Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
19 märts 2008, Tallinn
Kriminaalasja number
1-05-229
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap
Kohtuistungi sekretär
Maaria Rei
Tõlk
Irina Leetberg
Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
03 märts 2008, Tallinn
Kriminaalasi
Aleksandr Minini süüdistuses KarS § 113, § 199 lg 1, § 418 lg 1, § 424 järgi.
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 08 novembri 2007 üldmenetluse otsus.
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Aleksandr Minin ja kaitsja Anatoli Jaroslavski
Prokurör
Ringkonnaprokurör Natalja Vester
Süüdistatav
Aleksandr Minin, ik: 35903220277, varem kriminaalkorras ja väärteokorras karistatud, vahi all alates 14.12.2004
Kaitsja
Vandedvokaat Anatoli Jaroslavski
Harju Maakohtu 08 novembri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-229 Aleksandr Minini süüdistusasjas jätta muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
KarS § 64 kohaselt mõistis Aleksandr Minin’ile kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 12 aastase vangistuse. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvestas eelvangistuse karistusaja hulka ja karistuse alguseks luges 14.12.2004.a.
K ütlused tema viibimisest konflikti juures sõiduautos on ümber lükatud apellandi arvates sellega, et tagumise ja esimese istme, kus istus N.K, vahe on väga väike, igasugust tegevust eesistuja suhtes takistab peatugi, tema istus aga just tagumisel istmel. Enesetapu fakt annab teha järelduse, et V.K tappis N.K kuna ta ei ole andnud ütlusi 04.11.2004 õhtul tegevusest mis annaks alust karistada teda kriminaalkorras. Tapmine oli aga katoliiklasest Kle suur patt. Istudes sõiduauto tagumisel pingil nägi N.K „ kadumist“ autost, kuid kuna väljas oli pime siis edasist N.K ja K käitumist ei näinud. Leiab, et tema süüdimõistmisel KarS § 113 järgi on kohus jätnud motiivid esitamata, millega oluliselt rikkus menetlusnorme, samas toob ära kohtuotsuse põhistuse ja järeldused. Väidab, et kohtu järeldus sellest, et ta oli N.K ärist huvitatud ei vasta tõele. Tunnistajad on andnud ütlusi L.K mõjutusel. Tema elukaaslase L.K oma firmast koheselt vallandas. L.K võib olla huvitatud tema süüdi tunnistamisest kuna jääb muidu suurest kahjusummast ilma. Temal N.K tapmiseks põhjused puudusid ja ta ei ole tapmist toime pannud, seega on tema süüdimõistmine alusetu. KarS § 199 lg 1 järgi süüdimõistmise osas märgib apellant et tema ei ole N.K vara vargust toime pannud. Tagasi tulles oma autosse torkas K talle midagi taskusse ja käskis selle hiljem ära visata. Ta ei pööranud sellele suurt tähelepanu kuna oli juhtunu pärast šokiseisundis. Ta unustas selle ja avastas taskust meeste randmekoti alles Maardus kui hakkas suitsu otsima. Oma mitteadekvaatse oleku tõttu otsustas vabaneda nii oma riietest kui ka kotist. Jõudes koju pani ta N.K randmekoti ja oma riided ühte kotti ja palus K-l see visata prügikonteinerisse. Randmekoti sisu ei olnud talle teada, ta ei avanud seda. Valuutat ja kuldketti ta K-le ei andnud kuna see oli antud kokkuostu 05. 11 päeval, tema kohtus K-ga aga alles sama päeva õhtul. Tema mingit raha K-lt ei saanud ja valuutast ja ketist ei tea ta midagi. Varguse toimepanemises süüdimõistmine on alusetu. Märgib, et menetlus kestis 2 aastat ja seda venitati prokuröri poolt, kes esitas erinevaid taotlusi nagu näiteks ekspertiiside tegemiseks. Ei saa aru miks ekspertiisid peab tema kinni maksma. Tema jäeti kaitseta kuna tunnistaja G.G kohus istungile ei toimetanud. Taotleb õigeksmõistmist.
Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud menetlusõiguse rikkumised ei ole tuvastatavad ning apellantide vastavasisulised väited on alusetud. Nii on A.Minin ise apellatsioonis vastu vaieldes kohtuotsuse järeldustele, esitanud kohtu põhistused, ära toonud kohtuistungil vahetult uuritud tõendite sisu, millised on kohtuotsuses kajastatud. Seega on apellatsiooni väide, et kohus ei ole süüdimõistvat kohtuotsust motiveerinud, vastuolus apellatsiooni enda sisuga. Asjaolu, et süüdistatav ei nõustu kohtu põhistuste ja järeldustega ei anna alust tuvastada, et kohus ei ole oma järeldusi põhjendanud ning et otsus on motiveerimata. Apellandid on leidnud, et kaitseõigust rikkuvalt on kohus tõendina käsitanud mobiiltelefoniside tugijaamade skeemi, millise tõendi võttis kohus kriminaalasja juurde alles kohtuistungil ning selle kohta süüdistatavale küsimusi ei esitatud. Kohtukolleegium ei nõustu selliste apellantide väitega. Vastavalt kohtuotsusele on kohus kajastanud kohtuistungil vahetult uuritud tõendid ja muuhulgas / otsuse 10 lk/ on seadusliku tõendina ära toodud jälitusprotokolli, mis kajastab kõneeristusi ja asub II kd. t.lk. 87-89. Kohus on oma põhjendustes teiste hulgas ka nimetatud jälitusprotokollile toetuvalt andnud oma hinnangu süüdistatava ja V.K poolt antud ütluste usaldusväärsusele. Nimetatud jälitusprotokoll oli kriminaalasja juurde kogutud kohtueelse uurimise käigus ning on edastatud kaitsjale vastavalt seaduses ettenähtule / II kd. t.lk. 277/. Seega oli nii kaitsjal kui ka tema kaudu süüdistataval nimetatud tõendi olemasolu teada, neil oli võimalik esitada omapoolsed tõendid ning süüdistataval oli kohtuliku uurimisel ristküsitluse käigus võimalik nimetatud tõendi kohta ütlusi anda. Vastavalt KarS § 63 lg 1 on kriminaalasjas jälitustoimingu protokoll tõendiks. Fakte, mis annaksid aluse seada nimetatud tõendi seaduslikkust kahtluse alla apellatsioonides ei ole esitatud. Asjaolu, et kohus on otsuse põhistuses kajastanud jälitusprotokollis märgitud tugijaama mõjupiirkonda, ei anna alust tuvastada et kohus oleks oluliselt rikkunud menetlusõigust. Kohus ei ole prokuröri poolt esitatud skeemi eraldi süüstava tõendina käsitanud ning isikute asukoha kindlakstegemisel on lähtunud jälitusprotokollis tuvastamist leidnud tugijaamade asukohast. Veel on apellandid leidnud, et süüdistatava kaitseõigust on rikutud seoses tunnistaja G.G kohtuistungile toimetamata jätmisega. Kohtukolleegium leiab, et selline apellantide etteheide ei ole antud juhul asjakohane. Kohtuistungi protokollidest nähtuvalt on menetlusosaliste poolt korduvalt taotlenud teiste hulgas täiendava tunnistaja G.G kutsumist kohtuistungile/ III kd. t.lk. 98,113, 130/. Kohus on tunnistajat kohtuistungile ka kutsunud. Samuti on kohus korduvalt teinud järelpärimisi tunnistaja asukoha kindlakstegemiseks Piirivalveametile/ III kd. t.lk. 114-118, 156-157, 209210/, maakohtu kinnistusosakonda/ III kd. t.lk. 147-151/. Kohus on kirjalikult pöördunud Põhja Politseiprefektuuri poole, kaasamaks neid G.G-le kohtukutse kätteandmisele / III kd. t.lk. 154/. Politsei on aga teatanud, et kohtu poolt nimetatud aadressidel G.G ei ela, tema asukohta ei ole võimalik olnud välja selgitada/ t.lk. 155, 169, 213/. Kohtuistungil on prokurör taotlenud KrMS § 291 p 4 alusel G.G poolt kohtueelse uurimise käigus antud ütluste avaldamist ja kaitsja ega süüdistatav ei vaielnud avaldamisele vastu ja kohus ongi tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kohtuistungil vahetult uurinud / III kd. t.lk. 225/ning on neid ka kohtuotsuses seaduslikult kajastanud. Seega kohus on võtnud tarvitusele kõik abinõud, et oleks võimalik tunnistaja ristküsitlemine kohtuistungil. Maakohtu poolt kontrollimata andmeid, mis teavitaksid kohut tunnistaja asukohast süüdistatav ega kaitsja ei avaldanud ega teinud seda ka apellatsioonikohtu istungil. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul oli taotlus G.G poolt varem antud ütluste avaldamise kohta rahuldatud kooskõlas seadusega. Apellatsioonis viidatu kohta, et tunnistaja teab V.Kl
relva olemaolust, on tunnistajat kohtueelsel uurimisel küsitletud ja ta on andnud ütlusi, et pole V.K käes tulirelva näinud. Eeltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et maakohus ei rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusnorme ja puudub alus apellatsioonis toodud motiividel kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks.
Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata juba maakohtu poolt esitatud tõendite analüüsi, peab vaid vajalikuks osutada, et maakohtu järeldust A.Minini poolt antud ütluste ebausaldusväärsuse ja ka elulise ebausutavuse kohta ei sea kahtluse alla ka süüdistatava apellatsioonis esitatud oletuslikud väited. Nagu näiteks väide, et V.K võis tappa N.K seetõttu et viimane tuli autosse poriste jalgadega. A.Minini poolt apellatsioonis kajastatu ei ole kooskõlas ka tema poolt kohtuistungil antud ütlustega. Nii on süüdistatav apellatsioonis väitnud, et ta ei näinud mis väljas V.K ja N.K vahel toimus kuna tema istus sõiduauto tagaistmel ja salongis põles tuli/ apellatsiooni 6 lehe pöördel/. Maakohtu istungil on ta andnud ütlusi, et kui N.K autost „ kadus“ kuulis kohe laske ja nägi N.K auto kõrval lamamas. Ta kontrollis N.K pulssi, astus K poole ja viimane tulistas/ III kd. t.lk. 95/. KarS § 199 lg 1 süüdistuses osas on apellant väitnud, et kui V.K tuli auto juurde pistis talle midagi taskusse, ta ei pööranud sellele tähelepanu kuna oli šokiseisundis juhtunu pärast. Šokiseisundist tulenevalt, võttis kodus seljast kõik riided ja andis koos taskust leitud randmekotiga K-le, kusjuures ei näinud mis selles oli. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt nägi ta randmekoti vahel kullast ketti/ III kd. t.lk. 95/. Maakohus on põhistatult A.Minini versiooni sellest, kuidas N.K-le kuuluv randmekott koos asjadega tema kätte sattus, kui ebausutava kummutanud ning kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega. A.Minini poolt apellatsioonis esitatud väide sellest, et K ütlused on valed kuna ta viis kuldketi kokkuostu juba järgmisel päeval, tema kohtus aga K-ga alles järgmisel õhtul ei ole sellised argumendid mis annaksid aluse tuvastada tunnistaja poolt ebaõigete ütluste andmist. Vastavalt kriminaalasja materjalidele on tuvastatav, et K viis kullast keti pandimajja 05.11.2004 aastal. Fakti, et ta tegi seda just keskpäeval, nagu märgib apellant, esitatud tõenditest ei nähtu/ II kd. t.lk. 50, 56/. KarS § 418 lg 1 osas ei ole vaidlustatud kohtu poolt ekspertiisiaktides antud arvamuste alusel tuvastatut, et N.K surma põhjuseks oli aju-koljut läbistav kuuli- laskevigastus. Veel esines elupuhune kehatüve läbistav kuuli- laskevigastus. Samuti on vaidlustamata eksperdi arvamuse alusel tuvastatu, et N.K surnukehalt leitud kuul on tulistatud Tokarevi süsteemi püstolist kal. 7,62/ I kd. t.lk. 89, 50-51, III kd. t.lk. 184-186/. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et asjaolu, et A.Minini poolt N.K tapmiseks kasutatud tulirelva ei leitud, ei lükka ümber ülalnimetatud tõenditega tuvastatut ega ka fakti, et A.Mininil puudus nii relva soetamisluba kui ka relvaluba, mis on kehtestatud RS § 32 lg 1 ja § 34 lg 2. A.Minin on vaidlustanud temalt menetluskuludena ekspertiiside läbiviimisega seonduvate kulutuste väljamõistmist. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus on ka selles osas seaduslik. KrMS § 180 lg 1 kehtestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Vastavalt KrMS § 179 lg 1 p-le 3 on menetluskuludeks ka riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud. KrMS § 105 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtuvalt menetleja määruse alusel ja kohtul puudub õigus keelduda ekspertiisi määramisest, kui seda taotletakse ja asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. Ekspertiiside läbiviimise vajadus on kohtu poolt koostatud määrusest tuvastatav/ III kd. t.lk. 177-178/.
Karistust ei ole apellatsioonides eraldi vaidlustatud. Pole esitatud argumente maakohtu poolt mõistetud karistuse ebaseaduslikkuse osas. Mõistetud üksikkaristuste ja liitkaristuse mõistmisel ei ole ringkonnakohus tuvastanud maakohtu poolset materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks raskendanud süüdistatava olukorda. Ringkonnakohus ei tuvastanud seaduses ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid ega ka muid fakte, mis annaksid seadusliku aluse mõistetud karistuse muutmiseks.
Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg l p 1 § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 08 novembri 2007 kohtuotsuse A.Minini süüdistusasjas muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.