei olnud võimeline vastupanu osutama, erilisi piinu ja kannatusi, hoidis kannatanu pead vee all, kuni ta lõpetas elumärkide andmise. 2.1.Z.E pani oma tegudega toime omakasu motiivil teise inimese tapmise piinaval ja julmal viisil, s.o KarS § 114 p-de 1,5 järgi ettenähtud kuriteo. 3.Lisaks süüdistatakse Z.E-d selles, et olles 14.augustil 2005.a kella 24.00 paiku joobeseisundis X jõe kaldal X tänaval X surnuaia piirkonnas, ähvardas ta tappa Ž.K-i , kes oli J.A-I tapmise pealtnägija. 3.1.Z.E pani oma tegudega toime tapmisega ähvardamise, seejuures oli alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 järgi ettenähtud kuriteo. 4.Kohtuistungil Z.E oma süüd ei tunnistanud. 4.1.Süüdistatav ütles, et V.S ja J.A vaidlesid jõe kaldal, tema aga läks koos Ž.K-i ga mööda jalgrada põõsastesse, tulnud tagasi, nägi oma meest J juba maas lamavana. Vend V.S ütles, et J ähvardas teda, lubas ette kanda kellele vaja tema illegaalsest Eestis viibimisest ja tagaotsimisest Venemaal. Pärast seda langes ta šokiseisundisse. Abikaasa tapmises ja talle kehavigastuste tekitamises osaline ei olnud. 5.Maakohus leidis, et V.S-U ja Z.E süü on tõendatud kohtuistungil uuritud kõikide tõendite kogumiga. Süüdistatavate teod on kvalifitseeritud õigesti. 6.Maakohus tuvastas, et abikaasade A vahel tekkisid vaenulikud suhtes ja asi lähenes lahutusele. J.A lõpetas abikaasale abi osutamise tema rahaliste võlgade kustutamiseks . Tunnistaja N.Ž ütles, et Z.E on alates 2004. aasta juunist talle võlgu 21 750 krooni. I.S oli tema teise, 15 000 krooni suuruse võla käendajaks. Z.E-l olid panga ees võlad. Asjas on tuvastatud ka, et süüdistatav avaldas korduvalt kavatsust lahkuda mehe juurest ja väljendas mõtteid tema füüsilisest kõrvaldamisest (V.A , I.S ja L.B ütlused). Jutt oli abikaasade ühisest soovist lahutada. 6.1.Tunnistaja A.S teadis, et A-D kavatsevad lahutada. V.A kuulis isiklikult süüdistatavat ütlemas, et kui ta (Z.E ) vaid saaks sissekirjutuse ja korteri. Z.E rääkis I.S le lahkhelidest peres, et J on vaja tükkideks raiuda ja tükid metsa laiali visata, keegi ei hakka teda otsima, aga tema saab kõik omale. Süüdistatav sai aru, et lahutuse korral korter jagamisele ei kuulu, kuna see oli ema kingitus pojale. Korteris, kus elas Z.E , oli läbiotsimise käigus leitud vihik kirjega „pärijaid 0“. Pärast J matuseid ei andnud Z.E korteri võtmeid ära, öeldes, et see ei ole enam nende korter. 6.2.Maakohus leidis, et süüdistatava avameelsed ütlused enne tapmist ja käitumine pärast tapmist annavad tunnistust tema soovist saada mehe tapmise teel endale materiaalset kasu, nimelt saada õigus elamispinnale. Seega leidis kohtuistungil kinnitust süüdistatava Z.E materiaalne huvi mehe tapmises ja see asjaolu annab aluse kvalifitseerida tema teod kui tapmine omakasu motiivil. Kaitsja poolt toodud asjaolud, et J.A sai head palka ja oli Z.E ainukeseks toitjaks ja laenu käendajaks, ei välista omakasu motiivi. 7.Maakohus leidis, et Z.E provotseeris jõe kaldal tahtlikult konflikti abikaasaga, kes hakkas suhteid klaarima käte abil. Vennad S-d ei saanud õde mitte kaitsta, sekkusid peretülisse ja hakkasid Jt lööma mitte ainult käte ja jalgadega, vaid ka kiviga. Z.E ja vendade S-te teod olid kooskõlastatud iseloomuga, Z.E tegi ettepaneku tappa, vennad nõustusid, nad osalesid otseselt J.A-I tapmises, koos tassisid kannatanu vee

äärde. Peksmisest võttis osa ka Z.E . A.Su sõnul lõi Z.E mõne korra juba maaslamavat J.A-I t. Sama nähtub süüdistatava V.S-U ütlustest. Z.E uputas kannatanut vees, mida kinnitasid kohtuistungil Ž.K ja süüdistatav V.S. Nende ütlused ühtivad ka kannatanu laiba ekspertiisiaktiga, mille kohaselt tuvastati põhiluu urges vedelik ja neerukoes on plankton, millega ei ole välistatud surm uppumise tagajärjel. Seega on tõestatud süüdistatavate osalemine J.A-I tapmises. 8.Maakohus tuvastas V.S-U ja Ž.K-i ütlustega, et Z.E valmistas tapmist ette aegsasti. Jõe äärde sõitis kilekotiga, kus olid haamer ja kirves. Ž.K nägi Z.E käes kilekotti, kus midagi kõlksus. Järgmisel päeval saatis Z.E vennad jõe äärde kilekoti järele. Seda kinnitavad V.S ja Ž.k . V.S nägi jõekaldalt kilekotti võttes selle sisu. Kaitse viited taksojuht A.t-le , kes nägi Z.E käes ainult magnetofoni, ei ole veenvad, kuna tunnistaja täitis tellimust hilja õhtul, kui oli juba pime. Ta võis kilekotti mitte märgata, Z.E istus tagaistmel. Ütluste andmisel kasutas A.t- sõnu „justkui“, „nagu mulle tundus“, „täpselt öelda ei saa“. Seega ei mäletanud ta väga hästi reisijate välimust, rõivaid ja asju, selgitades, et nende välimuses ei olnud midagi tähelepanuväärset. 9.Maakohus leidis, et süüdistatavate teod on KarS § 114 p 1 järgi kvalifitseeritud õigesti. 9.1.Lüües maaslamavat ja vastupanu osutama võimetut kannatanut ning tekitades hulgaliselt elupuhuseid haavu, said süüdistatavad aru, et tekitasid talle erilisi kannatusi. See räägib nende poolt toimepandud tapmise erilisest julmusest. Suur kogus vigastusi kehal, nende paigutus, jõud, millega need olid tekitatud ja kuriteorelvana kivi kasutamine, kõik need asjaolud tingivad piinava tapmisviisi, kuna on seotud kannatanule pika aja jooksul (löömisest kuni uputamiseni) füüsilise valu tekitamisega. 10.Z.E süü kannatanu Ž.K-i tapmisega ähvardamises on tõendatud. Ž.K ütles kohtuistungil, et ta kartis enda ja oma väikese lapse elu pärast ja kardab süüdistatavat ka praegu. Ta k uulis tapmisähvardust Z.E-lt korduvalt, nii tapmise momendil kui ka hiljem. V.S kuulis Z.E sõnu vajadusest tappa Ž kui kuriteo tunnistaja. KarS § 120 koosseisu jaoks ei ole kohustuslik, et ähvardusi saadaks tegevus, antud juhul on küllalt, et Ž.K nägi ise pealt kannatanu tapmist. Sellistel asjaoludel oli Ž.k il alus karta ähvarduse täideviimist. Antud ähvarduse reaalsust tunnistavad ka V.S-U ütlused, kes kartis Ž.K-i elu pärast. Maakohus juhindus ni i subjektiivsest kriteeriumist - ähvardamise tajumine Ž.k i poolt kui ka objektiivsest kriteeriumist - olukord, kus ähvardamine toimus. 11.Maakohus leidis, et Z.E kontrollis kogu tapmise protsessi, andis vendadele korraldusi, osutas neile psühholoogilist survet. V.S-U ütlustest nähtub, et ta oli oma õest Z.E-st materiaalselt sõltuv, kuna oli Eestis illegaalselt. Kartes naise Ž.K-i elu pärast ja soovides tagada talle ohutust, nõustus Z.E-ga ja lõi kannatanut kiviga vastu keha. Kannatanu V.A ütles, et vennad allusid Z.E-le alati kui emale. Hiljem veenis Z.E oma kirjades venda kogu süü endale peale võtma. Need asjaolud tunnistavad süüdistatava Z.E kõrgendatud ühiskonnaohtlikkust. 12.Maakohtul puuduvad alused mitte uskuda V.S-U, kannatanute Ž.K-i , V.A ja tunnistajate ütlusi, kuna need on järjekindlad, loogilised ja ühtivad omavahel. Süüdistatava Z.E ütlustesse suhtub maakohus kriitiliselt, kuna need on kriminaalasja materjalidele, kannatanute ja tunnistajate ütlustele vastukäivad ning on paljasõnalised.

14.Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14. detsembri 2007.a otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav Z.E ja tema kaitsja Vladimir Kuznetsov. 15.Süüdistatav Z.E ei nõustu apellatsioonis maakohtu otsusega, palub asendada reaalne vanglakaristus tingimisi vangistusega. Palub mitte kohaldada KarS § 54 järgi mõistetud karistust. 16.Süüdistatav leiab, et maakohtu otsus on tehtud tema suhtes negatiivselt meelestatud tunnistajate ütlustest lähtuvalt, aga mitte faktide põhjal. Maakohus on teinud vale järelduse, et süüdistav ja tema abikaasa kavatsesid lahutada. Süüdistatava väitel olid ta l abikaasaga head suhted ning nad ei kavatsenud lahutada. Palub maakohtul arvestada, et ta ei ole kunagi ega kellegagi arutanud oma isiklikku elu ning tunnistajad ei saa neid asju teada. Väär on maakohtu järeldus, et süüdistataval oli võlad, mille maksmisel ei olnud tema abikaasa nõus aitama. Tunnistaja ütlused selle kohta, et ta rääkis sõbrannadele, nagu tahaks ainult korterit ja sissekirjutust, ei ole õige. Ta ei ole oma abikaasa tapmises süüdi. Ta ei ole soovinud oma mehe surma ega pole kunagi plaaninud teda tappa. Ei ole käskinud kellelgi midagi teha. T a ei palunud, et vennad teda kaitseksid, selleks polnud vajadust. Te ei ähvardanud Ž.K-i tappa. V.S ütles istungil, et ei ole kindel, kas Z.E-l oli kilekott kaasas. Taksojuht ütles, et tal ei olnud midagi peale magnetofoni. Viktor ei olnud temast materiaalselt sõltuv. Süüdistatav kahetseb, et ei võtnud tõsiselt abikaasa ja venna tüli, ei läinud vahele, et kaklust lõpetada. Ta kahetseb, et ei läinud kohe politseisse ega rääkinud juhtunust. 17.Z.E kaitsja Vladimir Kuznetsov palub tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti Z.E süüdi KarS § 114 p-de 1,5 ja § 120 järgi ja mõisteti karistuseks 14-aastane vangistus ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule koos A.Su kohustusliku ülekuulamisega. 17.1.Kaitsja leiab, et otsus on ühekülgne, üle kuulamata jäi A.S, kes tappis koos V.S-Uga J.AI . Z.E süüdistus on üles ehitatud tõendamata faktidele, tagasi on lükatud tõendid, mis tõendavad tema süütust. Maakohus leidis oma otsuses, et just Z.E uputas kannatanu. Seda kinnitasid maakohtus Ž.K ja V.S. Samas tuleneb Vene Föderatsiooni Kingissepa Linnakohtu 27.aprilli 2007.a otsusest, et A.Su sõnul uputas tema koos X laiba jõkke, mida kinnitasid ka kõik kohalviibinud isikud, v.a Ž.K. Seega uputasid kannatanu hoopis V.S ja A.S, mitte Z.E . A.Su sõnu maakohtu otsuses kirjas pole, kuna need ei kinnita prokuratuuri ja kohtu versiooni. Viidatud Kingissepa Linnakohtu otsuses seadis maakohus Ž.K-i ütlused kahtluse alla, Viru Maakohus usub aga tema ütlusi. Maakohtu järelduse, et Z.E võttis oma mehe tapmise eesmärgil kaasa haamri ja kirve, lükkavad ümber tunnistaja A.t- ütlused, et taksos olnud Z.E-l ei olnud käes midagi peale magnetofoni.

17.2.Maakohus leidis, et Z.E-l oli mehe tapmiseks materiaalne huvi – saada õigus elamispinnale. Esiteks märgib kaitsja, et Eesti seadusandlus ei tunne sellist mõistet nagu „õigus elamispinnale“. Prokurör tunnistas kohtuistungil, et süüdistatav oli mehe ülalpidamisel, seega puudus mõte teda tappa. Prokuröri oletused, et süüdistatav võis loota, et kui meest ei leita, saab temast korteriomanik, ei ole millegagi põhjendatud ja ei saa olla süüdistuse aluseks. Tunnistaja N.Ž andis ütlusi, et J.A lubas naise võla kustutada. Seega puudus omakasu motiiv. 17.3.Kingissepa otsuses andis A.S ütlusi, et nad vennaga sekkusid oma õe Z.E ja viimase abikaasa konflikti, otsustasid õe kaitseks välja astuda ning lõid kannatanut, mille tagajärjel ta kukkus. Maakohtu otsuses neid A.Su ütlusi ei ole, kuna siis langeks ära Z.E-le süüdistus konflikti provotseerimise kohta. 17.4.KarS § 120 kohaselt peab olema alus karta ähvarduse realiseerimist. Ž.K ütles istungil, et ähvardused olid, aga reaalseid tegusid mitte. 17.5.Väide selle kohta, et Z.E ja tema mehe suhted olid lahutuse staadiumis, on tõendamata. TsMS § 65 kohaselt on A.Su ütlused tõendiks, kuid Viru Maakohus ignoreeris kaitsja poolt 12.veebruaril 2007.a ja 05.aprillil 2007.a esitatud taotlusi A.Su ülekuulamiseks. Õiglane kohtuotsus on võimalik alles peale A.Su ülekuulamist. 17.6.Viru Maakohus on rikkunud kaitsja õigust tutvuda õigeaegselt istungi protokollidega, kuna 17.septembri 2007 ja 18.septembri 2007.a protokollid esitati tutvumiseks alles 14.detsembril 2007.a. 18.Ringkonnakohtu istungil osales menetlusosalisena kannatanu V.A (J.Aa ema), kes oli nõus asja arutamisega ilma kannatanu esindaja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski osavõtuta. Kriminaalasja arutati KrMS §§-de 334 lg 2 ja 271 lg 2 alusel ilma kannatanu esindaja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski osavõtuta. Kannatanu V.A palus ringkonnakohtul maakohtu süüdimõistev otsus jätta muutmata. 18.1.Süüdistatava lepinguline kaitsja Vladimir Kuznetsov ja süüdistatav Z.E jäid esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. Määratud korras kaitsjavandeadvokaat Vladimir Rogulski toetas süüdistatava Z.E apellatsiooni. Ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.detsembri 2007.a otsuse palus ringkonnaprokurör jätta muutmata.

Nimetatud asjaolu oli teada kaitsja-vandeadvokaat Vladimir Rogulskile, kes täitis käsitletavas kriminaalasjas määratud korras kaitsekohustusi süüdistatava Z.E kaitsmisel (lk.1-5, k.4). Kaitsja-vandeadvokaat Vladimir Rogulski ei ole esitanud KrMS §§-de 227 lg 1, 467 ja Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil -, perekonna-ja kriminaalasjades ratifitseerimise seaduse (RT II 1993, 16, 26) artikli 64 sätestatud korras maakohtule taotlust, et maakohus taotleks pädevate õigusasutuste kaudu A.S-U ajutist väljaandmist (ülevõtmist) ning seejärel ülekuulamist. 20.1.Kohtuliku uurimise käigus (lk.108, k.4,86, k.5 lk) esitasid kaitsja-vandeadvokaat Vladimir Rogulski ja lepinguline kaitsja Vladimir Kuznetsov KrMS § 284 lg 2 alusel taotlused asja edasilükkamiseks, et saaks üle kuulata A.S-U t, kes tol ajal viibis Vene Föderatsiooni territooriumil. Maakohus keeldus kaitsja-vandeadvokaat Vladimir Rogulski ja kaitsja Vladimir Kuznetsovi poolt esitatud taotluste rahuldamis est (lk.108, k.4) põhjendusega, et A.S on Vene Föderatsiooni kodanik, ta viibib iseseisva riigi territooriumil ja kooskõlas Rahvusvahelise koostöö seadusele ei ole Venemaa kohustatud oma kodanikku välja andma. Riigikohtu praktikast (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-85-07, 18.detsember 2007.a, p.9.2) tuleneb: “Siinkohal peab aga kriminaalkolleegium käesoleva kriminaalasja väliselt vajalikuks märkida, et kui süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavate tõendite uurimiseks on kohus kohustatud, siis kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda.“ 21.Alused maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamiseks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu on loetletud KrMS §-s 339 esimeses lõikes. Asjaolu, et maakohus jättis kaitsjate Vladimir Rogulski ja Vladimir Kuznetsovi taotlused A.SU ajutisest väljaandmisest rahuldamata, mistõttu jäi A.S üle kuulamata, ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks kriminaalõiguse olulise rikkumise motiivil. 21.1.KrMS § 339 lg 2 annab ringkonnakohtule võimaluse tunnistada oluliseks ka muid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Maakohtu lahend, millega otsustati jätta A.S üle kuulamata, ei ole vaidlustatav. Esiteks on see lahend suuline ja kanti kohtuistungi protokolli, teiseks ei saa kohtumenetluse osavõtjad vaidlustada kohtumenetluses esitatud taotluse lahendamise määrust. (KrMS § 385 p 16). Antud juhul võiks argumendiks olla, et kaitsjate taotluste rahuldamata jätmise põhjendused ei lange kokku täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise alustega, mis on loetletud KrMS § 276 esimeses lõikes. Maakohtu lahend oli suuline ning pole vaidlustatav, mistõttu puudub ringkonnakohtul võimalus maakohtu lahendit muuta. Kaitsjatel oli seaduslik võimalus korrata oma taotlust A.S-U ülekuulamiseks koos apellatsiooni esitamisega (KrMS § 321 lg 2 p 5 ) või ringkonnakohtu istungil apellatsioonide arutamise käigus (KrMS §§-id 332 lg 1 p 6 ja 284), kuid seda kaitsjad ei teinud. 21.2.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et lepingulise kaitsja Vladimir Kuznetsovi taotlus otsuse tühistamiseks seoses A.S-U ülekuulamata jätmisega rahuldamisele ei kuulu ning selles osas tuleb jätta kaitsja Vladimir Kuznetsovi apellatsioon rahuldamata. 22.Ringkonnakohus ei soostu lepingulise kaitsja Vladimir Kuznetsovi väitega, et maakohus on rikkunud kaitsja õigust tutvuda õigeaegselt istungi protokollidega, kuna 17.septembri ja 18.septembri 2007.a protokollid esitati tutvumiseks alles 14.detsembril 2007.aastal.

22.1.Selles osas märgib ringkonnakohus, et kohtuistungi protokolli koostamisel tuleb juhinduda KrMS §-st 155, mis sätestab dokumendi vormi- ja sisunõuded. Protokollis peavad muuhulgas olema fikseeritud ka kõik menetlusosaliste avaldused ja taotlused kohtuistungil, samuti kõik kohtu toimingud nende ajalises järjestuses. Protokolli sisu maksimaalne vastavus kohtusaalis toimunule omab olulist tähtsust menetluse lõpptulemuse kujunemisel. See võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning teha väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude alusel seaduslik kohtuotsus. 22.2.Kohtuistungi protokolli vormilise ja sisulise täpsuse tagamiseks näeb KrMS § 158 lg 1 ette menetlusosalistele võimaluse esitada oma märkusi kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt toimus esimene kohtuistung 13.novembril 2006.aastal istungiprotokoll on lisatud (lk.68, k.4), teine istungi oli 12.veerbuaril 2007.aastal istungiprotokoll on lisatud (lk.105, k.4), järgmine istung toimus 14.veebruaril 2007.aastal istungiprotokoll on olemas (lk.140, k.4), seejärel on istungiprotokoll 07.maist 2007.a (lk.164, k.4), seejärel 17.septembrist 2007.a (lk.6-12, k.5), seejärel 18.septembrist 2007.a (lk.12-26, k.2) ja viimane protokoll 14.detsembrist 2007.a (lk.26 pöördel, k.5), millest tuleneb, et eesistuja avaldas kohtuotsuse, selgitas süüdistatavale otsuse sisu, edasikaebamise korda ja tähtaega, samuti kohtuistungi protokolliga tutvumise tähtaega ja korda ning õigust esitada protokolli kohta parandusi või märkusi. Tuleb märkida, et arutatavas kriminaalasjas on istungiprotokoll koostatud sel viisil, et pärast iga istungit protokolli ei allkirjastatud, vaid allkirjastati peale viimast istungit. Toimikust ei nähtu, et lepinguline kaitsja Vladimir Kuznetsov oleks kasutanud võimalust taotleda kaitseõiguse tagamise seisukohalt tähtsust omavate märkuste sisseviimist. Vastupidi, süüdistatav Z.E ja V.S esitasid vastavalt KrMS §158 lg-le 1 kirjalikud taotlused (lk.56-57, k.6) kohtuistungi protokolliga tutvumiseks ja peale protokolliga tutvumist (lk.59-60, k. 6) kirjutasid, et on tutvunud istungi protokolliga ja märkusi ei ole. Antud juhul võiks argumendiks olla asjaolu, et kohtuistungi protokoll (lk.14 pöördel, k.5) ei ole kuupäevastatud, aga ülalnimetatud asjaolu ei loe ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, millega kaasneb ebaseaduslik kohtuotsus. Eelnevast tuleneb, et lepingulise kaitsja Vladimir Kuznetsovi apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega rahuldamisele ei kuulu. 23.Edasi käsitleb ringkonnakohus süüdistatava Z.E apellatsiooni väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta, seejärel analüüsib kriminaalasja lahendamisel asjassepuutuvaid materiaalõiguse norme. 23.1.Esiteks nõustub ringkonnakohus süüdistatava Z.E ja kaitsjavandeadvokaat Vladimir Rogulski väidetega, et A.S-U ütlusi, mis on antud Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingiseppa Linnakohtu istungi käigus, ei saa lugeda tõendiks Z.E süüdistuses J.A-I mõrvas. Leningradi oblasti Kingiseppa Linnakohtu 27.aprilli 2007.a otsusega (lk.166-168) tunnistati A.S süüdi J.A-I tapmises ning karistuseks mõisteti üheksa aastat karistuse kandmist range režiimiga paranduslikus koloonias. Maakohtu istungi käigus (Narva kohtumajas) esitas (lk.8, k.5) kannatanu V.A taotluse Leningradi oblasti Kingiseppa Linnakohtu 27.aprilli 2007.a otsuse kriminaalasja juurde lisamiseks. Kohus rahuldas nimetatud taotluse. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistati Z.E maakohtus süüdi peamiselt A.S-U poolt Leningradi o blasti Kingiseppa Linnakohtu istungil antud ütlustele tuginedes. Ringkonnakohus ei nõustu selles osas maakohtu argumentidega järgmistel põhjendustel.

23.2.Põhiline põhjus, miks ei saa A.S-U Venemaa Föderatsiooni Kingiseppa Linnakohtus antud ütlusi käesolevas asjas kasutada tõendina, on see, et teda ei ole üle kuulatud Eesti Vabariigis kohtueelses menetluses. Samuti ei ole teda üle kuulatud Narva kohtumaja istungi käigus ristküsitlusel. Ringkonnakohtu arvates ei sobi antud juhul kaugülekuulamine (KrMS § 69 ja § 468), kuna sel viisil saab üle kuulata vaid tunnistajat, kannatanut ja eksperti. KrMS § 65 lubab kasutada välisriigist kogutud tõendeid tõendina, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Menetlejal oli Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades ratifitseerimise seaduse art 3 alusel võimalus saavutada A.S-U ülekuulamine, taotledes selleks pädeva õigusasutuse kaudu tema ajutist väljaandmist (KrMS § 467, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades ratifitseerimise seaduse aktikkel 64). 23.3.Võttes kohtuotsuse tegemisel aluseks A.S-U Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingiseppa Linnakohtus antud ütlused, on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus loeb sellise rikkumise oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Seetõttu tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ja muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes Z.E süüstavate tõendite hulgast välja A.S-U Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingiseppa Linnakohtus antud ütlused. 23.4.Arutatavale kriminaalasjale lisatud Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingiseppa Linnakohtu 27.aprilli 2007.a (lk.166-168, k.4) süüdimõistev kohtuotsus A.S-U suhtes saab olla ainult veenvaks kinnituseks, et J.A-I tapmise eest oli Venemaal süüdi mõistetud ka A.S, kelle suhtes eraldati kriminaalasi eraldi menetlusse ja saadeti Venemaale. Mingit jidilist tähendust Vene Föderatsiooni kohtus A.S-U suhtes tehtud otsus Eesti Vabariigi territooriumil ei oma, kuna vastavalt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades ratifitseerimise seaduse artiklile 50 tunnistatakse ja täidetakse otsuseid kahe riigi vahel (Eesti ja Venemaa), mis on seotud tsiviilja perekonnaasjades, samuti kriminaalasjades kahju hüvitamise osas. 24.Nüüd analüüsib ringkonnakohus kriminaalasja lahendamisel asjassepuutuvaid materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.detsembri 2007.a kohtuotsus tuleb kriminaalmenetluse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohus käsitleb Z.E kaitsja-vandeadvokaat Vladimir Rogulski kohtukõnet osas, milles ta vaidlustab kaitsealuse süüditunnistamist mõrvas. Kaitsjavandeadvokaat Vladimir Rogulski hinnangul ei ole Z.E tegu hinnatav ei piinava ega julmana, samuti pole tegemist omakasu motiiviga. 24.1.Ringkonnakohus nõustub kaitsja-vandeadvokaat Vladimir Rogulski väitega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on enda motiveeringus ühekülgne ning kallutatud süüdistatavatele (Z.E ja V.S ) kahjulikuks suunas. Maakohus on jätnud enda argumentatsioonis kõrvale tunnistajate V.A , L.D , I.S , A.S i, N.Ž , süüdistatava V.S-U ütlused, kuid ringkonnakohtu hinnangul on see toimunud põhjendamatult. 24.2.Näiteks tunnistaja V.A selgitas, et temal pojal, s.o J.A-I l oli üsna hea palk. 2005.aastal lõpetasid J ja J.A õppimise kutsekeskkoolis. Korter aadressil XXX kinkis pojale V.A (lk 90, k.1, lk 33-38, k.3). Seda kinnitab kinkeleping ja korteri registreerimine hooneregistris J.A-I nimele. Süüdistatav V.S selgitas, et rahalisi raskusi Z.E-l ei olnud, J sai piisavalt palka, viimasel ajal õppis Z.E koos Jga (lk.62, k.2). Tunnistaja L.B selgitas, et Z.E oli töötu, kartis kaotada oma me est (Jt), kuna võis jääda ilma rahalistest vahenditest (lk.74-75, k.3).

Tunnistaja I.S selgitas, et tegelikult teenis Z.E peres raha J (lk.106, k.1). Tunnistaja A.S selgitas, et käis tihti Z.E-l külas. Abikaasade vahel olid head suhted. Abikaasade vahel konflikte ei olnud (lk.201, k.1). Tunnistaja N.Ž selgitas, et A-D olid kogu aeg koos. Ta pidas neid täiuslikuks paariks. Tõendite vaatluse protokollist (lk.10, k.3) nähtub, et Z.E-l oli tõepoolest panga ees laen summas 17 500 krooni, laenu tasumise graafiku järgi oleks esimene makse pidanud toimuma 30.oktoobril 2005.aastal. Seega näitavad tunnistajate ütlused, et J.A oli oma abikaasa jaoks ainukeseks usaldusväärseks sissetuleku allikaks. 24.3.Samuti puudub arusaadav põhjendus maakohtu järeldusele (otsuse leht 7, lk.67, k.5), et: “süüdistatava avameelsed ütlused enne tapmist ja käitumine pärast tapmist annavad tunnistust tema soovist saada mehe tapmise teel endale materiaalset omakasu, nimelt saada õigus elamispinnale“. Pärimisseaduse (RT I 2008, 7, 52) § 6 lg 1 p 1 sätestab, et pärimiskõlbmatu on isik, kes tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha. Z.E oleks saanud oma mehe pärijaks vaid juhul, kui J.A-I tapjaid poleks tuvastatud. Mis puudutab leitud vihikut, kus oli kirjas „pärijad 0“, siis selle kande kohta selgitas Z.E , et kuna tal abielust J.A-I ga last ei olnud, siis kirjutas ta vihikusse, et „pärijad 0“, mis tähendab, et Z.E liinis pärijaid pole. 24.4.Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks maakohtu põhjendus, et maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, et J.A sai head palka ja ta oli Z.E ainukeseks toitjaks ja käendajaks, ei välista omakasu motiivi. Omakasu motiivi olemasolu on vaja tõendada või lugeda tõendamatuks, aga mitte hinnata, et maakohtu poolt tuvastatud asjaolud ei välista omakasu motiivi. Ringkonnakohtu arvates näitavad asjaolud, et J.A-I l oli hea palk, ta aitas Z.E-l kustutada laenu ja oli Z.E ainukeseks toitjaks, vastupidi seda, et J.A-I tapmine omakasu motiivil ei ole tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole süüdistuses ega maakohtu otsuses toodud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse hinnata, et J.A tapeti omakasu motiivil. Sellest lähtuvalt jätab ringkonnakohus Z.E süüdimõistmisest välja tapmise omakasu motiivil KarS § 114 p 5 järgi. 25.Tähelepanu väärib ka kaitsja-vandeadvokaat Vladimir Rogulski arvamus, et Z.E tegu ei ole hinnatav piinava ega julmana. Kuna süüdistusakti kohaselt (lk.1 -5, k.4) on ka V.S antud kohtu alla J.A-I tapmises julmal ja piinaval viisil, siis hoolimata sellest, et tema poolt pole apellatsiooni esitatud, analüüsib ringkonnakohus vastavalt KrMS § 340 lgle 3 ka süüdistatavale V.S-Ule esitatud süüdistuse põhjendatust KarS § 114 p 1 järgi. 25.1.Tapmine on piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaevusi. Julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu suhtes. Julm viis võib sarnaselt piinava viisiga ilmneda tapmisteos, kuid ei eelda ohvri kestvaid füüsilisi kannatusi ning võib väljenduda ka süüdlase ebainimlikes toimingutes enne ja pärast tapmist. 25.2.Maakohus (lk.68, otsuse leht 7, k.5) leidis, et julm ja piinav viisid avaldusid käeolevas kriminaalasjas selles, et lüües maaslamavat kannatanut, kes ei olnud võimeline vastupanu osutama ja tekitades talle hulgaliselt elupuhuseid vigastusi, said süüdistatavad (V.S ja Z.E ) aru, et tekitasid talle (J.A-I le) erilisi kannatusi. See räägib nende poolt toimepandud tapmise erilisest julmusest. Suur kogus vigastusi kehal, nende paigutus, jõud, millega need olid tekitatud ja kuriteorelvana kivi kasutamine - kõik need asjaolud tingivad piinava tapmisviisi, kuna on seotud kannatanule pika aja jooksul (löömisest kuni uputamiseni) füüsilise valu tekitamisega.

Selle maakohtu seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu, kuna maakohtu järeldus J.A-I tapmise kohta julmal ja piinaval viisil, ei vasta arutatavas kriminaalasjas kogutud tõenditele. Maakohus ei seo oma seisukohta konkreetse teo tehisoludega. Eksperdi arvamusest (lk.65-66, k.1) tuleneb, et J.A-I laibal olid kahte liiki vigastused: vigastused, mis iseloomustavad aju-kolju tömpi traumat ja vigastused, mis iseloomustavad kehatüve ning jäsemete kinnist tömpi traumat. Ringkonnakohtule jääb selgusetuks, millel rajaneb maakohtu arvamus, et J.A-I le tekitati erilisi kannatusi, ehkki eksperdi arvamusest tuleneb vastupidiselt, et kõik kohtuarstliku diagnoosi teises lõigus loetletud vigastused on tekitatud lühikest aega enne surma tömbi esemega. Samuti on maakohtu järeldus, et vigastuste tekitamine toimus pika aja jooksul, vastuolus eksperdi arvamusega. Samuti ei ole tuvastatud, et J.A tundis suurt valu, kuna samast eksperdi arvamusest tuleneb, et pärast pea piirkonda vigastuse tekitamist võis kannatanu kaotada teadvuse või olla ka teadvusel ja liikuda lühikest aega, mis ei ole kohtumeditsiiniliste meetoditega täpselt määratav. Asjaolud, et V.S, Z.E ja A.S (kes on tunnistatud süüdi J.A-I tapmises Leningradi oblasti Kingiseppa Linnakohtu 27.aprilli 2007.a otsusega) kasutasid kuriteorelvana kivi, löögid olid toimepandud jõuga ning sellele järgnes laiba uputamine, annavad alust tunnistada J.A-I surma põhjustamine otsese tahtlusega toimepanduks. Kiviga pähe löömine ja järgnev uputamine oli süüdistatavate poolt kasutatud tapmise viis. Süüdistatav V.S selgitas, et kui nad tassisid kolmekesi J.A-I keha jõkke, oli J.A surnud. Eksperdi arvamusest tuleneb, et ei saa välistada, et surm võis saabuda peaaju põrutusest ning tekkinud peaaju turse tagajärjel. Kuid võttes arvesse vedeliku olemasolu põhiluu-urkes ning planktoni leidumist neeru koes, ei saa välistada ka, et surma otseseks põhjuseks võis olla uppumine vees. Seoses ülaltooduga leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole tõendatud J.A-I tapmine julmal ja piinaval viisil. Sellest lähtuvalt jätab ringkonnakohus Z.E ja V.S-U süüdimõistmisest välja tapmise piinaval ja julmal viisil KarS § 114 p 1 järgi. Küll aga annavad süüdistuses ja maakohtu otsuses kirjeldatud asjaolud alust hinnata V.S-U ja Z.E tegusid J.A-I tapmisena, s.o KarS § 113 järgi. Vastavalt KrMS § 268 lg -le 8 võib kohus kohtuotsust tehes muuta kuriteo kvalifikatsiooni lähtuvalt samadest asjaoludest, kergendades isiku olukorda. 26.Ringkonnakohus ei soostu maakohtu järeldusega, et Z.E valmistas ette J.AI tapmist, kuna jõe äärde sõitis ta kilekotiga, kus olid haamer ja kirves. Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised. 26.1.Esiteks väärib tähelepanu asjaolu, et jõe äärde mineku pakkus välja mitte Z.E , vaid A.S. Tunnistaja J.L selgitas, et abikaasade Z.E vahel olid heatahtlikud suhted. 14.augustil 2005.a (J.A-I tapmise päev) oli J.L Z.E sünnipäeval. Õhtul, kui J.L koju läks, Z.E vahel tüli ei olnud. Tunnistaja A.t- selgitas, et sõidutas 2005.a suvel neli reisijat X peatusest X peatuseni. Hiljem viis sama marsruuti mööda kohale veel ühe naisterahva, kellel oli käes magnetofon. Seoses tunnistaja A.t- ütlusega märgib maakohus, et tunnistaja ütlused ei ole veenvad, kuna taksojuht (A.t-) täitis tellimust hilja õhtul, kui oli juba pime. Kui maakohus viitab ööpäeva pimedale ajale ja leiab, et seoses sellega on tunnistaja A.t- ütlused ebausaldusväärsed, siis puudub ka loogika kannatanu Ž.K ja süüdistatava V.S-U ütluste usaldusväärseks tunnistamises, kuna Ž.K ja V.S olid samal pimedal ajal jõe ääres ja nägid Z.E tegusid J.A-I tapmise ajal ja andsid selle kohta pärast ütlusi. Teine tähelepanu vääriv moment on, et kui tõepoolest eeldada, et Z.E võttis haamri ja kirve kaasa eesmärgiga J.A tappa, siis miks ta J.A-I tapmise käigus haamrit ja

kirvest ei kasutanud ja miks ei võtnud Z.E kaasa ka nööri, selle asemel kasutati J.A-I keha külge kivi sidumiseks kingapaelu. Ringkonnakohtu arvates toimus J.A-I tapmine X jõe kaldal X tänaval pärast ühise alkoholi tarvitamist tüli käigus. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et tüli võis olla nii Z.E abikaasade vahel, kui ta V.S-U ja J.A-I vahel, kuna V.S viibis Eesti Vabariigi territooriumil illegaalselt ja J.A ähvardas ta politseisse välja anda. 27.Kogutud tõenditega on tuvastatud, et V.S, Z.E ja A.S (isik, kes tunnistati süüdi Leningradi oblasti Kingiseppa Linnakohtu 27.aprilli 2007.a otsusega süüdi J.A-I tapmises) tegutsesid J.A-I tapmises kaastäideviijatena. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et V.S ja Z.E osalesid kiviga peksmises ja uputamises J.A-I tapmise eesmärgil. Ringkonnakohtu poolt tuvastatust tuleneb seega, et V.S ja Z.E osalesid vahetult neile süüksarvatava käitumise objektiivse teokoosseisu realiseerimisel. Kaastäideviimine seisneb objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumis, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel. Seega on ringkonnakohus teinud kriminaalmenetluse norme järgides kindlaks faktilised asjaolud, mille alusel oli tal võimalik jõuda järeldusele, et V.S ja Z.E panid toime J.A-I tapmise. 27.1.Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava Z.E apellatsioon tema õigeksmõistmiseks J.A-I tapmises ja Ž.K tapmisega ähvardamises ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Selles osas soostub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et Z.E süü J.A-I tapmises ja Ž.K tapmisega ähvardamises on leidnud kinnitust, maakohtu otsus on selles osas piisavalt analüüsitud ja põhjendatud. Z.E apellatsioonis (lk.90-96, 99, k.5) ei ole esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt isiku õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamise (mis puudutab J.A-I tapmist ja Ž.k i tapmisega ähvardamist). Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajas oma otsuse nimelt nendele tõenditele. 27.2.Ringkonnakohus ei soostu kaitsja-vandeadvokaat Vladimir Rogulski arvamusega, et Z.E poolt reaalse ohu ja hirmu tundmine pole tõendatud, kuna peale J.A-I tapmist läks Ž.k koos Z.E-ga rahulikult koju, kus jäi magama. Ringkonnakohus peab vajalikuks osutada, et KarS § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiselt võetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiselt mõelduna. Ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära. Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte. Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse, piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt. Ringkonnakohus usub täiel määral sarnaselt maakohtuga kannatanu ütlusi selle kohta, et ta võttis öeldud ähvardust tõsiselt, kuna enne seda nägi ta J.A-I tapmist, milles osales ka Z.E . Asjaolu, et sündmuskohalt läksid kõik koju koos Z.E-ga , ei anna alust tuvastada, et ähvardamist ei olnud. 28.Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav Z.E temale maakohtu poolt mõistetud karistust. Ta taotleb tingimisi vangistuse mõistmist.

28.1.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et vastavalt KarS § 56 lg-le 1 tuleb karistuse mõistmisel lähtuda konkreetse isiku süüst, tema mõjutamise võimalusest ja õiguskorra kaitse huvidest. Vastavalt Riigikohtu praktikale (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-43-06, RT III 2006, 25, 226) peab isikule mõistetud karistus olema motiveeritud otsustus, mis peab vältimatult sisaldama nii teole kui ka teatud määral teo toimepanijale antavat hinnangut, viimast isegi olukorras, kus klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale. Karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Kohtuotsuses on põhjalikult selgitatud, milliseid asjaolusid võtab maakohus arvesse vabadusekaotusliku karistuse mõistmisel, seda nii tegu kui ka teo toimepanija isikut silmas pidades (otsuse lk 8-9, k.5, toimiku lk.68-69, k.5). Ringkonnakohus nõustub nende argumentidega täielikult. Kuna ringkonnakohus jätab Z.E-le ja V.S-Ule süüksarvatud tegudest välja tapmise omakasu motiivil ning julmal ja piinaval viisil, mõistab ringkonnakohus seoses süüdistuste kergendamisega Z.E-le ja V.S-Ule kergemad karistused üheksa aastase vangistusena. Kuna ringkonnakohus tuli järeldusele, et mõlemal süüdistataval olid J.A-I tapmisel sarnased rollid, siis neile mõistetud karistused ei erine. Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.detsembri 2007.a otsuses on piisavalt motiveeritud, miks Z.E suhtes on lisakaristuse, s.o KarS § 54 kohaldamine põhjendatud. KarS § 120 järgi mõistetud karistus jääb muutmata. 29.Maakohus arvestas (toimiku lk.62, otsuse lk 2, k.5) ekslikult Z.E Atramonova ja V.S-U karistusaja alguseks 14.detsembri 2007.a, s.o maakohtu otsuse kuulutamise aeg, kuna mõlemad vahistati 01.oktoobril 2005.a Ringkonnakohus leiab, et karistusaja algust tuleb arvestada Z.E ja V.S-U vahistamisest, s.o 01.oktoobrist 2005.a, kuna vangistuse tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel arvestatakse karistuse kandmise tähtaega mitte otsuse kuulutamise päevast,vaid süüdistatava vahi stamisest (KarS 76 lg 2). 30.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2,3 § 340 lg 2 p-st 3, § 340 lg-st 3, 343 lg-st 1, § 345 lg-st 1,2 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.detsembri 2007.a otsuse osaliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Süüdistatava Z.E apellatsioon rahuldada osaliselt, s.o karistuse kergendamise osas. 30.1.Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu Narva kohtumaja 14.detsembri 2007.a otsuse Z.E süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p-de 1,5 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise ja karistusaja kandmise arvestamise osas; V.S süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 1 järgi ning karistusaja kandmise arvestamise osas. 30.2.Ringkonnakohus tunnistab Z.E süüdi KarS § 113 järgi ja karistab teda vangistusega üheksa aastat. Vastavalt KarS § 64 lg 1 alusel lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, mõistab ringkonnakohus Z.E-le liitkaristuseks üheksa aastat vangistust. Karistuse kandmise algusajaks loetakse Z.E vahistamise aeg 01.oktoobr 2005.a. 30.aprilli 2008.a seisuga jääb Z.E-l kanda 6 (kuus) aastat 5 (viis) kuud 1 (üks) päev vangistust. 30.3.Ringkonnakohus tunnistab V.S-U süüdi KarS § 113 järgi ja karistab teda vangistusega üheksaks aastaks. Karistuse kandmise algusajaks loetakse V.S-U vahistamise aeg 01.oktoober 2005.a.