Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. märts 2008.a Tallinn
Kriminaalasja number
1-06-4722
Kohtukoosseis
Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Paavo Randma
Kohtuistungi sekretär
Maaria Rei
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
25. märts 2008.a, avalik kohtuistung
Kriminaalasi
F.O süüdistus KarS § 121, 214 lg 2 p 1, 263 p 1,2,4 ja 266 lg 2 p 3 järgi ja J.U süüdistus KarS § 266 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu 04. jaanuari 2008. a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava F.O kaitsja adv. Sven Sillar
Prokurör
Sirje Hunt
Süüdistatav
F.O sünd 24.07.1980.a., varem kohtu poolt neljal korral karistatud, viimati 10.09.2002.a Pärnu Maakohtu poolt KrK § 204 lg 3 järgi 6 kuulise vangistusega tingimisi 1 aastase katseajaga
Kaitsja
Adv. Sven Sillar
Jätta Pärnu Maakohtu 04. jaanuari 2008.a otsus F.O süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva
jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.
KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teoga, mida J.K justkui proovis lahendada. Seega saab F.O poolt toimepandut käsitada KarS § 121 järgi. 2.3 Õiguslikult ei ole põhjendatud ka F.O süüditunnistamine KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. Nimetatud paragrahv loeb kuriteoks valdaja tahte vastaselt ruumi tungimise. Käsitataval juhtumil on tuvastatud, et F.O ja J.U lasid C.U korteri ukse taga kella ja soovisid rääkida korteris viibiva P.P-ga. Süüdistatavad arvasid, et P.P kindlasti soovib ja tahab nendega kohtuda, küll aga ei ole C.U kiuslikult sellisest kohtumisest huvitatud. Kohus jättis tähelepanuta, et süüdistatavate käitumises ei esinenud sissetungimise subjektiivset küöge. Nimelt ei tahtnud F.O rikkuda C.U privaatautonoomiat. F.O tegevus ei olnud suunatud mitte eluruumi sissetungimisele ja C.U õiguste rikkumisele vaid üksnes selgusele jõudmisele, et P.P tõepoolest ei soovi temaga koku saada. Pärast seda kui see asjaolu selgus, lahkus F.O viivitamatult korterist. Kuivõrd F.O käitumises puudub KarS § 266 subjektiivne koosseis, tuleb ta õigeks mõista.
5.2 Apellant, väites, et F.O 22.12.2003.a toimepandud teod ei ole hinnatavad omavolina KarS § 257 mõttes, käsitab nimetatud süüteokoosseisu vääralt. Apellatsioonis esitatu, mille kohaselt oletatavaks õiguseks käesolevas asjas on raha saamine ning et oletatava õiguse ebaseaduslik teostamine tähendab F.O poolt A.T-lt raha saamist, annab tunnistust sellest, et kaitsja käsitab omavoli kui tagajärjedelikti. Sellise käsitlusega kohtukolleegium ei nõustu. KarS §-s 257 sätestatud omavoli on oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Tegemist on siiski teodeliktiga ning isiku poolt oma tõelise või oletatava õiguse saavutamine pole oluline. F.O käitumisele õigusliku hinnangu andmine ei olene sellest, kas tal õnnestus oma õigus realiseerida (raha saada), vaid sellest, kas ta teostas oma õigust ebaseaduslikul viisil ning kas see oli seotud vägivallaga. Neid küsimusi on aga maakohus oma otsuses väga põhjalikult lahanud ning teinud põhjendatult järelduse, et F.O käitumises on tuvastatud KarS §-s 257 ettenähtud kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis (kohtuotsuse lk 15-17). Teisalt ei ole aga käesolevas süüdistusasjas kahtlust ka selles, et kannatanu A.T nii taskus olnud 100 krooni kui pangaautomaadist võetud 1000 krooni F.O nõudmisel ja edasise vägivalla kartuses viimasele üle andis. Mis puutub tunnistaja J.H ütlustesse, siis vastupidiselt apellatsioonis väidetule on maakohus neid oma otsuses refereerinud (lk 7), analüüsinud ja hinnanud (lk 16). Maakohus on analüüsinud nii süüdistatava, kannatanu kui tunnistajate ütlusi, asetanud need omavahelisse konteksti ning leidnud põhjendatult, et kannatanu peksmine ja 12 000 krooni nõudmine F.O poolt ning viimasele kaasasolnud 100 krooni ja F.O nõudel sularahaautomaadist väljavõetud 1000 krooni üleandmine asetuvad loogilisse seosesse sündmusega seonduvate faktiliste asjaoludega ning kohtuistungil uuritud tõenditega. Neist järeldub, et A.T, V.T ja M.L poolt antud ütlused on tõesed. J.H ja F.O väite, nagu poleks A.T suhtes vägivalda kasutatud, lükkab ümber A.T-l silmnähtavate vägivallatunnuste esinemine koheselt pärast F.O ja J.H autost väljumist. 5.3 F.O süüditunnistamist KarS § 263 järgi puudutavas osas on apellatsioon põhjendamatu ja eksitav. Apellant märgib, nagu oleks F.O ja J.M vahel tekkinud lahkarvamused, millest kasvas välja omavaheline vägivalla tarvitamine. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et midagi sellist ei ole tuvastatud ning puudub igasugune alus ja võimalus hakata 03.07.2004.a Pärnu linnaliinibussis asetleidnud sündmusi analüüsima kui isiklikul pinnal avalikus kohas F.O ja J.M vahel tekkinud tüli vägivaldset lahendamist. F.O tegevus algas põhjusetult liikuva bussi roolist haaramisega ja bussijuhi kaelast kägistamisega. Seega kujutas F.O käitumine endast rünnet avaliku korra vastu avalikus kohas algusest peale. Faktiliste asjaolude põhjal on tuvastatud, et just F.O konkreetsed, süüdistuses kirjeldatud teod konkreetses avaldumisvormis rikkusid avalikku korda tegude toimepanemise hetkel. Eelnevat silmas pidades on maakohus F.O käitumise ka R.K suhtes hinnanud põhjendatult kui vastuhakkamist avalikku korda kaitsvale isikule KarS § 263 p 2 mõttes. Maakohus on andnud F.O tegudele õige juriidilise hinnangu ning oma seisukohti põhjalikult motiveerinud (lk 10-14). 5.4 Ka KarS § 266 lg 2 p 3 järgi on maakohus F.O põhjendatult süüdi tunnistanud. Kohtukolleegium märgib, et omavoliline sissetungimine eeldab subjektiivsest küljest tahtlust.
Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tuvastatud faktilised asjaolud – tunnistaja K.K püüd ust süüdistatavate eest sulgeda, F.O ja J.U sisenemine vaatamata nende takistamisele, C.U nõue, et süüdistatavad kohe lahkuksid, mille peale F.O ähvardusi esitades keeldus ning süüdistatavate lahkumine alles siis, kui C.U oli politseisse helistanud – annavad selget tunnistust sellest, et F.O möönis C.U privaatautonoomia rikkumist. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et hindamaks omavolilise sissetungimise esinemist isiku käitumises, tuleb lähtuda muuhulgas sellest, kas süüdlane saavutas eluruumi valdajalt heauskse nõusoleku või mitte. F.O käitumine sellise nõusoleku saavutamisele suunatud ei olnud. 5.5 Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 04.01.2008.a otsuse F.O suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Malle Preimer
Meelika Aava
Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.